Teema: Avastasin lõpuks põhjuse, miks ma närviline olen ja see avastus ei ole hea :(

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Kui oma last ootasin ja bussiga arsti visiidile sõitsin, siis juhtus minuga kummaline asi. Seisin püsti(kõik istekohad olid hõivatud)järsku ma tundsin, kuidas mu kuulmine kadus ja ka nägemine. Niimoodi aeglaselt. Kõrvus kumises ja lõpuks ma ei näinud midagi ja ei kuulnud midagi. Külm higi jooksis mööda nägu ja keha alla. Siis tõusis üks inimene püsti ja ma istusin tema kohale. Kohe, kui istusin ma tundsin, kuidas nägemine ja kuulmine taastus. Uduselt hakkasin uuesti nägema ja aeglaselt taastus ka kuulmine. Peale seda on mul olnud üks imelik asi. Nimelt ma mingihetk hakkan tundma, kuidas mu mõtted liiguvad peas kiiremini, kui neile järgi jõuan. Seda on raske seletada, sest inimesed ei saa aru minust. Mõtted mu peas liiguvad väga kiiresti. Kui kuulan sellel hetkel muusikat, siis ma kuulen nagu muusika oleks kiirkerimise peal. Kõik käib ülikiiresti. Kui ma üritan samal ajal rääkida, siis kuulen kuidas räägin hästi kiiresti. Tegelikult on kõik rahulik ja tavaline.[/tsitaat]

Siin kirjeldatu pole kohe kindlasti psüühikahäiretega seotud! Olen seda kogenud sadu ja sadu kordi, ainult minul kaob enne nägemine, siis kuulmine ja järgmine etapp on juba kokkukukkumine. See on ilmselt seotud vereringega, tavaline minestus. Läheb värskes õhus või istudes üle.

Minul pole Sinu poolt kirjeldatutest muid häireid esinenud. Küllap oli see lihtsalt kokkusattumus, et juhtus kohe peale minestamist.

Kindlasti käi arsti juures ära, nagu siin juba öeldud. Praegu peaks olema erinevaid rohtusid, mis ärevushoogusid kontrolli all hoiavad. Kui ühest ei ole abi, tasub küsida alternatiivset ravimit.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu probleem sai alguse varajases puberteedieas. Olen oma emaga koos käinud palju erinevate arstide juures, et välja selgitada, mis mul viga on.
Viga seisneb selles, et ma ei suuda kontrollida oma vihahoogusid, depressiooni ja meeleolu.

Kuna kõik sai alguse juba väga ammu, siis siiani otsisin põhjust oma olukorrale. Miks ma ei suuda ennast kontrollida. Minu suhted oma perega on olnud väga põhjas. Ma ei saa enam läbi oma venna ja õega nii nagu ma sain lapsepõlves. Põhjuseks on minu halvad teod ja ütlemised nende suhtes.

Ma ei suuda ennast kontrollida, lähen närvi(suuremaks saades ma hakkasin tunnetama seda momenti, kui tundsin, et lähen närvi) ja ma ei suuda lõpetada. Kirjeldan olukorda, mida on emaga väga tihti ette tulnud:
Oletame, et mul on rahaline raskus(ma ei oska oma raha hoida), kõik on korras ja kutsun ema külla omale või lähen ise tema juurde. Alguses saame ilusti läbi. Siis ma tunnen, et ma hakkan närvi minema. Olen emalt rahalist abi palunud, aga ema püüab mulle selgitada, et kaua see raha palumine kestab ja tema ei saa koguaeg mind aidata. Omalgi on raske. Mina hakkan siis talle ette heitma kõike! Alustades lapsepõlvest ja lõpetades sellega, et miks ta liigutab,kõnnib sinna tuppa või miks mind vaatab sellise näoga. Ühesõnaga ühest äärmusest teise. Kõige selle juures ma lihtsalt ei suuda ennast kontrollida ja sellele lõppu teha.

