Uuriks kas kellegi laps käib Tallinna Kunstigümnaasiumi juures asuvas demokraatlikus koolis või äkki mõne tuttava laps käib seal.Kuidas rahul ollakse ja kas tase on see mida ootasite. Kuna kool alles pool aastat vana siis kahjuks ei ole internetis väga arvamusi lugeda.
millist demokraatlikku kooli sa silmas pead?
Teemaalgataja peab silmas Suvemäe kooli. Mul hea sõbranna laps käib seal. Laps on muidugi väga rahul, kuna on vabadust otsustada, mida ja kui palju õppida. Sõbranna ise on veidi mures, kuna ei tea, kas tegu on ikka õige asjaga. Eks paljud ole. Ja kindlasti on osad jälle väga veendunud, et küll asjad paika loksuvad. Liiga noor on see ettevõtmine, et järeldusi teha.
Mina oma last sel aastal sinna panna ei julgenud. Tahan enne kõrvalt näha, kuidas asi toimima saab.
Valdorf kool.
Minul küll endal tekiks ka küsimus,e t milmoel see riikliku õppekava täitmine saavutatakse? ET kui demokraatlik see asi siis on – ei saa ju 100% laps ise otsustada, kui aasta lõpuks selgub, et õppekava täitmata. Ilmselt saab siis aja valida?
Kuidas on lood hoopis õpetajatega? Kas õpetajad ise rahul oma töö planeerimisega? Sisuliselt sisi väga palju planeerida ei saa? Mis saab, kui nt laste valikud on sellised, et tekib probleem õpetaja ajajaotusega? Üks õpetaja ülekoormatud, samas kui teine, matemaatikaõpetaja nt, alakoormatud?
Ma saan aru, et traditsiooniline riiklik õppekava on natuke jäik jne, aga teise äärmusesse ka ei ole vaja minna. On olemas ju ka keskteed – alustades lihtsalt õppevormide muutmisest rohkem kaasavaks (eksperimendid, katsed ainetes, kus asjakohane; kohustuslikus kirjanduses rohkem valikuvabadust jne) ning kaalumist, mis ikka on kohustuslik kuhu piirini ja kus võiks hakata pihta asi valikainena (nt kas naturaallogaritmid-liimensid on matemeetika põhitõed või midagi, mida kõik ei vaja)
On olemas ju ka keskteed – alustades lihtsalt õppevormide muutmisest rohkem kaasavaks (eksperimendid, katsed ainetes, kus asjakohane; kohustuslikus kirjanduses rohkem valikuvabadust jne) ning kaalumist, mis ikka on kohustuslik kuhu piirini ja kus võiks hakata pihta asi valikainena (nt kas naturaallogaritmid-liimensid on matemeetika põhitõed või midagi, mida kõik ei vaja)
minu meelest ei ole põhikooli õppekavas küll mingit sellist õppesisu, mida peaks valikainena andma.
On olemas ju ka keskteed – alustades lihtsalt õppevormide muutmisest rohkem kaasavaks (eksperimendid, katsed ainetes, kus asjakohane; kohustuslikus kirjanduses rohkem valikuvabadust jne) ning kaalumist, mis ikka on kohustuslik kuhu piirini ja kus võiks hakata pihta asi valikainena (nt kas naturaallogaritmid-liimensid on matemeetika põhitõed või midagi, mida kõik ei vaja)
minu meelest ei ole põhikooli õppekavas küll mingit sellist õppesisu, mida peaks valikainena andma.
Igasugused kunsti-, muusika- ja tantsutunnid võiksid küll olla rangelt vabatahtlikud, mina 5 lapse emana neil mingit kasutegurit ei näe kui lapsel endal pole ei huvi ega annet. Üks piinapink. Keda huvitavad, need teevad sunnitagi, aga keda peab sundima, ega need sellest andekamaks ega meelestatumaks ei muutu.
Kunstitunni eesmärk ei ole lastest kunstnike arendada, muusikatunnis ei õpita dirigendiks ega tantsutunnis tantsijaks. Milleks füüsika kui füüsikuks ei lähe, loodusteadused kui teaduriks ei hakka jne. Nii võib iga aine kohta mõelda…
Minu tuttavad pole üldse rahul. Ütlevad, et laps pole poole aastaga mitte midagi õppinud. Soovivad kooli vahetada.
Kunstitunni eesmärk ei ole lastest kunstnike arendada, muusikatunnis ei õpita dirigendiks ega tantsutunnis tantsijaks. Milleks füüsika kui füüsikuks ei lähe, loodusteadused kui teaduriks ei hakka jne. Nii võib iga aine kohta mõelda…
füüsikat läheb igapäevaelus küll igaühel meist vaja ning on hea, kui mingigi aimdus on olemas, mismoodi mõni masin töötab.
joonistada ei oska ma siiani ja ei huvita ka. klassikalist muusikat jälestan tänu kunagisele muusikaõpetajala siiani, 25 a hiljem. kehaline kasvatus oma normidega pani sporti vihkama, suuski pole kordagi peale kooli lõppu alla pannud. üle kitse hüppamisest rääkimata.
kui lapsel on huvi, siis selliste asjadega võiks tegeleda huvihariduses, kol võiks olla tõsiselt elus vajalike ainete õppimiseks.
