Esileht Ilu ja tervis Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 53 )

Teema: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

Postitas:
Kägu

Minu probleem sai alguse varajases puberteedieas. Olen oma emaga koos käinud palju erinevate arstide juures, et välja selgitada, mis mul viga on.
Viga seisneb selles, et ma ei suuda kontrollida oma vihahoogusid, depressiooni ja meeleolu.

Kuna kõik sai alguse juba väga ammu, siis siiani otsisin põhjust oma olukorrale. Miks ma ei suuda ennast kontrollida. Minu suhted oma perega on olnud väga põhjas. Ma ei saa enam läbi oma venna ja õega nii nagu ma sain lapsepõlves. Põhjuseks on minu halvad teod ja ütlemised nende suhtes.

Ma ei suuda ennast kontrollida, lähen närvi(suuremaks saades ma hakkasin tunnetama seda momenti, kui tundsin, et lähen närvi) ja ma ei suuda lõpetada. Kirjeldan olukorda, mida on emaga väga tihti ette tulnud:
Oletame, et mul on rahaline raskus(ma ei oska oma raha hoida), kõik on korras ja kutsun ema külla omale või lähen ise tema juurde. Alguses saame ilusti läbi. Siis ma tunnen, et ma hakkan närvi minema. Olen emalt rahalist abi palunud, aga ema püüab mulle selgitada, et kaua see raha palumine kestab ja tema ei saa koguaeg mind aidata. Omalgi on raske. Mina hakkan siis talle ette heitma kõike! Alustades lapsepõlvest ja lõpetades sellega, et miks ta liigutab,kõnnib sinna tuppa või miks mind vaatab sellise näoga. Ühesõnaga ühest äärmusest teise. Kõige selle juures ma lihtsalt ei suuda ennast kontrollida ja sellele lõppu teha.

Tüli viib selleni, et me ei räägi mitmeid päevi. Oleme ka käsi kasutanud(seda siis, kui olin 15.a).
Kui ma olen rahulik, siis on kõik korras. Tunnen ennast hästi ja tuju on hea. Kui lähen närvi(olen kohutavalt närvis), siis tekib must pilt ja võin puruks laamendada ka mööblit. Rääkimata inimestest. Kõik kes/mis ette jääb saab haiget/lõhutud vms. Eelmine lause on muidugi olnud olukord, kus asi on tõesti väljunud täielikult kontrolli alt. Nii ei juhtu koguaeg vaid harva. Enamasti ma siiski muudkui vatran, karjun, õigustan, targutan ja kõik mis teised teevad on vale.

On olunud enesetapu mõtteid. Olen olnud ka pubekana haiglas ravil. Kõige hullem on asja juures see, et olen selle häire tõttu purustanud suhted oma perega. Nad ei võta mind enam sellisena nagu ma olin. Kujutage omale ette, et teid sõimatakse igapäev ja põhjustatakse probleeme politseiga, tavainimestega jne. Perel ei ole piisavalt raha, et söönukski saada ja siis korraga tuleb maksta mõni bussisõidutrahv või mõne hullema tembu tagajärjena kohtukulud.

Ok, jutt venib juba pikale, kuid loodan, et midagi aru saate. Praegu, ajendatult sellest Kodutunde saate teemast, kus räägiti, et tolle pereema mees oli biopolaarse häirega, ma huvipärast googlest lugesin selle kohta. Minul see pole, AGA mul on mania.
Maniakaalne-depressioon. Kui haiglas noorena olin, siis ühelkorral see sama häire seal ka diagnoositi. Mäletan täpselt, et maniakaalne-depressioon oli tol korral olnud. Lugesin inimene.ee lehelt läbi kogu info mania kohta ja praegu on paras ¨okk mõista, et ilmselt ma selle häire all kannatangi.

