Teema: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

maniakaal-depressiivne käitumine ongi sama mis bipolaarne häire.

imestan seda, et oled lapsest saadik mööda arste käinud, aga ravi ei olegi peale pandud.

Mulle tundub, et sa lihtsalt pole veel täiskasvanuks saanud ega tõelist vastutust tundnud. Alati on olemas ema, kellelt raha küsida, vennad-õed …
Keegi teine on sinu probleemides süüdi, tunned end haige ja õnnetuna ja otsid süüdlast kogu aeg väljastpoolt. Tegelikult sa peaksid endaga sügavuti tegelema, mitte mingeid antidepressante võtma. See muidugi eeldab teatud pingutust. Aga sa ju tahad saada paremaks, õnnelikumaks inimeseks? Siis järgmine kord, kui tunned ema vastu viha ja tahad halvasti öelda, siis naerata hoopis talle ja ütle, et armastad teda. Vaata mis siis juhtub?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]See, mis bussis juhtus, kõlab täpselt nagu oleksid lihtsalt minestama hakanud, mis on raseduse ajal tavaline, kui oled ebamugavas olukorras – antud juhul bussis seistes. Tundub, et see ei ole selle psüühilise seisundiga seotud. Võibolla ma eksin, aga tundub nii.

Mis puudutab seda närviminekut jmt, siis kuna oled seni suutnud ilma ravimiteta siiski üsna normaalset elu elada, lapse saada jmt, siis on selge, et sul ei ole ühegi haiguse rasket vormi. Tõenäoliselt on mingi kergem vorm.

Peaksid panema aja psühhiaatri juurde, rääkima kõik täpselt ära algusest lõpuni. Ilmselt paneb ta mingi tabletiravi, mida peadki ehk eluaeg võtma, aga see tähendab ka seda, et kõik need hood lõpevad ja saad elada täiesti normaalset ja rahulikku elu.

Soovitan väga see ette võtta, kui mitte muu, siis oma lapse pärast.
Kõike head Sulle ja Su perele.[/tsitaat]
See on hea soovitus. Käitugi täpselt nii, nagu see hea inimene soovitab. Kõike head ja rahu, ainult rahu. kõik läheb hästi!

Bipolaarse häire sümptomid need küll ei ole.

Ei jõudnud vastuseid läbi lugeda, aga kas sa psühhiaatri juures ei ole nüüd, täiskasvanuna käinud? Konsultatsiooni on sul kahtlemata vaja, võimalik, et vajad ka rohtusid.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma mäletan, et pärast üht korda haiglas olemist, siis kui diagnoositigi maniakaalne depressioon, siis kirjutati mulle kahte sorti ravimid. Ühed, mida pidin kord päevas võtma ja teised vajadusel manustamiseks. See rohi, mida igapäev võtma pidin oli selline, et võtsin rohu sisse ja max 30 min hiljem magasin nagu kott. Haiglas oleku põhjuseks oli närvivapustus. Mu isa peksis mind unepealt. Oli purjus. Õnneks tuli ema töölt lõunapausiks koju mind kontrollima(tulin öösel peolt), et kuidas enesetunne on ja sisse astudes jooksis isa mu seljast ära kakkuma. Isa lihtsalt tampis mind täiesti tuimalt. Üritasin korterist välja joosta, kuid ta tiris mu juukseidpidi maha tagasi. Ema kutsus koheselt politsei ja kiirabi. Mäletan seda, kui kiirabi tuli, isa hakkas rääkima, et mina olen hull ja valetan, et ta mind peksis, et viigu nad mind hullumajja, et lollakas olen peast. Siis saingi närvivapustuse, sest mäletan kuidas ma täiest kõrist röökisin, olin nii vihane. Kiirabi viskas isa välja ja õnneks jõudis politsei täpsel siis, kui ta korterist välja astus ja nemad tegelesid temaga edasi. Mäletan, et kiirabiarst ulatas mulle oma käe, millel oli väike tablett, ma lihtsalt röökisin ja lõin selle käe eemale, karjusin kõigile, et kaduge siit välja. Kiirabi lahkus ja ütles emale, et ta mu taksoga ise erakorralisse viiks. Ema tegigi seda. Vahepeal on täielik mäluauk. Üks hetk olin taksos ja siis jälle ei mäleta. Meenub see, kui olin juba osakonnas sissekirjutatud ja tilgutite all. Ema pärast küsis, et kas ma mäletan, et ma meil kodus riidekapilt ukse eest lõin? Ma ei mäleta seda. Ma tegelikult ei tahaks võtta ravimeid, mis mu suht kohe magama uinutavad. Tahaks väga, et enam ei oleks närvihooge.[/tsitaat]
No seda saad ju arstiga ka arutada, ravimeid on väga palju, kõik ei tee uniseks, lihtsalt rahulikuks. sinu lugu on kurb, aga fakt on see, et aidata saab ainult arst. kuskohast sa pärit oled?, ehk keegi oskab soovitada head arsti. arstid on ka erinevad. olen ise depressioonis olnud ja sattusin sellise arsti juurde, kes karjus mu peale, ausõna. ma hakkasin juba mõtlema, et kumb meist haige on. tartus oskaksin näiteks head arsti soovitada.

