Esileht Ajaviite- ja muud jutud Depreka/stressi korral töölt ära niisama chillima

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 31 )

Teema: Depreka/stressi korral töölt ära niisama chillima

Postitas:
Kägu

Ühe endise blogija postituste peale tekkis küsimus: kui teil on deprekas, stress vms kas saaksite ka siis päevapealt end töölt lahti võtta ja elada chilli elu lihtsalt, reisida ja ringi hängida? Mina näiteks ei saaks. Pere ees on kohustused ja ei pea mees ainsana rügama. Ma ei alahinda stressi ega deprekat, need on tõsised asjad. Aga kas selline sahmimine pole mitte märk sellest, et inimesel asjad elus liiga kergelt kättwäe tulnud? Pole ise ühtki kooli lõpetanud eriala omandamiseks, töökohad sülle jooksnud…siis ongi kergem neist lahti öelda.

Pole mõeldud halvustamise mõttes aga lihtsalt mõtisklus, et kuidas täiskasvanuid pereinimene saab tulla toime, mõningane stress ju igaühel aga kas see piisav põhjus kõik muu kõrvale heita.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui on raske depressioon, siis võetakse ju töövõimetusleht – haigena ei peaks keegi tööl käima. Kergema depressiooni puhul saab perearst antidepressante kirjutada – kui ravi toimib, on võimalik tööl edasi käia.
Väga raske depressiooni korral vormistatakse püsiv töövõimetus.
Muidugi iseasi, kas töölt koju jäämine just hängimist ja chillimist tähendab – mul on olnud nii raske depressioon, et isegi söömine ja pesemine (mis on ju elementaarsed asjad) on unarusse jäänud, rääkimata voodist välja saamisest. Haigestumise korral mingi reisimine ei tuleks kõne alla (vähemalt minu puhul) – aga võibolla kedagi teist see aitaks hoopis.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ühe endise blogija postituste peale tekkis küsimus: kui teil on deprekas, stress vms kas saaksite ka siis päevapealt end töölt lahti võtta ja elada chilli elu lihtsalt, reisida ja ringi hängida? Mina näiteks ei saaks. Pere ees on kohustused ja ei pea mees ainsana rügama. Ma ei alahinda stressi ega deprekat, need on tõsised asjad. Aga kas selline sahmimine pole mitte märk sellest, et inimesel asjad elus liiga kergelt kättwäe tulnud? Pole ise ühtki kooli lõpetanud eriala omandamiseks, töökohad sülle jooksnud…siis ongi kergem neist lahti öelda.

Pole mõeldud halvustamise mõttes aga lihtsalt mõtisklus, et kuidas täiskasvanuid pereinimene saab tulla toime, mõningane stress ju igaühel aga kas see piisav põhjus kõik muu kõrvale heita.

Ma saaksin enamikel päevadest stressitunde saabumisel võtta oma läpaka ja siirduda meeldivaimasse paika – näiteks restorani või parki, kus ei ole väga lärmakas ja päike ei paista ekraanile.
Olen lugematu arvu tööpäevi veetnud restoranides. Hommikul lõunani tööruumides, siis saan aru, et viskab kopa ette ja kolin mõnda toredasse ja mitte liiga kallisse restorani, kus on hea wifi. 4-5 tundi seal teen tööd ja kojuminek.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Päevapealt ei saa, sest seadusest tulenevalt peab kuu aega ette teatama.
Üldiselt, kui inimene on haige ja töö võimendab haiguse seisundit, siis tulebki teha radikaalseid otsuseid. Perele on ka kokkuvõttes parem, kui ema depressiooniga võitleb. Praegu suurt tööpuudust ei ole, ehk on sääste või kõrvalsissetulek. Miks mitte? Tean mitmeid inimesei, kes on töölt ära tulnud (ka päeva pealt) – see pole mingi märk, et asjad liiga kergelt kätte tulevad, vaid märk, et inimene on võimeline võtma vastu ostseid ja tegema oma elus muutuseid.