Nüüd tekkiski küsimus, et mida ma peaksin tegema? Kas ma pean pöörduma arstile ja olema terve oma elu kontrolli all? Kasutama ravimeid? Mu vanaisal oli sarnane häire. Ma mäletan, et mõniaeg enne ta surma ta koguaeg kohutavalt karjus. Algul ainult vanaemaga, aga lõpule lähenedes karjus ta juba kõigi peale. Ta oli voodihaige(jalad ampulteeritud). Ta ei tundnud lõpuks enam kedagi äragi:( Inimene.ee lehel on kirjas, et mania on pärilik.

Nüüd suuremana, peale lapse sündi, olen täheldanud enda juures ärevust, vahel magan liiga vähe(ärkan 4 öösel ja ei tule enam und),õhtuks olen rampväsinud, magan nii palju, et kukun vahel lihtsalt ära. Söön öösiti. Hommikul leian voodi kõrvalt toitu. Söön tihti ennast üle niiet kõht valutab. Teen palju,palju tulevikuplaane. Kujutan tihti ka ette, mida ostaksin kui võidaksin miljoneid. Planeerin kohutavalt palju. Tekivad erinevad ideed erinevate asjade puhul. Ma räägin palju. Oleks nagu suhtlemise puudus. Ühesõnaga kõik sümptomid, mis seal mania kohta kirjas oli on minul olemas.

Kas keegi on selle häirega täpsemalt kursis? Kas keegi asjatundja siin oskab mu kirjutise põhjal väita, et mul ongi mania nagu ise hetkel arvan?
Konsulteerin kindlasti oma perearstiga ka, sest ma arvan, et olen avastanud põhjuse, miks ma ei suuda oma närvihooge kontrollida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

maniakaal-depressiivne käitumine ongi sama mis bipolaarne häire.

imestan seda, et oled lapsest saadik mööda arste käinud, aga ravi ei olegi peale pandud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

Ebameeldiv lugu küll, kuid asjatundja ja siin???!!
Ole nüüd.
Kui sul on haigus ja selline haigus nagu sa kirjutanud oled ehk maniakaalne depressioon, siis ega muud moodi sinu ajukeemiat korras ei hoia, kui rohtudega. Pole veel kahjuks midagi paremat leiutatud.
Pead ikkagi arsti jutule mine ja kui soovid, siis käi mitme jutul.
Kui su vanaisal see on, siis võib ka sinul sama olla. Need probleemid on kahjuks päritavad. Looda, et su lastel seda ei ole.

Loodan, et leiad enda tee, kuidas asja kontolli all hoida ja oma hoogusid üle kavaldada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

Räägin ühe loo veel. Kui oma last ootasin ja bussiga arsti visiidile sõitsin, siis juhtus minuga kummaline asi. Seisin püsti(kõik istekohad olid hõivatud)järsku ma tundsin, kuidas mu kuulmine kadus ja ka nägemine. Niimoodi aeglaselt. Kõrvus kumises ja lõpuks ma ei näinud midagi ja ei kuulnud midagi. Külm higi jooksis mööda nägu ja keha alla. Siis tõusis üks inimene püsti ja ma istusin tema kohale. Kohe, kui istusin ma tundsin, kuidas nägemine ja kuulmine taastus. Uduselt hakkasin uuesti nägema ja aeglaselt taastus ka kuulmine. Peale seda on mul olnud üks imelik asi. Nimelt ma mingihetk hakkan tundma, kuidas mu mõtted liiguvad peas kiiremini, kui neile järgi jõuan. Seda on raske seletada, sest inimesed ei saa aru minust. Mõtted mu peas liiguvad väga kiiresti. Kui kuulan sellel hetkel muusikat, siis ma kuulen nagu muusika oleks kiirkerimise peal. Kõik käib ülikiiresti. Kui ma üritan samal ajal rääkida, siis kuulen kuidas räägin hästi kiiresti. Tegelikult on kõik rahulik ja tavaline. Ma ei ole sellel ajal ärritunud vaid täiesti tavaline. See kõik algas pärast seda, kui mul oli bussis sõites see kummaline hoog. Üks mu tutav viis mu seda kuuldes kohe arstile erakorralisse vastuvõttu. Seal istus üks meesterahvast arst, kes sõnaotseses mõttes vahtis mind imestunud näoga ja kuulas vaikides, kui talle rääkisin. Raviks kirjutas ta mulle antidepressandid, mida ma välja ei ostnud, sest polnud raha selleks.
Ma ei otsi siit eksperte või arste vaid inimesi, kes on selle häirega kokku puutunud ja on kursis natukenegi, et milline see välja näeb ja kas minu kirjeldatu vastab sellele, mida nemad näinud on.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

