Esileht Beebi ja mitmikud Beebiga kusagil käimine – ainult stress ja konfliktid?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 37 )

Teema: Beebiga kusagil käimine – ainult stress ja konfliktid?

Postitas:
Kägu

Oleme värsked vanemad 5kuusele beebile ja pidevalt stressis, eriti kui kusagile minek. Mõtlesime, et tahaksime ju ka suve nautida, maal, rannas, jalutamas käia, aga kõik vähe suuremad plaanid tekitavad meil palju segadust ja lõpuks ka konflikte. Kohati tundub, et teised suudavad vabalt käia beebiga reisil ja matkamas/telkimas, aga meil isegi nv vanavanemate juures tähendab, et laps magab kuidagi halvemini ja siis on kohe halvas tujus ka. Üheks päevaks randa sõit tähendab ka, et kogu aeg peab beebi unede järgi tegevusi sättima ja meest ajab see kohutavalt närvi. Mina muudkui jälgin graafikut ja ärkveloleku vahemikku, aga mees mitte ja on justkui pahane, kui beebil tuju pahaks läheb ja mina jälle magamisest rääkima hakkan.

Näiteks sõidame beebi uneajal kusagile, siis pärast ärkamist oleme rannas, aga vaevalt oleme asjad saanud lahti pakkida kui lapse 2 h ärkvelolekut ongi täis ja ta tahab uuesti magama. Siis peab jälle kodinad kokku pakkima, et laps magama jalutada. Sama kõigis olukordades – sünnipäevad, perega kohtumised jne –  pidevalt peab last magama panema ja kusagil nagu olla ei saa (ta magab küll kärus ja autosõidul, aga niisama võõras kohas kusagil voodis mitte). Ühesõnaga iga käik tundub nii metsikult vaevaline. Lisaks olen kogu aeg mures, et mis saab kui laps kusagil nutma hakkab, ei rahune jne. Sest lapse paha tuju ajab meid mehega ka meeletult närvi ja tülli.

Kas me oleme ainsad, kes ei saa beebiga eluga nagu eriti hakkama ja leiavad, et lihtsam on kodus olla (kuigi see teistpidi jälle ajab hulluks) või ongi jube keeruline see beebiga koos asjatamine? Või on mingeid nippe veel, mis teeks elu väljaspool kodu ka võimalikuks? Või pigem loomulik, et nii väikese beebiga on raske kusagil käia? Kuidas omavahel mehega häid suhteid säilitada?

 

+6
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Väikese beebiga ei saagi samal määral käis kui ilma beebita. Elu on selline – mulle tundub et oled ise liiga kõrged ootused seadnud. Nii väilsega tuleb oma käimised ikka ja alati lapse järgi sättida, või siis laps hoidjale jätta.

Küll aga peaks lapse isa ka isa eest väljas olema ja aru saama et laps on korraga üleval lühikest aega ja vajab sagedamini toitmist. Kas ta siis viie kuu jooksul ise pole kordagi pidanud päeva lapsega veetma et ta ei tea kuidas laps hüsteeriasse läheb, kui üle väsib.

+17
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu life hack sellisteks puhkudeks on kandelina. Kui kärus ei lepi või hakkab jaurama, siis võtan linasse ja laps jääb kohe vait. Linas saab ta oma lähedusevajaduse kätte ja tihti jääb seal magama või puhkab lihtsalt pea minu rinnal.
Kahjuks nii on jah, et nii pisikesega kuskil käies ei saa ise täiel rinnal nautida, vaid peab tema järgi sättima oma graafikut, aga ma ütleks, et ikka parem kui niisama kodus passides hulluks minna 🙂

Soovin teile jõudu, jaksu ja toredaid seiklusi koos pisikesega!

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vabandust, aga pean küsima, kas mees ikka soovis ka last, sest tundub, et ta ei mõista, et see pöörab senise elu totaalselt pea peale. Viiekuuse kõrvalt peaks juba päris selge olema, milline lapse rütm ja vajadused on. Pluss loomulikult see, et ta ka ise panustab maksimaalselt, et lapsel oleks hea olla ning tema vajadused rahuldatud.