Tüli viib selleni, et me ei räägi mitmeid päevi. Oleme ka käsi kasutanud(seda siis, kui olin 15.a).
Kui ma olen rahulik, siis on kõik korras. Tunnen ennast hästi ja tuju on hea. Kui lähen närvi(olen kohutavalt närvis), siis tekib must pilt ja võin puruks laamendada ka mööblit. Rääkimata inimestest. Kõik kes/mis ette jääb saab haiget/lõhutud vms. Eelmine lause on muidugi olnud olukord, kus asi on tõesti väljunud täielikult kontrolli alt. Nii ei juhtu koguaeg vaid harva. Enamasti ma siiski muudkui vatran, karjun, õigustan, targutan ja kõik mis teised teevad on vale.

On olunud enesetapu mõtteid. Olen olnud ka pubekana haiglas ravil. Kõige hullem on asja juures see, et olen selle häire tõttu purustanud suhted oma perega. Nad ei võta mind enam sellisena nagu ma olin. Kujutage omale ette, et teid sõimatakse igapäev ja põhjustatakse probleeme politseiga, tavainimestega jne. Perel ei ole piisavalt raha, et söönukski saada ja siis korraga tuleb maksta mõni bussisõidutrahv või mõne hullema tembu tagajärjena kohtukulud.

Ok, jutt venib juba pikale, kuid loodan, et midagi aru saate. Praegu, ajendatult sellest Kodutunde saate teemast, kus räägiti, et tolle pereema mees oli biopolaarse häirega, ma huvipärast googlest lugesin selle kohta. Minul see pole, AGA mul on mania.
Maniakaalne-depressioon. Kui haiglas noorena olin, siis ühelkorral see sama häire seal ka diagnoositi. Mäletan täpselt, et maniakaalne-depressioon oli tol korral olnud. Lugesin inimene.ee lehelt läbi kogu info mania kohta ja praegu on paras ¨okk mõista, et ilmselt ma selle häire all kannatangi.

Nüüd tekkiski küsimus, et mida ma peaksin tegema? Kas ma pean pöörduma arstile ja olema terve oma elu kontrolli all? Kasutama ravimeid? Mu vanaisal oli sarnane häire. Ma mäletan, et mõniaeg enne ta surma ta koguaeg kohutavalt karjus. Algul ainult vanaemaga, aga lõpule lähenedes karjus ta juba kõigi peale. Ta oli voodihaige(jalad ampulteeritud). Ta ei tundnud lõpuks enam kedagi äragi:( Inimene.ee lehel on kirjas, et mania on pärilik.

Nüüd suuremana, peale lapse sündi, olen täheldanud enda juures ärevust, vahel magan liiga vähe(ärkan 4 öösel ja ei tule enam und),õhtuks olen rampväsinud, magan nii palju, et kukun vahel lihtsalt ära. Söön öösiti. Hommikul leian voodi kõrvalt toitu. Söön tihti ennast üle niiet kõht valutab. Teen palju,palju tulevikuplaane. Kujutan tihti ka ette, mida ostaksin kui võidaksin miljoneid. Planeerin kohutavalt palju. Tekivad erinevad ideed erinevate asjade puhul. Ma räägin palju. Oleks nagu suhtlemise puudus. Ühesõnaga kõik sümptomid, mis seal mania kohta kirjas oli on minul olemas.

Kas keegi on selle häirega täpsemalt kursis? Kas keegi asjatundja siin oskab mu kirjutise põhjal väita, et mul ongi mania nagu ise hetkel arvan?
Konsulteerin kindlasti oma perearstiga ka, sest ma arvan, et olen avastanud põhjuse, miks ma ei suuda oma närvihooge kontrollida.[/tsitaat]
sul oli väga traumarohke elu. mina olen samuti nii mõndagi läbi elanud (isa surm, vägivaldne ja perversne kasuisa). pean tunnistama, et minul nii hullustu ei ole nagu sull. mina ei lähe pöördesse igasugu asjade pärast. jah, vahel tõusen öösel ja muretsen oma praeguse pere pärast.

kuid sinule teemaalgataja soovitan esimeseks rohuks eemalduda oma vägivaldsest perest. sinu jutust kumab (lugesin su kõiki kommentaare), et suhtled oma emaga igapäevaselt. LÕPETA SEE! ja siis vaata edasi, kas vajad veel mingeid ravimeid.
sinu pere põhjustas sulle sellise tunde, järelikult pead neist eemalduma!

