Tütrel diagnoositi depressioon. 1 kuu on söönud antidepressante. Käib psühholoogi ja psühhiaatri juures. Minu jaoks tuli see nagu välk selgest taevast. Olukord on päris tõsine, sest eluisu on tal otsas. On ka paremaid hetki. Õppimisega ta ei tegele, aga koolis käib. Hinded on kukkunud kolinal.
Kas siin on kedagi, keda see teema puudutab. Kaua võtab aega paranemine? Laps ise ütles täie tõsidusega, et selline on ta elu surmani. Midagi paremaks ei lähe kunagi ja ta üldse kahetseb, et psühholoogi juurde läks.
Kuidas lapsega käituda? Ma ei sunni teda õppima. Tähtis on, et ta terveks saaks. Olen rääkinud ka õpetajatega, et natuke pehmendada olukorda koolis. Samas ma ei saa lapsele ka kõike lubada. Näiteks öiseid hulkumisi ringi. Kõige peale solvutakse. Mulle ei räägita midagi, sest ma ei saa ju midagi aru. Ma ei tea täpselt, millest depressioon on. Kui teaks, saaks ma ju aidata ehk.
Meil on kodus äärmiselt närviline pereelu. Olen ka ise depressiivne, aga ma veel funktsioneerin, toimetan. See on ka põhjus, miks ma kohe ei märganud lapse probleeme. Soov on abikaasast lahku minna, aga mul pole kuskile minna. Lapsi palju ja viimasega olen kodune.
Teema: Depressiivne teismeline
palju ja mis vanuses lapsed ja see teismeline – saab ta ikka piisavalt tähelepanu ja 1:1 aega väiksemate kõrvalt?
Kooli asjus võiks Rajaleidja kaasata, kes siis vajadusel soovitab vähendatud õppekava.
aga seni kuni pereeelu on närviline, ei saagi asjad paremaks minna.
Ma ei tea täpselt, millest depressioon on. Kui teaks, saaks ma ju aidata ehk. Meil on kodus äärmiselt närviline pereelu. Olen ka ise depressiivne, aga ma veel funktsioneerin, toimetan. See on ka põhjus, miks ma kohe ei märganud lapse probleeme. Soov on abikaasast lahku minna, aga mul pole kuskile minna. Lapsi palju ja viimasega olen kodune.
Juba sellest kirjeldusest piisab täiesti ka lapsele depressiooniks – närviline pereelu, ema depressiivne, kuigi “veel funktsioneerib”, tahab isast lahku minna, aga lapsi on liiga palju ja pole kuskile minna. Mul läheb pelgalt selle kirjelduse lugemisest tuju ära, mida siis see teismeline veel iga päev sellise elus sees peab tundma. Isegi kui tema depressiooni põhjus on muus, siis selles keskkonnas on teda üsna raske aidata.
Mul on ka teismeline tütar, kes põeb depressiooni. Põhjused õpetaja poolt pikka aega teostatud koolikiusamises.
Ütleks, et kõik su kirjeldused on täiesti normaalsed, meil sama. Kõige raskem sul vanemana ongi kuulata neid lõputuid depressiivse inimese jutte, et elu olla täiesti mõttetu jne. Tunned ennast siis läbikukkunud lapsevanemana ja oma kõige kallima suust on need jutud päris koledad ju.
Ajakirjanduses üritatakse kogu jõust näidata vanemaid mingite ükskõiksete pahatahtlike ullikestena, kes keelduvad oma last abile viimast. Tegelikkuses enamik vanematest kappab oma lapsega nagu hullumeelsed mööda arste ja spetsialiste, ikkagi abi saamata. Meie kogemustel kümnest spetsialistist umbes kaks on sellised, kes suudavad lapses miskit paremuse poole nihutada, teised kaks teevad lapsele olulisel määral kahju, ja ülejäänud siis jäävad kusagile vahepeale – ehk et, ei ole neist ei kasu ega kahju, nad lihtsalt on.
Seega minu soovitus on leida üles need vähesed spetsialistid, kes tõepoolest suudavad sind ja su last aidata, ja hoida neist kümne küünega kinni. Ning samas soovin sulle julgust raputada maha need muiduleivasööjatest spetsialistid ja ametnikud, kes lihtsalt tolgendavad mõttetuna teil jalus ja takistavad lapsel abi saamast ning tervenemast. Päriselt on sellisedki olemas! Ehk siis – kogu kokku korralik tiim, kellest on kasu.
Ning teine vähemalt sama oluline asi – üritada kõrvaldada juurpõhjused. Kui õpetaja teeb koolis lapse elu põrguks, siis tuleb sellega tegelda, mitte suruda last nui neljaks iga päev mürgisesse õhkkonda. Ja kui kodus on õhkkond närviline ning lahutus plaanis – siis peate tegelema sellega! Praegu sa ilmselt ei usu, et olukord võiks minna veelgi halvemaks, aga usu – kahjuks ta läheb, kui te radikaalselt midagi ruttu ette ei võta. Jah, saan aru, et kodust elu muuta ongi kõikse keerulisem, kuid te peate selle ära tegema. Kes teid siin kõige paremini aidata saab – seda mina ei oska hoobilt öelda. Enamik ilmselt soovitavad pereterapeuti – noh, meile see pereterapeut tegi rohkem kahju kui kasu. Võib-olla teie leiate parema, iseasi, kas teil on enam aega eksperimenteerida hulga pereterapeutidega lootuses, et äkki leiate kellegi, kes aidata oskab ja kahju ei tee. Meie oma kogemuste tõttu enam hea õnne peale katsetada ei soovi, kuna hindan oma suhet kalli abikaasaga selleks liiga väärtuslikuks.
