Ostan kütust)
Müüja: “Kas klaasipesuvedelik on olemas?”
Mina: “Jah”
Müüja: “Aga kas talvine ka?”
Mina: “Ei, hetkel pole vaja, aitäh”
Müüja: “Aga kui praegu ostate, siis on teil juba olemas kui miinuskraadid tulevad”
Mina: “Aitäh, hetkel siiski ei”
Müüja: “Aga teil läheb varsti ju nagunii vaja”
jne, jne, jne. Täna vihastasin kohe südamest, sest hoolimata sellest, et ma rääkisin kassasse jõudes telefoniga ja kõne sisust oli selgelt aru saada, et kiirustan koosolekule
Esiteks on teenindajaga suhtlemise viivu ajal telefoniga rääkimine äärmiselt ebaviisakas. Kui ma olen kassa ees ja mulle helistab kasvõi kõige tähtsam isik, siis mõistagi ütleb vähegi kasvatatud isik “Heistan kohe tagasi” või vajutab helina kinni ja helistab minuti pärast tagasi. Algatada ise kõnet enne suvalise kassa või muu teenindaja poole pöörnumist, on täiesti absurdne.
Teiseks, kas sa siiralt mõtled, et teenindaja kuuleb, tahab kuulata ja lahti mõttestada, mida üks ebaviisaas klient parajasti televonis räägib.
Kolmandaks. Sotsiaalsed ostused on alla arvestust. Kui tõesti on maru kiire, siis kui sind on samas tanklas juba enne samasuguste küsimustega “tülitatud”, siis kassane liginedes ütleb iga vähegi kasvatatud inimene: “Tere. Palun (sejasee). Juurde midagi kindlasti ei soovi. Aitäh, head päeva”. KUi see on aga esmakordne juhus, siis ütled sama asja pärast esimest küsimust “Ei aitäh, ma ei soovi kindlasti midagi juurde ja kiirustan. Suur tänu”.