Saan ma õigesti aru, et meeleolu- ja muud sümptomid on seotud ägedate emotsionaalsete reakttsioondega ning eristatavad depressiooni- ja maania/hüpomaaniaperioodid puuduvad?
Kui nii, on tegu pigem isiksushäirega (tõenäoliselt impulsiivset tüüpi ebastabiilne isiksus).
Soovitan sul külastada psühhiaatrit, kes saab olukorda täpsustada ja vajaliku ravi määrata (ravimid ja/või psühhoteraapia).

Ojeeh.. kirjutasin sulle terve lehekülje juttu, aga arvuti jooksis kinni ja kõik kustus ära 🙁

Panen nüüd lühidalt:
Probleem ei ole sinus, vaid sinu vägivaldses peres ja lapsepõlvetraumades. Kuna tavameditsiinist abi ei ole saanud, otsi abi alternatiivmeditsiinist. (Mulle on see tee tuttav, kuna ka oli vägivaldne pere vähemalt 2.põlve järjest.)

Tavameditsiin ei aitagi, kuna 1.neil ei ole aega süveneda 2.nad ei kaevu probleemini, vaid rahustavad tablettidega närvisüsteemi maha. Probleem aga kerkib kohe uuesti kui tabletid ära jätad.

Soovitan:
1. EEMALDU PIKAKS AJAKS TÄIELIKULT oma vägivaldsest perest ja KÕIGEST mis seda meenutab. Alateadvus reageerib ju kõigele – hääded, lõhnad, tapeedimuster jne. kõik mis vähegi seostub sinu kurbade kogemuste keskkonnaga. Sellest ka närvilisus.

2. Püüa tasakaal saavutada perest eemal olles (reiki, trakrate tasakaalustamine, mediteerimine, jooga jms) Maagiat ja energiat ei pea uskuma. Töötab juba ainult seepärast, et lülitad ennast teisele lainele.
3. otsi jälle alternatiivmeditsiinist (hüpnoos, NLP, reiki jne) võimalusi, kuida vabaneda
lapsepõlvetraumadest täielikult.

Mind aitasid väga palju:
– psühhitaater-deoloog Tommy Hellsteni raamatud: Jõehobu elutoas, Elu laps, Kolmas võimalus.
http://www.apollo.ee/catalogsearch/result/?q=hellsten%2C+tommy
osa on läbi müüdud, aga raamatukogust saab.

– uuri teemat tsakrate tasakaalustamine ja energiavampiirid (viimased ei ole hammastega müstilised olendid, vaid inimesed kes sinu tuju ja enesetunnet rikuvad) Väike konkreetne ja tõhus abimees on Intuitiivteaduste kooli välja antud selleteemalike vihik. Autor Luhaäär.
Ise hetkel õpin reikit just selle eesmärgiga, et oskaksin ennast ise igal hetkel tasakaalustada.

– tegele lapsepõlvetraumadega, et need edaspidi sinu elu ei segaks (Rännaku meetod, maagia nt. hingeosade tagasitoomine äki?, NLP, hüpnoos jne)
Hellsteni raamatud olid siin minule suureks abiks – aitavad asju näha teisest küljest ja märgata tahke, mida enne ei näinud.

Edu sulle!

ja ära otsi vigu ainult endast 😉
Võibolla, sa ei ole närviline ja ei käitu halvasti, vaid arvad nii, sest sinule on aastaid nii õeldud.
Sina aga käitudki täpselt vastavalt situatsioonile. Kuna aga teine pool enda vigu ei tunnista ja oli suhtes tugevam pool, tehti sinust \”must lammas\”.
Mina siit ei tea, milline sinu olukord tegelikult täpselt on, aga nt. selline stsenaarium on ka üks võimalus.