Nii et igal juhul, palun võta pere õhustiku osas kiirelt midagi radikaalset ette! Räägi kas või sõbrannadega saunas, äkki neil tuleb häid ideid, tunnevad teie olukorda, vaatavad kõrvalt jne. Ja siis tegutsema! Muidu võid oma lapsest varsti ilma jääda, see oht on täiesti reaalne, paraku. Soovin Sulle palju jõudu!
kas sul oleks võimalik selle tütrega kahekesi kuhugi minna, et temaga omavahel rääkida? olen ka paljulapseline ema ja minu vanemal pojal tuli depressioon 11. klassis (õnneks mitte nii hullult ja saime jutule pojaga ning temal piisas psühhoterapeudist ja õigest toitumisest). samuti tean paljulapselist perekonda, kus 20aastane, pere vanim laps, mõtles end tappa ja teise pere vanim laps lõikus end.
peale oma lapse probleemi sain aru, et pere suuremad lapsed ei saa enam nii palju tähelepanu. Teismelistega on see häda, et kõigepealt ta soovib olla omaette, ta ei taha, et sa tema tuppa läheks, ta ei taha, et sa tema asju näeks, ta ei viitsi sinuga rääkida, meil nt poiss ise tahtis endale süüa ka teha… jne. ühesõnaga mulle tundus, et temaga on kõik niiiiii hästi, ta on nii iseseisev ja mõtlesin, et teen head ega topi oma nina tema asjadesse (sest sinnamaani oli ka kooliga olnud alati korras). ja kui kõik järsku allamäge läks, oli nii äkki ka kooliga jama ja tervisega ja depressioon jne kõik korraga ja siis tuli süüdistus, et ma ei tea temast midagi ega mul ole tema ja keskmise poja jaoks üldse aega. kui tema tahab minule midagi öelda, ma alati tegelen väiksematega. see oli mulle nagu välk selgest taevast, sest mulle just tunduds, et ta tahab rahu! aga peale seda, kui kurtsin oma muret paarile tuttavale hiljem, sain teada, et ka neil oli vanemate lastega sama probleem olnud. ja sealt koorub välja see, et me kogu energia anname väiksematele (jah, ka see laps sai väiksena sama palju tähelepanu), suuremate jaoks seda ei jää.
olekski hea võtta mingi aeg selle suurema jaoks, teha midagi kahekesi. kui oled rahalistes raskustes, siis soovitan minna nt jalutama või mõnele tasuta üritusele. meil nt lasterikaste liidu kaudu ka pakutakse teatrietendusi, äkki õnnestub kuhugi koos minna.
kas koolist pole probleemid algust saanud? kas seal on sõpru? või on ta teistele naerualuseks? sellisel juhul oleks äkki võimalik kooli vahetada… oleneb muidugi elukohast.
aga jah, kui kodus on omal probleemid, siis jama.
Kas vanemate juurde tagasi ei kannataks kolida?
Kas mõnda lähisugulast pole, kelle juurde kolida? minul oli nt kunagi olukord, kus lahutasin, raha polnud, no mingit väljapääsu ka ei tundunud, vanemate juurde kolida ei tahtnud… järsku meenus mulle, et üks mu lähisugulane on hiljuti jäänud elama üksi suurde korterisse. võtsin temaga ühendust. küsisin, kas ta on nõus võtma mind koos 2 lapsega enda juurde elama päriseks. ja kohe küsisin ka seda, kas ta on nõus, et me maksame kommunaalid (ühistuarved) proportsionaalselt (mina kolmekesi 3 osa, tema üksi 1 osa), aga lisaks üüriraha ei maksa – seda ma pole võimeline maksma. leppisime kokku ka selles, milliseid tube keegi kuidas kasutab ja nii ta läks. elu õigeim otsus.
Oled selle sees. Kui sa ise muutuksid ja teie igapäeva elu muutuks, siis muudaks see ka seda last. Niikaua, kuni kõik on sama, on see keeruline.
Tütrel diagnoositi depressioon. 1 kuu on söönud antidepressante. Käib psühholoogi ja psühhiaatri juures. Minu jaoks tuli see nagu välk selgest taevast. Olukord on päris tõsine, sest eluisu on tal otsas. On ka paremaid hetki. Õppimisega ta ei tegele, aga koolis käib. Hinded on kukkunud kolinal.
Kas siin on kedagi, keda see teema puudutab. Kaua võtab aega paranemine? Laps ise ütles täie tõsidusega, et selline on ta elu surmani. Midagi paremaks ei lähe kunagi ja ta üldse kahetseb, et psühholoogi juurde läks.
Kuidas lapsega käituda? Ma ei sunni teda õppima. Tähtis on, et ta terveks saaks. Olen rääkinud ka õpetajatega, et natuke pehmendada olukorda koolis. Samas ma ei saa lapsele ka kõike lubada. Näiteks öiseid hulkumisi ringi. Kõige peale solvutakse. Mulle ei räägita midagi, sest ma ei saa ju midagi aru. Ma ei tea täpselt, millest depressioon on. Kui teaks, saaks ma ju aidata ehk.
Meil on kodus äärmiselt närviline pereelu. Olen ka ise depressiivne, aga ma veel funktsioneerin, toimetan. See on ka põhjus, miks ma kohe ei märganud lapse probleeme. Soov on abikaasast lahku minna, aga mul pole kuskile minna. Lapsi palju ja viimasega olen kodune.
Kas see soov abikaasast lahku minna tuli eile? Miks tegid nii palju lapsi, kui nägid et nendega tegeleda ei jôua. Vôta nüüd oma suur lastetoetus ja üüri elamine vôi jäta lapsed mehele ja jaluta minema. Oma valikud, kus kannatavad teised
Meil on kodus äärmiselt närviline pereelu. Olen ka ise depressiivne, aga ma veel funktsioneerin, toimetan. See on ka põhjus, miks ma kohe ei märganud lapse probleeme. Soov on abikaasast lahku minna, aga mul pole kuskile minna. Lapsi palju ja viimasega olen kodune
Mina olin ka teismeline, kes elas närvilise pereelu keskel. Ma olin selline tubli tüdruk, tahtejõuga suutsin hinded head hoida ja päris deprekasse ei langenud. Mul olid ka huviringid, hobid. Aga mäletan, kui jubedalt koormav see kodune õhkkond oli minu psüühikale. Ma ei kujuta ette, kuidas saaks halva õhkkonna keskel juba väljakujunenud deprekat edukalt ravida?
Gümnaasiumi esimesel aastal isa lahkus kodust ehk siis toimus see minu poolt kauaoodatud lahkuminek ja kodune elu muutus rahulikumaks. Olin selle üle väga rõõmus – muidu, ise mõtlesin, et saan sellest närvilisest pereelust minema alles edasi õppima ja ühikasse minnes.
