Teema: Beebiga kusagil käimine – ainult stress ja konfliktid?

Väikese beebiga ei saagi samal määral käis kui ilma beebita. Elu on selline – mulle tundub et oled ise liiga kõrged ootused seadnud. Nii väilsega tuleb oma käimised ikka ja alati lapse järgi sättida, või siis laps hoidjale jätta.

Küll aga peaks lapse isa ka isa eest väljas olema ja aru saama et laps on korraga üleval lühikest aega ja vajab sagedamini toitmist. Kas ta siis viie kuu jooksul ise pole kordagi pidanud päeva lapsega veetma et ta ei tea kuidas laps hüsteeriasse läheb, kui üle väsib.

Vabandust, aga pean küsima, kas mees ikka soovis ka last, sest tundub, et ta ei mõista, et see pöörab senise elu totaalselt pea peale. Viiekuuse kõrvalt peaks juba päris selge olema, milline lapse rütm ja vajadused on. Pluss loomulikult see, et ta ka ise panustab maksimaalselt, et lapsel oleks hea olla ning tema vajadused rahuldatud.

Meie käime päris palju beebiga kodust ära, just seetõttu, et oleks vaheldust. Minek on muidugi üks suur ettevõtmine, sest isegi päevaks suvilasse minek tähendab täistuubitud autot (vanker, ja söögitool ning reisivoodi võtavad suurema ruumi). Jube palju asju, mida meeles pidada ja millega arvestada ning loomulikult need uneajad, söögiajad ja see, et liiga pikalt ei kannata turvatoolis olla.

Meie laps on praegu 8kuune ning pigem muu seltskond meeldib ja väsib rohkem kõiksugu emotsioonidest. Öine magamaminek võõras kohas veel olulist mõju pole avaldanud, aga eks võtab ikka oma aja see magama sättimine. Vahel paneme pigem esialgu kärusse kui reisivoodisse ja siis kolime mingi hetk ringi.

Muidugi on see, et üks meist on kogu aeg lapsevalves, aga teeme seda kordamööda ning suures osas oleme ikka inimeste keskel. Ka seltskonnas/rannas/mõnel üritusel magama kärutamine käib kordamööda. Arvestame sellega, et mõlemale jääks aega inimestega jutustada, süüa, niisama olla.

Minu suur õnn on see, et olen valinud omale abikaasa ja lapse isa sellise, kes panustabki maksimaalselt. Ausalt öeldes ma ei saa isegi aru meestest, kes oma lapsega ei tegele ja kõik naise kaela jätavad. Kui isa on kaasatud beebi esimestest päevadest peale, siis ta teab ise ka täpselt, kui tähtis on päevakava, kui oluline on, et beebi poleks üleväsinud, millal ta on unine, millal vajab süüa ning loomulikult arvestab sellega, et oma mugavus on esialgu totaalselt tagaplaanil. Hirmus kahju alati kuulda neist isadest, kes ei saa, ei soovi või ei oska beebiga suhestuda. Tark mees mõistab ka seda, kui oluline on, et ema saaks vahepeal täitsa eemale ja oma asju ajada, võtabki beebinduse sel ajal täies mahus enda kanda, sest puhanud ema on ka rõõmsam kaaslane ning tervel perel olemine rõõmsam:)

Ja see lapse nutma hakkamine. Beebid nutavadki, niimoodi nad väljendavad ennast. Enamik inimesi teab seda. Oma ema ja isa lähedus ikka üldjuhul rahustab. Annate süüa, teete nalja vms. Isegi üleväsinud beebi rahuneb lõpuks maha ja jääb magama. Eks muidugi on suurt kannatust vaja. Olen ka ise lapsega koos nutnud, aga siingi on abiks ikka mees, kes siis olukorra “üle võtab”. Või kui tema on tund aega juba jamanud ja närv püsti kisub, siis lähen mina ja “võtan üle”. Niimoodi saab teineteist aidata.

Mina soovitan sul mehega rahulikult maha istuda ja uus elukorraldus läbi arutada. Mis mõttes ajab teda närvi, et laps tahab magada?