Meie käime päris palju beebiga kodust ära, just seetõttu, et oleks vaheldust. Minek on muidugi üks suur ettevõtmine, sest isegi päevaks suvilasse minek tähendab täistuubitud autot (vanker, ja söögitool ning reisivoodi võtavad suurema ruumi). Jube palju asju, mida meeles pidada ja millega arvestada ning loomulikult need uneajad, söögiajad ja see, et liiga pikalt ei kannata turvatoolis olla.

Meie laps on praegu 8kuune ning pigem muu seltskond meeldib ja väsib rohkem kõiksugu emotsioonidest. Öine magamaminek võõras kohas veel olulist mõju pole avaldanud, aga eks võtab ikka oma aja see magama sättimine. Vahel paneme pigem esialgu kärusse kui reisivoodisse ja siis kolime mingi hetk ringi.

Muidugi on see, et üks meist on kogu aeg lapsevalves, aga teeme seda kordamööda ning suures osas oleme ikka inimeste keskel. Ka seltskonnas/rannas/mõnel üritusel magama kärutamine käib kordamööda. Arvestame sellega, et mõlemale jääks aega inimestega jutustada, süüa, niisama olla.

Minu suur õnn on see, et olen valinud omale abikaasa ja lapse isa sellise, kes panustabki maksimaalselt. Ausalt öeldes ma ei saa isegi aru meestest, kes oma lapsega ei tegele ja kõik naise kaela jätavad. Kui isa on kaasatud beebi esimestest päevadest peale, siis ta teab ise ka täpselt, kui tähtis on päevakava, kui oluline on, et beebi poleks üleväsinud, millal ta on unine, millal vajab süüa ning loomulikult arvestab sellega, et oma mugavus on esialgu totaalselt tagaplaanil. Hirmus kahju alati kuulda neist isadest, kes ei saa, ei soovi või ei oska beebiga suhestuda. Tark mees mõistab ka seda, kui oluline on, et ema saaks vahepeal täitsa eemale ja oma asju ajada, võtabki beebinduse sel ajal täies mahus enda kanda, sest puhanud ema on ka rõõmsam kaaslane ning tervel perel olemine rõõmsam:)

Ja see lapse nutma hakkamine. Beebid nutavadki, niimoodi nad väljendavad ennast. Enamik inimesi teab seda. Oma ema ja isa lähedus ikka üldjuhul rahustab. Annate süüa, teete nalja vms. Isegi üleväsinud beebi rahuneb lõpuks maha ja jääb magama. Eks muidugi on suurt kannatust vaja. Olen ka ise lapsega koos nutnud, aga siingi on abiks ikka mees, kes siis olukorra “üle võtab”. Või kui tema on tund aega juba jamanud ja närv püsti kisub, siis lähen mina ja “võtan üle”. Niimoodi saab teineteist aidata.

Mina soovitan sul mehega rahulikult maha istuda ja uus elukorraldus läbi arutada. Mis mõttes ajab teda närvi, et laps tahab magada?

 

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ütleks, et on suur õnn, kui beebi autos magab. Minu üks lastest terve esimese eluaasta autos ainult röökis. Kuhugi reisimine käis nii, et uinutasin lapse magama, tõstsin lapse ettevaatlikult turvahälli ning turvahälli autosse. Ja siis hoidsime hinge kinni, et ta sõidu ajal üles ei ärkaks, sest vastasel korral oleks tulnud kas pikem paus teha, peale mida oleks saanud uuesti lapse magama äiutada või tulnuks sõita röökimise saatel. Ega ikka ilma karjuva vajaduseta temaga kuhugi reisima ei kippunud. Samas muus osas oli ta väga leplik laps.

Mina ei ole ühegi lapsega pidanud mingit unegraafikut. Lapse panin magama siis, kui ta tundus väsinud: muutus virilaks või hakkas silmi nühkima vmt. Liiv ja vesi on asjad, mis peaks ka väsinud lapse tuju mõnda aega ülal hoidma. Iseasi muidugi, miks üldse minna randa, kui tead, et lapsel kohe uneaeg. Ikka enne kärutad magavat last ja lapse ärkamise ajaks jõuad kenasti ranna lähedusse.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei käinudki esimesel eluaastal mitte kuskil peale lapse vanavanemate ja mulle sobis nii. Esiteks see, et oli koroona tipp ja pidime ennast hoidma ning teiseks oli mul endal ebameeldiv tuttavate juures imetada, nutvat beebit lohutada (nagu ma ei saaks hakkama) ja paluda inimestel tasa olla, sest laps tudus teises toas. Pluss veel jälgimine, et mähkud, riided, mänguasjad, lutid, vanker, lisatoit jne kaasa saaks. Milleks? See on mõttetu lisastress. Küll aga käisime partneriga  vahel kahekesi spaas, kinos, lihtsalt teises linnas shoppamas. Muidu olekski hulluks läinud.

