Teema: Delfi säästunipid – kellele?

#3942385:

ah, ei olnud supermarketeid ega kuumalette, aga sülti, pasteeti, rulaadi, kotlette, hapukapsast jm sai ikka osta. Ja osteti palju, sest tihtipeale tööpäeva lõppedes haigutasid sealgi tühjad letid.

Kulinaariapoodides olid ka soojad toidud täiesti olemas! Käidi mannergutega suppi ostmas, sai ka keedukartulit ja kastet. Rääkimata rosoljest vm salatist.
Mu üksik naabrimees ostis pidevalt, ei olnud pensionärile kallis.
Isegi käisin vahel “supiringil”, kui lapsed olid väikesed ja kulinaariapood oli jalutuskäigu kaugusel. Väga maitsvad toidud olid.

#3942385:

Siinkohal vaidlen mina, nõukaaegne, küll vastu. Toonased nn töölissööklad olid hommikust õhtuni rahvast täis, enamikel asutustel oli ka omad sööklad ja mitte kõik need ei olnud tasuta. Meie pere kõik täiskasvanud – ema, isa, vanaema, vanaisa – sõid igapäevaselt töölõunat väljas. Oma võileibade või salatikarbiga tööle tulek oli pigem erand.

Jah, sul on õigus. Ma pidasin “väljas söömise” all silmas restoranis käimist.

Töölissööklad olid tõesti väga popid ja seal käidi lõunatamas. Ma ise samamoodi, ja ma vanemad ka. Aga hinnad olid seal sümboolsed ja mingit säästu ei oleks sellest saanud, kui oleks söökla asemel oma kodus valmistatud sööki söönud.

Ja ei mäleta ka mina, et mu vanemad oleks vene ajal tööle läinud toidukarbiga.

#3942385:

Samuti olid olemas spetsiaalsed kulinaariapoed, kust sai poolfabrikaate koju osta. Jah, ei olnud supermarketeid ega kuumalette, aga sülti, pasteeti, rulaadi, kotlette, hapukapsast jm sai ikka osta. Ja osteti palju, sest tihtipeale tööpäeva lõppedes haigutasid sealgi tühjad letid. Lisaks muidugi sai igast kohvikust kooke-pirukaid kaasa ja vähemalt meie suur pere (7 liiget) tarbis neid tooteid tihti ja palju. Praegu ei kujuta tõesti ette, et ostaks paari sorti kooki seitsmele inimesele (siis umbes 14tk) hinnaga 5-6€/tk.

Ja valmistoidu all ei pidanud ma silmas poolfabrikaate, mida tõesti kulinaariapoed müüsid, vaid täitsa valmis sööki – ehk kuumaletti, nagu tänapäeval, kus müüakse sooja grillkana, kartuleid, putrusid jne.

Täiesti nõustun! Minul rahaprobleemi hetkel pole aga väga meeldivad igasugused säästumenüüd ja säästunipid. Lapsepõlv möödus mul reaalselt poolnäljas. Aga siis hakkangi lugema, et ära osta tanklakohvi ( ma ei joo kohvi ja tankimas käin korra nädalas ehk ja siis ka automaattanklas), kasuta enda karpi ( ma ei osta üldse mingit valmistoitu kuskilt soojaletist), ära joo pudelivett ( joon tõesti täiesti tavalist kraanivett igal pool). Tahaks näha neid tõeliseid säästunippe, kui olukord peakski väga halvaks minema.

#3942464:

vanade kulinaariapoodide kaitseks võin öelda, et seal ei müüdud mitte poolfabrikaate vaid täiesti valmis toitu. Suppe ja kastmeid ja ühepajatoitu. Kuumalt.

Mis aastal ja kus linnas või alevis niimoodi oli?

Mina olen sündinud 1970. Meie väikelinnas on koguaeg olnud korralik kulinaariapood koos väikese kohvikuosaga olemas. Kulinaariapoes müüdi erinevaid poolfabrikaate ja ka kohapeal valmistatud sooje saiakesi. Kohvikus sai jalga puhata ja teed/kohvi kartulisalatit süüa. Aga seda, et kulinaariapoes oleks olnud kuumalett, kust sai mannerguga sooja suppi või grillkana kaasa osta, ei olnud kindlasti mitte. Kui me räägime nõukaajast.