Ok, praegu ta ütleb muidugi “kogu mu elu saab olema selline”, aga… Üks nipp oleks küsida (ehk aidata meelde tuletada – ise või mingi spetsialisti abiga, kes aitaks nö. “urgitseda), et aga kuidas kujutas laps oma elu ette enne deprekasse langemist – mis teda huvitas, mida kujutas ta ennast ette edasi õppima minemas, mis alal töötamas või vähemalt, milline töö (nokitsemine või seltskondlikum) talle enda arvates rohkem sobiks? Kas tema jaoks on olulisem rohkem edukaks saamine või hoopiski rahulikum töö (mille nimel oleks nõus ka väiksem asissetulekuga) või/ja näeb oma eesmärki teiste inimeste aitamises? Teine asi, et kui õnestuks “urgitseda”, mis meeldib, saaks soovitada mingit huvi/vabatahtlikku tegevust, mis võimaldaks segaduses lapsel eneseusku kasvatada, ennast tähtsamana ja vajalikumana tunda (“vähemalt tegin midagi ära”). Päris omapäi teismelised neid sobivaid hobisid/vabatahtlikku töö tegemise võimalusi sageli ei leia (ei tule nende peale), tekivad mingid halvad aja täitmise variandid nagu hulkumine. Et koolis käib (et ta sealt ära ei hulgu), on hea, aga võibolla motiveeriks kindlam tulevikuplaan mitte laskma hindeid alla kukkuda?
palju ja mis vanuses lapsed ja see teismeline – saab ta ikka piisavalt tähelepanu ja 1:1 aega väiksemate kõrvalt?
See tundub nagu hea nõuanne. Aga omast käest näen, et see ei pruugi sugugi aidata. Sest nt meil polegi rohkem lapsi enam kodus. Ta saaks mu tähelepanu, kui ta ometi oma toast välja ka tuleks. Mind ta sinna tuppa ka ei taha. Kuhugi minna ega midagi teha koos ei taha. Käib küsib, millal söök valmis saab ja see on kogu suhtlus.
Mind ta sinna tuppa ka ei taha. Kuhugi minna ega midagi teha koos ei taha. Käib küsib, millal söök valmis saab ja see on kogu suhtlus.
Ja pärast heidab ette, et miks temast ei hoolitud. Raske värk.
Loomulikult ei ole kogu tema elu selline nagu prageu, teismeline lihtslat ei mõista seda. Mõtle ise oma elu peale tagasi – olid 14, mõtlesid, et tead kõike, kogu elu on selline….ei ole ju, mitte ligilähedalegi.
Aga kuidas sul ei ole kuhugile minna, millal see abikaasast lahkuminkeu soov tuli? Enne väiksemat, peale seda. Enne oli tore mees, nüüd on jamasti?
Kui lapsi on palju, siis toetused on ju päris head, mõni 2 lapseline ei saa normaalsel kohal tööd tehed ka sellist summat. Sa võta ennast kokku ja mine lahku kui see on probleem, leia endale uus koht ja võimalus. Saavad ukraina süjapõgenikud hakkama, pead sina ka saama. See teismeline on ka sinu laps, nagu see väiksemgi. Ma ei tea, teismelisele antidepressante siise sööta, parem tee kodune elu talutavaks.
Mina arvan, et kuigi nad tunduvad kõik juba suured lapsed olevat, st ei luba oma tuppa tulla jne, siis tegelikult tahavad nad ikkagi juhtimist. Mine ikka sinna tuppa, istu maha ja räägi mingeid igapäeva tähelepanekuid. See esmane trots leebub mõne ajaga. Sisimas ta tahab rääkida, aga solvumistunne, et teda ei panda piisavalt tähele sunnib muud välja näitama.
Teine mulle tunduv probleem on täna see, et lapsed on pandud elama kaitsva vati sisse. Tuleks seda igapäeva elu natuke raskemaks teha. Mingid kindlad kohustused, nt jalgsi ise koju tulemine, kodus tööde tegemine, lapsega koos õppimine jne peaks tühjade ja halbade mõtete hulka vähendama. Mina ise viisin lapse endaga kahekesi öisele matkale metsa. See aitas jälle selgeks teha, et elu väljaspool kodu on natuke suurem võitlus ellujäämise nimel. Ja muidugi andis aega lapsega kahekesi olemiseks.
Soov on abikaasast lahku minna, aga mul pole kuskile minna. Lapsi palju ja viimasega olen kodune.
Sa ei saa last aidata kui ise vare oled. Võta oma probleemid ette. Miks ei ole kuhugi minna – kas sul vanemaid ei ole? Kelle pinnal perega elate? Mis probleemid mehega on, kas neid lahendada ei saa?
Tundub täielikult pereteraapia teema.
Mind ta sinna tuppa ka ei taha. Kuhugi minna ega midagi teha koos ei taha. Käib küsib, millal söök valmis saab ja see on kogu suhtlus.
Ja pärast heidab ette, et miks temast ei hoolitud. Raske värk.
Lapsest tuleb hoolida sünnist saadik, aga mitte alates siis kui ta sind enam näha mittehoolivuse tagajärjel ei soovi
Milline laps julgeb ema toast välja ajada või mitte temaga rääkida? Mina poleks küll julgenud. Ema oleks kohe pidanud pika loengu viisakuse kohta ja jätnud talle vastuvõetamatu käitumise pärast taskurahast või millestki heast ilma.
Mina alustaks iseendaks, tänapäeval ei ole paljudel tasulise teraapia või nõustamise jaoks raha ja tunnihinnad on juba 140 euro ligi, selliseid summasid kuude kaupa suudavad välja käia vaid rikkamad inimesed.
Kui ma olin teismeline, siis ei käidud teraapias ja psühholoog oli pigem hulluarst, tänapäeval see nii ei ole. Küll aga õppisin nooremana, et Eestis on avaldatud palju haritud psühholoogide raamatuid ja neist võiks alustada, et ennast aidata. Need peaks raamatukogudes olema ja alustaks Anti Kidroni ” Oska olla enda psühholoog”. Ma lugesin veel Jungi, Nekrassovit ja teisi mida mu perearst hiljem soovitas, aga alustaksin Kidronist.
