Tartus oli kulinaaria pood Kuperjanovi tänaval, kunstikooli kõrval. Ma ise elasin Tiigis ja käisime seal tihti. Mäletan ka neid asju seal müügis, mida eelkõneleja mainis.
Mul on meeles selle poe lõhn. Seinad olid sinised 😀 Ning lahtist saiavormi ja lihatarretisi mäletan ka.
Ma küll ei ostnud seda raamatut, aga kuskilt sai natukene lugeda. Ja see, mis seal kirjas oli, oli küll rohkem, kas lapsele, täiesti eluvõõrale või lausa kerge vaimupuudega inimesele kirjutatud.
Minu meelest pärast 2000 sündinutesse tulebki suhtuda kui kerge vaimupuudega seltskonda. Igasugune common sense on kadunud inimestel.
Ma ju kah pool muumiat juba – linnas käin asjal, mitte igavusest jalutamas.
Mitte paha pärast, aga “asjal käima” tähendab vist midagi muud ????
Teemaga väga nõus, ka meie läksime tihti isaga lõuna ajal alevi restorani (mis päevasel ajal oli söökla).
Jah, ma tean. Mulle meeldib aegajal mõisteid laiendada. Käin asjal – ajan asja – mõtlen veidi laiemalt ehk moodsamalt – raamidest välja.
Ei, see ei ole laiemalt ja moodsamalt mõtlemine, see on rumalus ja vilets haridus, kui oma emakeelt täiesti mööda räägitakse.
Sa ei peagi minu mõttemaailmast aru saama. Lihtsalt imelik natuke, et inimene, kes viibutab teise suunas näppu, on ise stampides ja raamides nii kinni, et igasugune mängulisus ärritab. Keel, muide, elab ja areneb. Sinu kaudu muidugi mitte, sest sa ei julge ju midagi muuta ega katsetada.
Sa ei peagi minu mõttemaailmast aru saama. Lihtsalt imelik natuke, et inimene, kes viibutab teise suunas näppu, on ise stampides ja raamides nii kinni, et igasugune mängulisus ärritab. Keel, muide, elab ja areneb. Sinu kaudu muidugi mitte, sest sa ei julge ju midagi muuta ega katsetada.
Bertrand Russell, 3. krahv Russell (1872–1870)
inglise filosoof
Maailma hädad tulevad sellest, et rumalad on liiga enesekindlad ja targad on täis ebakindlust.
Keel, muide, elab ja areneb.
Keel siiski päris nii ei arene, et mustast valgeks. Kui väljend tähendab midagi siis see tähendab midagi ja kui sina selle sassi ajad, siis ei ole tegemist küll ei mängulisuse ega keele arenemisega.
Nõukaaegase inimesena võin öelda, et restoranid olid ikka tuubil täis. Resotran tehti lahti kell 12 – siis sai seal lõunat süüa, kella 17 pandi kinni ja avati uuesti 19. – siis mänis nädalavahetusel juba bänd, tantsiti. Lauad tuli varakult reserveerida. Noored eelistasid baaris istuda. Tartus sai jah VKT’d tehtud (vanemad teavd, mis see tähendab).
Kullinaarias müüdi tõesti igasugust sööki kaasa, aga minu ema kirtsutas nina – et korralik naine teeb ikka ise kartulisalati valmis, mitte ei osta poest.
Keel, muide, elab ja areneb.
Keel siiski päris nii ei arene, et mustast valgeks. Kui väljend tähendab midagi siis see tähendab midagi ja kui sina selle sassi ajad, siis ei ole tegemist küll ei mängulisuse ega keele arenemisega.
Ju siis oli selline keelemäng, et inimene vihjas kempsu minekule 🙂
Nipid on tõesti eluvõõrad, samas mäletan kunagi loetud artiklist, et Eestis on kõige suuremas vaesusriskis keskmist ja isegi üle keskmise palga teenivad üksikud mehed, kes elavad palgast palgani ilma mingite säästudeta. Keskmine palk järjest kasvab, aga suurel osal inimestest pole isegi ühe kuu elamisraha tagavaraks. Kuna paljude eestlaste finantskirjaoskus on kehv ja isegi suurema sissetuleku juures sääste ei kogune, siis neil ju ongi selliseid eluvõõraid säästunippe vaja.
Keel, muide, elab ja areneb.
Keel siiski päris nii ei arene, et mustast valgeks. Kui väljend tähendab midagi siis see tähendab midagi ja kui sina selle sassi ajad, siis ei ole tegemist küll ei mängulisuse ega keele arenemisega.