(blogisid ei loe, nii et konkreetset inimest ei tea)

Please wait...
Postitas:
Kägu

Freelancerina ei tuleks meeldegi, et jätan töö sellel minutil ja lähen. On siduvad kokkulepped, pysikliendid kellest minu tulevane leib söltub. Isegi puhkused planeerin kaugele ette. Mitte mingil juhul ma ei alahinda masendust kui haigust, aga tundub, et on inimesi kes alistuvad sellele ja inimesi, kes tunnistavad probleemi kohe algselt ja vötavad sellega/endaga midagi ette. Kui oleksin noorem inimene maja/suvila/auto laenude ja kodus elavate lastega, siis kindlasti ei arvaks, et mu mees peab ennast neljaks tömbama ja meid köiki yleval pidama. Kohusetunne on see mis edasi ajab. Mönda jälle ei aja. Ehk see on rohkem rahaline kysimus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Saaksin küll, minu mees on vabalt nõus peret üksinda ülal pidama. Ta on seda juba korra 1,5 aastat järjest teinud, kui ma tulingi päevapealt töölt ära, sest tööstress oli nii suur.
Kui ma hakkan ülemustele vastu töötama, siis pole neil mingit huvi mind kuu aega, mille seadus ette näeb, kinni hoida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kapitalistlikus ühiskonnas ei ole kellelgi kohustust tööl käia. Kui sa leiad mingi muu legaalse vahendi, kuidas elatist hankida või inimese, kes on nõus sind vabatahtlikult ülal pidama, siis tšilli nii palju kui süda lustib. Kodus või välismaal.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Saaksin küll, minu mees on vabalt nõus peret üksinda ülal pidama. Ta on seda juba korra 1,5 aastat järjest teinud, kui ma tulingi päevapealt töölt ära, sest tööstress oli nii suur.

Kui ma hakkan ülemustele vastu töötama, siis pole neil mingit huvi mind kuu aega, mille seadus ette näeb, kinni hoida.

Vaene mees. Küllap oli tema tööstress veelgi suurem, kui terve pere ülalpidamiskohustus poolteist aastat ainult tema õlgadel oli. Aga tema ei saanud ju päeva pealt töölt ära tulla, sest proua persetas kodus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kes räägib depressiooniga chillimisest, sel pole õnneks depressioonist aimugi!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Millisest blogijast sa räägid? Ja miks sa arvad, et tema töölt lahti võtmine just nimelt tšillimist tähendab… Äkki su ettekujutus tšillimisest on pisut üle pingutatud.

Ma olen ränga depressiooniga tööl käinud, ütlen ausalt, et minust tol perioodil eriti palju tolku ei olnud, oma tööülesandeid tegin üsna autopiloodi peal ja siis, kui mõni kaastundlik kolleeg meelde tuletas ja torkis. Oleks mul võimalik olnud, oleksin ka puhkuse võtnud… Ei olnud võimalik, olen üksikema. Antidepressantide abiga sain sellest august välja.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

jah saaksin, päevapealt. kui linnas edasi elaksime, oleks rahaga veits kitsas ja meie suurepärased kaugreisid jääksid ära. aga maale kolides saaksime kahe tallinna korteri üüritulu ja siis poleks vigagi. kavatseme seda niikuinii teha mõne aja pärast.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei saaks küll töölt ära tulla. Ausalt öelda mul ei ole ka mingit depressiooni, aga ma olen nii väsinud, et üksi sellele mõtlemine ajab nutma. Võimetuse tunne, mida ei oska kirjeldadagi, pidev pinge lähenevate tähtaegade pärast. No ei ole mul selles seisus enam jaksu end kehtestama hakata, kuigi mingit väljapääsu ka ei paista. Pakuks keegi mulle võimalust paar vaba päevagi võtta, see oleks nagu unistus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Freelancerina ei tuleks meeldegi, et jätan töö sellel minutil ja lähen. On siduvad kokkulepped, pysikliendid kellest minu tulevane leib söltub. Isegi puhkused planeerin kaugele ette. Mitte mingil juhul ma ei alahinda masendust kui haigust, aga tundub, et on inimesi kes alistuvad sellele ja inimesi, kes tunnistavad probleemi kohe algselt ja vötavad sellega/endaga midagi ette. Kui oleksin noorem inimene maja/suvila/auto laenude ja kodus elavate lastega, siis kindlasti ei arvaks, et mu mees peab ennast neljaks tömbama ja meid köiki yleval pidama. Kohusetunne on see mis edasi ajab. Mönda jälle ei aja. Ehk see on rohkem rahaline kysimus.

