Kas mäletate, mis tunded teid valdasid kui vastsündinuga koju jõudsite? Olite õnnetipul või oli hoopis kahetsus hinges?
Teema: Beebiga haiglast kodus, mis tunne oli?
02.02.2019 20:11
To report this post you need to login first.
02.02.2019 20:18
Õnnelik, kergendunud, samas ka hirmul, et kuidas hakkama saan. Esimene laps sündis kergelt enneaegsena, olime alguses tavapärasest pikemalt haiglas, kuna lapsel veresuhkur kõikus, bilirubiin oli kõrge, imeda ei jaksanud jne. Nii et hirme oli palju, kui koju saime, kasvõi sellega, kuidas imetamine õnnestub. Kindlasti olin õnnelik, kuna rasedus oli olnud raske, rasestumine aega võtnud ja enne kaks rasedust peetunud. Kahetsust kindlasti ei olnud, pigem endiselt kerge uskumatus, et see kõik tõesti lõpuks õnnestus, et olen ema, oleme lapsevanemad. Teise lapsega oli rõõm ja õnnetunne kuidagi kergemad ja muretumad, kuna polnud lapse terviseprobleeme.
To report this post you need to login first.
02.02.2019 20:18
Sellist on 3 korda elu jooksul juhtunud. Kahte esimest väga ei mäleta, see oli nii ammu, kuid viimasega oli väga tore tunne: miks kahetsus? Esivanemad käisid külas, parim sõbranna oma beebiga ka. Ülev tunne oli.
To report this post you need to login first.
02.02.2019 20:22
Eeldan, et pead silmas esimest last? Mul oli see 15a tagasi… Aga väga hästi mäletan seda talveõhtut, oli juba pime, kui koju jõudsime. Hinges oli kerge segadus ja päris suur ebakindlus. Isegi kodu tundus täiesti teistsugune. Kõik oli muutunud.
Järgmiste lastega oli mõnus, kõik oli paigas ja tuttav ????.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 02.02 20:22; 02.02 22:02;
To report this post you need to login first.
02.02.2019 20:23
Õnn ja rõõm käsikäes väikese hirmuga, kuna esimene laps. Hetkel kahetsen, et kohe järgmine päev koju läksin, kuna ehk oleks saanud kuidagi rinnapiima juurde tekitada ja lapse kaalulangust vältida (suurem langus kui norm). Läksime küll lapse 3 elupäeval kontrolli, aga teise lapsega oleksin hea meelega kauem haiglas.
To report this post you need to login first.
02.02.2019 21:46
minu esimene mure oli kuidas 2 kassi uue korterinaabri omaks võtavad … ühe puhul asendus uudishimulikkus põlgusega, teine oli rohkem tolerant 🙂
To report this post you need to login first.
02.02.2019 21:51
Esimese lapsega koju saabumist enam ei mäleta. Teise lapsega hakkasin kohe kartuleid koorima, et kartuliputru teha, pere tahtis süüa. Üldiselt oli hea haiglast minema saada.
To report this post you need to login first.
02.02.2019 22:02
Vabandan, et seda teemat natuke edasi arendan. Mina oleksin tookord, just pärast esimese lapse sündi soovinud, et mul oleks olnud kuskil käepärast üks hästi rahulik ja kogenud inimene, kes oleks just nendel esimestel päevadel pisut aidanud, eelkõige emotsionaalselt toeks olnud (laps oli alguses ka üsna rahutu, nuttis palju). Mees oli ju küll, aga tema oli samamoodi “kuu pealt kukkunud” selles olukorras, see elumuutus oli nii tohutu. Meie mõlema vanemad elasid kaugel…
Nüüd on kõik mu lapsed juba kooliealised. Tunnen, et oleksin ise väga hea meelega selliseks omamoodi tugiisikuks mõnele värskele emale-isale, kes samasugust ebamäärast ebakindlust tunnevad, nagu meie omal ajal ja kellel endal mingit vahetut tugivõrgustikku pole. Kas selline “teenus” on äkki olemas juba? Või on see üldse jabur idee, midagi niisugust välja pakkuda?
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 02.02 20:22; 02.02 22:02;
To report this post you need to login first.
