Teema: Biojäätmete kogumine. Lahendused? Kuidas?

#4186972:

Mul tõesti ei teki olmeprügi igal kuul kastitäis. Ja sellest pikast kirjutisest ka aru ei saa, et niimoodi võiks aastas 12 korda kast täis saada.

See, et sina millestki aru ei saa, ei puuduta ju asja. Jutt ei ole ka kastitäiest iga kuu vaid umbes kolmandikust – neljandikus, kui õigesti lugesin. Istun siin ja vaatan oma 19 ruudust tuba selle pilguga, et mis oleks pidanud ammu ära antama või ära visatama.
Saan nüüd ka äkki pahandada, et kirjutan pikalt. Telekaaluse riiulil on vererõhumõõtja karp, plastikust. Kuna vererõhumõõtja on varahommikul ja magma minnes tegevuses, on see magamistoas. Karp kogub tolmu, muidugi peaks ära viskama. Kaminahari, aga äärmiselt kehv, ei pühi kenasti. Mis tast hoida, müüa teda ei saa, sest varre ots on katki. Peaks ära viskama. Väike hunnik raamatute kattekaasi. Neid, mis kõvade kaante peal käivad, enamus mitte päris tavaline paber. Need on niiskuskahjustusega, peaks muidugi ära viskama. Veiniriiul, koledakene, traadist, halastuse pärast külajoodikult ühel laadal ostetud. Pärast veinikülmiku ostmist kasutu, liiga teravate nurkadega ja inetu, et müüa. Miks seda ma ära pole visanud? Tumba, minimaalselt 40 aastat vana, narmendav, näotu, nõuk masstoodang. Mugav kaminat küttes peale istuda, kuigi ähvardab kokku vajuda, aga uus kaminatool on ju ostetud ja on köögis niisama risuks ees. Muidugi plastikosad ja kangaosa prükkarisse, miks seni pole teinud, ei tea. Diivanipadjast ei taha isegi mõelda, mis seal sees on. Meenus, et prilllauas on pragu, kuigi vaid kaks aastat vana ja sügisel hangitud rätikunagil murdus viiest kaks naga ära.

#4187071:

#4186972:

Mul tõesti ei teki olmeprügi igal kuul kastitäis. Ja sellest pikast kirjutisest ka aru ei saa, et niimoodi võiks aastas 12 korda kast täis saada.

See, et sina millestki aru ei saa, ei puuduta ju asja. Jutt ei ole ka kastitäiest iga kuu vaid umbes kolmandikust – neljandikus, kui õigesti lugesin. Istun siin ja vaatan oma 19 ruudust tuba selle pilguga, et mis oleks pidanud ammu ära antama või ära visatama.

Saan nüüd ka äkki pahandada, et kirjutan pikalt. Telekaaluse riiulil on vererõhumõõtja karp, plastikust. Kuna vererõhumõõtja on varahommikul ja magma minnes tegevuses, on see magamistoas. Karp kogub tolmu, muidugi peaks ära viskama. Kaminahari, aga äärmiselt kehv, ei pühi kenasti. Mis tast hoida, müüa teda ei saa, sest varre ots on katki. Peaks ära viskama. Väike hunnik raamatute kattekaasi. Neid, mis kõvade kaante peal käivad, enamus mitte päris tavaline paber. Need on niiskuskahjustusega, peaks muidugi ära viskama. Veiniriiul, koledakene, traadist, halastuse pärast külajoodikult ühel laadal ostetud. Pärast veinikülmiku ostmist kasutu, liiga teravate nurkadega ja inetu, et müüa. Miks seda ma ära pole visanud? Tumba, minimaalselt 40 aastat vana, narmendav, näotu, nõuk masstoodang. Mugav kaminat küttes peale istuda, kuigi ähvardab kokku vajuda, aga uus kaminatool on ju ostetud ja on köögis niisama risuks ees. Muidugi plastikosad ja kangaosa prükkarisse, miks seni pole teinud, ei tea. Diivanipadjast ei taha isegi mõelda, mis seal sees on. Meenus, et prilllauas on pragu, kuigi vaid kaks aastat vana ja sügisel hangitud rätikunagil murdus viiest kaks naga ära.