See, mis bussis juhtus, kõlab täpselt nagu oleksid lihtsalt minestama hakanud, mis on raseduse ajal tavaline, kui oled ebamugavas olukorras – antud juhul bussis seistes. Tundub, et see ei ole selle psüühilise seisundiga seotud. Võibolla ma eksin, aga tundub nii.

Mis puudutab seda närviminekut jmt, siis kuna oled seni suutnud ilma ravimiteta siiski üsna normaalset elu elada, lapse saada jmt, siis on selge, et sul ei ole ühegi haiguse rasket vormi. Tõenäoliselt on mingi kergem vorm.

Peaksid panema aja psühhiaatri juurde, rääkima kõik täpselt ära algusest lõpuni. Ilmselt paneb ta mingi tabletiravi, mida peadki ehk eluaeg võtma, aga see tähendab ka seda, et kõik need hood lõpevad ja saad elada täiesti normaalset ja rahulikku elu.

Soovitan väga see ette võtta, kui mitte muu, siis oma lapse pärast.
Kõike head Sulle ja Su perele.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

See, mida sa kirjeldad, ei ole \”närviline olemine\”. Et sa oma käitumist sellise väljendiga kirjeldad, viitab sellele, et sa ikkagi ei adu, kuivõrd sotsiaalselt ebaadekvaatne ja jube su käitumine on.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

Ma saan aru, et on jube. Lihtsalt sellel ajal, mil ma närvitsen või lähedasi terroriseerin ei saa ma üldse aru, mida teen. Kui maha rahunen, siis kahetsen ja on häbi ja palun andeks jne. Ma ise imestan, kuidas ema siiani on suutnud mu kõrval edasi olla ja mind taluda.
Ma tegelikult mõistan täielikult oma tegude jubedust, aga ausõna, ma ei suuda seda kontrollida. Ma tunnen ära, kui hakkan närvi minema, kuid peatada ma seda ei suuda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

Mulle tundub, et sa lihtsalt pole veel täiskasvanuks saanud ega tõelist vastutust tundnud. Alati on olemas ema, kellelt raha küsida, vennad-õed …
Keegi teine on sinu probleemides süüdi, tunned end haige ja õnnetuna ja otsid süüdlast kogu aeg väljastpoolt. Tegelikult sa peaksid endaga sügavuti tegelema, mitte mingeid antidepressante võtma. See muidugi eeldab teatud pingutust. Aga sa ju tahad saada paremaks, õnnelikumaks inimeseks? Siis järgmine kord, kui tunned ema vastu viha ja tahad halvasti öelda, siis naerata hoopis talle ja ütle, et armastad teda. Vaata mis siis juhtub?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]See, mida sa kirjeldad, ei ole \”närviline olemine\”. Et sa oma käitumist sellise väljendiga kirjeldad, viitab sellele, et sa ikkagi ei adu, kuivõrd sotsiaalselt ebaadekvaatne ja jube su käitumine on. [/tsitaat]
sa ikka adud kui taktitundetu ja õel sa oled?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
apunane

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]See, mis bussis juhtus, kõlab täpselt nagu oleksid lihtsalt minestama hakanud, mis on raseduse ajal tavaline, kui oled ebamugavas olukorras – antud juhul bussis seistes. Tundub, et see ei ole selle psüühilise seisundiga seotud. Võibolla ma eksin, aga tundub nii.

Mis puudutab seda närviminekut jmt, siis kuna oled seni suutnud ilma ravimiteta siiski üsna normaalset elu elada, lapse saada jmt, siis on selge, et sul ei ole ühegi haiguse rasket vormi. Tõenäoliselt on mingi kergem vorm.