Ju siis oli selline keelemäng, et inimene vihjas kempsu minekule ????
Vast vihjas sellele, et läheb linnapeale ainult siis, kui seee on sama hädavajalik nagu kempsuskäik 🙂
Aga muidu – eks on ikka väljendeid ja ütlemisi küll, mis on aegade jooksul täiesti vastupidise tähenduse omandanud ja algset keegi ei mäletagi. Üks on näiteks “läheb nagu lepse reega”.
Nipid on tõesti eluvõõrad, samas mäletan kunagi loetud artiklist, et Eestis on kõige suuremas vaesusriskis keskmist ja isegi üle keskmise palga teenivad üksikud mehed, kes elavad palgast palgani ilma mingite säästudeta. Keskmine palk järjest kasvab, aga suurel osal inimestest pole isegi ühe kuu elamisraha tagavaraks. Kuna paljude eestlaste finantskirjaoskus on kehv ja isegi suurema sissetuleku juures sääste ei kogune, siis neil ju ongi selliseid eluvõõraid säästunippe vaja.
Täitsa õige, neid inimesi, kes ei teeni vähe, aga ei oska üldse rahaga ümber käia, on päris palju. Meil on tööl üks selline meesterahvas, tema palk on palju suurem kui naistel. Aga kasu sellest pole, sest näiteks kui käime lõunal, siis tema ostab sealt mingi 20 euro eest kraami, minu arve on 2.50 supi eest. Siis mina lähen tööle tagasi, tema võtab veel cappuccino ja saiakese ja mõnuleb seal laua taga veel tunnikese. Pidevalt ostab Amazonist mingeid tehnikavidinaid. Ja kui siis oli vaja tööl mingi 300 eurone asi oma raha eest ära osta, et seda kiiremini saada, pärast saab raha tagasi, aga see võtab nädala aega, siis temal ei saa maksta, tal pole raha, mina pean oma palju väiksema palga eest maksma. No eks mul ongi loomulikult säästud olemas, aga ikkagi kummaline.
vanade kulinaariapoodide kaitseks võin öelda, et seal ei müüdud mitte poolfabrikaate vaid täiesti valmis toitu. Suppe ja kastmeid ja ühepajatoitu. Kuumalt.
Mis aastal ja kus linnas või alevis niimoodi oli?
Mina olen sündinud 1970. Meie väikelinnas on koguaeg olnud korralik kulinaariapood koos väikese kohvikuosaga olemas. Kulinaariapoes müüdi erinevaid poolfabrikaate ja ka kohapeal valmistatud sooje saiakesi. Kohvikus sai jalga puhata ja teed/kohvi kartulisalatit süüa. Aga seda, et kulinaariapoes oleks olnud kuumalett, kust sai mannerguga sooja suppi või grillkana kaasa osta, ei olnud kindlasti mitte. Kui me räägime nõukaajast.
Tartus kindlasti oli sooja suppi ja kuuma hakklihakastet või guljašši. Selles kulinaarias, mis asus Raudteepoest natuke natuke edasi, kui jaama poolt tulla. Grillkana küll mitte, aga kuuma ühepajatoitu või šnitsleid küll sai. Räägin aastatest ca 1969-1981.
Nipid on tõesti eluvõõrad, samas mäletan kunagi loetud artiklist, et Eestis on kõige suuremas vaesusriskis keskmist ja isegi üle keskmise palga teenivad üksikud mehed, kes elavad palgast palgani ilma mingite säästudeta. Keskmine palk järjest kasvab, aga suurel osal inimestest pole isegi ühe kuu elamisraha tagavaraks. Kuna paljude eestlaste finantskirjaoskus on kehv ja isegi suurema sissetuleku juures sääste ei kogune, siis neil ju ongi selliseid eluvõõraid säästunippe vaja.
Täitsa õige, neid inimesi, kes ei teeni vähe, aga ei oska üldse rahaga ümber käia, on päris palju. Meil on tööl üks selline meesterahvas, tema palk on palju suurem kui naistel. Aga kasu sellest pole, sest näiteks kui käime lõunal, siis tema ostab sealt mingi 20 euro eest kraami, minu arve on 2.50 supi eest. Siis mina lähen tööle tagasi, tema võtab veel cappuccino ja saiakese ja mõnuleb seal laua taga veel tunnikese. Pidevalt ostab Amazonist mingeid tehnikavidinaid. Ja kui siis oli vaja tööl mingi 300 eurone asi oma raha eest ära osta, et seda kiiremini saada, pärast saab raha tagasi, aga see võtab nädala aega, siis temal ei saa maksta, tal pole raha, mina pean oma palju väiksema palga eest maksma. No eks mul ongi loomulikult säästud olemas, aga ikkagi kummaline.