02.02.2019 22:10
Mina olin nii esimese kui teise lapsega sünnitusmajast koju jõudes väga ebakindel, selline tunne, et argipäev ongi käes, tahaksin olla veel edasi õnnelik rase. Emotsioonid kõikusid ja oleksin tahtnud sarnaselt eelmise vastajaga emotsionaalset toetust, aga kahjuks mõlema lapse puhul ootas kodus ees närviline õhkkond, millega pidin toime tulema ehk seetõttu olid ka mõlemad lapsed beebina väga rahutud.
To report this post you need to login first.
02.02.2019 22:30
Kummaline tunne oli.
Olime lastega kuu aega haiglas ja koju jõudes oli kõik nii teistsugune.
Selle tundega, et ma ei ole iseenda peremees, olin harjunud. Lastega hakkamasaamist ei kartnud, sest teadsin, mis ja kuidas.
Sain magada ennast natukenegi välja. Mees oli nii tubli ja kodus oli NIIIII hea.
To report this post you need to login first.
02.02.2019 22:30
Mina olin väga hirmul, sest laps ei osanud üldse rinda võtta ja tundsin end nii saamatu ja abituna. Viivitasin haiglas viimase minutini. Esimene nädal kodus oligi väga stressirohke, nutsin palju.
To report this post you need to login first.
02.02.2019 22:51
Kahetsus?!
To report this post you need to login first.
02.02.2019 22:54
Ootasin haiglas juba, et saaks ruttu koju. Kogu kodutee vaatasin last ja mõtlesin: “Issand, ma olengi lõpuks selle nunnuduse ema.” Rasestumine võttis aastaid aega ja ei osanud ette kujutadagi, mis tunne on lõpuks rase olla ja sünnitada.
Koju jõudes magas laps õndsat und edasi mitu head tundi, ma mõtlesin et nii kui turvahäll saab diivanile pandud et siis kohe hakkab möll pihta. 😀
Ma ei kartnud midagi ega karda siiani, olin siin õnnelik ja olen ka hetkel, kuigi laps oskab aegu valida mil endast märku annab – hakkan/hakkame süüa tegema, toit saab kohe valmis, hakkan/hakkame sööma, lähen pessu. 🙂 Võib-olla natukene muretsesin rinnaga toitmise pärast, aga see möödus ruttu, ka öised ärkamised möödusid kuidagi kergelt (kartsin hullemat ehk kuidas hakkama saan).
To report this post you need to login first.
02.02.2019 23:00
Minul oli kyll hinges sasipundar kuigi laps oli väga väga oodatud. Just see ehmatas ära, et polnud enam sellist vabadust, et jooksupealt saab plaane teha, a la tahan minna kinno ja lähengi.
Aga no ikka kiirelt harjusin uue elukorraldusega ära. Esimesed päevad kodus oli natuke harjumatu 🙂
To report this post you need to login first.
02.02.2019 23:10
Ma ei jõundud ära oodata, et lõpuks koju saaks. Haiglas oli nii nõme, eriti personal ja mind üldse ei tahetud sealt minema lasta. Niisiis oli hea meel kodus olla ning uudne ja veider ka.
To report this post you need to login first.
02.02.2019 23:43
Mul on värske kogemus. Beebi on praegu 4-kuune.
Olime õnnelikud ja ka veidi murelikud. Pidime kaalu ja pumba laenutama. Ja jälgima, et ta kaal tõuseks.
Mul on südamest hea meel, et mees sai järgmised kaks nädalat koos minuga uue elukorraldusega harjuda. Üksi oleks vist olnud väga keeruline.
Mul polnud küll kahetsust ega midagi, aga see harjumine, et mu elu keerleb vaid lapse ümber, on veidi keeruline. Osa minust tahab tööle tagasi ja ma üldse ei saa aru hetkel inimestest, kes ei taha tööle minna, sest laps on siis hoidjaga või sõimes… (Ma kardan, et ma siiski harjun kodus ja pärast on keeruline tööle naasta.)
To report this post you need to login first.
02.02.2019 23:46
Kas mäletate, mis tunded teid valdasid kui vastsündinuga koju jõudsite? Olite õnnetipul või oli hoopis kahetsus hinges?
Mul oli suur masendus. Miks? Sest mehel oli kõik koristamata, kodu segi ja isegi nõud pesemata, tuhatoos konisid täis, ei mingit ootust, et vastsündinu tuleb esimest korda koju. See oli ikka tohutult kurb. Üsna kiirelt sai lahutatud ka.