See on hoopis emotsionaalsuse küsimus. Kui sa oled ikka väga raskeks depressioonis siis sa ei mõtle raha peale. Õigemini see depressioonis inimene ei mõtle. Inimesed on erinevad, sul ei tulegi depressiooni ja sa ei kujuta ettegi mida see tähendab. Pole mõtet solvuda, aga pole mõtet ka kaasa rääkida teemal mis sind ei puuduta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ühe endise blogija postituste peale tekkis küsimus: kui teil on deprekas, stress vms kas saaksite ka siis päevapealt end töölt lahti võtta ja elada chilli elu lihtsalt, reisida ja ringi hängida? Mina näiteks ei saaks. Pere ees on kohustused ja ei pea mees ainsana rügama. Ma ei alahinda stressi ega deprekat, need on tõsised asjad. Aga kas selline sahmimine pole mitte märk sellest, et inimesel asjad elus liiga kergelt kättwäe tulnud? Pole ise ühtki kooli lõpetanud eriala omandamiseks, töökohad sülle jooksnud…siis ongi kergem neist lahti öelda.

Pole mõeldud halvustamise mõttes aga lihtsalt mõtisklus, et kuidas täiskasvanuid pereinimene saab tulla toime, mõningane stress ju igaühel aga kas see piisav põhjus kõik muu kõrvale heita.

Ma saaksin enamikel päevadest stressitunde saabumisel võtta oma läpaka ja siirduda meeldivaimasse paika – näiteks restorani või parki, kus ei ole väga lärmakas ja päike ei paista ekraanile.

Olen lugematu arvu tööpäevi veetnud restoranides. Hommikul lõunani tööruumides, siis saan aru, et viskab kopa ette ja kolin mõnda toredasse ja mitte liiga kallisse restorani, kus on hea wifi. 4-5 tundi seal teen tööd ja kojuminek.

Selle 4-5h jooksul tellid salati ja tassi teed, aga hoiad päev otsa lauda kinni + kasutad nendepoolseid hüvesid. Nähtud selliseid (tudengid sessi ajal). Majanduslikust mõtlemisest pole neil aimugi, aga restoran on äriettevõte.
Miks sa koju või parki ei või minna?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tean inimesi, kellel on lihtsalt saanud tööst villand ja andnud lahkumisavalduse ilma edasisi plaane omamata. Mõnedel on olnud väga toetav ja hästi teeniv elukaaslane, et on saanud seda endale lubada, teistel isegi pered. Küllap neil stress oli, aga depressioon kindlasti mitte. Tean ka inimest, kellel reaalselt on diagnoositud depressioon, aga talle tema töö meeldib ja talle ei tuleks töökoha vahetus mõttessegi.
Isiklikult ma sellisel põhjudel niisama töölt ära ei tuleks, pigem võtaks puhkust või haiguslehe, sest mul peab alati olema mingi plaan.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ühe endise blogija postituste peale tekkis küsimus: kui teil on deprekas, stress vms kas saaksite ka siis päevapealt end töölt lahti võtta ja elada chilli elu lihtsalt, reisida ja ringi hängida? Mina näiteks ei saaks. Pere ees on kohustused ja ei pea mees ainsana rügama. Ma ei alahinda stressi ega deprekat, need on tõsised asjad. Aga kas selline sahmimine pole mitte märk sellest, et inimesel asjad elus liiga kergelt kättwäe tulnud? Pole ise ühtki kooli lõpetanud eriala omandamiseks, töökohad sülle jooksnud…siis ongi kergem neist lahti öelda.

Pole mõeldud halvustamise mõttes aga lihtsalt mõtisklus, et kuidas täiskasvanuid pereinimene saab tulla toime, mõningane stress ju igaühel aga kas see piisav põhjus kõik muu kõrvale heita.

Ma saaksin enamikel päevadest stressitunde saabumisel võtta oma läpaka ja siirduda meeldivaimasse paika – näiteks restorani või parki, kus ei ole väga lärmakas ja päike ei paista ekraanile.

Olen lugematu arvu tööpäevi veetnud restoranides. Hommikul lõunani tööruumides, siis saan aru, et viskab kopa ette ja kolin mõnda toredasse ja mitte liiga kallisse restorani, kus on hea wifi. 4-5 tundi seal teen tööd ja kojuminek.

Selle 4-5h jooksul tellid salati ja tassi teed, aga hoiad päev otsa lauda kinni + kasutad nendepoolseid hüvesid. Nähtud selliseid (tudengid sessi ajal). Majanduslikust mõtlemisest pole neil aimugi, aga restoran on äriettevõte.

Miks sa koju või parki ei või minna?

