Teema: Teema kustutatud

Mida sa ajad, Instagram tal nt alles, aga tõesti arvad, et see mees ei võigi oma eluga edasi liikuda?

Äkki rajas siis mitte eluterve suhte. Kust sa tead, kuidas sina sellises olukorras käituksid? Arvata ju võid, aga tegelikult ei tea keegi, enne kui seal ise ei ole.

Mõtled neiust ilusaid mõtteid, nagu teemaalgatuses väidetud ja siis kisud mingi inetu kahtlustuse mehe osas üles. Milleks? Millist elu see teema siin austab?

Oh, kuidas mulle meeldivad need “ma tean täpselt, mida MINA sellises olukorras teeksin” inimesed, kes ise kunagi samas olukorras olnud ei ole.

Väga inetu sinust, TA, et sa üldse sellise teema siia tegid. Vastik on lugeda.

Minu sõprade hulgas on selline lugu: naine suri vähki kolmekümneselt. Viimases otsas kogu aeg rõhutas mehele, et too ei halaks liiga kaua, vaid lööks pea püsti ja elas täiel rinnal edasi. See oli tema ainus soov, et mees leiaks kiirelt uue armastuse ega jääks teda igaveseks taga nutma. 7 kuud peale naise surma saime teada, et mees elab koos lahkunud abikaasa sõbrannaga.

Alles kuid hiljem tuli välja, et naine oli oma sõbrannal käskinud mehel silma peal hoida, vaadata, et ta ikka sööks korralikult ja jooma ei hakkaks, kodus ei norutaks ja ennast hävitama ei hakkaks. Ilmselt oligi see naise plaan nood kaks kokku viia. Elu nagu seebikas, kas pole?

#3680008:

Minu sõprade hulgas on selline lugu: naine suri vähki kolmekümneselt. Viimases otsas kogu aeg rõhutas mehele, et too ei halaks liiga kaua, vaid lööks pea püsti ja elas täiel rinnal edasi. See oli tema ainus soov, et mees leiaks kiirelt uue armastuse ega jääks teda igaveseks taga nutma. 7 kuud peale naise surma saime teada, et mees elab koos lahkunud abikaasa sõbrannaga.

Alles kuid hiljem tuli välja, et naine oli oma sõbrannal käskinud mehel silma peal hoida, vaadata, et ta ikka sööks korralikult ja jooma ei hakkaks, kodus ei norutaks ja ennast hävitama ei hakkaks. Ilmselt oligi see naise plaan nood kaks kokku viia. Elu nagu seebikas, kas pole?

Ma ei näe selles midagi taunimisväärset. Täiskasvanud inimesed kõik.

#3680052:

#3680008:

Minu sõprade hulgas on selline lugu: naine suri vähki kolmekümneselt. Viimases otsas kogu aeg rõhutas mehele, et too ei halaks liiga kaua, vaid lööks pea püsti ja elas täiel rinnal edasi. See oli tema ainus soov, et mees leiaks kiirelt uue armastuse ega jääks teda igaveseks taga nutma. 7 kuud peale naise surma saime teada, et mees elab koos lahkunud abikaasa sõbrannaga.

Alles kuid hiljem tuli välja, et naine oli oma sõbrannal käskinud mehel silma peal hoida, vaadata, et ta ikka sööks korralikult ja jooma ei hakkaks, kodus ei norutaks ja ennast hävitama ei hakkaks. Ilmselt oligi see naise plaan nood kaks kokku viia. Elu nagu seebikas, kas pole?

Ma jälle mõtlen, et kas saab tõesti olla nii altruistlik? Siis on surija vast enda saatusega leppinud. Ise ei kujuta ette julgustada sedasi, oleks hoopis kurbus, et kaon ja keegi tuleb mu asemele.

Nojah, jällegi näide, kudias me kõik oleme erinevad. Ja ega tegelikult ei saagi enne teada, kuidas käituksime, kui mingi olukord endal käes.

Ma ei tea, mis armastust teie tunnete või tundnud olete, aga kuradi kurat.. see nüüd ei saa küll õige armastus olla sellisel juhul.

Sa võid ju öelda, et sina tead täpselt enda kohta. Aga seda sa küll öelda ei saa, kas ja kui õige kellegi teise armastus oli. See võiks küll uus normaalsus olla, et sellistes asjades hoitakse sõnavara vaos.

Absoluutides mõtlemise absurdsusest saadakse alles pärast kogemusi aru.

#3680052:

Ma jälle mõtlen, et kas saab tõesti olla nii altruistlik? Siis on surija vast enda saatusega leppinud. Ise ei kujuta ette julgustada sedasi, oleks hoopis kurbus, et kaon ja keegi tuleb mu asemele.

Kui sa kedagi armastad, siis sa soovid, et ta oleks õnnelik. Hoolimata sellest, kas ta on õnnelik koos sinuga või mitte. Sa ei taha ometi ju, et su armastatu terve oma ülejäänud elu sind taga nutab? See, kui keegi tuleb su asemele, ei muuda olematuks teie üheskoos veedetud aega ja tema mälestusi sinust.

https://elu.ohtuleht.ee/505970/ta-utles-mulle-et-on-valmis-minema-ma-kusisin-kuhu-aga-ta-utles-lihtsalt-et-on-valmis-

“Bruno soovib Kärdi blogi jätkata. Just seepärast, et teadvustada noortele naistele, mis on munasarjavähk, ja julgustada neid kontrolli minema.”