Tean isegi selliseid, mitmekordse keskmise suuruse palgaga, aga suurusjärgus 10% palgast väljamineku kohta öeldakse, et peab seda raha koguma hakkama. Minu arust on see samuti kummaline.
Minu “parim” näide on mehest, kes buumi ajal ostis naisega uue korteri, panga poolt antud klausliga, et vana korter tuleb müüa aasta jooksul. Seniks said nad maksepuhkust, aga hiljemalt aasta pärast pidid maksepuhkuse ajal tasumata osamaksed korraga ära maksma. Nad lootsid selleks ajaks vana korteri maha müüa. Siis tuli aga masu ja hoolimata hinna alandamisest ei õnnestunud neil vana korterit aasta jooksul müüa. Pangale oli vaja maksta summa, mis oli samas suurusjärgus mehe kuupalgaga ja nad polnud mitte midagi säästnud selleks. Kusjuures varem rääkis mees pidevalt, et ei pea vajalikuks säästa, sest tal on hea turvavõrgustik isa ja jõukal järjel venna näol. Nad elasidki perega nii, et kuu alguses ostsid, mida tahtsid ja kuu lõpus sõid pelmeene. Igatahes asi lõppeski nii, et nad jäid oma uuest kodust ilma ja pidid kolima lastega Tallinnast ära Eesti teise otsa.
Grillkana küll mitte, aga kuuma ühepajatoitu või šnitsleid küll sai
Grillkana sai osta Tallinnas Kikka poest Liivalaia tänaval kaheksakümnendate alguses. Läksid poodi, seal oli silt, mis kell kanad ahjust välja tulevad. Vahel sattusid ka õigel ajal ja kanad olid just valmis saanud. Värske saiaga maitses soe grillkana hästi. Käisin siis keskkoolis.
Praegu asub selle poe ruumides uuskasutuskeskus.
Ma ju kah pool muumiat juba – linnas käin asjal, mitte igavusest jalutamas.
Mitte paha pärast, aga “asjal käima” tähendab vist midagi muud ????
Teemaga väga nõus, ka meie läksime tihti isaga lõuna ajal alevi restorani (mis päevasel ajal oli söökla).
Jah, ma tean. Mulle meeldib aegajal mõisteid laiendada. Käin asjal – ajan asja – mõtlen veidi laiemalt ehk moodsamalt – raamidest välja.
Ei, see ei ole laiemalt ja moodsamalt mõtlemine, see on rumalus ja vilets haridus, kui oma emakeelt täiesti mööda räägitakse.
Sa ei peagi minu mõttemaailmast aru saama. Lihtsalt imelik natuke, et inimene, kes viibutab teise suunas näppu, on ise stampides ja raamides nii kinni, et igasugune mängulisus ärritab. Keel, muide, elab ja areneb. Sinu kaudu muidugi mitte, sest sa ei julge ju midagi muuta ega katsetada.
Sul mingit asja ei ole kusagil (näpuga laiali) ajada? Näe, ma julgesin katsetada.
Täitsa õige, neid inimesi, kes ei teeni vähe, aga ei oska üldse rahaga ümber käia, on päris palju. Meil on tööl üks selline meesterahvas, tema palk on palju suurem kui naistel. Aga kasu sellest pole, sest näiteks kui käime lõunal, siis tema ostab sealt mingi 20 euro eest kraami, minu arve on 2.50 supi eest. Siis mina lähen tööle tagasi, tema võtab veel cappuccino ja saiakese ja mõnuleb seal laua taga veel tunnikese.
Tal on vähemalt kõht täis ja meel hea. Sina kidud seal oma 2.50 leemekese peal ja tahad peagi jälle süüa. Ja miks peakski firmale oma raha eest midagi ostma? Ma usun, et ta eelistab seda lihtsalt mitte teha, rahapuudus on vbabandus.
Tartus oli kulinaaria pood Kuperjanovi tänaval, kunstikooli kõrval. Ma ise elasin Tiigis ja käisime seal tihti. Mäletan ka neid asju seal müügis, mida eelkõneleja mainis.
Kuperjanovi tänavat ei olnud sel ajal Tartus olemas.
Ma usun, et ta eelistab seda lihtsalt mitte teha, rahapuudus on vbabandus.