Nüüd saab laps 1,5-aastaseks ja käime juba rohkem ringi. Lemmik on muidugi järves ujumas käimine 🙂 Kõigile meeldib, rahustab ja muudab kohe tuju paremaks. Homme läheme Saaremaad avastama. Saab esimest korda praamiga sõita. Mõni päev tagasi käisime rongiga sõitmas (kuigi auto on olemas). Laps sai palju uusi elamusi

+8
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Oi, mina käisin väga vähe esimese lapsega. Külas käisin ainult neil, kus oli võimalik laps vankriga akna alla jätta.

Praegu 3. laps 1-kuune. Mees vist oli ka hetkeks unustanud, mida tähendab elu beebiga. Ka torises, et midagi ei saa, nii ei saa edasi. Lõpuls pidasime ühe rahuliku vestluse maha ja meenutasin talle eelmisi lapsi ja, et see ei jää igavesti nii. Ainult see üks suvi on raske. Järgmisel suvel saame rahus rannas olla, tema uneajad ei ole nii kriitilised, et 10 min ei tohi ka hiljaks jääda jne

Aga tulebki võtta rahulikumalt. Kuna vanavanemad kaugel, siis käimegi kord kuus. Mees teab, et ma lähen ka stressi külas olles, kui koguaeg vaja kuskil üksi last toita, uinutada jne. Seetõttu kodunt väljas olles tihti kärutab ra ise – toidan ju mina ja ka õhtune magamapanek minu rida. Sõpru on lihtsam endale külla kutsuda.

Ütleme nii, et eks see ilus suvi ka on nagu tõrvatilk meepotis, kui pisike beebi majas. Tahaks käia ja olla, aga koguaeg peabki arvestama.

Lihtsalt teadvustage, et ainult see suvi.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tänan teid nii lohutavate vastuste eest! Püüamegi siis rahulikult võtta – natukene ikka käia, aga arvestada, et see suvi on beebiga teistmoodi elu. Nii hea teada, et ma pole ainus, kes pinges nendes olukordades!

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minul 1,4 aastased kaksikud ja esimesel aastal ka praktiliselt kusagil ei käinud. Esiteks oli koroona ja teiseks oli neil meeletud gaasid väga pikalt. Nüüd oleme rohkem ringi liikunud. Äkki läheme  isegi veel Riiga 🙂.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meie oleme beebiga palju käinud, aga alati ongi kõik sõitmised ja jalutamised olnud beebi uneaegade järgi planeeritud. Beebiga on ka oluliselt lihtsam kuhugi minna mitmeks päevaks kui mõneks tunniks, ajasurve on kohe väiksem. Võti on minu meelest just selles, et ootused poleks liiga kõrged ja beebi vajadustest ei ürita üle sõita.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina käisin esimese beebiga igal pool. Ei olnud ka mingit erilist uneaegade probleemi ega midagi. Teise beebiga on kõik kuidagi oluliselt raskem ja ma ei jaksa ega viitsi ega taha kuskil käia. Olen nende kolme aastaga igasuguse seiklusehimu minetanud, tahaks ainult magada…

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul võttis ka aega, et mehele selgeks teha, et spontaanselt me enam kuskile minna ei saa ning käike tuleb lapse päevakava järgi planeerida. Ta vist lõpuni polnudki nõus ja arvas, et ma mõtlen asju üle. Tulemuseks oli tihti röökiva lapsega pikem autosõit või üleväsinud hüsteeritsev laps kuskil külas.

Väljas olles oleks muidugi aus, kui lapsega tegeldakse kordamööda ja vähemalt üks saab suhelda/puhata. Aga paraku rp beebi on enamasti ema rida (vähemalt minu lapsed on mind väga selgelt isale eelistanud beebieas). Ning külas olemine pole õige koht, et lapsega uusi mustreid proovida (nt käruvihkajast beebit kärusse magama panemine), sest tulemus on ettearvamatu.