Veider, et kas siis enam ei ole vaja teadvustus- ja julgustustööd, et blogi eemaldati?

See suhe on siis Brunol kestnud 7a, aga ikka teab mõni Kägu paremini, et see on mitteeluterve ja veel hullemat. Mis on sul sellise teema tegemise mõte? Mida sa nüüd elus paremaks said teha, peale laimu ja nõmeduse? Fb nuhkimine jms, no mis haige teema ometigi, ega esimene pilt ei tähenda suhet, nad võisid juba ammust ajast tuttavad olla jne. Tee kõigile teene ja jää vähemalt nüüd vait, me saime juba teada, kuidas sina ja mida sina teeks ja mitte ei teeks. Kedagi ei huvita. Ja sina pole ütleja kellegi teise elu ja surma kohta, mis sobib ja mis mitte.

#3680176:

#3680066:

#3680055:

#3680052:

#3680008:

Minu sõprade hulgas on selline lugu: naine suri vähki kolmekümneselt. Viimases otsas kogu aeg rõhutas mehele, et too ei halaks liiga kaua, vaid lööks pea püsti ja elas täiel rinnal edasi. See oli tema ainus soov, et mees leiaks kiirelt uue armastuse ega jääks teda igaveseks taga nutma. 7 kuud peale naise surma saime teada, et mees elab koos lahkunud abikaasa sõbrannaga.

Alles kuid hiljem tuli välja, et naine oli oma sõbrannal käskinud mehel silma peal hoida, vaadata, et ta ikka sööks korralikult ja jooma ei hakkaks, kodus ei norutaks ja ennast hävitama ei hakkaks. Ilmselt oligi see naise plaan nood kaks kokku viia. Elu nagu seebikas, kas pole?

Ma jälle mõtlen, et kas saab tõesti olla nii altruistlik? Siis on surija vast enda saatusega leppinud. Ise ei kujuta ette julgustada sedasi, oleks hoopis kurbus, et kaon ja keegi tuleb mu asemele.

Kui sa inimest tõeliselt armastad, siis annad ta vabaks.

No see on üks nendest imalatest tsitaatidest, mis päriselus absoluutselt paika ei pea. See on umbes sama nagu: “Kui sa midagi elus tahad, siis pead endale ainult seda sisendama ja siis sa saad ka selle” või “Kõik hea, mis sa teistele teed, tuleb sulle endale mitmekordselt tagasi”.

Nagu kas keegi tõsiselt usub ka sellist asja?

Kui sa kedagi tõeliselt armastad, siis sa teed kõike selleks, et ta ennast armastatuna tunneks. Ipso facto.

Ma põdesin vähki.Raskelt. Elulootust oli nadilt. Mul oli pool aastat aega asjade üle järele mõelda. Nii üht kui teistpidi. Mida ma oleks võitnud kui naine oleks mind elu lõpuni leinama jäänud? Mul on kaks tuttavat, kes leinaga ei suutnudki õieti toime tulla. Üks leinas nii raskelt oma ema, et lõpetas psühhoneuroloogiahaiglas. Teine oma last, et jättis ülejäänud pere täiesti saatuse hooleks, teised lapsed kaasaarvatud.

Ega minu jutu mõte ei olnud see, et eluga ei tohi ega saa edasi minna. Minus tekitas lihtsalt küsimusi fakt, kas paar kuud on see aeg, mil inimene saab küsi südamel öelda, et ta on selle kõigega rahu teinud ja suudab sellest üle olla?

Me keegi ei saa jääda elu lõpuni leinama, see ongi ebaterve. Minu jaoks tundub lihtsalt amoraalne rääkida tõelisest armastusest, raskest haigusest ja äkilisest lahkumisest ning seejärel mõne kuu möödudes teise isikuga käsikäes südamerahuga ringi jalutada, reisida ning pilte postitada. See ei peaks olema veel see aeg, aga nagu tundub, siis nii mõnegi jaoks oleks ka okei see, kui sa peaksid peielauda ja pulmi samal päeval.

Üks räägib aiast ja teine aiaaugust. Kolmas jalutab lihtsalt õunapuude vahel ringi.

No ütleme nii, et kui ma jääksin haigeks ja peaksin surema, meil kaaslalsega veel lapsi pole, ma 30 tema 35. Kui jään raskelt haigeks, nt tehakse veel kiiritusravi jmt (ka Kärdi puhul oli) ja on mõistusega võttes teada, et ma ilmselt eluga sellest välja ei tule. Ütleme nii, et läheb ca 2 aastat kuni minu surmani, kaaslane ilmselt jõuab ka selle mõttega leppida. Siis “peaks” 2-3 aastat moe pärast leinama, kuna varem ju “kindlasti ei tohi”, “mida teised mõtlevad”. Ma küll selles olukorras praegu mõtlen, et ükskõik kui kurb see mulle pole, ma tahaks küll, et ta saaks oma eluga edasi minna ja lapsed ka saada enne kui ta vanaks jääb.

Tegelikult ei ole paljudel juhtudel surma/lahkuminekuga väga suurt vahet, hingeline trauma võib olla täpselt sama palju. Pika haigusega on ehk isegi selle paratamatusega rohkem leppida jõutud.