Demokraatia ongi kurnav. Aaastaid ja aastaid töötasin ma suurprojektidega tehnilisel erialal kollektiivis, kus igasuguste arengute ja suurte otsuste tegemiseks tehti ajurünnakuid, kirjalikke ja suulisi.Seline demokraatia, et kõik peaksid saama rääkida, enne kui otsus tehakse.
Ma ütlesin esimese pooltunniga pärast info saamist, et teeme nii…sellele järgnes kiire vastus, et EI, nii me ei sa teha ja kuulame teised ka ära. Siis kümneid tunde koosolekuid ja 40 e-kirja vestlust ja siis öeldi, et teeme nii. Pärast umbes 3. aastat ma olin nii julge, et küsisin otse, et projektid a, b, c, d, e, f, g, h, i, j ja k on otsustatud teha nii, nagu ma nõupidamise esimesel pooltunnil ütlesin ja need õnnestusid. Miks te edaspidi kohe ei võiks teha, nagu ma ütlen?
Ei, nad ei saanud. Asjapulki, kes soovisid midagi arvata, oli umbes 7-8. Mehi, ülemusi, naisi, tarkpäid. Lõpuks olin ma seltskonnas ka kõige noorem. Demokraatia. Kik peavad saama midagi öelda.
See jätkus veel aastaid. Mia lõpuks ainult istusin, pea kätel ja päris lõpuks, ehk siis 2 viimaseks aastaks mind enam koosolekutele ei kutsutud. Aga ka nende viimaste aastatega koos üldse arutatud 60st projektist ja kriisisituatsioonist tehti lõpuks ikka nii, nagu mina lahendusena alguses pakkusin, ca 54 juhul. Ja õnnestunult nig muudatusteta.
Ma polnud ülemus, lihtsalt vanemspetsialist. Ilmselt käis närvidele ülemustele mõte, et teeks kohe nii, kuidas alluv ütles. Imelik, et tohutu ajaraiskamine neile meeldis.