Sa ei saa oma last aidata kui sa talle enda eeskujuga teed kätte ei näita. Alusta endast, aruta lapsega erinevaid teemasid, otsige raamatutest lahendusi, samas uurige kas kusagil on head nõustamist. Palju materjali leiab internetist, aga ürita neid uhhuu terapeute vältida, hea vaimne ravi algab kvaliteetsest haridusest ja eelistada tasuks haritud psühholooge.
Olen teemaalgataja. Lahkumineku mõtted tekkisid vist juba päris suhte alguses, aga siis oli jälle kõik ok. Ega siis suhe üdini halb pole. Olen käinud pereteraapias mõni aasta tagasi, aga mees tuli kaasa vaid üks kord. Rohkem polnud nõus. Terapeut ütles, et valik on minu. Kas lahkun suhtest või proovin edasi. Meest ei muuda keegi. Minu asi on võtta teda sellisena nagu ta on. Otsustasin edasi proovida. See oli tegelikult suur viga. Ma lihtsalt ei jaksa enam. Alles nüüd olen ehk valmis lahku minema. Varem oli armastus ikkagi suur.
Kellegi juurde minna ei ole. Ema elab kahetoalises majas. Sinna ei mahu. Mul on plaan Tallinnasse õppima minna, uus elukutse omandada. Selge see, et ma ei jaksa suurt korterit üürida, et kõik lapsed kaasa võtta. Mees naeris mu idee üle. Mu plaan ongi ulmeline. Mul endal on tunne, et depressiivse tütre jaoks oleks keskkonna vahetus hea. Ma väga loodan, et ta sügiseks on juba tervem ja 9. klassi lõpetab juba hästi. Laps on nii tark ja hea peaga, et ta võiks 9. lõpetada väga heade hinnetega ja saada Tallinnasse mõnda gümnaasiumisse sisse. Tal peab olema mingi põhjus õppimiseks.
Praegune elamine on ühisvara. Selle müük ei anna meile midagi. Kahte elamist selle eest ei saa. Mehel on veel maamaja, aga seal talvel elada ei saa.
Mina tahan Tallinnasse. Ma kahetsen siiralt, et me siia väikeasulasse kolisime. Lapsed ei saa sellest siiani aru. Tüdruk ütles, et pärast kolimist hakkasid tal probleemid pihta. Alguses oli siin uues kohas palju sõpru ja siis hakkas kõik allamäge minema. Läks kõigiga riidu. Siis veel peresisesed pinged ja nii see depressioon ligi hiilis. Väidetavalt on ta juba 2 aastat depressioonis olnud, aga varjas seda. Hinded läksid halvaks tasapisi. Ma ei osanud seda deprekaga seostada.
Depressioonist paranemiseks on vaja proovida kõrvaldada algpõhjus. Mis see on?
Õppe kohandamiseks pöördu Rajaleidjasse.
Depressioonist paranemiseks on vaja proovida kõrvaldada algpõhjus. Mis see on?
Õppe kohandamiseks pöördu Rajaleidjasse.
Tal ei ole ühte kindlat algpõhjust. On pisiasjade kuhjumine. Sõbrannadega riidu minek, kodused riiud vanemate vahel. See sõbrannade teema on minu jaoks täiesti arusaamatu. Minu ajal võis olla mitu sõbrannat. Käidi koos, tehti mitmekesi asju. Kodu lähedal oli sõbranna, koolis teised, kellega läbi käidi. Aga tänapäval on üks sõbranna ja kellegi teisega käia ei tohi. Üks tülitsemine, draama, armukadetsemine. Minu ajal sellist asja polnud. Ma isegi ei mäleta, et oleks üldse riidu läinud sõbrannaga. Sõbrannatamine polnud mingi eluküsimus. Pigem lihtsalt sarnased inimesed said omavahel hästi läbi, tehti koos asju.
Tänapäeval sarnaneb asi pigem nagu poisi ja tüdruku vahelise suhtega. Kui riid majas, siis nutetakse, kõnnitakse koolist minema. Jube emotsionaalne on kõik. Ja nii see depressioon tuleb. Tüdrukule käis närvidele see, et teda kasutati ära. Taheti koolis tema kõrval istuda, et saaks maha kirjutada. Laps oli nelja-viieline. Kodus õppis minimaalselt, sest koolis jäi kõik hästi meelde.
Tütrel diagnoositi depressioon. 1 kuu on söönud antidepressante. Käib psühholoogi ja psühhiaatri juures. Minu jaoks tuli see nagu välk selgest taevast. Olukord on päris tõsine, sest eluisu on tal otsas. On ka paremaid hetki. Õppimisega ta ei tegele, aga koolis käib. Hinded on kukkunud kolinal.
Kas siin on kedagi, keda see teema puudutab. Kaua võtab aega paranemine? Laps ise ütles täie tõsidusega, et selline on ta elu surmani. Midagi paremaks ei lähe kunagi ja ta üldse kahetseb, et psühholoogi juurde läks.
Kuidas lapsega käituda? Ma ei sunni teda õppima. Tähtis on, et ta terveks saaks. Olen rääkinud ka õpetajatega, et natuke pehmendada olukorda koolis. Samas ma ei saa lapsele ka kõike lubada. Näiteks öiseid hulkumisi ringi. Kõige peale solvutakse. Mulle ei räägita midagi, sest ma ei saa ju midagi aru. Ma ei tea täpselt, millest depressioon on. Kui teaks, saaks ma ju aidata ehk.
Meil on kodus äärmiselt närviline pereelu. Olen ka ise depressiivne, aga ma veel funktsioneerin, toimetan. See on ka põhjus, miks ma kohe ei märganud lapse probleeme. Soov on abikaasast lahku minna, aga mul pole kuskile minna. Lapsi palju ja viimasega olen kodune.
Olen teemaga väga hästi kursis.
Esimene ja kõige olulisem, mida pead KOHE tegema, on kindlustama rahuliku hubase õhkkonnaga kodu. Kui mees on niipalju intelligentne inimene, et mõistab, et tegemist on lapse elu ja surmaga, õnnestub osadel juhtudel rahulikus toetavas õhkkonnas kokku leppida -ei mingit karjumist, draamasid, tüli vanemate vahel. Kui kokku leppida ei õnnestu, tuleb lahku minna ja seda kohe.
