Veidi kurb, et tänapäeval mood nii pedantlikult karm ja kõik niivõrd üksmeelselt nõudlikud on, nii enda kui teiste suhtes.
(Just lihtsalt meenutades 70ndaid, põhimõtteliselt ka 80ndaid, kui basseinis, rannas või isegi kuivamaa spordialadega tegeledes polnud kellegi jaoks probleemiks, kui mõnel ujumistrikoo, bikiinide või sporditrussikute servast väljaspool täiesti raseerimata karvatuustid vabalt paistsid. Algas see vist juba 60ndate lõpu hipiajastuga, kui karvasus oligi just trendimärgiks, nii meestel kui naistel. Ei tea kuidas tänapäeva muteerunud uushipsterite põlvkond sellesse teemasse suhtub?)
Appi ???? ???? Päris naljakas mõelda, aga ma ei arva, et see halb on, lihtsalt naljakas ????
Täna nüüd tagantjärgi kunagisi trende meenutades tundubki nii, et tol ajal elati-oldi lihtsamalt ja naturaalsemalt. Kuigi tänapäeva loetakse justkui rohkem tabudevabamaks kui kunagi varem – igasugu erisused, kiiksuga tegelased, kõik saavad sotsiaalmeedias nüüd ennast promoda, näidata jne. Aga ometi, järgnevalt võrdluseks mõned kogetud näited enda noorusajast, just siia teemasse puutuvad ehk siis eluolu ja ujumisega seotud juhtumid bikiinipiirkonnast väljapaistvatest karvadest:
– 1964 käisime kooli võistkonnaga Venemaal Novosibirski koolis. Sealses ujulas toimus avalik võistlus meie ja kohalike noorte võistkonna vahel. Meie Eesti tüdrukutel olid ujumiseks kaasa võetud mustad puuvillased võimlemistrikood, kuid kohalike koolitüdrukute ujumisvõistkond marssis ujulasse ainult aluspükstes! Tavalised valged trussikud, täpsemalt tollase ajastu stiilis kõrge lõikega pantaloonid, nabani või veelgi kõrgemale üles tõmmatud. Mingeid särke ega rinnahoidjaid polnudki üldse! Juba keskmise kooliastme neiud, kõigil tissid ees, kel vähem, kel rohkem. Keegi ei häbenenud, nad olidki sedasi harjunud treenima ja võistlema. Siberi tööstuslinnade poodides ei müüdudki mingeid ujumise ega spordiriideid. Töölisperedele kõlbasidki tavalised aluspüksid. Basseinivees muutusid neil tüdrukutel valged trussikud puha läbipaistvaks, aga ei pööratud sellelegi tähelepanu. Karvad, otseselt ei mäleta, kuid eks tõenäoliselt tulid needki läbinähtavale. Tollal ei raseerinud keegi mitte kusagilt. Mõned udused pildid sellest võistlusest peaks olema isegi säilinud vanas paberfotode albumis.
– 1970ndate esimesel poolel oli välismaal moes õhuke läbipaistev aluspesu, mitte eriti pitsiline, vaid üleni õhkõrn läbipaistev. Arvukates välismaistes moeajakirjades ja kaubamajade tootekataloogides (mida meremehed siiamaile niisama vaatamiseks tassisid) oli igaühes vähemalt 10 lehekülge, kus poseerisid modellid seda pesu demonstreerides. Suured tumedad tutid läbi aluspükste ja ka servade kõrvalt karvatäpsusega paistmas, samamoodi ka rinnanibud läbi rinnahoidjate. Eestis sellist pesu siis polnud veel… Aastaid hiljem ilmusid Marati vuplid, mille üks mudel oli kummilaadsest võrkkangast, ilma mingi sisevoodrita ja jalgevahetükita. Kõik paistis ilusti läbi. Helekollased või helerohelised võrkvuplid ja nende all tumedad karvad. Efektne kontrast missugune! Käisime sõbrannadega nende vuplite väel päevitamas, veidi põõsa taga küll. Mõte oli, et päike päevitaks läbi selle võrgu ka.
– 1985 Ungaris Eesti praktikantide grupijuhina. Tol ajal oli suur saavutus pääseda välismaale, lausa Ungarisse! Praktika kujutas enamasti niisama ringivaatamist ja suvitamist. Temperatuur kuu aega +32. Balatoni ääres suvituslinnas käidi tänavatel, poodides, isegi hilisõhtul kinodes niisama bikiinide väel. Suhteliselt napi lõikega bikiinid, karvakesi lehvis välja nii mõnelgi. Sealsetel mustlasverd naistel need veel eriti süsimustad, kaugele näha. Mõned Saksa suvitusturistid ei viitsinud isegi rinnahoidjat kanda linnapeal jalutades. Järvekalda supelrannas ja ujumas enamus naisi (nooremad ja keskealised) topless, lapsed üldse alasti. Meenub ka üks tõmmu, silmajäävalt rohke karvakasvuga ca 20ndates neidis lesimas selili, riietuseks vaid paarisentimeetrised nöörpüksikud ning jalad suvaliselt laiali. Vaata aga kööki… Tihedad tumedad karvad nii nagu jumal loonud, sinna kuhu loonud ja niipalju kui loonud. Ka kintsudel ja säärtel terves pikkuses.
– 1980ndate lõpupoole hakkas ka Eestisse saabuma aeroobikabuum. Sellega koos ka legendaarsed kõikides värvitoonides neoon-trikood ja neoon-retuusid. Trikood ikka stringiga, st. pepuvahele tõmmatud. Aga nad kippusid ka eestpoolt olema suhteliselt kitsa ribaga, ei ulatunud kogu kolmnurga laiust katma. Raseerimisele ei mõeldud ka siis veel (mõni vist juba piiras osaliselt). Need ülinapi lõikega aeroobikatrikood olid siiski mõeldud koos retuusidega kandmiseks (retuusid alla, trikoo peale), kuid meie aeroobikagruppi ilmus ühtäkki paar neidu, kes ei suvatsenud retuuse ei alla ega peale panna. Aluspükse ka mitte. Lehvitasid lisaks täiesti paljastele tagumikele oma poolpaljaid karvamokkasid kõigi ees, täie rahu ja enesekindlusega. Samas sinna trenniruumi juhuslikke võõraid ega pealtvaatajaid siiski ei sattunud.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 07.11 21:37; 07.12 07:05; 08.12 22:08;