#3942526:

Täiesti nõustun! Minul rahaprobleemi hetkel pole aga väga meeldivad igasugused säästumenüüd ja säästunipid. Lapsepõlv möödus mul reaalselt poolnäljas. Aga siis hakkangi lugema, et ära osta tanklakohvi ( ma ei joo kohvi ja tankimas käin korra nädalas ehk ja siis ka automaattanklas), kasuta enda karpi ( ma ei osta üldse mingit valmistoitu kuskilt soojaletist), ära joo pudelivett ( joon tõesti täiesti tavalist kraanivett igal pool). Tahaks näha neid tõeliseid säästunippe, kui olukord peakski väga halvaks minema.

Minu arust siin mõni aasta tagasi andsid paar Eesti esirikast (vist olid endised pankurid) välja raamatu säästunippidest. Olin ka ootuses, et nüüd saab midagi põnevat ja kasulikku teada, aga…

Ma küll ei ostnud seda raamatut, aga kuskilt sai natukene lugeda. Ja see, mis seal kirjas oli, oli küll rohkem, kas lapsele, täiesti eluvõõrale või lausa kerge vaimupuudega inimesele kirjutatud. Konkreetselt ei mäleta neid soovitusi, aga need olid ka stiilis, et hammastepesu ajal on mõistlik kraan sulgeda ja et pärast õhtusöögi lõpetamist ära viska järele jäänud toitu ära, vaid pane karpi ja söö homme töö juures lõunaks.

Ja siis muidugi hulgaliselt soovitusi, mida lihtne ja vaene inimene nagunii iial ei teeks ega saaks omale lubada. Aga mida ilmselt miljonärid ise olid harrastanud ning mingil momendil aru saanud, et selle või teise harjumuse ära jätmine või muutmine annaks kokkuhoiu. A la ära käi kaks korda aastas Kuubal ja Alaskal elamusreisil, vaid mine ühele eksootilisele reisile. Teisele puhkusereisile mine hoopis Türki, mis on kordi odavam….

#3942385:

Ma ju kah pool muumiat juba – linnas käin asjal, mitte igavusest jalutamas.

Mitte paha pärast, aga “asjal käima” tähendab vist midagi muud 😀

Teemaga väga nõus, ka meie läksime tihti isaga lõuna ajal alevi restorani (mis päevasel ajal oli söökla).

#3942023:

#3942010:

See on väga tähtis ja mitte ainult eestlastele vaid kogu maailmale. Samasugune vaktsiiniterror toimub ju pea kõikjal maailmas. Vaata neid kommentaare, mis laiv-ülekande alla kirjutatakse. Ja ei kajastanud see err midagi kuni viimase hetkeni, kui sotsiaalmeedia juba täiega kihas ja veokid juba nädal aega mööda Kanadat Ottawa suunas vuranud olid. Ja ei kirjutanud ka muu maailma peavoolumeedia mitte kõssugi. Miks? Ebaoluline pisike protestike? Lubage naerda, kui sa päriselt nii arvad ???? Tänu sellele vaikimisele ja pisendamisele sinusugustel ongi mingi täiesti väärastunud pilt, et ah mis siis, mingi järjekordne pisike protestike ja Eestit justkui ülejäänud maailmas toimuv ei puudutaks. Loed rahumeeli err-i esimese kolme artikli seast, mitu koroona-positiivset meil haiglas on, tundmata huvi, miks nad seal tegelikult on, ja oled õnnelik. Peale mingi perearsti arvamuslugu vaktsiinide tõhususest ka ja ongi mõnus olla.

Ja, kuidas kõik see jutt säästunippidesse puutub?

Äkki on aeg lisaks delfi naistekale ka midagi veidi tõsisemat lugema hakata? Arened, saad ehk parema töökoha ja ei peagi enam säästunippides tuhnima.