Peaksid panema aja psühhiaatri juurde, rääkima kõik täpselt ära algusest lõpuni. Ilmselt paneb ta mingi tabletiravi, mida peadki ehk eluaeg võtma, aga see tähendab ka seda, et kõik need hood lõpevad ja saad elada täiesti normaalset ja rahulikku elu.

Soovitan väga see ette võtta, kui mitte muu, siis oma lapse pärast.
Kõike head Sulle ja Su perele.[/tsitaat]
See on hea soovitus. Käitugi täpselt nii, nagu see hea inimene soovitab. Kõike head ja rahu, ainult rahu. kõik läheb hästi!

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

Ma mäletan, et pärast üht korda haiglas olemist, siis kui diagnoositigi maniakaalne depressioon, siis kirjutati mulle kahte sorti ravimid. Ühed, mida pidin kord päevas võtma ja teised vajadusel manustamiseks. See rohi, mida igapäev võtma pidin oli selline, et võtsin rohu sisse ja max 30 min hiljem magasin nagu kott. Haiglas oleku põhjuseks oli närvivapustus. Mu isa peksis mind unepealt. Oli purjus. Õnneks tuli ema töölt lõunapausiks koju mind kontrollima(tulin öösel peolt), et kuidas enesetunne on ja sisse astudes jooksis isa mu seljast ära kakkuma. Isa lihtsalt tampis mind täiesti tuimalt. Üritasin korterist välja joosta, kuid ta tiris mu juukseidpidi maha tagasi. Ema kutsus koheselt politsei ja kiirabi. Mäletan seda, kui kiirabi tuli, isa hakkas rääkima, et mina olen hull ja valetan, et ta mind peksis, et viigu nad mind hullumajja, et lollakas olen peast. Siis saingi närvivapustuse, sest mäletan kuidas ma täiest kõrist röökisin, olin nii vihane. Kiirabi viskas isa välja ja õnneks jõudis politsei täpsel siis, kui ta korterist välja astus ja nemad tegelesid temaga edasi. Mäletan, et kiirabiarst ulatas mulle oma käe, millel oli väike tablett, ma lihtsalt röökisin ja lõin selle käe eemale, karjusin kõigile, et kaduge siit välja. Kiirabi lahkus ja ütles emale, et ta mu taksoga ise erakorralisse viiks. Ema tegigi seda. Vahepeal on täielik mäluauk. Üks hetk olin taksos ja siis jälle ei mäleta. Meenub see, kui olin juba osakonnas sissekirjutatud ja tilgutite all. Ema pärast küsis, et kas ma mäletan, et ma meil kodus riidekapilt ukse eest lõin? Ma ei mäleta seda. Ma tegelikult ei tahaks võtta ravimeid, mis mu suht kohe magama uinutavad. Tahaks väga, et enam ei oleks närvihooge.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

Bipolaarse häire sümptomid need küll ei ole.

Ei jõudnud vastuseid läbi lugeda, aga kas sa psühhiaatri juures ei ole nüüd, täiskasvanuna käinud? Konsultatsiooni on sul kahtlemata vaja, võimalik, et vajad ka rohtusid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

sa peaksid minema kindlasti psühhiaatri juurde ja seda kõike pikemalt arutama. leia endale tark arst, keda saad usaldada ja kellega koostööd teha.

sinu jutu järgi – jah, võib olla bipolaarset häiret (see on sama, mis maniakaal-depressiivne häire), kuid jutu põhjal ma kahtlustaks ka piirialast häiret. viimane on tihti seotud ka lapsepõlve traumadega. lugedes kirjeldusi sinu perekonna elust, ma ei imesta.