Kirjelduse järgi on su laps väga tõsises seisundis.
Kool pole hetkel koht, mida survestada. Peaasi, et ta kõige hullemat ei teeks.
Kas lõikumist on ka olnud?
Selles staadiumis depressiooni puhul tuleb arvestada miinimum aastaga, võimalik rohkemaga, et asi paraneks lõplikult.
kõik lapsed kaasa võtta.
Palju neid lapsi siis on?
Kui suur teie enda elamine on?
Kahjuks oled suures osas kujunenud olukorra eest vastutav. Sa oled varem ka siia kirjutanud, eks, oma maal elamise vihkamisest ja plaanist õppima minna. Sinu olukorras ongi see paraku hetkel ulmeline.
Sul on depressioon, kas see on üldse mehega seotud või on ta otsitud põhjus?
Pühendu lastele ja aita neil suuremaks saada. Õppima jõuad minna ka 5 aasta pärast, praeguses vanuses vahet ei ole.
Ja ära käi ringi rääkides, kui paha on maal elada. Mõtle ise, kuidas see lastele mõjub.
kõik lapsed kaasa võtta.
Palju neid lapsi siis on?
Kui suur teie enda elamine on?
Kahjuks oled suures osas kujunenud olukorra eest vastutav. Sa oled varem ka siia kirjutanud, eks, oma maal elamise vihkamisest ja plaanist õppima minna. Sinu olukorras ongi see paraku hetkel ulmeline.
Sul on depressioon, kas see on üldse mehega seotud või on ta otsitud põhjus?
Pühendu lastele ja aita neil suuremaks saada. Õppima jõuad minna ka 5 aasta pärast, praeguses vanuses vahet ei ole.
Ja ära käi ringi rääkides, kui paha on maal elada. Mõtle ise, kuidas see lastele mõjub.
Lapsi on neli. 2 on teismelist ja 2 väiksemat.
Kahjuks ei saa ma oodata. Esiteks olen ma juba vana ja teiseks arvan, et tasuta erialad kaovad varsti ära. Ma ei saa oodata nii kaua, et vanemad lapsed lähevad oma elu peale. Kui asi nii jätkub, siis jooksen juba kõigi lastega mööda psühhiaatreid. Säästaks sellest vähemalt nooremaid lapsi. Mees ei saa midagi aru. Ma ütlesin talle, et tütar ütles, et ta salaja on lootnud, et me läheks lahku. Selle peale mees jäi mõtlema ja see vist mõjus. Tema arvates on ühiskond süüdi, nutimaailm ja see, et lapsed ei tegele millegi reaalsega, vaid igavusest mõtlevad välja lollusi. Lapsed on ahned. Ainult tahavad raha, kalleid asju. Kunagi pole millegagi rahul. Samas kui palud neil midagi teha, on ving lahti. See siis mehe arvamus. Mees endal süüd ei näe.
Me varem suutsime koos elada, sest mees oli välismaal tööl. Käis nädalavahetused kodus. Ka siis olid riiud, aga nädala sees oli ikkagi meil vaikus kodus. Siis aga jäi mees koju ja teeb Eestis tööd. Asi hakkas siis hapuks minema. Lapsed juba küsisid, millal issi jälle välismaale läheks.
Mina pean materjaalselt iseseisvaks saama. See on võimalik läbi õppimise ja ära kolimise. Ma ei saa jätkata töökohal, kus palk 800 bruto. Ma lihtsalt ei saa. Ma pean Tallinnasse saama. Asi pole selles, et maal paha on. Ma pole lihtsalt piisavalt rikas, et maal elada. Maaelu ei ole laste jaoks. Ma näen, et nad pole siin õnnelikud. Just suuremad lapsed. Liiga piiratud keskkond, enamus noori joovad-suitsetavad, õpivad kehvasti. Ma olen ise Tallinnast pärit. See siin on ikka hoopis teine maailm.
Mul endal pole depressiooni, aga mul käivad peal masendushood, ma ei tunne millestki rõõmu. Enesetapumõtteid on mul selle aja jooksul sadu olnud. Aga see ei ole veel depressioon. Oma last vaadates saan ma aru, et mul pole häda midagi. Mina suudan tugev olla. Aga lapsega on kehvasti. Õnneks ta saab haiglasse ravile ja äkki asi hakkab paranema.
Mina olengi vastutav kõiges. Nüüd on vaja hakata asja parandama, mitte laskuda sinna tasemele, et kurat, mis ma üldse selle mehega kohtusin ja oli seda kõike vaja. Mis tehtud, see tehtud. Me suudame rahuliku keskkonna tagada, aga lahku lähen ikkagi. Siis, kui selleks võimalus tekib. Ma ei mata sellesse suhtesse ennast. Ütlen ausalt, et ühtegi meest ma oma ellu ei luba.
Kas su laps lõigub ennast?? Vaata üle käed, reied jne.
Räägi lapsega, et kas ta näiteks sooviks kooli vahetada kuhugi, kus on ka õpilaskodu.
Kas su laps lõigub ennast?? Vaata üle käed, reied jne.
Räägi lapsega, et kas ta näiteks sooviks kooli vahetada kuhugi, kus on ka õpilaskodu.
Ma ei hakka täpsemalt rääkima, millega laps tegeleb, aga lõikumine on suht tühine asi muude kõrval. See ei ole ohtlik. Nagu ütlesin, laps on suunatud haiglaravile. Ju siis on põhjust.
Ise tunnen puudust sellest, et keegi juskui ei nõusta, kuidas sellise lapsega käituda. Mida lubada, mida mitte. Ta tahab teha keelatud asju, aga ma justkui ei saa teda ka kinni hoida. Sain aru, et tähtis on, et ta suhtleks oma eakaaslastega ja ei tunneks end üksi. Aga pildile on ilmunud ka poisid ja see mulle ei meeldi. Valetab, et on sõbranna juures, aga tegelikult ei ole. Ta põhimõtteliselt teeb, mis tahab. Ma peaks ta tuppa kinni panema, et teda takistada, aga see teeb asja veel hullemaks. Ma saan ainult nii palju teha, et jälgin, et ta oma elu kallale ei kipuks, aga väljas käimisi ma hetkel ei keela kuigi tahaks. Väga keeruline olukord.