Kirjutasin Sulle hirmus pika jutu, aga võibolla ei saa sellest aru ilma minu probleemi teadmata:

Minul on vastupidine olukord – ma ei karju, vaid elan enda sisse ja annan alati alla. Eelkirjeldatud meetoditega sain jälile, et see alandlikus tuleb lapsepõlve kasvatusest \”sa oled ju tubli laps\” \”targem annab järele ja sa oled vanem ja targem\”

Tulemus siis:
1. koolikiusamine – ma olin ju tubli laps ja ei astunud enda kaitseks välja, sest ilusasti rääkimine ei aidanud ja teidi meetodeid \”hea laps\” ei kasuta
2. siiani lasen kõigil endale pähe istuda – ma EI SUUDA inimestele õelda: \”ära tule mulle täna külla, mul ei ole aega\” Selle asemel võtan vastu tahtmist külalise naeratades vastu ja teen oma asjad öösel
3. Olen \”tubli töötaja\”. Palka juurde küsida EI JULGE ja kunagi EI JULGE õelda, et vot see pole minu töö või et nüüd on minu tööaeg läbi. \”Hea laps\” ju nii ei tee.

Tekibki selline piir, mida ületada ei suuda. Lihtsalt ei suuda ja kõik. Kui võtan kogu jõu kokku ja mõistuse kokku seisan ikkagi nagu soolasammas ja ei suuda ennast liigutada ega midagi õelda. Just eelkirjeldatud meetoditega avastasin kõigepealt milles on probleem ja praeguseks olen suutnud selle \”seina\” lammutada. (neid meetodeid kasutatakse isegi juhtimiskursustel – nt. esinemishirmust ülesaamise üks võte on, et kujuta ette, et see sind hirmutav kuulaja on pikkade kõrvadega eesel jms.)

Tavapsühholoogid isegi ei saanud aru, millest ma räägin.

—
Arvan, et sinu olukord on isegi parem kui minul oli – sina ei lase endale pähe astuda.
Need, mida krjutasid, mis raseduse ajal bussis juhtusid on ka mulle tuttavad – esimene oli hetk enne minestamist ja teine kui sattusin autoga avariiolukorda. Mina pean neid normaalseteks stressireaktsioonideks.

—–

Miks need vahendid töötavad – probleemid on sügaval alateadvuses ja tavameetoditega sinna ei pääse.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Keegi eespool mainis, et sai rohud, mis panid sööma, kuid panid ka magama. Ma olen sarnaseid ravimeid tarbinud ja see oli väga vastik. Võiks olla mingi ravim, mis teeb lihtsalt enesetunde paremaks, aga olen ärkvel. Panen juba täna aja psühhiaatrile.[/tsitaat]

Seda ravimit võtad ju õhtul enne magama minekut. Milleks Sul vaja öösel ärkvel olla?

[small]nyah nyah kirjutas:[/small]
[tsitaat]Igasugused alternatiiv- & intuitiivteadused põrutavad neil, kelle hing ei ole väga tugev, peas poldid päris lahti.[/tsitaat]Sellega olen väga nõus. Kahjuks olen näinud massiliselt kurbi lugusid.

Sarnaseid sümptomeid annavad ka kilpnäärme talitlushäired. Üldiselt endale ise diagnoosi panna on väga ohtlik. Soovitan pöörduda psühhiaatrile (saatekirja pole vaja) ja perearstilt paluda enne seda ka kompleksseed vereanalüüsd, välistamaks kilpnäärmeprobleeme.

Issand jumal – viimasele – looomuliult räägi oma mehele! Sa oled tema naine, kõige lähedasem inimene, muidugi räägi talle. Sina ei ole ju selles süüdi, et sind peksti, see on ikka sinu isa, kes on koletis. Ja seda karta ja mitte rääkida julgeda ei ole vaja. Sa saad oma mehelt tuge ja saad rääkides selle lapsepõlve selja taha jätta. Ning loomulikult ära pane oma vanemate pilti seinale seda kõike sulle meelde tuletama!
Kui oled oma jutu ära rääkinud, siis imestad ise ka, mida sa ometi kartsid.
Edu!