Teema: Bipolaarne?

Pigem on depressioon.

Diagnoosi ei tea, aga mul oli kunagi sarnane kolleeg (50+ naine). Tal olid need perioodid muidugi pikemad. Mitu kuud oli vãga kena, sõbralik ja abivalmis ja siis äkki ühel hommikul tuiskas sisse ja järgmised 2-3 nädalat ainult nähvas iga küsimuse või muu ümbritseva heli peale. Peale seda muutus jälle kenaks jne.
Üks mu sõber tutvus bipolaarse inimesega (diagnoos olemas). Läks mitu aastat, enne kui helge faas läbi sai ja deprekafaas peale tuli.
Mulle tundub, et midagi su tuttavat vaevab, aga see ei pruugi bipolaarsus olla.

#3268063:

S.tt iseloom

Tänapäeval enam nii ei saa ega pole trendikas öelda. Sest igal s..tal iseloomul peab olema mingi (kindlasti võõrsõnaga!) selgitus, näiteks bipolaarne, autistlik, narttsissistlik, skisofreeniline jne.
Neid reaalselt esineb küll ainult 1% -l elanikkonnast, aga see ei sega perekooli tohtritel neid haigusi diagnoosimast umbes üle pooltel inimestest.

Vanasti oleks sellisesse inimesesse nagu teemaalgataja kirjledab, suhtutud kui pooletoobisesse, löödud käega ja lastud tal olla nagu ta on. Kui on haigelt ebasübralik, siis istugugi omaette jne.
Aga täna nii ei saa – peab diagnoosima ja siis hakkama vastavalt ka ravima.

P.S: Vastuseta jääb teemaalgatusst muidugi küsimus: MIKS peab sellisega suhtlema või üldse tegelema? Kas rohkem tõesti inimesi ümberringi pole?
Vastust ei tea keegi…

#3268142:

Tänapäeval enam nii ei saa ega pole trendikas öelda. Sest igal s..tal iseloomul peab olema mingi (kindlasti võõrsõnaga!) selgitus, näiteks bipolaarne, autistlik, narttsissistlik, skisofreeniline jne.
Neid reaalselt esineb küll ainult 1% -l elanikkonnast, aga see ei sega perekooli tohtritel neid haigusi diagnoosimast umbes üle pooltel inimestest.

Vanasti oleks sellisesse inimesesse nagu teemaalgataja kirjledab, suhtutud kui pooletoobisesse, löödud käega ja lastud tal olla nagu ta on. Kui on haigelt ebasübralik, siis istugugi omaette jne.
Aga täna nii ei saa – peab diagnoosima ja siis hakkama vastavalt ka ravima.

P.S: Vastuseta jääb teemaalgatusst muidugi küsimus: MIKS peab sellisega suhtlema või üldse tegelema? Kas rohkem tõesti inimesi ümberringi pole?
Vastust ei tea keegi…

Sellest ei saa enne aru kui iseendal või lähedasel tekib mingi vaimne häire. Selleks ei olegi tegelikult palju vaja, mingi pingelisem periood võib niimoodi stressi viia, et ise ongi väga raske sellest välja saada ning see väljendub ka käitumises. Siis ka ütled, et sitt iseloom ja lööd käega? Või ikkagi oled inimesele toeks ja tahaksid endale tuge abi otsimiseks, häirega hakkama saamiseks ja edasi elamiseks?

Tegemist on siis tuttava või töökaaslasega või ….? Minu meelest käitub nii iga abielus olev mees, kellel kohustused on ülepea kasvanud. Aegajalt helgemaid hetki…

Ehk sõltub töökoormusest ja muredest. Kui pea paks otsas siis ongi kindlad asjad mõttes millele keskendub, vb ei panegi ennast ümbritsevat nii tähele ja pole aega ja jututuju. Kui asjad tehtud, koormus ja pinge väiksem siis näitabki tegelikku palet, et tegelikult huvitav mis on ja kuidas läheb.
Tööelus see normaalne, et mõned päevad on lihtsalt pea nii töömõtteid täis, et ei ole aega tuju jutustada kui tõesti muid mõtted mõeldes võib ka teisest nii muuseas mööda minna peaaegu märkamata.

#3268919:

Olgem ikka täpsed, kuna sina tulid siia teemasse vaimseid probleeme “(kindlasti võõrsõnaga!) selgituseks” kutsuma, siis ka see oli üsna palju teemast välja sõitmine.

Kommentaar eemaldatud.
3.2. Vältida tuleb pahatahtliku ja halvustava arutelu algatamist ning jätkamist.

Perekooli Moderaator

See on piirialane isiksushäire ehk borderline personality disorder. Kui inimesel endal haiguskriitika puudub, ei olegi midagi teha peale tema vältimise.

#3269087:

See on piirialane isiksushäire ehk borderline personality disorder. Kui inimesel endal haiguskriitika puudub, ei olegi midagi teha peale tema vältimise.

Kuule, borderline on küll hoopis miskit muud ju! Teemaalgataja kirjeldusest ei oskaks küll midagi otseselt diagnoosida, pigem midagi skisoafektiivset äkki?

Kas oled juba psühhiaatri vastuvõtile pöördunud?