Mina pole laste beebieas ka eriti palju ringi liikunud. Esimesega siiski rohkem ja kahe lapsega vähem, sest teine beebi oli nõudlikum ning lisaks tuli ka vanema vennaga pidevalt arvestada. Või kui käisin, siis pole seda eriti nautinud – nii kui nii oled seltskonnast eemal, sest toimetad enamasti lastega. Ja seda kõike on mugavam kodus teha kui võõras kohas. Seetõttu eelistasin külalisi enda juurde kutsuda.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nõustun nendega, kes ütlesid, et esiteks peaks mees aru saama, et nüüd käib elu beebi graafiku järgi. Lohutuseks see, et beebi kasvab kiirelt ning peagi jaksab ta üleval olla juba oluliselt kauem ning temaga kuskil käimine muutub palju mõnusamaks.
Teemaalgatusest jäi aga kõige enam silma see, et olete ise ka pinges kui kuhugi lähete. Beebid tunnetavad seda kui vanemad on ärevil ja võivad ka seetõttu olla tujust ära ning virilamad. Ma olen mõlema lapsega palju ringi liikunud ja lapsed on alati külas rahulikud olnud. Ise olen ma üritanud muidu suhtuda rahulikult sellistesse asjadesse nagu beebi nutt, tühi kõht, uni vms. Minu beebi ei armasta autosõitu ja tihti nutab autos, aga mind sellega rivist välja ei löö, küll aga läheb mees vahel endast välja ja tahab auto kinni pidada, et laps toolist välja võtta. Mina palun tal edasi sõita, räägin beebiga, pakun lutti ning enamasti lõpuks ta ikka uinub ning ei nuta enam. Ega siis närvitsemine ja paanika ei lahendaks midagi. Pigem proovida sundida ennast rahulikuks ja teha midagi lapse olukorra parandamiseks. Ja minu lapsed mõlemad magavad külas halvemini, aga see ei võta mu indu maha, peaasi, et ärkvel on heas tujus. Just olin lastega kaks nädalat maakodus ning terve aeg aastane laps ärkas igal öösel 4-5 korda. Võtan seda kui paratamatust. Et siis väiksemad ootused ja rahulikum suhtumine ning tegelikult võib ka beebiga külas, kontserdil, rannas jne olla tore.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei käinudki 1. aasta beebiga kuskil nõmedat rasket planeerimist nõudvas kohas. Mu maakoht on nt 3,5h autosõidu kaugusel ja ma olin hea meelega pigem kodus, kus kõik on käe-jala ulatuses – kraanikauss, vann, mähkmed, voodi, imetamis- ja magamisvõimalus. Teised kutsusid igale poole, aga ma emana sain aru, et õudus kuubis oleks tunde reisida, kui põnn korralikult võib-olla magama ei saa jääda ega süüa ja kogu aeg pean stressama, et ta võimalikku nuttu rahustada ja beebi vajadusi üritada transpordi ajal täita. Jube ju, kodus palju lihtsam. Peale 1a reisisime natuke rohkem. Peale 2a on ulme lihtsam reisida, eriti kui mõnikord, kui lapsel liiga huvitav on, siis ta jätab veel oma ainsa päevase lõunaune ka vahelt ära ja jääb õhtul lihtsalt paar tundi varem ööunne. Enne 1. eluaastat käisin beebiga mõnikord beebivõimlemises või mõnes ema-beebi tegevuses. Selle kellaaega sai vähemalt ise planeerida uinakute ja toidukordade järgi ning beebide tunnid kestsid lühikest aega, nt 30-45 min. Ning täiesti norm oli, et tunni lõpus kõik emad imetasid kõhud täis ja siis beebid lahkudes vankris magama.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meie peres on vastupidi. Mina julgeksin lapsega käia küll kuid mees peab seda liiga tüütuks.

Kui viimane häda on võtan nutva lapse rinna otsa ja seal ta ikka rahuneb. Ning unesid võib ta hea meelega kõhukotis magada. Ehk siis, ühepäevaste sõitudega saaksime ilusti hakkama.