Ei käinudki esimesel eluaastal mitte kuskil peale lapse vanavanemate ja mulle sobis nii. Esiteks see, et oli koroona tipp ja pidime ennast hoidma ning teiseks oli mul endal ebameeldiv tuttavate juures imetada, nutvat beebit lohutada (nagu ma ei saaks hakkama) ja paluda inimestel tasa olla, sest laps tudus teises toas. Pluss veel jälgimine, et mähkud, riided, mänguasjad, lutid, vanker, lisatoit jne kaasa saaks. Milleks? See on mõttetu lisastress. Küll aga käisime partneriga  vahel kahekesi spaas, kinos, lihtsalt teises linnas shoppamas. Muidu olekski hulluks läinud.

Nüüd saab laps 1,5-aastaseks ja käime juba rohkem ringi. Lemmik on muidugi järves ujumas käimine 🙂 Kõigile meeldib, rahustab ja muudab kohe tuju paremaks. Homme läheme Saaremaad avastama. Saab esimest korda praamiga sõita. Mõni päev tagasi käisime rongiga sõitmas (kuigi auto on olemas). Laps sai palju uusi elamusi

Meie oleme beebiga palju käinud, aga alati ongi kõik sõitmised ja jalutamised olnud beebi uneaegade järgi planeeritud. Beebiga on ka oluliselt lihtsam kuhugi minna mitmeks päevaks kui mõneks tunniks, ajasurve on kohe väiksem. Võti on minu meelest just selles, et ootused poleks liiga kõrged ja beebi vajadustest ei ürita üle sõita.

Mul võttis ka aega, et mehele selgeks teha, et spontaanselt me enam kuskile minna ei saa ning käike tuleb lapse päevakava järgi planeerida. Ta vist lõpuni polnudki nõus ja arvas, et ma mõtlen asju üle. Tulemuseks oli tihti röökiva lapsega pikem autosõit või üleväsinud hüsteeritsev laps kuskil külas.

Väljas olles oleks muidugi aus, kui lapsega tegeldakse kordamööda ja vähemalt üks saab suhelda/puhata. Aga paraku rp beebi on enamasti ema rida (vähemalt minu lapsed on mind väga selgelt isale eelistanud beebieas). Ning külas olemine pole õige koht, et lapsega uusi mustreid proovida (nt käruvihkajast beebit kärusse magama panemine), sest tulemus on ettearvamatu.

Mina pole laste beebieas ka eriti palju ringi liikunud. Esimesega siiski rohkem ja kahe lapsega vähem, sest teine beebi oli nõudlikum ning lisaks tuli ka vanema vennaga pidevalt arvestada. Või kui käisin, siis pole seda eriti nautinud – nii kui nii oled seltskonnast eemal, sest toimetad enamasti lastega. Ja seda kõike on mugavam kodus teha kui võõras kohas. Seetõttu eelistasin külalisi enda juurde kutsuda.

Ma ei käinudki 1. aasta beebiga kuskil nõmedat rasket planeerimist nõudvas kohas. Mu maakoht on nt 3,5h autosõidu kaugusel ja ma olin hea meelega pigem kodus, kus kõik on käe-jala ulatuses – kraanikauss, vann, mähkmed, voodi, imetamis- ja magamisvõimalus. Teised kutsusid igale poole, aga ma emana sain aru, et õudus kuubis oleks tunde reisida, kui põnn korralikult võib-olla magama ei saa jääda ega süüa ja kogu aeg pean stressama, et ta võimalikku nuttu rahustada ja beebi vajadusi üritada transpordi ajal täita. Jube ju, kodus palju lihtsam. Peale 1a reisisime natuke rohkem. Peale 2a on ulme lihtsam reisida, eriti kui mõnikord, kui lapsel liiga huvitav on, siis ta jätab veel oma ainsa päevase lõunaune ka vahelt ära ja jääb õhtul lihtsalt paar tundi varem ööunne. Enne 1. eluaastat käisin beebiga mõnikord beebivõimlemises või mõnes ema-beebi tegevuses. Selle kellaaega sai vähemalt ise planeerida uinakute ja toidukordade järgi ning beebide tunnid kestsid lühikest aega, nt 30-45 min. Ning täiesti norm oli, et tunni lõpus kõik emad imetasid kõhud täis ja siis beebid lahkudes vankris magama.

