Teema: Depressiivne teismeline

#4137035:

Tuppa kinni panemine teeb tõesti asja ainult hullemaks ja seda palun ära tee. Kas last nõustanud psühholoog ei ole valmis Sind ka kuulama ja nõustama. Kas kohaliku lastekaitsespetsialisti ja kooli sotsiaalpedagoogiga oled rääkinud?

Ma pole teemaalgataja, kuid ema samasugusele depressioonis noorele. Meil kestab seda saagat juba u 3 aastat ja lõppu ei paista.

Kusjuures mina olen kõikidelt siinmainitud spetsialistidelt abi küsinud ega ole seda üldse saanud – ei lapsele ega ka endale, paraku. Näen, et valitsevad tohutu suured käärid selle teabe vahel, mida levitatakse avalikkusele ja selle vahel, kuidas asjad tegelikult on.

Kui pöördusime lastekaitseametniku poole, viskas ta kohe, et laps tuleks perekonnast eraldada. Samas olime LOVis esimest korda elus, varem pole iialgi kellelgi meie perest sealse rahvaga kokkupuudet olnud. Ja niikui abi saamiseks pöördusime, nii silmapilkselt esmakordse kohtumise esimeste minutite jooksul tahtis lastekaitseametnik lapse turvakodusse saata. Ta ju ei tundnudki meie peret üldse! Ütlesime talle ainult, et ootame oma lapsele abi. Mitte mingit abi tal pakkuda polnudki peale turvakodu ja see oligi kogu “abi”. Pettumus.

Psühhiaater andis ka mulle soovituse, et noort ei saa tuppa kinni panna ja lõputu piiramine pole mingi lahendus. Ent kui noor oma sõbrannalt (kellega oli sõpradeks saanud hullumajas) saadud purgitäie tablettidega suitsiidi üritas, oli lastehaigla EMOs vihase valvearsti esimene küsimus mulle: “Kust ta tabletid sai, miks te teda ei valvanud!”

Ja nii ongi depressiooni põdevad noored ja nende vanemad jäetud tegelikult täiesti üksi ja ilma abita. Hoolimata kõikjal massimeedias pasundatavatest kõlavatest loosungitest, et abi saamiseks peab alati kohe pöörduma. Okei, pöörduda ju võib, ent kus see suur abi siis on?

Ikkagi jääb nii, et üksnes laps koos oma vanematega peavad ise sellest mülkast välja rabelema. Tuleb üles leida juurpõhjused ja püüda need kõrvaldada, muud imeabi siin pole.

#4137152:

#4137035:

Tuppa kinni panemine teeb tõesti asja ainult hullemaks ja seda palun ära tee. Kas last nõustanud psühholoog ei ole valmis Sind ka kuulama ja nõustama. Kas kohaliku lastekaitsespetsialisti ja kooli sotsiaalpedagoogiga oled rääkinud?

Ma pole teemaalgataja, kuid ema samasugusele depressioonis noorele. Meil kestab seda saagat juba u 3 aastat ja lõppu ei paista.

Kusjuures mina olen kõikidelt siinmainitud spetsialistidelt abi küsinud ega ole seda üldse saanud – ei lapsele ega ka endale, paraku. Näen, et valitsevad tohutu suured käärid selle teabe vahel, mida levitatakse avalikkusele ja selle vahel, kuidas asjad tegelikult on.

Kui pöördusime lastekaitseametniku poole, viskas ta kohe, et laps tuleks perekonnast eraldada. Samas olime LOVis esimest korda elus, varem pole iialgi kellelgi meie perest sealse rahvaga kokkupuudet olnud. Ja niikui abi saamiseks pöördusime, nii silmapilkselt esmakordse kohtumise esimeste minutite jooksul tahtis lastekaitseametnik lapse turvakodusse saata. Ta ju ei tundnudki meie peret üldse! Ütlesime talle ainult, et ootame oma lapsele abi. Mitte mingit abi tal pakkuda polnudki peale turvakodu ja see oligi kogu “abi”. Pettumus.

Psühhiaater andis ka mulle soovituse, et noort ei saa tuppa kinni panna ja lõputu piiramine pole mingi lahendus. Ent kui noor oma sõbrannalt (kellega oli sõpradeks saanud hullumajas) saadud purgitäie tablettidega suitsiidi üritas, oli lastehaigla EMOs vihase valvearsti esimene küsimus mulle: “Kust ta tabletid sai, miks te teda ei valvanud!”