psühhiaatritel on asjade väljaselgitamiseks põhjalikud testid. ja teadmised ka muidugi. perearstiga rääkimine pole piisav.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma mäletan, et pärast üht korda haiglas olemist, siis kui diagnoositigi maniakaalne depressioon, siis kirjutati mulle kahte sorti ravimid. Ühed, mida pidin kord päevas võtma ja teised vajadusel manustamiseks. See rohi, mida igapäev võtma pidin oli selline, et võtsin rohu sisse ja max 30 min hiljem magasin nagu kott. Haiglas oleku põhjuseks oli närvivapustus. Mu isa peksis mind unepealt. Oli purjus. Õnneks tuli ema töölt lõunapausiks koju mind kontrollima(tulin öösel peolt), et kuidas enesetunne on ja sisse astudes jooksis isa mu seljast ära kakkuma. Isa lihtsalt tampis mind täiesti tuimalt. Üritasin korterist välja joosta, kuid ta tiris mu juukseidpidi maha tagasi. Ema kutsus koheselt politsei ja kiirabi. Mäletan seda, kui kiirabi tuli, isa hakkas rääkima, et mina olen hull ja valetan, et ta mind peksis, et viigu nad mind hullumajja, et lollakas olen peast. Siis saingi närvivapustuse, sest mäletan kuidas ma täiest kõrist röökisin, olin nii vihane. Kiirabi viskas isa välja ja õnneks jõudis politsei täpsel siis, kui ta korterist välja astus ja nemad tegelesid temaga edasi. Mäletan, et kiirabiarst ulatas mulle oma käe, millel oli väike tablett, ma lihtsalt röökisin ja lõin selle käe eemale, karjusin kõigile, et kaduge siit välja. Kiirabi lahkus ja ütles emale, et ta mu taksoga ise erakorralisse viiks. Ema tegigi seda. Vahepeal on täielik mäluauk. Üks hetk olin taksos ja siis jälle ei mäleta. Meenub see, kui olin juba osakonnas sissekirjutatud ja tilgutite all. Ema pärast küsis, et kas ma mäletan, et ma meil kodus riidekapilt ukse eest lõin? Ma ei mäleta seda. Ma tegelikult ei tahaks võtta ravimeid, mis mu suht kohe magama uinutavad. Tahaks väga, et enam ei oleks närvihooge.[/tsitaat]
No seda saad ju arstiga ka arutada, ravimeid on väga palju, kõik ei tee uniseks, lihtsalt rahulikuks. sinu lugu on kurb, aga fakt on see, et aidata saab ainult arst. kuskohast sa pärit oled?, ehk keegi oskab soovitada head arsti. arstid on ka erinevad. olen ise depressioonis olnud ja sattusin sellise arsti juurde, kes karjus mu peale, ausõna. ma hakkasin juba mõtlema, et kumb meist haige on. tartus oskaksin näiteks head arsti soovitada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

ja loomulikult jah, mitte perearst vaid psühhiaater

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

ma pakun, et neid igasugu ajukeemiat korrigeerivaid ravimeid on kümneid ja kümneid erinevaid nii erinevate juhtumite kui ka erinevate inimeste jaoks (st kui üks ei sobi, saad teise valida).

ravimite eesmärk ei ole inimese elu ära rikkuda vaid ikka kergemaks teha.

mul sõbranna ja samuti sugulane söönud AD-sid, lausa mitu aastat ja pole nendega midagi juhtunud. õnneks oli neil mööduv haigus ja nüüd on täiesti terved. aga ma arvan, et ravimeid lihtsalt niisama peljata pole mõtet.
kindlasti mine psühhiaatri juurde ja räägi ka talle oma murest seoses ravimitega, küllap leidub ka Sinu jaoks lahendus

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

Kui sulle leitakse õige ravi, siis tasub sul siiski leida raha rohtude väljaostmiseks – sest nagu sa siin ise kirjutad, su võimetus rahaga ümber käia, võib tuleneda sinu maaniast. Saad maania kontrolli alla, saad rahadega ka paremini hakkama.
Mine kindlasti arstile.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ma pakun, et neid igasugu ajukeemiat korrigeerivaid ravimeid on kümneid ja kümneid erinevaid nii erinevate juhtumite kui ka erinevate inimeste jaoks (st kui üks ei sobi, saad teise valida).

ravimite eesmärk ei ole inimese elu ära rikkuda vaid ikka kergemaks teha.