Mina ei viitsinud kodus passida ja rändasin koguaeg ringi nii esimese lapsega kui ka veidi hiljem paariaastase ja beebiga. Lapsed olid rahulikud ja rõõmsad, null võõristamist, magasid suva kohtades ja ei häirinud neid miski. Magamisgraafikut ei jälginud, pigem libistasin seda vastavalt enda vajadusele aga sellest üldiselt probleeme ei tulnud, kui laps väsis siis jäi magama või lihtsalt panin magama.

Igalpool oli kaasas oma varustus, käru ja kandekott või misiganes parajasti teemaks oli ja hädavajalik. Käru ja selle alune + seljakott oli piisav, et eriline koormaeesel ka ei olnud.

Suurele kontserdile vms kus ei mahu liikuma ei läinud ma enda soovil aga muu sai kõik tehtud ja reisil ja kohvikis ja külas. Nii koos abikaasaga kui ka igapäevaselt päeval üksi toimetades, ma ei viitsinud päeval enamasti kokata ja käisin kusagil päevakat söömas või tassikest kohvi nautimas.

Mõlemad lapsed olid aga kindlasti keskmisest oluliselt lihtsamad. Samas me ise ka abikaasaga sellised muretumad “klaas alati pooleldi täis” inimesed. Lihtne on aga rõõmsat meelt säilitada ja mitte pingesse minna kui oledki ise puhanud ja öösel maganud ja abikaasa samamoodi (mõlema lapsega magamata öid vaid loetud sõrmedel).

Ka mina olen alati imestanud, et kõigil käib see justkui nii kergelt. Kogu aeg beebiga kuskil tripil, isegi soojal maal beebiga. Kuidas?? Väikese beebiga saan veel aru, see magab nagunii kogu aeg, siis jah on kerge. Aga veidi suuremaga on juba raske. Mina tülitsen ka pidevalt mehega, kui kuskile minek (ise tahakski ainult kodus olla, aga mehest hakkab kahju). Kogu see pakkimine ja stress, laste päevakavad… kahe pisikesega veel eriti keeruline. Kõik see on minu õlul, mees ei saaks nagu üldse aru, et me ei saa täiesti suvalisel ajal võtta ette spontaanset trippi. Tema keerab rooli ja siis süüdistab mind, miks lapsed karjuvad autos. Miks me nii hilja alati uksest väljume, miks kõik nii kaua aega võtab. Miks me ei jõua päevas rohkem kui max 2 kohta külastada. Miks laste asjad vedelevad igal pool. Oeh… sa ise tahtsid siia tripile tulla, mina tahaksin lihtsalt kodus olla!

Milleks valida jobu mees ja veel lapsed teha? Loomulikult on kõik sinu kaelas, kui sellise nõmeda inimese valid.

Ma ütleks ka, et kõik peitub ootustes ja nende juhtimises. Kui vanemad ootavad, et laps lihtsalt liitub seltskonnaga ja kõik muu on sama, siis sinna on stress ja konflikt sisse kirjutatud. Eriti hull on, kui üks annab endale tegelikkusest aru, teine aga mitte.

Kuidas sellist probleemi (koondnimetus “jobu mees”) lahendada, ei oska soovitada.

Mina esimesel suvel näiteks ei käinudki, sest laps ei kannatanud autosõitu ja eelistas oma keskkonnas olla. Ka nii võib juhtuda ja ka selles olukorras tasub oma ootused üle vaadata.

Beebi rütmis elamine tähendabki minu jaoks seda, et talle piisavalt und võimaldada, aidata tal uinuda, ühest unefaasist teise liikuda jne. See nõuab ikkagi harjumuste sisse kujundamist. Kokkuvõttes oli meil beebiga elu palju rahulikum kui nt sugulastel, kelle beebil polnud päevakava, nt istuti ikka veel seltskonnas väsinud beebiga, kes süles magama jäi, korraks tukastas, ärkas ülesse, natuke söödeti, laps ikka rahutu. Siis vaja kiirelt koju tormata, sest laps juba röögib. Ilma kindlate söögivahedeta v magamisajata tekib nõiaring, kus laps natuke magab, natuke sööb ja emal pole enam ainsatki puhkepausi.