Ja nii ongi depressiooni põdevad noored ja nende vanemad jäetud tegelikult täiesti üksi ja ilma abita. Hoolimata kõikjal massimeedias pasundatavatest kõlavatest loosungitest, et abi saamiseks peab alati kohe pöörduma. Okei, pöörduda ju võib, ent kus see suur abi siis on?

Ikkagi jääb nii, et üksnes laps koos oma vanematega peavad ise sellest mülkast välja rabelema. Tuleb üles leida juurpõhjused ja püüda need kõrvaldada, muud imeabi siin pole.

Ei ole need asjad nii. Oled ise nii hüsteeriline oma kirjutises, et ilmselt ei suuda mõtestatud abi leida.

Kooli sotsiaalpedagoog, kooli psühholoog.

Noorte psühholoog.

Perearsti visiit, esmased ravimid, cito saatekiri psühhiaatrile.

Edasi vaimse tervise õde, ss psühhiaater. Ravi peale, jälgimine.

#4137527:

Ravi peale, jälgimine.

Kui mina psühholoogiat õppisin, siis räägiti, et tegelikult on paljude antidepressantide toimemehhanism üldse teadmata. Ja 30 protsendil juhtudest antidepresant mõjub, 3o protsendil juhtudest platseebo mõjub (et oled ikka ravi saanud ja tundubki parem), aga umbes 30 protsendil juhtudest ei mõju antidepresant üldse. Seega see arusaam, et pange aga ravi peale ja siis on kõik ülilahe, ei ole üldse tõsi. Küllaltki masendav, aga nii on. Ja kui ma nägin neid inimesi, kes koolipsühholoogina tööle läksid, siis oli pilt ka päris masendav, suuremal osal oli endal igasugused probleemid. Depressiooni ravimine on päris keeruline teekond ja abi saada väga kerge ei ole.

#4137459:

Ei ole need asjad nii. Oled ise nii hüsteeriline oma kirjutises, et ilmselt ei suuda mõtestatud abi leida. Kooli sotsiaalpedagoog, kooli psühholoog. Noorte psühholoog. Perearsti visiit, esmased ravimid, cito saatekiri psühhiaatrile. Edasi vaimse tervise õde, ss psühhiaater. Ravi peale, jälgimine.

Olen see, kellele vastad. Kahjuks siiski asjad ongi nii. Jaa, minu laps juba käib kooli sotsiaalpedagoogi juures, samuti ta käib koolipsühholoogil, noorte psühholoogil, perearstil, psühhiaatril ning mugib hoolega ravimeid. Samuti käib ta vaimse tervise õe ja veelkord psühhiaatri juures. Ta käib kõigi nonde asjapulkade juures juba kolm aastat jutti. Kasu null.

Alguses, kui märkasin lapse probleeme, olin hästi lootusrikas ja positiivne. Eeldasin ajakirjanduses tehtava ajupesu põhjal, et kõik oleneb vaid abile pöördumisest ja küll siis hakkavadki asjad vägevalt paranema. Olin spetsialistide juures indu ja positiivsust täis ja tegin hoolega koostööd.

Kui nägin, et vanema ja lapse poolt tulevast koostööst ei piisagi, vaid vaja on ka õnne ja rohkematki, siis hakkas mu innukus tasapisi raugema. Abi me ei saanud, üritan oma last nüüd kuidagi lihtsalt elus hoida. Sellises olukorras on kõrvalseisjatel mugav ükskõikselt visata, et “äh, hüsteeriline oled”, kui endal kogemused selle valla päriselust puuduvad.

#4137638:

Depressiooniga on kõige tõhusam KKT (kognitiiv-käitumisteraapia), kus tuleb teha väga palju tööd. KKT-s antakse kodused ülesanded ja peab olema motivatsiooni, et mõttemustreid muuta.

Ee… võibolla ma olen millestki valesti aru saanud, aga kas depressiooni puhul polegi üks põhiprobleeme selles, et ei ole motivatsiooni ega jaksu midagi teha, saati veel väga palju tööd teha?  Ja kas need spetsialistid siis seletavad seda hädas lapsele ka nii, et kui motivatsiooni pole, siis polegi midagi teha ja võib end lihtsalt maha kanda?