Vahemeremaades just julgustatakse nii restorani istuma tulemist, sest restoran, kus juba inimesi ees on, on palju kutsuvam, kui tühi restoran. Seega seal niisama istuvad külalised toimivad peibutuspardina. Iseasi, kui tõesti kõik lauad täis, aga seda juhtub harva, v.a. kõige magusama asukohaga restoranides.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vast saaks, kui hädasti vaja. Mul oli depressioon, aga tööl käimist otseselt ei seganud, sest töö ei võimendanud seda. Pigem seal olles oli just kergem, kui nädalavahetusel kodus, sest tööl polnud nii väga aega mõelda muudele asjadele ja ei pidanud tegelema olmeprobleemidega. Tegelikult ei meeldinud see töö, aga otseselt vastukarva ka ei käinud ja seepärast minu jaoks toimis. Iga töö poleks ilmselt sama efekti andnud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui sa oled ikka väga raskeks depressioonis siis sa ei mõtle raha peale.

See äkki oleneb inimesest. Mõni ongi raha ja võlgade pärast depressioonis. See on küll tõsi, et on olemas ka sellist depressiooni, kus inimene teeb end täis, sest wc-sse ei jaksa minna. Inimese aju on võimas relv, võtab jalad alt nagu niuhti (ja see ei aita, et mitu selgroovigastusega inimest oleksid õnnelikud, kui neil oleks selline võimalus toimivaid jalgu kasutada selle depressiivse lamaja asemel). Vaimse seisundiga on see häda, et teised seda nii hästi ei tea. On mingid sümptomid ja on mingid piirid, kustmaalt ei jaksa. Aga inimestel on need erinevad. Ja võimalused ning võimed on ka erinevad. Kuni ta oma rahast elab, ei saa ju üldse kobiseda. Kui teiste rahast, siis eks need võivad kobiseda, kelle rahakoti peal ta on. Aga depressiivse inimesega on muidugi riskantne kobiseda. Depressiivne võibolla isegi mõtleb, et on teistele koormaks. See tasakaal ja heaolu on kõik õhkõrn. Ja samas tuleb elus ikka ütlemisi ja konflikte ette, ilmselt lõpmatuseni ei jaksata ka seda depressiivikut vati sees hoida, eks see olene juba lähedastest ja oludest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga jah, mina ei saaks ära tulla. Mul pole üldse kedagi toetamas ja säästusid ka pole suutnud koguda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Selle 4-5h jooksul tellid salati ja tassi teed, aga hoiad päev otsa lauda kinni + kasutad nendepoolseid hüvesid. Nähtud selliseid (tudengid sessi ajal). Majanduslikust mõtlemisest pole neil aimugi, aga restoran on äriettevõte.
Miks sa koju või parki ei või minna?

Ei. Kuidas sina küll tead, mida mina söön 🙂

Esmalt – neis restoranides pole kunagi kõik lauad täis. Mitte kunagi. Teiseks. igale restoranile meeldib, kui saal pole tühi vaid mõnedki nö näidiskliendid istuvad sees. Miks muidu, mis sa arvad, restoranides, kus omanik on kohal, omanik oma pere ja lastegaa veedab tunde restoranilauda nö kinni hoides? Eriti välismaal, Prantsusmaal, Itaalias jne on seda näha. Ka meil, muidugi.

Ja kolmandaks – alustuseks ma söön lõunat ja mitte iial päevapraadi, need on sageli sellistes kohtades igavad. Siis tõesti istun vee ja teega, ehk juustuvalik juures. Siis võtan magusat ja lõpuks (kuna lõunast on möödas juba ca 3 tundi) võtan veel midagi, tavaliselt mõne kergema eelroa või kaks. Reede kui satub olema, ka klaasi veini või mõne segujoogi. Mu arved on sinna 30-40 euro kanti + tipp. Ja tipin ma u 15-20%. Ja kui ma tiirlen 4-5 restorani vahet, siis ma satun igaühte neist umbes korra kuus. Sellest sagedusest piisab, et lausa vabandataks, kui mu nö lemmiklaud on kinni.

Kah mul selgeltnägija.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ikkagi, mis blogijast jutt käib?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ikkagi, mis blogijast jutt käib?

