Vabandust, aga pean küsima, kas mees ikka soovis ka last, sest tundub, et ta ei mõista, et see pöörab senise elu totaalselt pea peale. Viiekuuse kõrvalt peaks juba päris selge olema, milline lapse rütm ja vajadused on. Pluss loomulikult see, et ta ka ise panustab maksimaalselt, et lapsel oleks hea olla ning tema vajadused rahuldatud.
Meie käime päris palju beebiga kodust ära, just seetõttu, et oleks vaheldust. Minek on muidugi üks suur ettevõtmine, sest isegi päevaks suvilasse minek tähendab täistuubitud autot (vanker, ja söögitool ning reisivoodi võtavad suurema ruumi). Jube palju asju, mida meeles pidada ja millega arvestada ning loomulikult need uneajad, söögiajad ja see, et liiga pikalt ei kannata turvatoolis olla.
Meie laps on praegu 8kuune ning pigem muu seltskond meeldib ja väsib rohkem kõiksugu emotsioonidest. Öine magamaminek võõras kohas veel olulist mõju pole avaldanud, aga eks võtab ikka oma aja see magama sättimine. Vahel paneme pigem esialgu kärusse kui reisivoodisse ja siis kolime mingi hetk ringi.
Muidugi on see, et üks meist on kogu aeg lapsevalves, aga teeme seda kordamööda ning suures osas oleme ikka inimeste keskel. Ka seltskonnas/rannas/mõnel üritusel magama kärutamine käib kordamööda. Arvestame sellega, et mõlemale jääks aega inimestega jutustada, süüa, niisama olla.
Minu suur õnn on see, et olen valinud omale abikaasa ja lapse isa sellise, kes panustabki maksimaalselt. Ausalt öeldes ma ei saa isegi aru meestest, kes oma lapsega ei tegele ja kõik naise kaela jätavad. Kui isa on kaasatud beebi esimestest päevadest peale, siis ta teab ise ka täpselt, kui tähtis on päevakava, kui oluline on, et beebi poleks üleväsinud, millal ta on unine, millal vajab süüa ning loomulikult arvestab sellega, et oma mugavus on esialgu totaalselt tagaplaanil. Hirmus kahju alati kuulda neist isadest, kes ei saa, ei soovi või ei oska beebiga suhestuda. Tark mees mõistab ka seda, kui oluline on, et ema saaks vahepeal täitsa eemale ja oma asju ajada, võtabki beebinduse sel ajal täies mahus enda kanda, sest puhanud ema on ka rõõmsam kaaslane ning tervel perel olemine rõõmsam:)
Ja see lapse nutma hakkamine. Beebid nutavadki, niimoodi nad väljendavad ennast. Enamik inimesi teab seda. Oma ema ja isa lähedus ikka üldjuhul rahustab. Annate süüa, teete nalja vms. Isegi üleväsinud beebi rahuneb lõpuks maha ja jääb magama. Eks muidugi on suurt kannatust vaja. Olen ka ise lapsega koos nutnud, aga siingi on abiks ikka mees, kes siis olukorra “üle võtab”. Või kui tema on tund aega juba jamanud ja närv püsti kisub, siis lähen mina ja “võtan üle”. Niimoodi saab teineteist aidata.
Mina soovitan sul mehega rahulikult maha istuda ja uus elukorraldus läbi arutada. Mis mõttes ajab teda närvi, et laps tahab magada?