Minul esimene laps oli õhtul hästi magama pandav. Teine beebi oli on õhtul rähkleja, kelle viis rahulikku seisundisse ainult rinna imemine (rinda imedes veel rähkles jalgadega mööda mind, kuni uni võimust võttis ja jalad alla vajusid) – muidu tuli kisa ja nutt ja kui oli ennast juba ärritunuks kisanud, siis oli juba väga raske magama saada. Tegimegi nii, et lapse voodi oli minu voodi kõrval, mina olin alguses voodite kokkupuutekohal külili ja imetasin lapse magama ja siis rullisin ennast lapsest eemale oma voodisse.
Meil käis rinnaga magama panemine kuni 2a. Päeval laps rinda ei saanud alates 1a, aga rinnaga magamaminekurutiini ei viitsinud mina muutma hakata – kuna see töötas. 2a, kui laps enamasti terved ööd õhtust kuni hommikuni magas, ostustasin siis õhtusest rinnast ka lahti saada. Ühel õhtul andsin lapsele kaisulooma kätte ja ütlesin, et nüüd on nii, et jääd ise magama. Tegin toa pimedaks ja heitsin kõrvale oma voodisse, aga lapsega jätsin vahe sisse. Laps oli üllatunud, kergelt virises ja rähkles jalgadega mööda voodipulki, aga ei nutnud ja jäi u 15min pärast magama. Edasi kulgesidki meil õhtud nii, et panime voodile külje tagasi ja tõstsime voodi enda voodist eraldi. Laps kuskil 10-15 min elas ennast välja jalgadega vastu voodipulki räheldes ja jäi siis magama. Kuskil 3a kadus suurem jalgadega rähklemine ära. Nüüd vahel ainult niheleb ja vahetab asendeid enne uinumist, aga üldiselt jääb kiiresti magama ja magab hommikuni.
Nii et minu näitel rinnaga uinutamist karta ei tasu – algse krooniliselt rinna otsas “tiksujast” võib ikkagi saada väga hästi oma voodis magav väikelaps.