ma pakun, et neid igasugu ajukeemiat korrigeerivaid ravimeid on kümneid ja kümneid erinevaid nii erinevate juhtumite kui ka erinevate inimeste jaoks (st kui üks ei sobi, saad teise valida).

ravimite eesmärk ei ole inimese elu ära rikkuda vaid ikka kergemaks teha.

mul sõbranna ja samuti sugulane söönud AD-sid, lausa mitu aastat ja pole nendega midagi juhtunud. õnneks oli neil mööduv haigus ja nüüd on täiesti terved. aga ma arvan, et ravimeid lihtsalt niisama peljata pole mõtet.
kindlasti mine psühhiaatri juurde ja räägi ka talle oma murest seoses ravimitega, küllap leidub ka Sinu jaoks lahendus

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ma pakun, et neid igasugu ajukeemiat korrigeerivaid ravimeid on kümneid ja kümneid erinevaid nii erinevate juhtumite kui ka erinevate inimeste jaoks (st kui üks ei sobi, saad teise valida).

ravimite eesmärk ei ole inimese elu ära rikkuda vaid ikka kergemaks teha.

mul sõbranna ja samuti sugulane söönud AD-sid, lausa mitu aastat ja pole nendega midagi juhtunud. õnneks oli neil mööduv haigus ja nüüd on täiesti terved. aga ma arvan, et ravimeid lihtsalt niisama peljata pole mõtet.
kindlasti mine psühhiaatri juurde ja räägi ka talle oma murest seoses ravimitega, küllap leidub ka Sinu jaoks lahendus[/tsitaat]
Kas tõesti pole muud võimalust, kui hakata ravimeid sööma? Esiteks, tekib siis sõltuvus, elu lõpuni. Teiseks, ükski ravim pole kõrvalmõjudeta.
Äkki oleks mõistlikum tegeleda meeletreeningu, meditatsiooni või joogaga.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kas tõesti pole muud võimalust, kui hakata ravimeid sööma? Esiteks, tekib siis sõltuvus, elu lõpuni. Teiseks, ükski ravim pole kõrvalmõjudeta.
Äkki oleks mõistlikum tegeleda meeletreeningu, meditatsiooni või joogaga.[/tsitaat]Äkki Sa ei kirjutaks pidevalt asjadest, millest Sa mitte midagi ei tea? Enamik psühhiaatrias kasutatavaid ravimeid ei tekita sõltuvust, ammugi mitte elu lõpuni kestvat sõltuvust. Ravimitel on tõesti kõrvaltoimed, aga ravimite annused sätitakse siiski nii, et ravimist saadav kasu ületaks kõrvaltoimete võimaliku kahju (vahel võtab niisuguse kombinatsiooni ja dooside leidmine natuke aega). Meditatsioon ja jooga on toredad asjad, aga psühhiaatriliste haiguste vastu pole neist paraku kasu.