Kui teil on oma suvila, muretseks sinna teise voodi, vankri. Mingid mänguasjad seal, söögitool. Järelturult saab soodsalt. Siis vähem asju kolida.

Meie beebielu tegi kergemaks, et nö suured tarbeasjad olid mitmes kohas olemas ja neid ei pidanud kaasa tarima. Kaasa vedasime vaid seljariided.

Mingis etapis oli ka turvatoole mitu kuna peres 2 autot.

Meeldib ka ringi trippida ja pean ka nōustuma, et kindel päevakava annab palju vabadust. Eriti hea kui beebi veel kärus/linas magab. Hea on planeerida pikemaid sõite kui tead täpselt kui kaua laps magab ja mis kellast.

Palju oleneb lapsest. Kui võõras koht, isegi autosõit jmt asjad lapse üle stimuleerivad, siis ongi enda väljaelamisnutt, magab halvemini jne. Nii et lase rahulikult enda ootusi madalamale, olge rohke kodused, jalutage kodu lähedal jne.

Elasin esimese lapsega sama läbi. Isegi maale vanavanemate juurde sõitmine oli õudusunenägu. Autosõitu ei kannatanud, kui muidu beebid jäävad autosõidul magama, siis laps oli üleval ja nuttis. Niigi halvasti magav laps, magas seal veel halvemini, võõrastas kõiki, unerežiimi lõi täiesti sassi jne. Ja me isegi olime üsna kodused, ei plaaninud beebiga ei kohvikus, ei mujal rahvarohketes kohtades käimist. Aga mõnikord mõnel sõbral ju ikka tahtsime külas käia või natuke kuskil kodust kaugemal jalutada koos lapsega või maalgi, vanavanemate juures kogu perega suvitada.

Õnneks möödub see aeg kiiresti. Kui ise selle sees elad, siis tundub aeg venivat, aga tegelikult on see beebiiga vaid imelühike periood lapseeast.

Kui ikka endal on väsimus ja magamatus kuhjunud, siis on väga raske “vabalt võtta”, nii et teiste järgi ei tasu vaadata.

#3839347:

Meil esimeste lastega polnud mingit päevakava ega rutiini. Ma ise täielikult vihkan selliseid asju. Kui korraks külla tuli perekond väikse beebiga ja nad ainult korraks astusid läbi, sest beebi magab autos ja teda ei tohi liigutada. Muidu neil läheb päevakava sassi, siis ma mõtlesin küll, et mis elu küll inimesed elavad. Miks kogu asi beebi ümber tiirleb? Minu jaoks oli see arusaamatu. Meile mehega meeldis ringi rännata. Kuna esimene laps tuli ootamatult ja me polnud saanud kahekesi palju koos olla, siis ei jäänudki muudüle, kui reisisime beebiga ringi. Mitte välismaal vaid Eestis. Me käisime pool Eestit läbi. Kevadel sündis laps ja suvel reisisime. Ööbisime isegi beebiga telgis mitu päeva. Käisime jalgsimatkal Kihnus. Beebi siis vankriga kaasas. Muidugi ise olime ka nooremad ja muretumad.

Meil on neli last ja kõigiga oleme elanud spontaanset elu. Kui tuli mõte, siis asjad ja lapsed autosse ja minek. Sai käidud Rabarockil ja oldud mitu ööd lastega telklaagris… Lapsed olid sellega harjunud. Kõik beebidena olnud kuldmagajad ja mingit kindlat päevakava ega uneaegu pole iialgi olnud. Sellist asja, et uksekell ja telefon tuleb hääletuks panna, muidu ärkab beebi üles, pole ka iial olnud. Lapsed magasid vajadusel autos, vankris, külas suvalises voodis… kus iganes uni peale tuli. Saigi kohe nii harjutatud, et samal ajal võiks vabalt rääkida, televiisor mängida või tolmuimeja põriseda, üles see kedagi ei ajanud….Ega siis elu laste pärast seisma ei saa jääda.