Kas soov kedagi mõnitada on nii suur?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina ei saa samuti depreka pärast tööd teha ning on määratud töövõimetus. Mees käib tööl ja mina olen kodune, lapsi meil ei ole. Üsna tihti tunnen end halvasti, et ei saa oma panust anda, aga õnneks mees on korduvalt kinnitanud, et talle sobib kui ma kodune olen. Chillimisest on asi kaugel, vahel on nii hull olla, et ei saa päev läbi voodist välja ja juuste kammimine tundub pea võimatu tegevus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ikkagi, mis blogijast jutt käib?

Kas soov kedagi mõnitada on nii suur?

Kes siin keda mõnitab? Mina näen, et teemaalgataja mõnitab täiesti tundmatut isikut.
Samas tean ise ühte osaliselt sarnast lugu ja ma tahaks väga teada, mismoodi tema otsused üldse saavad niimoodi perekooli kägude hulgas levida, kui ta on praeguseks blogimise lõpetanud. Kes tema peale teemaalgataja-sugustele kitumas käib ja mis huvidega.
Ise mõnitad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Stress on elu loomulik osa. Aga kui stress on juba depressiooni suunas liikuv, siis saan küll juhtme seinast välja tõmmata. Töökoht on paindlik just sellepärast, et ma olen oma eriala ülikoolis omandanud ja end tööl tõestanud. Mul on toetav abikaasa kes on valmis minu vaimse heaolu nimel võtma lapsed ja kodu enda kanda. Lisaks on meil suur tugivõrgustik perekonna ja heade sõprade näol.

Tervis, nii vaimne kui füüsiline, on kõige olulisem.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ikkagi, mis blogijast jutt käib?

Kas soov kedagi mõnitada on nii suur?

Kes siin keda mõnitab? Mina näen, et teemaalgataja mõnitab täiesti tundmatut isikut.

Samas tean ise ühte osaliselt sarnast lugu ja ma tahaks väga teada, mismoodi tema otsused üldse saavad niimoodi perekooli kägude hulgas levida, kui ta on praeguseks blogimise lõpetanud. Kes tema peale teemaalgataja-sugustele kitumas käib ja mis huvidega.

Ise mõnitad.

See teemaalgataja võib olla ka üks põhjustest, miks see blogija blogimise lõpetas, kui ta seal intrigeerivaid küsimusi esitas. Aga sinu ärritusest järeldub siiski, et pole ka ise päris puhas sellest “patust” 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen kodus ja mees rügab tööd teha. Mees on töönarkomaan ja töö on tema jaoks nr 1. Tema toob siis raha koju ja mina hoolitesen kodu/laste/koduloomade eest.

Stress ja depressioon on ikkagi. Tahaks ka jälle tööle minna, aga minu tööl käimine hakkas mehe tööd segama. Palusin tal ka lastega tegeleda või kodus midagi teha- see talle muidugi ei meeldinud. Jaaa üksi ma ei jaksanud, tulin töölt ja kodus tegemist niipalju, et mine hulluks. Mitte keegi ei olnud õnnelik. Nüüd siis olen kodune jälle. Kõik õnnelikud, peale minu!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ühe endise blogija postituste peale tekkis küsimus: kui teil on deprekas, stress vms kas saaksite ka siis päevapealt end töölt lahti võtta ja elada chilli elu lihtsalt, reisida ja ringi hängida? Mina näiteks ei saaks. Pere ees on kohustused ja ei pea mees ainsana rügama. Ma ei alahinda stressi ega deprekat, need on tõsised asjad. Aga kas selline sahmimine pole mitte märk sellest, et inimesel asjad elus liiga kergelt kättwäe tulnud? Pole ise ühtki kooli lõpetanud eriala omandamiseks, töökohad sülle jooksnud…siis ongi kergem neist lahti öelda.

Pole mõeldud halvustamise mõttes aga lihtsalt mõtisklus, et kuidas täiskasvanuid pereinimene saab tulla toime, mõningane stress ju igaühel aga kas see piisav põhjus kõik muu kõrvale heita.

Rasked depressiooni vormid on ju sellised, et inimene ei suuda peaaegu liikudagi. Kui oleks deprekas läheks arsti juurde ja raviks end ehk siis ei tuleks töölt ära, vaid võtaks haiguslehe. Depressiooni nimetust kasutakse väga vastutustundetult, tegemist on väga raske haigusega. Iga ei taha seda ja toda teha, pole veel depressioon. Depressioonis inimene ei suuda ka enam mõelda, kuidas pere hakkama saab või mis on minu panus. Ta lihtsalt ei jaksa selliste asjadega tegeleda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Deprekas inimene ei chilli, hängi ega reisi kuskile. Hea, kui ennast töölegi vedada jaksab. Iseasi on see, kas ta seal midagi ka teha suudab. Mina näiteks vaatasin tööl päevade kaupa lihtsalt aknast välja ja lõpuks tulingi päris ära. Elan lapsega kahekesi.