To report this post you need to login first.
02.02.2019 23:49
Tore oli lõpuks haiglast koju saada, natuke muretsesin lapse tervise pärast (kaaluiive, kollasus, haiglas sai kaaluda ja arstid olid ligidal), üldise hakkamasaamise pärast ei muretsenud üldse, väga tore oli hoopis. Mis kahetsus?
To report this post you need to login first.
03.02.2019 00:06
Esimese lapsega oleksin tahtnud veel haiglas olla, kuigi olime niigi 4 päeva. Hea ja mugav väike ja vaikne haigla ja perepalat, kus söök toodi kätte ja sain rahulikult lapsega tutvuda ja olla. Pabistasin veidi kodus lapsega hakkama saamises, sest varasem kogemus puudus. Siiski polnud mõtet pabistada. Koju jõudes olid tunded positiivsed, sest mees oli lapsele voodi ülesse seadnud ja ämm ka aitas valmistuda.
Teisega olid teised lood. Ei hakka pikka juttu kirjutama, aga paljud asjad elus läksid valesti. Lapse sünniks oli juba üsna korralik masendus tekkinud. Esiteks ma ei olnud valmis sel päeval sünnitama minema ja mitte ka nii, nagu see oli. Teiseks sain tegelikult enne rasedaks jäämist diagnoosi “tubaarne viljatus”, et ei saa enam lapsi. Ajapikku leppisin sellega ja otsustasin oma elu ringi, kui siis jäin ootamatult rasedaks. Sündis pea 2 nädalat varem ,mees oli ära ja pidin üksi minema, kuigi tähtajaks oleks tema ka kodus olnud. Haigla oli kohutav ja veel kohutavam personal. Minutit ka seal olla ei tahtnud enam peale lapse sündi. Ainuke mõte oli, et saaks kähku koju ja nutsin selle tõttu, et kõik on nii valesti läinud ja kehva seisu sattunud. Ainuke positiivne oli see väike inimene ,kelle pärast otsustasin kõik ära kannatada. Haiglast välja ei tahetud eriti lasta, sest laps oli sündides pisem niigi ja haiglas võttis veel kaalust alla. Kolmandal päeval saime õnneks koju ja muid hirme ei olnud, kui vaid see, et äkki pean üksi kasvatama. Õnneks ei pidanud.
To report this post you need to login first.
03.02.2019 00:28
No traditsiooniliselt on selleks toeks olnud ema ja muud lähedased naissugulased. Aga meie ühiskonnas see enam ei toimi (vähemalt meie kultuuris). Ja tulebki tulevikus “elukogenud naissugulase teenust” sisse osta.
Just, just…sest vanemad elavad ju kaugel…kui kauge on eesti mõistes kauge? Kahe tunni kaugusel?
Äkki see inimene ei ela Eestis?
*Rohkem mõistmist.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 03.02 00:28; 03.02 00:37;
To report this post you need to login first.
03.02.2019 00:29
Õnnelik, rahulolev ja natuke uhke ka:)
To report this post you need to login first.
03.02.2019 00:32
Kas mäletate, mis tunded teid valdasid kui vastsündinuga koju jõudsite? Olite õnnetipul või oli hoopis kahetsus hinges?
Rõõm lapsest muidugi oli. Aga väljas olid -20-30 külmad. Lund oli räästani ja tuba oli ahjuküttega. Pesu tuli pesta käsitsi. Tuli lihtsalt teha seda mida vaja. Tundlemiseks polnud lihtsalt aega.
To report this post you need to login first.
03.02.2019 00:37
Äkki kaja peaks oma valimisreklaami sellise teenuse panema. Et istub sünnitushaiglas ja kari emmesid ümber. Ning siis seletab: “nüüd on selline teenus, et kogenud emme õpetab värskeid lapsevanemaid!” Ja siis üks emme küsib: “Aga mida see emmede jaoks tähendab?” Ja siis kaja vastab, et siis aastas kokkuhoid 750 eurot. Kahe lapse puhul kuni 1500. Ning küsinud emme vangutab pead ja lausub “fabsee”…
Vabandust, ma ei saanud naljast aru, äkki selgitad.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 03.02 00:28; 03.02 00:37;
To report this post you need to login first.