Muidugi võib kogu selle nodi ära visata, aga see eelmine inimene ju kirjutas, et ta saab 12 korda aastas oma olmejäätmete kasti niimoodi täis. Mõnest padjast, tainarullist ja mõranenud tassist, mis 10-20 aastat vanad. Sa vast mahutad oma ebavajalikud asjad vaid ühte kasti ära. Äärmisel juhul kahe korraga saad kasti täis. Ja mida siis ülejäänud 10 aasta jooksul igal kuul ära viskad?

#4187439:

Mulle jääb ka see osa arusaamatuks. Kui on iga kuu suur kotitäis asju ära visata, siis peaks ju samapalju kraami tekkima ka, muidu pole ju lõpuks enam midagi ära visata. Samas inimene ei käi iga kuu linnaski. Ongi siis 20 aastat prügi kogunud, mida on asunud nüüd jaokaupa välja viskama?

Tekib juurde, tekib juurde 🙂 Küll kingivad ülemused. lapsed või sugulased midagi, küll pleekivad kardinad ära, lõikelauad ei püsi, kui nii palju kokata. Täna just vaatasin, et jalamatt on küll juba piinlik ja Carlsbergi õlle spordikotiga ka nagu ei liigu, kui külagruppidest keegi endale ei taha – võitsin aata tagasi suva selveri loosimisega. Äratuskell on kindlasti 25 aastat vana ja kuna vähemalt 10 aastat äratavad meid mobiilid – mis ta seisab. Raadiofunktsiooni ei ole, antiik ei ole. 1970. aastate kirjutusmasin, mis muide kuulus tuntud kirjamehele – muuseum ei tahtnud, väärtuslik ei ole, isiklikult ka emotsionaalselt sidet pole. Peab ära viskama. Ja siis see kohvrike, mida nähes ma alati nutma hakkan. Pisike nahast klõpsuga kohvrike, millega mu 1932. aastal sündinud ema (eel)koolis käis. Kuuliaguga. On ammune foto, pilt, kus on mõne aastane ema oma koerakesega, kelle see hulkuv kuul tappis, mistõttu ema sai hingelise trauma, mis saatis teda eluaeg. Sõda oli ju. Ära visata? Südant pole. Vaadata? Südant pole. Kappi toppida? Nii tehtud, aga miks peaks mul selline asi alles olema, mistõttu ema täiskasvanuna kord aastas kindlasti psühhiaatriahaiglas oli. Käsi pole veel tõusnud ära viskama eriti halba õlimaali. Tõsiselt halba.

#4187195:

Mul on prügivedu 2x kuus ja prügikast 240l. Iga kord on kast ääreni täis. Peres 5 liiget, kellest 1 veel mähkmetes. Prügi ei viitsi sorteerida, sh kõik pakendid, purgid, kartulikoored jne lähevad samasse kasti. Ei tunne üldse mingit muret selle pärast. Aianurgas on kompostitünn, mis on pealt suletav. Selle abil saan biojäätmete äraveo vabastuse. Sügisel lähevad oksad ja hekikäätmed sinna kasti. Muru niitmisest jäätmeid ei teki, sest robot stabiilselt niidab igat liblet.

Sellest ma küll aru ei saa. Biojäätmete tünn on olemas, aga kartulikoored lähevad prügikasti. Miks ometi? Ma pole mingi ökomemm, aga no elementaarne biojääde läheb ikka komposti, tundub ülimõttetu sellega koormata prügivedajaid ja loodust.  Loomakondid jms jah, on küsitav, aga kartulikoored jms komposteerimata jätmine tundub mulle küll liig.