mul sõbranna ja samuti sugulane söönud AD-sid, lausa mitu aastat ja pole nendega midagi juhtunud. õnneks oli neil mööduv haigus ja nüüd on täiesti terved. aga ma arvan, et ravimeid lihtsalt niisama peljata pole mõtet.
kindlasti mine psühhiaatri juurde ja räägi ka talle oma murest seoses ravimitega, küllap leidub ka Sinu jaoks lahendus[/tsitaat]
Kas tõesti pole muud võimalust, kui hakata ravimeid sööma? Esiteks, tekib siis sõltuvus, elu lõpuni. Teiseks, ükski ravim pole kõrvalmõjudeta.
Äkki oleks mõistlikum tegeleda meeletreeningu, meditatsiooni või joogaga.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

Mu exil oli vist sama asi. Sanamoodi kirjeldas, et kui närvi läks, siis enne ei suutnud end pidurdada kui sai kellegi (minu) peale end välja valada. Ei aidanud, et oleks läinud õue või autosse karjuma – isegi seda proovis, aga tuli peagi tagasi ja ikka valas selle minu peale välja. Sellisel juhul peab olema keegi, kelle peale see välja valada – üksi trampimine ei maanda. Tema ei saanud mingit abi, ta polnud arstilgi käinud eluski. Enne meie lahku minekut viimane samm oli, et läks psühholoogi juurde, aga see oli mõttetu, sest ta üritas sellele psühholoogile endast vaid head muljet jätta ja ei julgenud talle rääkida, mida ta tegelikult teeb.
Rohtusid ei saa ta siiani ehhkki olen kindel, et neid ta vajaks. Diagnoosi muidugi kõigepealt.
Jumala eest, kuidas kõik need arstid pole ikka sulle veel diagnoosi pannud ? Tundub, et on üritanud vaid lihtsamat teed minna a la AD välja kirjutatud ja selleks korraks patsiendist vabanenud. Sa pead aga ise ka psühhiaatril käimisega järjekindel olema, samuti rohtude võtmisega. Nagu ütlesid, et rohud jäid kord välja ostmata kuna raha polnud.
Ja kuna sa oled ema, siis juba laste nimel ma raviks end tõesti järjekindlalt ikka.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kas tõesti pole muud võimalust, kui hakata ravimeid sööma? Esiteks, tekib siis sõltuvus, elu lõpuni. Teiseks, ükski ravim pole kõrvalmõjudeta.
Äkki oleks mõistlikum tegeleda meeletreeningu, meditatsiooni või joogaga.[/tsitaat]Äkki Sa ei kirjutaks pidevalt asjadest, millest Sa mitte midagi ei tea? Enamik psühhiaatrias kasutatavaid ravimeid ei tekita sõltuvust, ammugi mitte elu lõpuni kestvat sõltuvust. Ravimitel on tõesti kõrvaltoimed, aga ravimite annused sätitakse siiski nii, et ravimist saadav kasu ületaks kõrvaltoimete võimaliku kahju (vahel võtab niisuguse kombinatsiooni ja dooside leidmine natuke aega). Meditatsioon ja jooga on toredad asjad, aga psühhiaatriliste haiguste vastu pole neist paraku kasu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

Esimene pool tekstist, mida kirjeldad, on nagu bipolaarne häire ja teine pool tekstist (bussis ja kõik poole kiirem) nagu viibiksid vahelduva eduga psühhoosis.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