Minu jaoks kõlab see nagu soovitus sohu kukkunul iseennast juukseid pidi välja tõmmata. Ja selles valguses kõlab see promo, mis igalt poolt tuleb, et muudkui pöörduge ja abi on olemas, lihtsalt asjatu lootuse tekitamisena.

#4137458:

#4136937:

#4136926:

Kas su laps lõigub ennast?? Vaata üle käed, reied jne.

Räägi lapsega, et kas ta näiteks sooviks kooli vahetada kuhugi, kus on ka õpilaskodu.

Ma ei hakka täpsemalt rääkima, millega laps tegeleb, aga lõikumine on suht tühine asi muude kõrval. See ei ole ohtlik. Nagu ütlesin, laps on suunatud haiglaravile. Ju siis on põhjust.

Ise tunnen puudust sellest, et keegi juskui ei nõusta, kuidas sellise lapsega käituda. Mida lubada, mida mitte. Ta tahab teha keelatud asju, aga ma justkui ei saa teda ka kinni hoida. Sain aru, et tähtis on, et ta suhtleks oma eakaaslastega ja ei tunneks end üksi. Aga pildile on ilmunud ka poisid ja see mulle ei meeldi. Valetab, et on sõbranna juures, aga tegelikult ei ole. Ta põhimõtteliselt teeb, mis tahab. Ma peaks ta tuppa kinni panema, et teda takistada, aga see teeb asja veel hullemaks. Ma saan ainult nii palju teha, et jälgin, et ta oma elu kallale ei kipuks, aga väljas käimisi ma hetkel ei keela kuigi tahaks. Väga keeruline olukord.

Sa väidad, et lõikumine pole ohtlik???

Üldse saad aru, millega siin tegu?

Mina näen iga päev neid lõikujaid, kelle elu peab EMO kiirkorras päästma ja sa tuled mulle ütlema, et lõikumine on pisiasi?

Ma ei tea, keda ja kus sa näed, aga lõikumine pole ohtlik. Seda ütles mulle ka psühhiaater. Sellega ei jõua keegi emo-sse. See pole enesetapukatse. See on endale valu põhjustamine. Ma ei teadnud sellest midagi. Ei näinud lapse kätel ega jalgadel midagi. Ta ainult väitis, et raseerides lõikas kogemata sisse. Tegelikult lõikus ta end pidevalt. Ega see pole veenide läbi lõikamine. Need on pindmised haavad. Emosse jõudsime ikka tablettide üledoosiga.

Ma ausalt öeldes lootsin siit edulugusid kuulda, aga neid jutte lugedes… Meid ootab suur töö ees. Aga laps pole hetkel üldse paranemisest huvitatud. Kahetseb üldse, et psühholoogi juurde läks. Haiglasse pääsemine on pääsemine koolist.

#4137594:

Jaa, minu laps juba käib kooli sotsiaalpedagoogi juures, samuti ta käib koolipsühholoogil, noorte psühholoogil, perearstil, psühhiaatril ning mugib hoolega ravimeid. Samuti käib ta vaimse tervise õe ja veelkord psühhiaatri juures. Ta käib kõigi nonde asjapulkade juures juba kolm aastat jutti. Kasu null.

Millised muutused lapse elus tehtud ? Mida Sina ise teistmoodi teed ? Muidugi ei muutu mitte midagi, kui mitte midagi ei muudeta. Mitte üks nõustaja ei saa ju ometi ära teha neid otsuseid, mis lapse elu mõjutavad ja mida saavad teha ainult lapsevanemad.

#4137849:

Ma ei tea, keda ja kus sa näed, aga lõikumine pole ohtlik. Seda ütles mulle ka psühhiaater. Sellega ei jõua keegi emo-sse. See pole enesetapukatse. See on endale valu põhjustamine. Ma ei teadnud sellest midagi. Ei näinud lapse kätel ega jalgadel midagi. Ta ainult väitis, et raseerides lõikas kogemata sisse. Tegelikult lõikus ta end pidevalt. Ega see pole veenide läbi lõikamine. Need on pindmised haavad. Emosse jõudsime ikka tablettide üledoosiga. Ma ausalt öeldes lootsin siit edulugusid kuulda, aga neid jutte lugedes… Meid ootab suur töö ees. Aga laps pole hetkel üldse paranemisest huvitatud. Kahetseb üldse, et psühholoogi juurde läks. Haiglasse pääsemine on pääsemine koolist.