Kuid kuna mees on nädalavahetustel nii palju kodus saanud lapsega omavahel saanud olla, siis ta peab juba kodus lapsega hakkama saamist piisavalt raskeks ja ei taha oma elu veel keerulisemaks teha 😄

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ei viitsinud kodus passida ja rändasin koguaeg ringi nii esimese lapsega kui ka veidi hiljem paariaastase ja beebiga. Lapsed olid rahulikud ja rõõmsad, null võõristamist, magasid suva kohtades ja ei häirinud neid miski. Magamisgraafikut ei jälginud, pigem libistasin seda vastavalt enda vajadusele aga sellest üldiselt probleeme ei tulnud, kui laps väsis siis jäi magama või lihtsalt panin magama.

Igalpool oli kaasas oma varustus, käru ja kandekott või misiganes parajasti teemaks oli ja hädavajalik. Käru ja selle alune + seljakott oli piisav, et eriline koormaeesel ka ei olnud.

Suurele kontserdile vms kus ei mahu liikuma ei läinud ma enda soovil aga muu sai kõik tehtud ja reisil ja kohvikis ja külas. Nii koos abikaasaga kui ka igapäevaselt päeval üksi toimetades, ma ei viitsinud päeval enamasti kokata ja käisin kusagil päevakat söömas või tassikest kohvi nautimas.

Mõlemad lapsed olid aga kindlasti keskmisest oluliselt lihtsamad. Samas me ise ka abikaasaga sellised muretumad “klaas alati pooleldi täis” inimesed. Lihtne on aga rõõmsat meelt säilitada ja mitte pingesse minna kui oledki ise puhanud ja öösel maganud ja abikaasa samamoodi (mõlema lapsega magamata öid vaid loetud sõrmedel).

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle tundub, et teil on liiga suured ootused. Meie jaoks oli selge, et beebiga käib elu beebi rütmis. Nii sai meil tehtud ka nt autoreis Leetu 6-kuuse lapsega. Rinda sai anda sisuliselt igal pool ja vastavalt sellele planeerimise peatused, mähkmevahetuse sai teha autos, sõitmise planeerimise võimalikult palju uneajale, vaatamisväärsused kärus või kõhukotis jne. Ise tuleb lihtsalt järeleandmisi teha oma käikudes ja arvestada, et igale poole ei jõua, kuhu võib-olla tahaks, aga lapsed on väiksed nii lühikest aega, saab hiljem ka käia. Mulle tundub keerulisem ja stressirohkem jätkata elu samamoodi nagu ilma beebita, sest nt mitte jälgides uneaegasid on laps tavaliselt palju rohkem viril terve päeva vältel, kuna üleväsinud ja lihtsam püsida graafikus. Mõnes mõttes oli minu meelest isegi beebiga lihtsam käia, sest ta magas palju ja sai enda lähedal hoida, nüüd kui laps ligi 3a, siis ta magab ainult toas või autos, käies kuskil peab arvestama, et tüdineb ära, ei jaksa käia, vaadatav asi ei paku huvi, tahab ise joosta kuhugi jnejne. Soovitan lapsele luua ka mingi unerutiini, mida saaksid igal pool vajadusel kasvõi osaliselt teha, see aitab säilitada lapsel kindlustunde ja turvalisuse.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ka mina olen alati imestanud, et kõigil käib see justkui nii kergelt. Kogu aeg beebiga kuskil tripil, isegi soojal maal beebiga. Kuidas?? Väikese beebiga saan veel aru, see magab nagunii kogu aeg, siis jah on kerge. Aga veidi suuremaga on juba raske. Mina tülitsen ka pidevalt mehega, kui kuskile minek (ise tahakski ainult kodus olla, aga mehest hakkab kahju). Kogu see pakkimine ja stress, laste päevakavad… kahe pisikesega veel eriti keeruline. Kõik see on minu õlul, mees ei saaks nagu üldse aru, et me ei saa täiesti suvalisel ajal võtta ette spontaanset trippi. Tema keerab rooli ja siis süüdistab mind, miks lapsed karjuvad autos. Miks me nii hilja alati uksest väljume, miks kõik nii kaua aega võtab. Miks me ei jõua päevas rohkem kui max 2 kohta külastada. Miks laste asjad vedelevad igal pool. Oeh… sa ise tahtsid siia tripile tulla, mina tahaksin lihtsalt kodus olla!

