Minul juhtub siis olema selline kolmekuune beebi, kes süles olles ainult sipleb, kallutab end ettepoole, rabeleb ja vahel ka nutab. Muret teeb aga ka see, et isa süles nii ei ole.
See olukord tekitab minus nii palju stressi, et ma ei tea enam, mida teha. Mees on saanud osaliselt kodust töötada ja on seega beebile väga tuttav ja hoiab teda palju. Ajaliselt olen aga siiski mina peamine, kes magama kussutab, mähkmeid vahetab, toidab (rinnapiim) ja lapsega aega veedab. Laps naeratab mulle palju, vahel lihtsalt niisama, ma ei pea ta naeratuse saamiseks vaeva nägema. See kõik viitab sellele, et lapsega peaks tugev side olema. Vahel tekib aga tunne, et beebi eelistab isa lähedust.
Minu süles nutab ta enne IGA uinakut, isa süles peaaegu mitte kunagi, seal vajub lihtsalt ära. Kussutama peame aga mõlemad ja teeme seda ühtemoodi. Oleme võrrelnud, kuidas teda hoiame ja asi ei saa ole erinevas hoidmises või ebamugavuses. Minu süles “istudes” hakkab ta suht kohe nihelema ja kallutab end ettepoole, nii et ma ei saa rahus teise käega asju teha. Isa süles võiks tunde lihtsalt täiesti lõdvalt olles ringi vaadata. Ei mingit sahmimist. Minu süles ei lase ta üldse enam ennast selile hoida nagu vastsündinuid, isa süles lamab nii hea meelega.
See ajab mind hulluks! Vihaseks ja kurvaks samal ajal. Mina olen see, kes võiks teda nii palju hoida kui ta vaid tahab, aga ta ei lase! Mina ei ärritu ta nutu peale, aga isa nt läheb palju kiiremini endast välja, seega asi ei saa olla ka selles, et beebi tajuks minu ärevust vms. Seda peaks ta just isa poolt tundma.
Asi ongi nii kaugel, et beebi hakkab nutma, tunnen, et peaksin ta sülle võtma ja tahaksin ka teda hoida, aga ma tean, et siis läheb kisa veel hullemaks ja ta ei rahune. Mees aga peab tihti tööasju tegema ega saa last võtta ja siis ongi olukord, et kõik vihastavad, sest mida ma võtan lapsest sülle, kui ta ei rahune ja mees tunneb, et miks tema võtma peab, kui minul pole muud hetkel teha ja tal on. Neid kordi on tohutult, kus laps minu süles nutab ja mehele andes on kohe tasa.
Miks? Kas laps tunneb end minuga vabamalt ja elab oma tundeid välja? Mehega hoiab end vaos ja on leplikum? Või on tal mehega toredam ja suurem side, sest sünnitus oli raske ja alguses mees tegeles lapsega rohkem, vannitas ja vahetas mähkmeid? Aga nii on ju paljudel ning kõigil ei eelista laps siis isa. Mis toimub?