Kahju, et teil nii. Oleme saatusekaaslased ja paraku ka endal edulugu tuua pole. Ei ole abi saanud, ehkki oleme otsinud. Tunneme end väga üksi.

Haiglast hankis meie noor endale uued sõbrad. Tõtt öelda tundub see haiglaperiood liiga pikk. Selle aja jooksul jääb noor koolis põhjalikult maha, täiskasvanu jääb maha tööelus… Kõrvalseisja küll ütleks, et ikka tervis on peamine – ongi, kuid vaimne tervis sõltub tohutult palju eduelamustest. Ja kui see noor liiga pikkade haiglasistumiste tõttu klassis istuma jäetakse, siis see tema vaimsele tervisele hästi küll ei mõju – pigem hoopis tühistab kogu haiglast saadud kasu.

Lõikumise osas ütleks, et jälgida tuleb ikka, kuna nad võivad mingil hetkel ka ohtlikke sisselõikeid tegema hakata. Minu omal on olnud ikka päris suuri lihashaavu, mis vajanuks õmblemist.

Noored räägivad, et lastehaiglas suhtutakse nende enesevigastamistesse sageli vaenulikult ja kohati väljendub see ka kehvemas ravis. Näiteks võidakse jätta depressioonis noore suured lihashaavad õmblemata (ehkki need vajaks õmblemist), või siis õmmeldakse, aga ilma tuimastuseta.

Meil on koju ostetud seif, mis paikneb elutoas ja kuhu lähevad igal õhtul kööginoad, käärid ja tabletid. Välisukse võti vanemate padja alla. Hetkel on pisut rahulikum periood, ilmselt seoses gümnaasiumikatsetega, kuna hetkel on noorel tänu katsetele mõtted mujal ja pole aega oma haigusega tegeleda.

#4137594:

#4137459:

Ei ole need asjad nii. Oled ise nii hüsteeriline oma kirjutises, et ilmselt ei suuda mõtestatud abi leida. Kooli sotsiaalpedagoog, kooli psühholoog. Noorte psühholoog. Perearsti visiit, esmased ravimid, cito saatekiri psühhiaatrile. Edasi vaimse tervise õde, ss psühhiaater. Ravi peale, jälgimine.

Olen see, kellele vastad. Kahjuks siiski asjad ongi nii. Jaa, minu laps juba käib kooli sotsiaalpedagoogi juures, samuti ta käib koolipsühholoogil, noorte psühholoogil, perearstil, psühhiaatril ning mugib hoolega ravimeid. Samuti käib ta vaimse tervise õe ja veelkord psühhiaatri juures. Ta käib kõigi nonde asjapulkade juures juba kolm aastat jutti. Kasu null.

Alguses, kui märkasin lapse probleeme, olin hästi lootusrikas ja positiivne. Eeldasin ajakirjanduses tehtava ajupesu põhjal, et kõik oleneb vaid abile pöördumisest ja küll siis hakkavadki asjad vägevalt paranema. Olin spetsialistide juures indu ja positiivsust täis ja tegin hoolega koostööd.

Kui nägin, et vanema ja lapse poolt tulevast koostööst ei piisagi, vaid vaja on ka õnne ja rohkematki, siis hakkas mu innukus tasapisi raugema. Abi me ei saanud, üritan oma last nüüd kuidagi lihtsalt elus hoida. Sellises olukorras on kõrvalseisjatel mugav ükskõikselt visata, et “äh, hüsteeriline oled”, kui endal kogemused selle valla päriselust puuduvad.

Vabandan, kui su tundeid riivasin, aga mul on väga otsesed kogemused päriselust kahjuks.

Ka minu laps on sügavalt depressiivne.

Kadalipp õigete spetsialistide juurde jõudmiseks oli karm, pidin ikka nõudma ja käratama ja igati oma lapse eest seisma. Aga see tõi tulemuse, saime spetsialistide juurde kõigest paari kuuga, mis Eesti psūhhiaatrilises abis on ülikiirelt.