Tal ei ole ühte kindlat algpõhjust. On pisiasjade kuhjumine. Sõbrannadega riidu minek, kodused riiud vanemate vahel. See sõbrannade teema on minu jaoks täiesti arusaamatu. Minu ajal võis olla mitu sõbrannat. Käidi koos, tehti mitmekesi asju. Kodu lähedal oli sõbranna, koolis teised, kellega läbi käidi. Aga tänapäval on üks sõbranna ja kellegi teisega käia ei tohi. Üks tülitsemine, draama, armukadetsemine. Minu ajal sellist asja polnud. Ma isegi ei mäleta, et oleks üldse riidu läinud sõbrannaga. Sõbrannatamine polnud mingi eluküsimus. Pigem lihtsalt sarnased inimesed said omavahel hästi läbi, tehti koos asju. Tänapäeval sarnaneb asi pigem nagu poisi ja tüdruku vahelise suhtega. Kui riid majas, siis nutetakse, kõnnitakse koolist minema. Jube emotsionaalne on kõik. Ja nii see depressioon tuleb. Tüdrukule käis närvidele see, et teda kasutati ära. Taheti koolis tema kõrval istuda, et saaks maha kirjutada. Laps oli nelja-viieline. Kodus õppis minimaalselt, sest koolis jäi kõik hästi meelde.
Eks see olenes ilmselt, milliste tüdrukute keskel sattusid. Minul (45+ vanuses olen) olid teismelisena just samad probleemid – vanematevaheline halb suhe ja tülid, mis tekitasid ebameeldiva koduse õhkkkona. Teiseks – kui veel varateismelistena oli meil rõõmus kamp (mina ka ei tahtnud mitte niivõrd kellegagi “paar” olla, vaid kujutasin ette, et võiks olla mingi kamp tüdrukuid, kes omavahel rohkem läbi käib ja koos asju teeb…), siis mida põhikooli lõpu poole, seda võimatumaks sõbrannadevahelised tülid, intriigid näisid seda muutvat. Mina ise püüdsin olla küll ääretult leplik ja mitte millegi peale solvuda, kuid tundsin, et teiste omavahelised solvumised muudavad sõbrannadekamba normaalse toimimise võimatuks. Isegi see kattub, et üks sõbranna või endine sõbranna (muidu ta ei viitsinud minuga enam kuigi palju tegemist teha – mingi igav õppur, mis sellisega ikka…) sõbralikuks muutumine järsku siis, kui talle tekkis idee, et minu kõrval istudes saaks ju minu kui viielise pealt maha kirjutada. Nojah, ma ei solvnud ega teinud draamat, kuid ei tekitanud head tunnet see.
Mulle käis see teismeliste tüdrukute nn. “naiselik tujukus” niiiii närvidele. Mingil põhjusel (?) olin ise ratsionaalsem. See aga pani mind jällegi tundma, et olen teistsugune, ei sobitu. (olgu öeldud, et tänaseks on neist kõigist juba ammu saanud täiesti tavalised täiskasvanud inimesed, ei tunneta enam mingit väga suurt erinevust).
Ja kuna reaalsus tundus aina enam minu ettekujutusest (sõbrannadekamp, kellega on tore asju koos teha) eemale nihkuvat, siis regeerisin sellele põhikooli lõpus/gümnaasiumis apaatseks ja ebasotsiaalseks muutumisega. Koolis suhtlemine teistega “kui küsitakse, siis vastan” – stiilis, kooliväliselt ei püüdnudki mitte midagi kellegi teisega koos teha, keegi mind oma sünnipäevale ei kutsunud, mina ka ei kutsunud jne. Kuna gümnaasiumi alguses, nagu ma oma eelmises postituses mainisisn, läksid vanemad lõpuks lahku (huh!), oli kodus äkki ahvatlevalt meeldiv ja rahulik. Veetsingi siis palju aega kodus, käisin üksi jooksmas…
Tagantjärgi ütleks, et ega see nii eraklikuks muutumine ka hea lahendus nüüd ei olnud… Oleks pidanud ikka teistele nende “ebatäiuslikkuse” ehk tujukuse nö. andestama, et ok, ei pea ju püüdma olla südamesõbranna, aga püüdma vähemalt mingeidki võimalusi koos midagi kooliväliselt teha vms.
Sinu tütrest erineb ainult see, et oma headest hinnetest ma hoidsin ka oma kõige eraklikumatel aegadel kümne küünega kinni. Sest andsin endale aru, et ok, noor poiss võib ju minna ilma igasuguse hariduseta mingit füüsilist tööd tegama ja “pappi kokku lükata” – kuid ilma hariduseta noorele tüdrukule pakutakse ainult näljapalaga töökohti! Ühesõnaga – mul pole muud teed, ma pean midagigi edasi õppima pääsema, kui ma üldse tahan täiskasvanuna ära elada. Ehk ma pean selle kooli normaalste hinntega lõpetama – olgu ma muidu õnnelik või õnnetu või mis iganes. Nii mõtlesin mina. Ma soovitaks ka sinu tütrel seda endale mingid mõistlikud eesmärgid. Kui tal on õppeedukus hea (mis pole ju keeruline saavutada, kui talle on looduse poolt antud hea pea), siis on tal ju suuremad võimalused sellest väikesest kohast, kus te praegu elate, kuhugi mujale elama/õppima saada – on ju nii? Need sõbrannad koos oma tülidega jäävad minevikku (aeg ja eluaastad kappavad edasi kiiremini, kui sa arvatagi oskad), aga enda äraelatamine on ju praktiline vajadus.