Milleks valida jobu mees ja veel lapsed teha? Loomulikult on kõik sinu kaelas, kui sellise nõmeda inimese valid.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Milleks valida jobu mees ja veel lapsed teha? Loomulikult on kõik sinu kaelas, kui sellise nõmeda inimese valid.

Mõni mees on imeline abikaasa aga sitt lapsevanem ja teine jällegi vastupidi. Ega enne ei saagi teada kui see aeg päriselt käes on 🙂

Elu ei ole nii must-valge kui arvad

+8
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma ütleks ka, et kõik peitub ootustes ja nende juhtimises. Kui vanemad ootavad, et laps lihtsalt liitub seltskonnaga ja kõik muu on sama, siis sinna on stress ja konflikt sisse kirjutatud. Eriti hull on, kui üks annab endale tegelikkusest aru, teine aga mitte.

Kuidas sellist probleemi (koondnimetus “jobu mees”) lahendada, ei oska soovitada.

Mina esimesel suvel näiteks ei käinudki, sest laps ei kannatanud autosõitu ja eelistas oma keskkonnas olla. Ka nii võib juhtuda ja ka selles olukorras tasub oma ootused üle vaadata.

 

 

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suur osa stressist peitub selles, et mees töötab lapse rutiini jälgimisele vastu. Mina jälgisin ka ärkveloleku aegu ja kärutasin lapse magama enne üleväsimuse tekkimist. See aitas hoida kainet mõistust, vahepeal oli periood, kus laps magas 15 min kaupa ja olin hulluks minemas. Otsustasin, et saagu, mis saab, kärutan nii kaua, kuni uuesti magama jääb ja lõpuks toimis. Kõik päevauned tegi vankris kuni 1,5a-ni ja enne küllaminekut mõtlesin magamised läbi. Kui autosõit oli nt pool tundi, siis enne kindlasti kõht täis, autos jäi magama, ettevaatlikult turvahällist vankrisse, kohe jalutusringile ja vanker nt akna alla ning endal kohvipaus. Alla 2h und ma hästi ei tahtnud aktsepteerida, püüdsin ikka uuesti unele kärutada. Aga jah, neid lõputuid kärutamisi ei igatse, kuid läheb kergemaks, mida vähemaks lapsel päevaunesid jääb. Päeval meelsis igal pool käia, ööseks jäämist mingil perioodil vältisin, sest oleksin pidanud mitu tundi kusagil tagatoas beebiga jaurama. Pakkisin minimaalselt asju, autos hoidsin varuriideid ja mähkmeid.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Beebi rütmis elamine tähendabki minu jaoks seda, et talle piisavalt und võimaldada, aidata tal uinuda, ühest unefaasist teise liikuda jne. See nõuab ikkagi harjumuste sisse kujundamist. Kokkuvõttes oli meil beebiga elu palju rahulikum kui nt sugulastel, kelle beebil polnud päevakava, nt istuti ikka veel seltskonnas väsinud beebiga, kes süles magama jäi, korraks tukastas, ärkas ülesse, natuke söödeti, laps ikka rahutu. Siis vaja kiirelt koju tormata, sest laps juba röögib. Ilma kindlate söögivahedeta v magamisajata tekib nõiaring, kus laps natuke magab, natuke sööb ja emal pole enam ainsatki puhkepausi.

0
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma lisaks veel, et režiimist kinni pidamine tegelikult just annabki päevakava raamides vabadust juurde. Saad näiteks arvestada, et pikem autosõit teha lõunaune ajal, ära minemist ei jäta viimasele hetkele jne. Kui kõik juhuse hooleks jätta ja püüda beebit enda järgi painutada, siis ongi tulemus kaootiline ja närviline.

+3
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui teil on oma suvila, muretseks sinna teise voodi, vankri. Mingid mänguasjad seal, söögitool. Järelturult saab soodsalt. Siis vähem asju kolida.

Meie beebielu tegi kergemaks, et nö suured tarbeasjad olid mitmes kohas olemas ja neid ei pidanud kaasa tarima. Kaasa vedasime vaid seljariided.