Teemaalgataja, ma tunnen sulle kaasa…

Kes oleks Tallinnas selline arst, kes suudaks ja viitsiks välja selgitada, mis mul häda on? Siinkirjutatu on kuidagi liiga tuttav mulle. Mu abikaasagi on mitu korda öelnud, et vajan abi. Kuid millist abi? Mu ema käitub ka kuidagi väga tuttavlikult siinkirjutatule ja ma olen enda juures märganud sarnaseid tendentse. Aga ma ei oska isegi kirjeldada seda… Kuidas ma saan abi saada, kui ma ei saa aru, mis mul häda on?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma mäletan, et pärast üht korda haiglas olemist, siis kui diagnoositigi maniakaalne depressioon, siis kirjutati mulle kahte sorti ravimid. Ühed, mida pidin kord päevas võtma ja teised vajadusel manustamiseks. See rohi, mida igapäev võtma pidin oli selline, et võtsin rohu sisse ja max 30 min hiljem magasin nagu kott. Haiglas oleku põhjuseks oli närvivapustus. Mu isa peksis mind unepealt. Oli purjus. Õnneks tuli ema töölt lõunapausiks koju mind kontrollima(tulin öösel peolt), et kuidas enesetunne on ja sisse astudes jooksis isa mu seljast ära kakkuma. Isa lihtsalt tampis mind täiesti tuimalt. Üritasin korterist välja joosta, kuid ta tiris mu juukseidpidi maha tagasi. Ema kutsus koheselt politsei ja kiirabi. Mäletan seda, kui kiirabi tuli, isa hakkas rääkima, et mina olen hull ja valetan, et ta mind peksis, et viigu nad mind hullumajja, et lollakas olen peast. Siis saingi närvivapustuse, sest mäletan kuidas ma täiest kõrist röökisin, olin nii vihane. Kiirabi viskas isa välja ja õnneks jõudis politsei täpsel siis, kui ta korterist välja astus ja nemad tegelesid temaga edasi. Mäletan, et kiirabiarst ulatas mulle oma käe, millel oli väike tablett, ma lihtsalt röökisin ja lõin selle käe eemale, karjusin kõigile, et kaduge siit välja. Kiirabi lahkus ja ütles emale, et ta mu taksoga ise erakorralisse viiks. Ema tegigi seda. Vahepeal on täielik mäluauk. Üks hetk olin taksos ja siis jälle ei mäleta. Meenub see, kui olin juba osakonnas sissekirjutatud ja tilgutite all. Ema pärast küsis, et kas ma mäletan, et ma meil kodus riidekapilt ukse eest lõin? Ma ei mäleta seda. Ma tegelikult ei tahaks võtta ravimeid, mis mu suht kohe magama uinutavad. Tahaks väga, et enam ei oleks närvihooge.[/tsitaat]

Vaadake nüüd, naised, kes te elate sopajoodikutega ja peksjatega, mida te oma lastele teete! Rikute neil võimaluse normaalselt elada. Jubedad elukad olete 🙁

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kas tõesti pole muud võimalust, kui hakata ravimeid sööma? Esiteks, tekib siis sõltuvus, elu lõpuni. Teiseks, ükski ravim pole kõrvalmõjudeta.
Äkki oleks mõistlikum tegeleda meeletreeningu, meditatsiooni või joogaga.[/tsitaat]

No mis jutt see selline on? See on haigus nagu iga teinegi. Suhkruhaiged, diabeetikud jne tarbivad ravimeid elu lõpuni, et normaalselt elada. Skisofreenikud tarbivad rohtusid elu lõpuni, et hoida haigus kontrolli all. Kõik sellised inimesed elavad täiesti normaalset elu, kui söövad ravimeid.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

IRW, sain kõhutäie naerda. [/tsitaat]
no jumala eest, mõni ei mõika, mis parata.

Lugesin kommentaare ainult algusest mõned.

Tegelikult mulle tundub, et algataja juhtum ei ole väga raske. Ma soovitaksin esiteks psühholoogi, mitte psühhiaatrit.

Algataja ütleb, et \”tunnen, kui vihahoog tekkima hakkab, aga peatada seda ei suuda\”. Psühholoogiga saaks seda käitumismustrit lähemalt uurida ja võimalik, et leida ka mehhanismi, kuidas vihahoogu peatada. Võimalik, et saaks leida ka olukorrad, mida tuleks vältida (nt rahateemadest rääkimine emaga).

Kui leiad hea psühholoogi, kellega klapp tekib ja töö endaga hakkab tulemusi andma, siis võimalik, et psühhiaatrit ja ravimeid polegi vaja.

[small]apunane kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Perekool jupsib, ma ei tea miks ta ainult sinu lauset tsiteeris. 🙁 Ma kirjutasin oma kommentaari(et mõni ei mõika)selle kohta:

Mulle tundub, et sa lihtsalt pole veel täiskasvanuks saanud ega tõelist vastutust tundnud. Alati on olemas ema, kellelt raha küsida, vennad-õed …
Keegi teine on sinu probleemides süüdi, tunned end haige ja õnnetuna ja otsid süüdlast kogu aeg väljastpoolt. Tegelikult sa peaksid endaga sügavuti tegelema, mitte mingeid antidepressante võtma. See muidugi eeldab teatud pingutust. Aga sa ju tahad saada paremaks, õnnelikumaks inimeseks? Siis järgmine kord, kui tunned ema vastu viha ja tahad halvasti öelda, siis naerata hoopis talle ja ütle, et armastad teda. Vaata mis siis juhtub? [/tsitaat]

ok