Aga muus osas… muidugi oleks kõige õigem õppida tujukate sõbrannade riiukiskumisi jms. jama mitte endasse võtma – “See on teie jama, see ei ole minu jama”, õppida suhtuma neisse leebe inimsõbralikkusega: “Ah teid tujukakesi küll!”. Kui su tütar selle ära õpiks – mitte võtma teiste ebastabiilsust/ ebaküpsust endasse, pigem vaatama seda leebe kõrvalseisja pilguga – siis poleks tal vaja enam mõelda ka stiilis: “See koht on kõiges süüdi” jms. Sest on olemas ka nö. “õppetükkide” teooria – ehk siis, kui sinu ellu saadetakse teatud tüüpi inimesed (näiteks tujukad plikad) – siis on sinu elus käimas õppetükk sellist tüüpi inimestega hakkama saamiseks! Ehk sa peadki vaimselt arenema ja ära õppima, kuidas nendega hakkama saada ilma masendusse langemata – näiteks leebelt, huumoriga… Kui sa aga seda õppetükki ära õppida ei taha – siis hakkab elu sulle nagu kiuste saatma sama tüüpi inimesi, olukordi. Et näiteks põgened sealt väikesest kohast, mõeldes: “See väike koht ongi kõiges süüdi!!!” , aga siis satud nagu kiuste sama supi sisse kuskil mujal.
Ise tunnen puudust sellest, et keegi juskui ei nõusta, kuidas sellise lapsega käituda. Mida lubada, mida mitte. Ta tahab teha keelatud asju, aga ma justkui ei saa teda ka kinni hoida. Sain aru, et tähtis on, et ta suhtleks oma eakaaslastega ja ei tunneks end üksi. Aga pildile on ilmunud ka poisid ja see mulle ei meeldi. Valetab, et on sõbranna juures, aga tegelikult ei ole. Ta põhimõtteliselt teeb, mis tahab. Ma peaks ta tuppa kinni panema, et teda takistada, aga see teeb asja veel hullemaks. Ma saan ainult nii palju teha, et jälgin, et ta oma elu kallale ei kipuks, aga väljas käimisi ma hetkel ei keela kuigi tahaks. Väga keeruline olukord.
Tähtis on ka see, et Sina ei kaotaks oma lapsega kontakti ja et ta usaldaks sind. Tuppa kinni panemine teeb tõesti asja ainult hullemaks ja seda palun ära tee. Kas last nõustanud psühholoog ei ole valmis Sind ka kuulama ja nõustama. Poisid ei ole saatanast, kui oled õigel ajal lapsega vastassugupoolega suhtlemisest ja liiga varaste seksuaalsuhede riskidest rääkinud. Kas kohaliku lastekaitsespetsialisti ja kooli sotsiaalpedagoogiga oled rääkinud?
Olen teemaga väga hästi kursis.
Esimene ja kõige olulisem, mida pead KOHE tegema, on kindlustama rahuliku hubase õhkkonnaga kodu. Kui mees on niipalju intelligentne inimene, et mõistab, et tegemist on lapse elu ja surmaga, õnnestub osadel juhtudel rahulikus toetavas õhkkonnas kokku leppida -ei mingit karjumist, draamasid, tüli vanemate vahel. Kui kokku leppida ei õnnestu, tuleb lahku minna ja seda kohe.
Kirjelduse järgi on su laps väga tõsises seisundis.
Kool pole hetkel koht, mida survestada. Peaasi, et ta kõige hullemat ei teeks.
Kas lõikumist on ka olnud?
Selles staadiumis depressiooni puhul tuleb arvestada miinimum aastaga, võimalik rohkemaga, et asi paraneks lõplikult.
Õige soovitus. See õppimine (su enda) ja Tallinna minek – kas need on üldse praegu nii olulised? Kas su mees suudab sind selles aidata, et kodust õhkkonda muuta või tema põhjustabki selle, ma pole aru saanud?
Tal ei ole ühte kindlat algpõhjust. On pisiasjade kuhjumine. Sõbrannadega riidu minek, kodused riiud vanemate vahel. See sõbrannade teema on minu jaoks täiesti arusaamatu. Minu ajal võis olla mitu sõbrannat. Käidi koos, tehti mitmekesi asju. Kodu lähedal oli sõbranna, koolis teised, kellega läbi käidi. Aga tänapäval on üks sõbranna ja kellegi teisega käia ei tohi. Üks tülitsemine, draama, armukadetsemine. Minu ajal sellist asja polnud. Ma isegi ei mäleta, et oleks üldse riidu läinud sõbrannaga. Sõbrannatamine polnud mingi eluküsimus. Pigem lihtsalt sarnased inimesed said omavahel hästi läbi, tehti koos asju. Tänapäeval sarnaneb asi pigem nagu poisi ja tüdruku vahelise suhtega. Kui riid majas, siis nutetakse, kõnnitakse koolist minema. Jube emotsionaalne on kõik. Ja nii see depressioon tuleb. Tüdrukule käis närvidele see, et teda kasutati ära. Taheti koolis tema kõrval istuda, et saaks maha kirjutada. Laps oli nelja-viieline. Kodus õppis minimaalselt, sest koolis jäi kõik hästi meelde.
Eks see olenes ilmselt, milliste tüdrukute keskel sattusid. Minul (45+ vanuses olen) olid teismelisena just samad probleemid – vanematevaheline halb suhe ja tülid, mis tekitasid ebameeldiva koduse õhkkkona. Teiseks – kui veel varateismelistena oli meil rõõmus kamp (mina ka ei tahtnud mitte niivõrd kellegagi “paar” olla, vaid kujutasin ette, et võiks olla mingi kamp tüdrukuid, kes omavahel rohkem läbi käib ja koos asju teeb…), siis mida põhikooli lõpu poole, seda võimatumaks sõbrannadevahelised tülid, intriigid näisid seda muutvat. Mina ise püüdsin olla küll ääretult leplik ja mitte millegi peale solvuda, kuid tundsin, et teiste omavahelised solvumised muudavad sõbrannadekamba normaalse toimimise võimatuks. Isegi see kattub, et üks sõbranna või endine sõbranna (muidu ta ei viitsinud minuga enam kuigi palju tegemist teha – mingi igav õppur, mis sellisega ikka…) sõbralikuks muutumine järsku siis, kui talle tekkis idee, et minu kõrval istudes saaks ju minu kui viielise pealt maha kirjutada. Nojah, ma ei solvnud ega teinud draamat, kuid ei tekitanud head tunnet see.