Mingis etapis oli ka turvatoole mitu kuna peres 2 autot.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil esimeste lastega polnud mingit päevakava ega rutiini. Ma ise täielikult vihkan selliseid asju. Kui korraks külla tuli perekond väikse beebiga ja nad ainult korraks astusid läbi, sest beebi magab autos ja teda ei tohi liigutada. Muidu neil läheb päevakava sassi, siis ma mõtlesin küll, et mis elu küll inimesed elavad. Miks kogu asi beebi ümber tiirleb? Minu jaoks oli see arusaamatu. Meile mehega meeldis ringi rännata. Kuna esimene laps tuli ootamatult ja me polnud saanud kahekesi palju koos olla, siis ei jäänudki muudüle, kui reisisime beebiga ringi. Mitte välismaal vaid Eestis. Me käisime pool Eestit läbi. Kevadel sündis laps ja suvel reisisime. Ööbisime isegi beebiga telgis mitu päeva. Käisime jalgsimatkal Kihnus. Beebi siis vankriga kaasas. Muidugi ise olime ka nooremad ja muretumad. Teise lapsega käisime Egiptuses, kui beebi oli 3-kuune. Seal küll tekkisid väikesed pinged ja rohkem ma beebiga kuskile välismaale ei läheks. Aga käidud sai ja kõige hullem polnud. Ma arvan, et 4-5 aastasega oleks oluliselt hullem olnud.
Kolmanda lapsega me enam nii palju ei reisinud. Tema on lastest ka kõige keerulisem laps olnud ja ma temaga ei taha kuskil käia. Nüüd neljas laps ja eks paistab, milline tema on. Ma ise enam ei viitsi kuskil käia väga.

+3
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meeldib ka ringi trippida ja pean ka nōustuma, et kindel päevakava annab palju vabadust. Eriti hea kui beebi veel kärus/linas magab. Hea on planeerida pikemaid sõite kui tead täpselt kui kaua laps magab ja mis kellast.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina saan beebiga igal pool käia, poodides ehituskaupu ostmas, rannas, väljasõitudel jne. Aga beebiga ringikäimise sain selgeks alles kolmanda lapsega. Enne tundsin, et ikka raske on kuskil käia ja esimesega ei julgenud nagu üldse eriti midagi ette võtta. Pakkisin esimeste lastega liiga palju asju kaasa, muretsesin liiga palju jne. Päevakava oli meil õnneks paindlik juba esimesega ja imetamine sujus hästi ning kiirelt (vaikse privaatse nurga leidsin kuskil alati). Mina ei tahtnud lastega külas käia hoopis vanuses 1-3a (no ei jõua suhtlemise kõrvalt tagada, et külas kõik korda ja terveks jääb).

Beebiga (ja lapsega) elu ongi hoopis teistsugune kui ilma ja pole mõtet liigselt end teistega võrrelda. Minu lapsed on beebina kõik rõõmsad ja üsna rahulikud olnud, pole olnud suuri gaasivalusid, maganud on kõik hästi ja igal pool (süles). Aga näiteks õe üks laps oli esimesed 6-7 kuud hästi viril. Isegi uuringuid tehti, et miks ta nii palju nutab ja nii rahutu on, aga midagi ei leitud. Öeldi, et närvisüsteemi ebaküpsus (oli ajaline) ja küll välja kasvab. Kasvas välja tõesti, aga lapse esimene eluaasta oli vanematele väga raske.
Teemaalgataja mehel on ehk raske kohaneda uue elukorralduse ja isarolliga. Soovitan lasta tal rohkem lapsega tegeleda ja saada omad kogemused, mis last rahustab, mis talle meeldib ja mis mitte. See mõjub isaks kasvamisel kõige paremini. Ja soovitan hankida kandelina või muu lapsekandmise vahendi ning kärutamise asemel proovida väljas olles laps süles magama kussutada. Isa süles peaks olema hea uinuda (minu lastele meeldib väga) ja eks pärast saabki kas süles hoida, rannas linale panna (kindlasti varju!) või vankrisse. Mina pole päevaunedel mingit kellaajalist režiimi jälginud, sest nagunii nad kasvavad nii kiiresti ja seetõttu juba unevajadus muutub pidevalt ja kui laps on väsinud, siis tuleb võimaldada tal magada.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Palju oleneb lapsest. Kui võõras koht, isegi autosõit jmt asjad lapse üle stimuleerivad, siis ongi enda väljaelamisnutt, magab halvemini jne. Nii et lase rahulikult enda ootusi madalamale, olge rohke kodused, jalutage kodu lähedal jne.