Kuidas toime tulime? Mul vedas selles mõttes, et ülemus oli arusaaja, mind koondati ja hakkasin töötukassalt toetust saama. Mõne kuu pärast sain ka 80% töövõimetuse ja ka sealt tuli raha juurde. Lapse isa maksis ka elatist, sel ajal oli see vist 150 euro kanti kuus.
Istusin kodus, kusagil ei käinud, hea, kui voodist välja sain, enamasti lebasin päevade kaupa. Ainult hommikul ja õhtul tõusin, et last lasteaeda viia-tuua. Laps sai lasteaias süüa, minust kodus söögitegijat polnud sel ajal ja õhtuks saigi ta kas kiirputru või võileibu või purgisuppi. Mina ei oleks suutnud selles seisundis küll kusagile reisida.

See bolgija ilmselt on kerges stressis, väsinud ja lihtsalt ei viitsi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei ole olnud depressiooni selle sõna rängas mõttes. Ju ka sellel blogijal polnud – pigem kerge stress või/ja viitsimatus.

Küll olen aga üksi elades (meest veel polnud, lapsi polnud) tööstressi ja masu koosmõju tõttu kaotanud töökoha nii, et mul ei olnud uut töökohta valmis vaadatud ega ka edasisi plaane. Kuidas see käis? Esiteks – olin teatud põhjustel pettunud oma töökohas. Kuna töölkäimine erilist vaimustust ei tekitanud, siis kujunes töölkäimine enda vastumeeleselt tööle vedamiseks ja seal millegi tegemiseks – kohusetunne, vajadus sissetulekut teenida ja teisalt vastumeelsus võitlesid kogu aeg. Ju siis oli alateadlikult mingi selline tunne: “kui minema lüüakse, mis seal ikka”. Muidugi mõtlesin ka, et peaks uut kohta otsima ja lahkuma, aga – eelmisest töökohast juba lahkusin vastumeelsuse tõttu omal soovil sellesse kohta – aga ei saanud parem, nagu pärast välja tuli. Ja see võttis natuke nõutuks.

Tuli masu aeg. Sain koondamise – muidugi oli sellel, et just mina sain koondamise, oma osa selles, et ma olin ju tööstressis ning silm ei säranud. Õnneks sain töötuskindlustuse 9 kuuks. Sellega sai elada nagu (vaesemat sorti ) pensionär. Maksin korterikulud ja kuna aega oli, õppisin toidupoodide hinnad ära ja käisin mitmes toidupoes paralleelselt – mis ühes oli odavam, selle ostisin sealt, mis teises odavam, sealt. Elu oli muidu päris tšill – magasin hommikuti nii kaua, kui tahtsin, võtsin raamatukogust ilukirjandust ja lugesin. Et tagumik kodusolemisest kangeks ei jääks, käisin rohkem sportimas (tervisejooks, mingi spordiklubi jaoks raha polnud) kui tööl käies. Muidugi tuli ka tööportaale kammida ja käia ennast Töötukassas näitamas. Lõppes asi nii, et kuna kuklas tiksus kogu aeg, et töötuskindlustus saab ükskord otsa ning tööportaalides polnud suurt midagi leida, sain erialase tutvuse ja juhuste kokkulangemise kaudu töö. Üllatuslikult osutus see etteplaneerimata töökoht (mis nagu lihtsalt “tuli” minu juurde) parimaks töökohaks, mis mul olnud. Müstika!

Lastega oleks nii “tšillin ja vaatan, mis edasi saab” teha muidugi keerulisem. Mees on küll perekonda üksi (mitu korda) üleval pidanud siis, kui lastel täitus 1,5 a ja sõime ei tahtnud panna – nii, et uusi riideid ei ostnud jms. eluks mitte-vältimatuid kulusid ei teinud, sai pere ühest sissetulekust hakkama. Sel juhul me teadsime, et tegu on ajutise olukorraga, millel on piir (kuni lapsed kasvavad suuremaks ja lähevad lasteaeda).

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 31 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Depreka/stressi korral töölt ära niisama chillima