Aitäh, et sa jagasid oma kogemust. Kas täpsustaksid, miks sa ei kujuta ette, et turvavõrk väljapool vedruala piisavalt kaitseks?
Kuna mul oma kodus veel batuudi omamisega kogemust ei ole, siis ei oska ka kindlalt öelda kas suudan lapsele (ja külas olevatele lastele) selgeks teha, et koos hüppamine ei ole ohutu. Praegu ei käi ka väga tihti/palju lapsi korraga meil külas (mis võib tulevikus muidugi muutuda). Samas plaanin kodus lastepidu pidades batuudi peo ajaks ära korjata. Lisaks plaanin lapsele näidata videosid batuudiõnnetustest, mis on seotud mitme lapse korraga batuudil hüppamisega ja selgitusi juurde jagada.
Hetkel olen leidnud ainult ühe batuudifirma, millel on võrk seespool ja mis tundub ka muus osas normaalne batuut – http://www.4kids.ee/batuut-kai…..og-3,66-m/ ja http://www.lastekaup.eu/batuut…..rog-366-m/ . Kas keegi oskab teisi firmasid ka soovitada?
Kaalu peal on ka üks selline, millel on turvavõrk väljapool. Veel uurin kas sellel on piisavalt hästi kinnitatud vedru kate ja kas see vedru kate on piisavalt pehme. Mõned on nii kõvad, et kogemata peale hüpates on valus sellele kukkuda. http://www.active24.ee/index.p…..31736.html
Ma ei soovitaks sul kiusatust koju üldse osta. Tunnen sinu paanitsemises ära tüüpilise kanaema- peorikkuja, kes käib lastel kogu aeg sabas ja muudkui kaagutab, et seda ei vöi ja toda ei tohi ja kolmandat ärge ka tehke. No nii ei saa lapsed rahus mängida ja löbutseda ja täiskasvanutel hakkab see ka löpuks närvidele, kui “politsei” ratsutab terve ürituse lastel sabas. Loomulikult peab pilku peal hoidma, kui lapsed mängivad aga saavad batuudil ka 4-5 kaupa ja rohkemakesigi hakkama ja ei juhtu nendega midagi. Alati leidub keegi, kes tahab oma oskusi teistele demonstreerida, trikitada batuudil jms. ja selle pead lihtsalt öigel ajal “rajalt maha” vötma.
Paanitsemine oleks see kui ma ostaks ilma läbi mõtlemata, teiste kogemust kuulamata esimese ettejuhtuva batuudi ja pärast kaagutaks kui ohtlik minu valik oli. Elus ei ole ka nii must-valge, et on olemas ainult kanaemad ja rongaemad. Ma olen ema, kes laseb väga palju oma lapsel ise teha, mäkerdada ning lapsel palju ringi ukerdada ja katsetada. Aga aina osavamaks saamiseks ei pea minu arust last viskama äärmuslikesse olukordadesse (mida võib ikkagi muidugi elus ette tulla, aga õpetatud laps oskab ka nendes olukordades üldiselt paremini käituda minu arust). Ka näiteks puupakkudel ukerdamist saab järk-järgult õppida, alguses käest hoides, edasi juba vähem hoides kuni oskab iseseisvalt ukerdada. See ei väldi täielikult küll kukkumisi, aga samas on tal võimalus oskusi suurendada mõistlikult ja sellega seoses üldiselt oskab ka paremini kukkumise ajal reageerida. Võiks ju ka alles käima õppinud lapse kohe iseseivalt puupakkudele ukerdama lasta, aga selle jaoks on liiga suur tõenäosus, et ta varsti seal end ebameeldivalt vigastab. Mänguväljakul võiks ju ka lapse alati üksi mängima jätta ja ise raamatusse süveneda või nutitelefoni süvenenult näppida, aga ka seal on minu arust mõistlik last vähehaaval käituma õpetada. Teada ju on, et lapsed kipuvad seal üksteisest ette trügima ja kui teisele see ei meeldi, siis ei osata tihtipeale meeldiva lahenduseni viivate sõnadega konflikti lahedada, vaid hakatakse tõukama või sõimlema. Samas kui ma olen vaevunud varem mänguväljakul viibides lapsele õpetada, et kõigile on meeldivam kui seal ei ette ei trügita ja ei tõugelda (ja seda aeg-ajalt talle üle korranud), siis tõenäoliselt ta oskabki teiste arvestavamalt seal käituda ning annab ka normaalset eeskuju. Ja kui isegi tekib ebameeldiv olukord, siis saan teda õpetada sellesama olukorra baasil.
Või veel mustvalgem näide oleks, et lapsele meeldiks kindlasti kääre kasutama õppides vahepeal nendega ka ringi joosta ja võib-olla ei juhtugi midagi halba. Aga kuna loogiline mõtlemine ütleb, et selleks on ikka väga suur võimalus ja samas on ju võimalik lapsele õpetada, et kääridega ringi jooksmine on ohtlik, siis tundub elementaarne, et ma ei vaata läbi sõrmede ning vaevun teda õpetama selles asjas. Samas võib valida ka variandi, et ei viitsi õpetada ja ÄKKI ikka ei juhtu (minuga ju ei juhtunud) ja üldse võiks juba siis noa ka teise kätte talle anda, siis oleks lapsel veel lõbusam.
Selle kõigega tahaks öelda, et minu arust on parem uurida ja küsida teiste kogemust, valida enda jaoks piisavalt ohutu variant ning siis õpetada laps kodus seda kasutama.
Kindlasti ei ole ma nõus valima batuuti, millest ma midagi ei tea või tean, et ta on kahtlase väärtusega, kuid valin ta seepärast, et ta on piisavalt odav. Kui batuut, mis on piisavalt turvaline, aga liiga kallis minu jaoks, siis ma jätan ta kas ostmata või kogun veel raha selle jaoks, selle asemel, et teadlikult odav ja ebakvaliteetne osta.
Variant on ka batuut kindlalt ostmata jätta. Aga ühte pidi teades, et mu laps käib hoovides kus on batuut, siis tundub ohutum kui ta enne seal hüppamist õpib batuudil hüppamist ja käitumist oma kodus, kus ma saan tal paremini silma peal hoida ning tunnen paremini batuuti, millel ta hüppab. Teist pidi kui ma olen näinud, et talle batuut meeldib ning senimaani olen aru saanud, et batuudi juures on põhiliselt vigastusi põhjustanud ennetatav ohutusreeglite eiramine (turvavõrgu puudumine, mitmekesi hüppamine, vihmast märg batuut) või ebakvaliteetne batuut (turvavõrk ei pea vastu, jalg saab libiseda kergelt vedrukatte ja batuudi hüppeala vahelt läbi, turvavõrk on nii madal, et laps võib sellest kogemata üle hüpata), siis miks mitte talle ikkagi seda osta..ja iseendale, sest selle peal on ikka paganama lõbus ja võhmale ajav hüpata.
PS! Kuna ma tean, et ma ei viitsi lastepeo ajal hullult jälgida batuudil olevaid lapsi, nendele pidevalt kommentaarida kuidas ohutum on, kuid arvan, et suure tõenäosusega lapsed tahavad “hullu panna”, siis seepärast näeksingi pigem enne pidu vaeva ja korjaks selle ära. Peo ajal muidki ägedaid tegevusi lastel teha meie kodus, mille puhul ei ole vaja nii pingsalt ja närvesöövalt neid jälgida ning pidevalt korrale kutsuda. Samas mõistlikkuse piires jälgida on vaja ikka ning vajadusel valmis olla vahele sekkuma.