Ma ei tea, kus te asute, kui Tallinn, oskan ehk soovitusi anda.

#4138032:

#4137849:

Ma ei tea, keda ja kus sa näed, aga lõikumine pole ohtlik. Seda ütles mulle ka psühhiaater. Sellega ei jõua keegi emo-sse. See pole enesetapukatse. See on endale valu põhjustamine. Ma ei teadnud sellest midagi. Ei näinud lapse kätel ega jalgadel midagi. Ta ainult väitis, et raseerides lõikas kogemata sisse. Tegelikult lõikus ta end pidevalt. Ega see pole veenide läbi lõikamine. Need on pindmised haavad. Emosse jõudsime ikka tablettide üledoosiga. Ma ausalt öeldes lootsin siit edulugusid kuulda, aga neid jutte lugedes… Meid ootab suur töö ees. Aga laps pole hetkel üldse paranemisest huvitatud. Kahetseb üldse, et psühholoogi juurde läks. Haiglasse pääsemine on pääsemine koolist.

Kahju, et teil nii. Oleme saatusekaaslased ja paraku ka endal edulugu tuua pole. Ei ole abi saanud, ehkki oleme otsinud. Tunneme end väga üksi.

Haiglast hankis meie noor endale uued sõbrad. Tõtt öelda tundub see haiglaperiood liiga pikk. Selle aja jooksul jääb noor koolis põhjalikult maha, täiskasvanu jääb maha tööelus… Kõrvalseisja küll ütleks, et ikka tervis on peamine – ongi, kuid vaimne tervis sõltub tohutult palju eduelamustest. Ja kui see noor liiga pikkade haiglasistumiste tõttu klassis istuma jäetakse, siis see tema vaimsele tervisele hästi küll ei mõju – pigem hoopis tühistab kogu haiglast saadud kasu.

Lõikumise osas ütleks, et jälgida tuleb ikka, kuna nad võivad mingil hetkel ka ohtlikke sisselõikeid tegema hakata. Minu omal on olnud ikka päris suuri lihashaavu, mis vajanuks õmblemist.

Noored räägivad, et lastehaiglas suhtutakse nende enesevigastamistesse sageli vaenulikult ja kohati väljendub see ka kehvemas ravis. Näiteks võidakse jätta depressioonis noore suured lihashaavad õmblemata (ehkki need vajaks õmblemist), või siis õmmeldakse, aga ilma tuimastuseta.

Meil on koju ostetud seif, mis paikneb elutoas ja kuhu lähevad igal õhtul kööginoad, käärid ja tabletid. Välisukse võti vanemate padja alla. Hetkel on pisut rahulikum periood, ilmselt seoses gümnaasiumikatsetega, kuna hetkel on noorel tänu katsetele mõtted mujal ja pole aega oma haigusega tegeleda.

Paid teile! Väga südamlik ja siiras postitus.

Mina oma lapsega ei saa siiski kinnitada, et haigla ei hooli. Tallinna Lastehaigla jooksis ikka ülihelikiirusel, laps lauale ja haavu õmblema, kui haiglasse jõudsime …

Ühtki halba sõna polnud, ainult siiras ja soe osavõtlikkus nii lapse kui minu osas, kes ma seal seina ääres nutsin. Eks sõltub kõik konkreetsetest inimestest, kes vahetuses satuvad olema.

Tänu valves olnud vastutavale arstile saime ka koheselt psühhiaatri vastuvõtule, peale haavade õmblemist, kui verejooksu kinni sai, hakkas ise kohe helistama.

#4138098:

#4138053:

#4137849:

#4137458:

#4136937:

#4136926:

Kas su laps lõigub ennast?? Vaata üle käed, reied jne.

Räägi lapsega, et kas ta näiteks sooviks kooli vahetada kuhugi, kus on ka õpilaskodu.

Ma ei hakka täpsemalt rääkima, millega laps tegeleb, aga lõikumine on suht tühine asi muude kõrval. See ei ole ohtlik. Nagu ütlesin, laps on suunatud haiglaravile. Ju siis on põhjust.

