Jah, olen absoluutselt nõus, kui mõlemalt poolt läheneda – st ühelt poolt ise end karastada ja tervislikult elada ning teiselt poolt samal ajal vähendada võimalikul määral haigete inimeste kollektiivisolemist, siis püsibki kogu ühiskond tervem ja on vaja vähem töölt/koolist/lasteaiast puududa, haiguslehti võtta jne. Mina näiteks olen lasteaiaõpetaja, oleme lastega õues nii hommikul kui õhtul, tuulutame, kui lapsi pole ruumis, ise lähen vara magama, söön tervislikult, teen mõõdukalt trenni jne, aga kui sulle näiteks 3 päeva väike armas mudilane (nunnult “oih! unustasin käsivarre/taskurätiku ette panna!” öeldes) näkku aevastab, siis murrab vingem viirus minu loomulikust kaitsebarjäärist ikkagi läbi. Nii sageli ma enam haigeks ei jää, kui õpetajatöö algusaastatel, aga igal aastal mitu korda paraku küll. Kodukontorist saaks pisut tõbisena tööd edasi teha, aga õpetajana ma ei saa minna laste sekka ju nii, isegi kui enesetunne pole väga hull: esiteks, mis eeskuju see oleks; teiseks, töö on väga intensiivne ja ülikontaktne, ma ei saa lapsi endast tervisliku vahemaa kaugusel hoida mitte kuidagi. Seega pean iga jumala kord töövõimetuselehe jääma, kui “nohu, mis polegi haigus!” kallale tuleb. Seega jah, ma ei poolda kohe üldse tõbiseid lapsi lasteaias või koolis ega tõbiseid õpetajaid klassi ees või lasteaias või poekassas või juuksuris vm…