Teemaalgataja, ma tunnen sulle kaasa…

Kes oleks Tallinnas selline arst, kes suudaks ja viitsiks välja selgitada, mis mul häda on? Siinkirjutatu on kuidagi liiga tuttav mulle. Mu abikaasagi on mitu korda öelnud, et vajan abi. Kuid millist abi? Mu ema käitub ka kuidagi väga tuttavlikult siinkirjutatule ja ma olen enda juures märganud sarnaseid tendentse. Aga ma ei oska isegi kirjeldada seda… Kuidas ma saan abi saada, kui ma ei saa aru, mis mul häda on?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mulle tundub, et sa lihtsalt pole veel täiskasvanuks saanud ega tõelist vastutust tundnud. Alati on olemas ema, kellelt raha küsida, vennad-õed …
Keegi teine on sinu probleemides süüdi, tunned end haige ja õnnetuna ja otsid süüdlast kogu aeg väljastpoolt. Tegelikult sa peaksid endaga sügavuti tegelema, mitte mingeid antidepressante võtma. See muidugi eeldab teatud pingutust. Aga sa ju tahad saada paremaks, õnnelikumaks inimeseks? Siis järgmine kord, kui tunned ema vastu viha ja tahad halvasti öelda, siis naerata hoopis talle ja ütle, et armastad teda. Vaata mis siis juhtub?[/tsitaat]

IRW, sain kõhutäie naerda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma mäletan, et pärast üht korda haiglas olemist, siis kui diagnoositigi maniakaalne depressioon, siis kirjutati mulle kahte sorti ravimid. Ühed, mida pidin kord päevas võtma ja teised vajadusel manustamiseks. See rohi, mida igapäev võtma pidin oli selline, et võtsin rohu sisse ja max 30 min hiljem magasin nagu kott. Haiglas oleku põhjuseks oli närvivapustus. Mu isa peksis mind unepealt. Oli purjus. Õnneks tuli ema töölt lõunapausiks koju mind kontrollima(tulin öösel peolt), et kuidas enesetunne on ja sisse astudes jooksis isa mu seljast ära kakkuma. Isa lihtsalt tampis mind täiesti tuimalt. Üritasin korterist välja joosta, kuid ta tiris mu juukseidpidi maha tagasi. Ema kutsus koheselt politsei ja kiirabi. Mäletan seda, kui kiirabi tuli, isa hakkas rääkima, et mina olen hull ja valetan, et ta mind peksis, et viigu nad mind hullumajja, et lollakas olen peast. Siis saingi närvivapustuse, sest mäletan kuidas ma täiest kõrist röökisin, olin nii vihane. Kiirabi viskas isa välja ja õnneks jõudis politsei täpsel siis, kui ta korterist välja astus ja nemad tegelesid temaga edasi. Mäletan, et kiirabiarst ulatas mulle oma käe, millel oli väike tablett, ma lihtsalt röökisin ja lõin selle käe eemale, karjusin kõigile, et kaduge siit välja. Kiirabi lahkus ja ütles emale, et ta mu taksoga ise erakorralisse viiks. Ema tegigi seda. Vahepeal on täielik mäluauk. Üks hetk olin taksos ja siis jälle ei mäleta. Meenub see, kui olin juba osakonnas sissekirjutatud ja tilgutite all. Ema pärast küsis, et kas ma mäletan, et ma meil kodus riidekapilt ukse eest lõin? Ma ei mäleta seda. Ma tegelikult ei tahaks võtta ravimeid, mis mu suht kohe magama uinutavad. Tahaks väga, et enam ei oleks närvihooge.[/tsitaat]

Vaadake nüüd, naised, kes te elate sopajoodikutega ja peksjatega, mida te oma lastele teete! Rikute neil võimaluse normaalselt elada. Jubedad elukad olete 🙁

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

Lugesin pool jutust läbi ja sain kohe aru, et tegemist bipolaarsusega.
Minu elukaaslasel on see haigus. Kui see kontrolli alla saada, siis saad elada täisväärtuslikku elu. Aga see tähendab seda, et pead elu lõpuni Seroqueli sööma.
Ainuke probleem selle rohuga on see, et see tekitab kohutavalt suure söögiisu. Võtad õhtul tableti sisse ja kukud õgima. Natukese aja pärast magad nagu nott.