Ise tunnen puudust sellest, et keegi juskui ei nõusta, kuidas sellise lapsega käituda. Mida lubada, mida mitte. Ta tahab teha keelatud asju, aga ma justkui ei saa teda ka kinni hoida. Sain aru, et tähtis on, et ta suhtleks oma eakaaslastega ja ei tunneks end üksi. Aga pildile on ilmunud ka poisid ja see mulle ei meeldi. Valetab, et on sõbranna juures, aga tegelikult ei ole. Ta põhimõtteliselt teeb, mis tahab. Ma peaks ta tuppa kinni panema, et teda takistada, aga see teeb asja veel hullemaks. Ma saan ainult nii palju teha, et jälgin, et ta oma elu kallale ei kipuks, aga väljas käimisi ma hetkel ei keela kuigi tahaks. Väga keeruline olukord.

Sa väidad, et lõikumine pole ohtlik???

Üldse saad aru, millega siin tegu?

Mina näen iga päev neid lõikujaid, kelle elu peab EMO kiirkorras päästma ja sa tuled mulle ütlema, et lõikumine on pisiasi?

Ma ei tea, keda ja kus sa näed, aga lõikumine pole ohtlik. Seda ütles mulle ka psühhiaater. Sellega ei jõua keegi emo-sse. See pole enesetapukatse. See on endale valu põhjustamine. Ma ei teadnud sellest midagi. Ei näinud lapse kätel ega jalgadel midagi. Ta ainult väitis, et raseerides lõikas kogemata sisse. Tegelikult lõikus ta end pidevalt. Ega see pole veenide läbi lõikamine. Need on pindmised haavad. Emosse jõudsime ikka tablettide üledoosiga.

Ma ausalt öeldes lootsin siit edulugusid kuulda, aga neid jutte lugedes… Meid ootab suur töö ees. Aga laps pole hetkel üldse paranemisest huvitatud. Kahetseb üldse, et psühholoogi juurde läks. Haiglasse pääsemine on pääsemine koolist.

Tead, ära tule mulle ütlema, et lõikumine pole ohtlik. Kui sina nii arvad, siis palju edu, kuniks oma lapse vereloigust teadvusetuna leiad ja hüsteerias EMO poole kihutad.

Psühhiaater teil siis ikka mingi kolmas klass, kui arvab, et see pole ohtlik.

Minu oma on aasta lõikunud ja paar korda on tõmmanud nii sügavalt, et lihas luuni lahti nagu roos. Pole EMO teema, kui veri lahmab, kinni ei saa? Kui EMO arstid jooksevad ja saab oma 7-8 õmblust?

Et sa tead ikka paremini?

Kui ignorantne saad sa küll olla, kui endal laps nii augus ja siin tegelikult maalitakse sulle tõest pilti, et sind hoiatada?

Võib-olla ma tõesti olen ignorantne. Saad aru, see asi on minu jaoks uus. Ma ju ka ei tea. Kuulan, mis spetsialistid ütlevad. Sinu lapse lõikumine on ju hoopis midagi muud ja aitäh, et sa seda jagasid. Oskan nüüd ka selle koha pealt ettevaatlikum olla ja terariistad ära korjata.

Ma ei saa tegelikult ikkagi aru, kust lapsele sellised mõtted pähe tulevad. Mul on tunne, et kui poleks sots.meediat, siis laps ei tuleks elus selle peale, et end lõikuda. Ma võin ise olla hullumiseni mustas augus, nutta järjest mitu päeva, aga mul ei teki tahtmist endale haiget teha. Kas see on tähelepanuvajadus? Lapse jutust jäi kõlama, et üks tüdruk võttis tablette ja kohe vanemad hakkasid teda nunnutama, suhted läksid korraks paremaks, viidi reisile jne. No mida kuradit? Teistmoodi saab ka tähelepanu. Põhimõtteliselt on nii, et lase mul kõike teha, mis ma tahan. Ära riidle, kui ma ei õpi. Luba mul veipida, luba mul öösiti ära olla ja meie vahel on kõik ok. Ma võib-olla siis nii tihti ei lõigu ennast. Ära sa jumala eest mult midagi nõua, muidu mu stressitase kohe tõuseb. Kas see on väljapressimine? Kas see ongi tänapäeva normaalsus? Ma hakkan aru saama, miks osad inimesed lapsi ei taha. Mul oli perekonnast väga iganenud arusaam. Meil omal ajal sellist jama ei toimunud. Vähemalt mitte minu tutvusringkonnas. Aga polnud ka sots.meediat, mis kõike mõjutab ja enamus ajast ära võtab. Lapsel jäi aega õppimiseks ja seda ikka tehti mitu tundi päevas, natuke oli aega ka õues olla, hobidega tegeleda.