#3942707:

#3942642:

#3942549:

vanade kulinaariapoodide kaitseks võin öelda, et seal ei müüdud mitte poolfabrikaate vaid täiesti valmis toitu. Suppe ja kastmeid ja ühepajatoitu. Kuumalt.

Mis aastal ja kus linnas või alevis niimoodi oli?

Tartus oli nõukaajal selliseid kulinaariapoode mitu.

Suppi oli alati, aga ka palju muud. Mäletan, et saiavormi ja kohupiimavormi müüdi lahtiselt, samuti kakaokreemi.

Mina näiteks suurlinnades kulinaariatest nõuka ajal ei tea. Elasime maal ja linnas käies käisime oma lähimas pealinnas, rajooni keskuses siis ja seal oli ka kulinaariapood. Meie pere jaoks oli sealne kaup kallimate killast, aga sees me käisime ja ema midagi ostis ja mina vaatasin seda letti ainiti samal ajal. Mulle meeldis see, mis seal nägin. Ja olid nii valmistoidud, kui poolfabrikaadid. Igasugu lihast tehtud tooted, kotletid praadimiseks, need paistsid teistsugused, kui kodus tehti. Siis šnitslid erinevad, paneeritud ja hakklihast. Ja siis ühed ilma paneeringuta kotletid, kus paistsid valged pekitükid, ehk kuubikud seest välja. Neid me ka ei ostnud. Suured metallist vormid, mannavahu(meil öeldi mannakreem) ja vanilje-ja kakaokreemidega. Saiavorm, keel tarrendis ja sült, pikkpiss küpsetatud ja mulgikapsad, mis kõik veel.

Eks suurtes linnades oli ikka suurem valik veel.

Täiesti hämmastav mälu on mõnel inimesel. Olen ka sellest ajast pärit, aga kulinaariapoe leti sisu küll ette ei suuda manada. .

#3942395:

#3942385:

ah, ei olnud supermarketeid ega kuumalette, aga sülti, pasteeti, rulaadi, kotlette, hapukapsast jm sai ikka osta. Ja osteti palju, sest tihtipeale tööpäeva lõppedes haigutasid sealgi tühjad letid.

Kulinaariapoodides olid ka soojad toidud täiesti olemas! Käidi mannergutega suppi ostmas, sai ka keedukartulit ja kastet. Rääkimata rosoljest vm salatist.

Mu üksik naabrimees ostis pidevalt, ei olnud pensionärile kallis.

Isegi käisin vahel “supiringil”, kui lapsed olid väikesed ja kulinaariapood oli jalutuskäigu kaugusel. Väga maitsvad toidud olid.

Aa ok, hea teada. Meil sooja toitu ei ostetud, küll aga vahel külmlauakraami koduseks söömiseks. Pidudeks tehti ikka ise silmapesukausitäis salatit ja mäetäis kotlette ????

#3942620:

#3942385:

Ma ju kah pool muumiat juba – linnas käin asjal, mitte igavusest jalutamas.

Mitte paha pärast, aga “asjal käima” tähendab vist midagi muud ????

Teemaga väga nõus, ka meie läksime tihti isaga lõuna ajal alevi restorani (mis päevasel ajal oli söökla).

Jah, ma tean. Mulle meeldib aegajal mõisteid laiendada. Käin asjal – ajan asja – mõtlen veidi laiemalt ehk moodsamalt – raamidest välja.

#3942552:

Misasja? Me tudengitena ainult restoranides jõlkusimegi ja need olid alati pilgeni rahvast täis, ka päeval. Tartus oli ring Volga-Tarvas- ei mäleta (Kaunas?)  lisaks Tähe tänaval Kaseke. Tuubil inimesi täis. Hüppasime läbi, tellisime pool grillkana ja klaasikese peedikat, magustoidukstoodi pulgajäätis taldrikul. Ja need olid jah restoranid.

Aga ilmselt siiski mitte igal lõunal ei käinud te resotranis söömas.

