Tere!
Tulen ja halan, sest nii kurb on olla. Vahel peaks ju mure jagamine kergemaks tegema tunde.
Lugu selline, et üle pika aja kohtasin kedagi, kellega oli mul väga hea klapp, ta tegi komplimente, oli hooliv ja armas. Kõik liikus harmooniliselt ja huvi oli kahepoolne.
Ja siis tuli temal töökohavahetus ja mulle aega ei ole enam. Vabandused ja ise oli sealjuures kurb. Mõistsin ja tegelesin oma asjadega, las elab sisse, aga igatsus on ju ikka. Kui juba kuu sai täis, siis hakkas mind olukord ikka kergelt öeldes höirima ja hakkasin igasugu asju välja mõtlema. Mees, kellel on huvi, ei kao ju ära niiviisi.
Ja siis ta teataski, et lähme eludega edasi.
Pole ilmselt mõtet välja üritada mõelda, miks nii läks, sest ma ei saa põhjust teada. Oletada ju võib kõike.
Nii tühi tunne ja kurb on olla. Kellel veel sarnaselt mees kadunud, kui kõik on justkui hästi? On ta mingi aja pärast välja ilmunud?
Miks mehed teevad nii? Eks kõigil oma põhjused, aga viisakas oleks ju vihjata, mis valesti läks, mitte kõigepeal kuu aega valetada. See ei kergenda midagi!