Väga suureks plussiks on see, et sa saad ise aru, et Sul on probleem. Paljud inimesed, kes põevad seda haigust, ei saa aru, et neil midagi viga on.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kas tõesti pole muud võimalust, kui hakata ravimeid sööma? Esiteks, tekib siis sõltuvus, elu lõpuni. Teiseks, ükski ravim pole kõrvalmõjudeta.
Äkki oleks mõistlikum tegeleda meeletreeningu, meditatsiooni või joogaga.[/tsitaat]

No mis jutt see selline on? See on haigus nagu iga teinegi. Suhkruhaiged, diabeetikud jne tarbivad ravimeid elu lõpuni, et normaalselt elada. Skisofreenikud tarbivad rohtusid elu lõpuni, et hoida haigus kontrolli all. Kõik sellised inimesed elavad täiesti normaalset elu, kui söövad ravimeid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Äkki Sa ei kirjutaks pidevalt asjadest, millest Sa mitte midagi ei tea? Enamik psühhiaatrias kasutatavaid ravimeid ei tekita sõltuvust, ammugi mitte elu lõpuni kestvat sõltuvust. Ravimitel on tõesti kõrvaltoimed, aga ravimite annused sätitakse siiski nii, et ravimist saadav kasu ületaks kõrvaltoimete võimaliku kahju (vahel võtab niisuguse kombinatsiooni ja dooside leidmine natuke aega). Meditatsioon ja jooga on toredad asjad, aga psühhiaatriliste haiguste vastu pole neist paraku kasu.[/tsitaat]

No mõni inimene lihtsalt ei saagi aru. Seleta palju tahad. See siin kuulub samasuguste hulka. Aga mis tast tahta, kui isegi mõned perearstid ei saa aru. Ma kirjeldasin perearstile oma seisundit. Rääkisin, et lähen lapsega jalutama ja äkki hakkab halb, järgmiseks tekib tunne et kohe kukun kokku, ei jõua enam kõndida. Laps pisike ka, ei julgegi maja juurest kaugemale minna. Ja tead mis perearst vastas:\”Aga sa ju ei kukkunud maha.\” Nii ma käisin nagu lollakas pidevalt perearsti juures erinevate muredega, küll süda kloppis ja üldse igasugused ärevushäired. Vist kümme korda olin ära käinud, ei midagi. Lõpuks oli mul nii halb, et ma ei maganud öösiti üldse, selle asemel värisesin üle keha nii et voodi vappus. Siis mees kutsus kiirabi, sealne arst andis mingi mõruda tableti, andis kohe 2 ja ütles et nüüd magan nagu hobune(.Ja soovitas ühtlasi psühhiaatri juurde minna.) Tühjagi, istusin terve öö üleval nagu öökull. Järgmine päev panin kohe aja psühhiaatri juurde. Sain rohud peale ja tänaseks olen terve. Aga enne kui ma psühhiaatri juurde jõudsin olin ma juba nii läbi, et ei jõudnud voodistki tõusta. Minu lähedastest, isegi ema, ei saanud ka aru. \”Aga tule püsti, mine jalutama,\” öeldi mulle. Aga ma ei jõudnud, tõesti ei jõudnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
apunane

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

IRW, sain kõhutäie naerda. [/tsitaat]
no jumala eest, mõni ei mõika, mis parata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

[small]apunane kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

no jumala eest, mõni ei mõika, mis parata.[/tsitaat]

Mida ei mõika? Kas saab keegi nõmedamat nõu anda teemaalgatajale? Loomulikult sain kõhutäie naerda. Inimene on HAIGE. \”Mine ja naerata ja ütle, et armastad\”. Haahaa.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

Lugesin kommentaare ainult algusest mõned.

Tegelikult mulle tundub, et algataja juhtum ei ole väga raske. Ma soovitaksin esiteks psühholoogi, mitte psühhiaatrit.

Algataja ütleb, et \”tunnen, kui vihahoog tekkima hakkab, aga peatada seda ei suuda\”. Psühholoogiga saaks seda käitumismustrit lähemalt uurida ja võimalik, et leida ka mehhanismi, kuidas vihahoogu peatada. Võimalik, et saaks leida ka olukorrad, mida tuleks vältida (nt rahateemadest rääkimine emaga).

Kui leiad hea psühholoogi, kellega klapp tekib ja töö endaga hakkab tulemusi andma, siis võimalik, et psühhiaatrit ja ravimeid polegi vaja.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 53 )


Esileht Ilu ja tervis Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.