Teine asi, vene ajal oli restosse pääsemine privileeg. Oli kasulik tunda uksehoidjat. Igaüht sisse ei lastud. Oli aeg, kus tegijad olid taksojuhid, šveitserid ja poemüüjad.

#3942886:

Tartus oli kulinaaria pood Kuperjanovi tänaval, kunstikooli kõrval. Ma ise elasin Tiigis ja käisime seal tihti. Mäletan ka neid asju seal müügis, mida eelkõneleja mainis.

Ma tartlasena seda poodi ei teadnudki. Mäletan Riiamäe kulinaariat Võru tänava alguses  ja Kasekese kulinaariat Tähe tänaval, Anne poe kõrval oli ka üks. Ilmselt oli neid veelgi. Aga supimannerg tollases linnapildis polnud midagi erilist, inimesed ostsid endale sooja toitu koju.
Õhtuti restorani saamine oli keeruline, aga väljas käidi söömas väga palju. Mina olin töötav tudeng, lisaks üksikema – polnud rahalist probleemi stipist ja palgast end nii ära majandada, et kodus eriti süüa ei teinudki. Hommikul raeplatsi pontšikubaar või teaduskonna kohvik, lõunal Võit või Tempo või lähedase ühika söökla (sai ka mannaputru!),  õhtul tegin mõne kuuma võileiva või käisime lapsega kodulähedases baaris salatit või grillkana söömas. Väljas söömine  võrreldes kodus ise toidu valmistamisega ei olnud nii palju kallim kui praegu.
Aga samas – söögikohti oli palju vähem, bussiliiklus hõredam, aedlinnades polnud ühtki kohta, kuhu minna – mugavam oli ikka, kui õhtuti ja nädalavahetustel oli kodus  toit olemas.

#3942944:

#3942855:

Nõukaaegsetesse restodesse saamiseks seisti sabades ja maksti šveitserile altkäemaksu, seega jutt, et restodes ei käidud, ei päde.

Ma ju ei öelnudki, et restoranis ei käidud. Käidi ikka, aga vähem. Ja üks põhjustest oligi just see, et sinna oli sissepääs raske. Sissepääsemiseks oli vajalik tutvus või altkäemaks.

Tänapäeval käib mõni mitu korda nädalas kogu perega restoranis (perekoolist loetud) või tellib sealt söögi.

Pole elus nii palju restoranis hiljem käinud, kui nõukogude ajal. Seal sai käidud tudengina tantsimaski, rääkimata sellest, et stipist sai lõdvalt kord nädalas restoranis süüa. Stipp kätte oli 38.50 (siit oli juba ühikas maas) ja praad maksis restos umbes alla 2 rubla kuni 2.20. Mingi 5-6 rublane restoarve, kuhu mahtus veel peale prae ka kaks-kolm kokteili, kord nädalas..lõdvalt.

#3948992:

Tehke endale palun selgeks ükskord, et vaktsiiniSUNNI vastased ei ole vaktsiinivastased. Nii tühm on ikka valus olla, et siiamaani sellest vahest aru ei saa.

Kas sa oled näinud, et kedagi viiakse vaktsineerimispunkti relvaähvarduse või käsi väänates? Või milles see SUND su meelest seisneb-  ühiskondlikus ootuses, et normaalsed inimesed kaitsevad ennast ja teisi?

#3942860:

#3942620:

#3942385:

Ma ju kah pool muumiat juba – linnas käin asjal, mitte igavusest jalutamas.

Mitte paha pärast, aga “asjal käima” tähendab vist midagi muud ????

Teemaga väga nõus, ka meie läksime tihti isaga lõuna ajal alevi restorani (mis päevasel ajal oli söökla).

Jah, ma tean. Mulle meeldib aegajal mõisteid laiendada. Käin asjal – ajan asja – mõtlen veidi laiemalt ehk moodsamalt – raamidest välja.

Ei, see ei ole laiemalt ja moodsamalt mõtlemine, see on rumalus ja vilets haridus, kui oma emakeelt täiesti mööda räägitakse.