03.02.2019 01:00
Mina olin ka mehega justkui “kuu pealt kukkunud” ja pidime omapäi hakkama saama. Raske oli, aga hakkama saime ja väga armastame oma last❤
To report this post you need to login first.
03.02.2019 01:00
Miks selline teema on ajaviite juttudes? Kõiki ei huvita “beebiga koju” teema.. Ajaviide see ei ole!
To report this post you need to login first.
03.02.2019 01:57
Äkki kaja peaks oma valimisreklaami sellise teenuse panema. Et istub sünnitushaiglas ja kari emmesid ümber. Ning siis seletab: “nüüd on selline teenus, et kogenud emme õpetab värskeid lapsevanemaid!” Ja siis üks emme küsib: “Aga mida see emmede jaoks tähendab?” Ja siis kaja vastab, et siis aastas kokkuhoid 750 eurot. Kahe lapse puhul kuni 1500. Ning küsinud emme vangutab pead ja lausub “fabsee”…
Vabandust, ma ei saanud naljast aru, äkki selgitad.
Sarnane reklaam, mida kirjeldan, jookseb teles hetkel kajaga. Tegelikult oli mu meelest reformierakonna valimislubadus lapsevanemate koolitamine. Lehest juhtusin lugema. Seega võib sellise reklaami teha küll.
Lihtsalt minu hinnangul on tegu raiskamisega. Ema ja naissugulased ju aitavad traditsionaalselt.
Kellel aitavad, kellel mitte. Minul ei olnud kedagi aitamas, kuigi ema elas lähedal. Tema tuli korra kuu aja jooksul läbi, tõstis lapse hetkeks oma lõhnastatud riiete vastu ja juba oligi läinud. Mitte kõigil pole võtta seda abivalmis ema või ämma appi. Mina oleks risti ette löönud, kui oleksin saanud endale kellegi appi kutsuda. Olen ka ise mõelnud selle peale, et pakuks värsketele emadeke sellist teenust. Arvestades, kui palju on meil naistel sünnitusjärgset depressiooni, on see minu arust hädavajalik.
To report this post you need to login first.
03.02.2019 07:16
Väga uhke tunne oli. Olin 24 ja mõtlesin õhtul poodi minnes, et huvitav, kas mu näost on näha, et ma pole mingi lihtsalt niisama neiu, vaid mul on POEG! 😀 Aga aitamise koha pealt – mul olid väga abivalmid vanemad. Mäletan, et mees pidi 10 päevaks komandeeringusse minema, kui laps oli 1-kuune – selleks ajaks kutsusid vanemad mind lapsega enda juurde ning poputasid meid, kuis jaksasid. Väga tore oli emaks saada.
To report this post you need to login first.
03.02.2019 08:22
ei olnud mingit kahetsust, aga ma mäletan, et see emaduse tunne ei tekkinud mul küll kohe.
veel mäletan et mõtlesin sellist mõtet, kui koju tulin: tulen nüüd koju, laps süles. küll on ikka palju ebavõrdust, millistesse tingimustesse emad oma lapsed elama panevad. elad ise heades tingimustes, elab ka laps. kannatad puudust, kannatab ka laps.
teatud mõttes kujutasin oma lapse elu juba ette. tuleb kasvatada võimalikult iseseisvaks, läheb oma elu peale.
ajaga see tunne aga nii muutus, et kui laps läks ära välismaale, saigi suureks ja iseseisvaks.. ma polnud tema 18 eluaasta jooksul kunagi nii nutnud.
To report this post you need to login first.
03.02.2019 09:22
Mul olid ka segased tunded.
Vaatamata sellele, et haiglas oli väga tore personal,iga päev kohtusid ja vestlesid teiste värskete emadega,kel samuti probleem piima tekkimisega. Nutsime koos.
Haiglast lahkumise päeval oli kerge ahastus,et kas see oligi kõik olgugi et kõik alles algas 🙂 Praegugi mil beebi paari kuune igatsen rasedusaega.
Mis teha, ajab kõik hormoonide süüks.
To report this post you need to login first.
03.02.2019 11:18
Rõõm ja kergendus. Koduigatsus oli suur, sest olime haiglas 6 päeva.
To report this post you need to login first.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