Elasin esimese lapsega sama läbi. Isegi maale vanavanemate juurde sõitmine oli õudusunenägu. Autosõitu ei kannatanud, kui muidu beebid jäävad autosõidul magama, siis laps oli üleval ja nuttis. Niigi halvasti magav laps, magas seal veel halvemini, võõrastas kõiki, unerežiimi lõi täiesti sassi jne. Ja me isegi olime üsna kodused, ei plaaninud beebiga ei kohvikus, ei mujal rahvarohketes kohtades käimist. Aga mõnikord mõnel sõbral ju ikka tahtsime külas käia või natuke kuskil kodust kaugemal jalutada koos lapsega või maalgi, vanavanemate juures kogu perega suvitada.

Õnneks möödub see aeg kiiresti. Kui ise selle sees elad, siis tundub aeg venivat, aga tegelikult on see beebiiga vaid imelühike periood lapseeast.

Kui ikka endal on väsimus ja magamatus kuhjunud, siis on väga raske “vabalt võtta”, nii et teiste järgi ei tasu vaadata.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tean tunnet- kodust 200m eemal lähimasse parki üksinda ühe suurema lapse ja beebiga minek on suur katsumus.

Kui ärkame on mees juba tööle läinud, jätan beebi voodisse, torman suuremat potitama. Tagasi beebi juurde, mähkmevahetus, annan rinda,siis beebi lamamistooli.

Suuremale multikad, ise kööki kohvi ja hommikusööki tegema.

Kui vaja nõusid pesta, riided masinasse panna , kuivad asjad kokku korjata.

Ennast sätin valmis alles veidi enne uksest väljumist, kui suurem riides, beebi ka enamvähem ok.

On ka hetki kus enne kodunt väljumist beebi kakab  jälle kõigil jalatsid jalast. Ja nõnda tuuseldame kuni kell juba 12.

Suur abi on sellest kui õuekott mähkmetega  salfakatega,luttidega vahetusriietega, joogipudelitega, snäkkidega alati valmis rippumas.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil esimeste lastega polnud mingit päevakava ega rutiini. Ma ise täielikult vihkan selliseid asju. Kui korraks külla tuli perekond väikse beebiga ja nad ainult korraks astusid läbi, sest beebi magab autos ja teda ei tohi liigutada. Muidu neil läheb päevakava sassi, siis ma mõtlesin küll, et mis elu küll inimesed elavad. Miks kogu asi beebi ümber tiirleb? Minu jaoks oli see arusaamatu. Meile mehega meeldis ringi rännata. Kuna esimene laps tuli ootamatult ja me polnud saanud kahekesi palju koos olla, siis ei jäänudki muudüle, kui reisisime beebiga ringi. Mitte välismaal vaid Eestis. Me käisime pool Eestit läbi. Kevadel sündis laps ja suvel reisisime. Ööbisime isegi beebiga telgis mitu päeva. Käisime jalgsimatkal Kihnus. Beebi siis vankriga kaasas. Muidugi ise olime ka nooremad ja muretumad.

Meil on neli last ja kõigiga oleme elanud spontaanset elu. Kui tuli mõte, siis asjad ja lapsed autosse ja minek. Sai käidud Rabarockil ja oldud mitu ööd lastega telklaagris… Lapsed olid sellega harjunud. Kõik beebidena olnud kuldmagajad ja mingit kindlat päevakava ega uneaegu pole iialgi olnud. Sellist asja, et uksekell ja telefon tuleb hääletuks panna, muidu ärkab beebi üles, pole ka iial olnud. Lapsed magasid vajadusel autos, vankris, külas suvalises voodis… kus iganes uni peale tuli. Saigi kohe nii harjutatud, et samal ajal võiks vabalt rääkida, televiisor mängida või tolmuimeja põriseda, üles see kedagi ei ajanud….Ega siis elu laste pärast seisma ei saa jääda.

+1
-2
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 37 )


Esileht Beebi ja mitmikud Beebiga kusagil käimine – ainult stress ja konfliktid?