Mulle käis see teismeliste tüdrukute nn. “naiselik tujukus” niiiii närvidele. Mingil põhjusel (?) olin ise ratsionaalsem. See aga pani mind jällegi tundma, et olen teistsugune, ei sobitu. (olgu öeldud, et tänaseks on neist kõigist juba ammu saanud täiesti tavalised täiskasvanud inimesed, ei tunneta enam mingit väga suurt erinevust).
Ja kuna reaalsus tundus aina enam minu ettekujutusest (sõbrannadekamp, kellega on tore asju koos teha) eemale nihkuvat, siis regeerisin sellele põhikooli lõpus/gümnaasiumis apaatseks ja ebasotsiaalseks muutumisega. Koolis suhtlemine teistega “kui küsitakse, siis vastan” – stiilis, kooliväliselt ei püüdnudki mitte midagi kellegi teisega koos teha, keegi mind oma sünnipäevale ei kutsunud, mina ka ei kutsunud jne. Kuna gümnaasiumi alguses, nagu ma oma eelmises postituses mainisisn, läksid vanemad lõpuks lahku (huh!), oli kodus äkki ahvatlevalt meeldiv ja rahulik. Veetsingi siis palju aega kodus, käisin üksi jooksmas…
Tagantjärgi ütleks, et ega see nii eraklikuks muutumine ka hea lahendus nüüd ei olnud… Oleks pidanud ikka teistele nende “ebatäiuslikkuse” ehk tujukuse nö. andestama, et ok, ei pea ju püüdma olla südamesõbranna, aga püüdma vähemalt mingeidki võimalusi koos midagi kooliväliselt teha vms.
Sinu tütrest erineb ainult see, et oma headest hinnetest ma hoidsin ka oma kõige eraklikumatel aegadel kümne küünega kinni. Sest andsin endale aru, et ok, noor poiss võib ju minna ilma igasuguse hariduseta mingit füüsilist tööd tegama ja “pappi kokku lükata” – kuid ilma hariduseta noorele tüdrukule pakutakse ainult näljapalaga töökohti! Ühesõnaga – mul pole muud teed, ma pean midagigi edasi õppima pääsema, kui ma üldse tahan täiskasvanuna ära elada. Ehk ma pean selle kooli normaalste hinntega lõpetama – olgu ma muidu õnnelik või õnnetu või mis iganes. Nii mõtlesin mina. Ma soovitaks ka sinu tütrel seda endale mingid mõistlikud eesmärgid. Kui tal on õppeedukus hea (mis pole ju keeruline saavutada, kui talle on looduse poolt antud hea pea), siis on tal ju suuremad võimalused sellest väikesest kohast, kus te praegu elate, kuhugi mujale elama/õppima saada – on ju nii? Need sõbrannad koos oma tülidega jäävad minevikku (aeg ja eluaastad kappavad edasi kiiremini, kui sa arvatagi oskad), aga enda äraelatamine on ju praktiline vajadus.
Aga muus osas… muidugi oleks kõige õigem õppida tujukate sõbrannade riiukiskumisi jms. jama mitte endasse võtma – “See on teie jama, see ei ole minu jama”, õppida suhtuma neisse leebe inimsõbralikkusega: “Ah teid tujukakesi küll!”. Kui su tütar selle ära õpiks – mitte võtma teiste ebastabiilsust/ ebaküpsust endasse, pigem vaatama seda leebe kõrvalseisja pilguga – siis poleks tal vaja enam mõelda ka stiilis: “See koht on kõiges süüdi” jms. Sest on olemas ka nö. “õppetükkide” teooria – ehk siis, kui sinu ellu saadetakse teatud tüüpi inimesed (näiteks tujukad plikad) – siis on sinu elus käimas õppetükk sellist tüüpi inimestega hakkama saamiseks! Ehk sa peadki vaimselt arenema ja ära õppima, kuidas nendega hakkama saada ilma masendusse langemata – näiteks leebelt, huumoriga… Kui sa aga seda õppetükki ära õppida ei taha – siis hakkab elu sulle nagu kiuste saatma sama tüüpi inimesi, olukordi. Et näiteks põgened sealt väikesest kohast, mõeldes: “See väike koht ongi kõiges süüdi!!!” , aga siis satud nagu kiuste sama supi sisse kuskil mujal.
Teemaalgataja olen. Kui ma ütlesin, et sain hästi läbi sõbrannadega, siis keskkooliosas muutus ka mul kõik. Siis lõpuks ei öeldud mulle isegi tere ja minu kauaaegne pinginaaber istus ka küll ühega ja teisega. Ma jäin täitsa üksi, aga mul oli täitsa pohlad sellest. Ja siis? Aga ma olin ka täielik introvert ja olen seda siiani. Tütar on samasugune. Mul pole siiani sõbrannasid ja ma ei vaja neid ka. Mul poleks aegagi nende jaoks. Aga erinevus oli see, et elasin emaga kahekesi. Õde ja vend olid oma elu peal. Meil oli väga rahulik elu. Riiud ema ja isa vahel jäid aega, mida mina ei mäleta. Küll aga nägi neid pealt minu vanem õde, kes keeras kapitaalselt ära. Eks tal oli ka korralik depressioon, aga 80ndatel ei tehtud sellest väljagi. Öeldi, et tüdruk on hukka läinud, pidutseb, joob, tõmbab poistega ringi, jäi rasedaks, jättis kooli pooleli. Oma vaimses tervises ja alkoprobleemides süüdistab ta kõiki siiani, olles ise juba üle keskea vana. Isegi mina olen süüdi, sest olin pere pesamuna ja mõnikord pidi mind vaatama. Igaljuhul oma õega ma ei suhtle juba mitu aastat.
Aga eks meil peres ongi geenides see depressioon. Me ei kannata pingeid. Oma lastega üritan piisavalt suhelda. Ikka oluliselt rohkem, kui minu ema. Minu ema ei huvitunud üldse minu tegemistest.
Õnneks tüdruk on aina enam hakanud oma asjadest rääkima. Ta käib poisteseltskonnas, aga kellegagi mingit suhet pole. Ütles veel, et ta ei meeldi poistele. See pani mind muidugi muigama, sest tüdruk on klassi üks ilusamaid, aga samas äärmiselt vaikne ja madala enesehinnanguga.
