Teema: Beebiga haiglast kodus, mis tunne oli?

Esimese lapsega olin ma selleks ajaks juba nii kurnatud ja väsinud (kolm ööd järjest peaaegu täiesti magamata, samas oma organism operstsioonist taastumas), et ega ma suurt ei mäleta, need esimesed nädalad on kõik nagu udupildid. Eks vist oli läbisegi irreaalsustunne, rõõm ja hirm.

Teise lapsega lasti mind haiglast ootamatult koju rutem, kui olime arvanud (lapsel oli kaaluiive alles nii negatiivne, et ei uskunud, et meid selliste numbritega koju lastaks). Siis suure ähmiga sain kokkuleppele, et vend sai korraks töölt ära tulla ja mu koju viia. Kodus polnud ka veel midagi meie tulekuks valmis, sest keegi ei osanud meid veel sel päeval oodata — hakkasin siis oma värske keisrihaavaga mööbeldama ja koristama ja voodeid tegema ja süüa sättima. (Suurem laps ja teised pereliikmed, keda mul enne telefonitsi tabada polnud õnnestunud, said muidugi megaüllatuse osaliseks, kui õhtul töölt tulles minu koos beebiga eest avastasid. :)) Ühelt poolt tundsin end esimese korraga võrreldes palju enesekindlamana ja ei kahelnud, KAS ma saan kuidagi hakkama. Teiselt poolt tundsin end kuidagi väga üksijäetuna — ka kõik ülejäänud inimesed minu ümber eeldasid erinevalt esimesese lapse aegadest täie enesestmõistetavusega, et ma saan kõigega lõdvalt hakkama. Ja nii see tegelikult jäigi. Eks ma olengi hakkama saanud, aga natuke enam sellist moraalset tuge oleks tegelikult ikkagi siin-seal ära kulunud.

No tüüpiline näide. Kui ma esimese lapsega tema 4 kuu vanuses kolmeks päevaks esimest korda täitsa üksi koju pidin jääma, siis kõik lähedased olid nii hirmus ähmis ja sahmis (minu arust täiesti arusaamatult), et kas ja KUIDAS ma ikka kolm päeva üksi hakkama saan. Aga kui mind 2-kuuse noorema lapsega nädalaks üksi jäeti, et ülejäänud pere saaks spaasse minna — ma ise ei tahtnud kaasa minna –, siis kuulsin muudkui igast suust söögi alla ja söögi peale: “No PUHKA ja NAUDI nüüd ometi!” 😀 Seda siis, et mul kahe lapse asemel vaid üks korraga kantseldada oli … Loomulikult ei olnud mul kummalgi korral mingit probleemi mõned päevad beebiga kahekesi toimetada (iseasi, kas seda just ka puhkuseks annab nimetada, kui ööd läbi kisavat last rahustad), aga just see suhtumise erinevus. Ühe lapsega lasti mind kogu aeg end nii poputatuna ja hoituna ja toetatuna tunda, minu isiklikelw vajadustele ja abistamisele mõtlemine käis kogu aeg, aga kahega olen ma suhteliselt üksi pidanud kõigega hakkama saama.

Esimese lapsega – ühest küljest õnn ja samas ka paanika, masendus. Mind tabas täpselt selles Libero raamatus kirjeldatud “sünnitusjärgne kurvameelsus”. Alguses oli ka rinnapiima kogusega raskusi, mistõttu hoiti meid ka sünnitusmajas veidi kauem ja see tekitas ka sellist “läbikukkumise” tunnet, õnneks 2 nädalaga hakkas ka piima korralikumalt tulema ja ei pidanud enam lisa juurde andma

šokk oli – mitte sellest, milline laps on vmt, vaid nagu jõudis kohale see teadmine, et elu on muutunud igaveseks. Et laps ei ole hamster, kes on paar aastat, vaid see on mure terveks eluks jne. Kuigi muidugi ma teadsin seda enne ka, siis ikkagi peale sünnitus kuidagi tekkis selline suur murekoorem – et kuidas ikka last kasvatada, kuidas teda hoida kurja eest jne.

Kui mees ei näinud, siis nutsin palju – lihtsalt ilma põhjuseta, lihtsalt tundsin vajadust nutta. Õnneks ma olin selle kohta eelnevalt lugenud ja tundsin nö oma seisundi ära.

3 nädalat kestis selline masendavam olukord. Siis läksin hormoonid normaalseks ja lõpetasin nutmise 😀

A, mingit “ülevoolavat emaarmastust” ma küll kohe ei tundud, see ikka tuli tasapisi.

Rahulik ja veidi elevil tunne oli. Kodu tundus täpselt samasugune kui enne, aga natuke harjumatu, et nüüd oli seal ka beebi. Emotsionaalselt olin esimesel paaril nädalal väga habras, küll õnnelik, aga samas natuke nutune millegipärast. Laps tundus (ja tundub siiani) nagu suur kingitus, kuigi rasestumise ega rasedusega probleeme ei olnud.