alles hiljuti hädaldasid mingid kultuuritöötajad, et said 2% palgatõusu. selle raha võinuks pigem teadusesse suunata, sealt tuleb midagi tagasi ka
Kunstitunni eesmärk ei ole lastest kunstnike arendada, muusikatunnis ei õpita dirigendiks ega tantsutunnis tantsijaks. Milleks füüsika kui füüsikuks ei lähe, loodusteadused kui teaduriks ei hakka jne. Nii võib iga aine kohta mõelda…
füüsikat läheb igapäevaelus küll igaühel meist vaja ning on hea, kui mingigi aimdus on olemas, mismoodi mõni masin töötab.
joonistada ei oska ma siiani ja ei huvita ka. klassikalist muusikat jälestan tänu kunagisele muusikaõpetajala siiani, 25 a hiljem. kehaline kasvatus oma normidega pani sporti vihkama, suuski pole kordagi peale kooli lõppu alla pannud. üle kitse hüppamisest rääkimata.
kui lapsel on huvi, siis selliste asjadega võiks tegeleda huvihariduses, kol võiks olla tõsiselt elus vajalike ainete õppimiseks.
alles hiljuti hädaldasid mingid kultuuritöötajad, et said 2% palgatõusu. selle raha võinuks pigem teadusesse suunata, sealt tuleb midagi tagasi ka
Kui mõnest muusikastiilist aru ei saa, ei pea seda veel vihkama. Silmaringi tasub alati avardada. Sina ju oma lapsega klassikalise muusika kontserdile ei lähe, kui koolis ka sedaei käsitletaks, siis jääkski Su lapsel see võimalus, kogeda midagi ilusat, saamata. Sama spordiga, sh suusatamisega. Ka kunsti tuleb õppida vaatama. Kas seda kõike on vaja hinnata, on iseasi, kuid see, et need ained on õppekavas sees, on igati kasulik.
Selle üle on nii palju vaieldud – kas ikka on vaja kõigile seda kehalist kasvatust, muusikaõpetust, füüsikat? Kui sedasi hakata norima, poleks koole vajagi.
Näiteks, minul küll füüsikat igapäevaelus vaja ei lähe. No kuskohas? Kui muna keedan, on mul suht suva, millise rõhu juures vesi keema läheb, tean lihtsalt, et keedan kuni kolm minutit, et liiga kõvaks ei keeks. Pesumasinat, veekeetjat, telekat, lampe kasutan ilma füüsikale mõtlemata.
Sama võib öelda ka matemaatika kohta – igapäevaelus pole vaja muud kui liita-lahutada, korrutada-jagada, ja vahel harva protsentarvutust. Ei mingeid liimeseid, naturallogaritme, siinuseid-tangenseid ega muud taolist. Ei mingit koordinaattelgede ega kõverate joonistamist.
Muusikaõpetus – kui ise musikaalne pole, ei ole muusikaga muud pistmist kui et üks kuulab Ivo Linna laule ja teine Anne Veski laule. Nooditundmine pole mulel oluline, kuna viisi ma ei pea. Kas jätame muusikaõpetuse välja õppekavast?
Geograafia – no mida see mulle annab, et ma oskan gloobuselt või kaardilt leida Antarkitkat või Vaikset ookeani? Igapäevaelus ma isegi ei mõtle sellele.
Samuti vihkan ujumist ja suusatamist, tänu koolile. Vabatahtlikult pole ma pärast keskkooli suuski alla pannud. No aga kehalise kasvatuse tundide mõte oli siiski panna laps eakohaselt liikuma, eks ole. Et natukenegi saaks keha arendada.
Ja nii võib jätkata lõputult, iga aine kohta. Igapäevaelus läheb keskmisel inimesel vaja ainult kirjaoskust ja natuke arvutusoskust. Nojah, ka võõrkeeled ei tee paha, eks ole. Milleks siis üldse kooliharidus…
No ei saa sedasi mõelda. Hariduse eesmärk on minu arust siiski anda inimestele ühiskonnas toimetulemiseks põhilised teadmised ja oskused ning harjutada inimene ise õppima. Mida laiem silmaring, seda avarama mõtlemisega inimene. Klassikalist muusikat ei armasta igaüks, aga kultuurne inimene ikka teab, mis see on ja oskab hinnata inimkonna kultuuripärandit. Kirjandusega sama lugu ju.
Igale koolile tuleb anda aega, kindlasti on esimene lend kõige riskantsem, alles otsitakse ja katsetatakse. Muidugi tuleks õppida kõiki aineid, küsimus on, et ei kaoks silmist nende laiem eesmärk, kui süviti minna nt tikkimisega, minu lapsele üldse ei meeldi, aga õpetaja otsustas, et võiks teha suisa paaristundide kaupa tikkimist. Selles mõttes tundub demokraatlik kool hea, et tema oleks seal ehk saanud valida mingi muu tegevuse, mis oleks viinud samale sihile (ma küll ei tea, mis tikkimise laiem eesmärk kooliprogrammis on). Paindlikkust oleks küll juurde vaja, kõike ei saa valida, aga mõnes asjas võiks õpilastel valikuid olla. Lihtsalt õpetajal on lihtsam suure tüliga see tikkimine kõigiga ära teha, kui hakata mõnedele mõtlema muid motoorikaharjutusi.