Ta on ostnud küll, sest neid asju on tal endal tarvis, aga meie riigiasutuses kehtivad riigihanked, keskne tellimine jne, siis asja saad kätte kolme kuu pärast ja pead maksma 2 korda rohkem kui kuskilt mujalt selle asja saaks. See on tema huvi, et need asjad kiiresti kätte saaks, sest ta ei saa muidu töötada, minul seda asja vaja ei lnud mitte millekski, tulin talle ainult vastu, sest tal endal on krediitkaardi limiit täis ja raha pole kunagi. Rahapuudus tuleb ka mujalt välja, mitte ainult selle asja ostmisel, see oli ainult näide.
Täitsa õige, neid inimesi, kes ei teeni vähe, aga ei oska üldse rahaga ümber käia, on päris palju. Meil on tööl üks selline meesterahvas, tema palk on palju suurem kui naistel. Aga kasu sellest pole, sest näiteks kui käime lõunal, siis tema ostab sealt mingi 20 euro eest kraami, minu arve on 2.50 supi eest. Siis mina lähen tööle tagasi, tema võtab veel cappuccino ja saiakese ja mõnuleb seal laua taga veel tunnikese. Pidevalt ostab Amazonist mingeid tehnikavidinaid. Ja kui siis oli vaja tööl mingi 300 eurone asi oma raha eest ära osta, et seda kiiremini saada, pärast saab raha tagasi, aga see võtab nädala aega, siis temal ei saa maksta, tal pole raha, mina pean oma palju väiksema palga eest maksma. No eks mul ongi loomulikult säästud olemas, aga ikkagi kummaline.
Selline eluviis on veider igatahes. Kuid selliseid asju töö juures peaks ostma siiski omanikud ja ülemused, mitte töötajad. Et kui pagaril jahu saab otsa, siis ta peab selle ära ostma, muidu toodangut ei tule, kuid tegelikult peaks selle firma omanik, osanik või juhataja seda hoopis tegema, ja saama pärast riigihanget kõik tagasi, mis vaja. See pagarifirma oli näide.
Samamoodi tahaks teada, kellele on suunatud ‘kaalulangetamisnipid’ a la ärge jooge iga päev alkoholi ja kokakoolat ja terve pizza asemel valige ainult pool.
Selline eluviis on veider igatahes. Kuid selliseid asju töö juures peaks ostma siiski omanikud ja ülemused, mitte töötajad.
Mingeid asju peaks ostma tõesti tööandja. Inimene ei pea ostma oma raha eest tööandjale asju, kui ta seda teha ei soovi. Normaalne tööandja võib anda avanssi, näiteks töölähetusse saadetavale inimesele kulude katteks. Hotell, õhtusöök kliendiga, praamipilet. Aga normaalsel inimesel ei tohiks 300 eurose asja ostmine oma raha eest üle jõu käia.
Mingeid asju peaks ostma tõesti tööandja. Inimene ei pea ostma oma raha eest tööandjale asju, kui ta seda teha ei soovi. Normaalne tööandja võib anda avanssi, näiteks töölähetusse saadetavale inimesele kulude katteks. Hotell, õhtusöök kliendiga, praamipilet. Aga normaalsel inimesel ei tohiks 300 eurose asja ostmine oma raha eest üle jõu käia.
Selles teemas oli jutt ilmselt ju riigiametist. Kui osakonna juht on nõus kiirema tarnimise nimel hanget ennetama ja seadust eirama, no ostku siis oma raha eest. Miks peaks tavaline töötaja seda oma arvelt tegema ja siis hanke tulemusi ootama, et kas saab raha millalgi tagsi või mitte. Või pakub keegi hanke käigus hoopis odavamat hinda ja siis laku pükse.
Säästuteemasse tagasi – olen viimase paari kuuga vist kümmekond säästunippide artiklit lugenud. Ootused on alati kõrged, et äkki seekord soovitatakse midagi, mida ma veel ei tea. Aga jah, ikka sama – kustuta tuli, kui toast lahkud, ära iga päev väljas söö jne. Olen 32, aga pole iialgi igapäevaselt väljas söömas käinud. Huumori tipp oli Maalehe eksperiment, kuidas üksik inimene päevas 10€-ga söönuks saaks, et kas ja kuidas see ikka võimalik on. Meil ei olegi siis nii kehv elatustase, kui selliseid õpetusi jagama peab.
Üks kokkuhoiunipp mida vene ajal polnud on see et kui kõike ära ei jõua süüa väljas, saad selle kaasa võtta. Varemal ajal oleks see olnud nii piinlik ja uskumatu koonriks olemine.