Kas see ongi heaoluühiskonna tulem. Tõelstu tekib tunne, et sellised lapsed tuleks Ukrainasse saata, küll siis eluisu tagasi tuleb. Vangilaagrites inimesed võitlesid oma elu eest, nälgisid, neid peksti ja vägistati. Kellelgi polnud depressiooni, vaid meeletu elujanu. Ja noor, kes on piltilus, peenike, kellel on kõht täis, soe kodu, oma tuba, sõbrad, kõige kallim iPhone taskus ja ikka on depressioon. Päris ausalt, väga raske on seda kõike mõista.

Aga miks sa ei tegele oma lapsega, miks te ei lähe reisile jne. Kas su last tôesti peab kasvatama, hoidma ja nunnutama psühhiaater. Arvata siiski et see kôik on sinu tegemata töö ja sa süüdistad südamerahuga isegi meediat. No ja mis siis, meedia oli on ja jääb. Ise oled samasugune depresiivne tüüp. Peaasi et olla Eestimaa uhkus, palju lapsi, aga mis kvaliteet. Laste kasvatamine muide ei olegi lihtne, pole seda kunagi olnudki.

#4138104:

#4138098:

#4138053:

#4137849:

#4137458:

#4136937:

#4136926:

Kas su laps lõigub ennast?? Vaata üle käed, reied jne.

Räägi lapsega, et kas ta näiteks sooviks kooli vahetada kuhugi, kus on ka õpilaskodu.

Ma ei hakka täpsemalt rääkima, millega laps tegeleb, aga lõikumine on suht tühine asi muude kõrval. See ei ole ohtlik. Nagu ütlesin, laps on suunatud haiglaravile. Ju siis on põhjust.

Ise tunnen puudust sellest, et keegi juskui ei nõusta, kuidas sellise lapsega käituda. Mida lubada, mida mitte. Ta tahab teha keelatud asju, aga ma justkui ei saa teda ka kinni hoida. Sain aru, et tähtis on, et ta suhtleks oma eakaaslastega ja ei tunneks end üksi. Aga pildile on ilmunud ka poisid ja see mulle ei meeldi. Valetab, et on sõbranna juures, aga tegelikult ei ole. Ta põhimõtteliselt teeb, mis tahab. Ma peaks ta tuppa kinni panema, et teda takistada, aga see teeb asja veel hullemaks. Ma saan ainult nii palju teha, et jälgin, et ta oma elu kallale ei kipuks, aga väljas käimisi ma hetkel ei keela kuigi tahaks. Väga keeruline olukord.

Sa väidad, et lõikumine pole ohtlik???

Üldse saad aru, millega siin tegu?

Mina näen iga päev neid lõikujaid, kelle elu peab EMO kiirkorras päästma ja sa tuled mulle ütlema, et lõikumine on pisiasi?

Ma ei tea, keda ja kus sa näed, aga lõikumine pole ohtlik. Seda ütles mulle ka psühhiaater. Sellega ei jõua keegi emo-sse. See pole enesetapukatse. See on endale valu põhjustamine. Ma ei teadnud sellest midagi. Ei näinud lapse kätel ega jalgadel midagi. Ta ainult väitis, et raseerides lõikas kogemata sisse. Tegelikult lõikus ta end pidevalt. Ega see pole veenide läbi lõikamine. Need on pindmised haavad. Emosse jõudsime ikka tablettide üledoosiga.

Ma ausalt öeldes lootsin siit edulugusid kuulda, aga neid jutte lugedes… Meid ootab suur töö ees. Aga laps pole hetkel üldse paranemisest huvitatud. Kahetseb üldse, et psühholoogi juurde läks. Haiglasse pääsemine on pääsemine koolist.

Tead, ära tule mulle ütlema, et lõikumine pole ohtlik. Kui sina nii arvad, siis palju edu, kuniks oma lapse vereloigust teadvusetuna leiad ja hüsteerias EMO poole kihutad.

Psühhiaater teil siis ikka mingi kolmas klass, kui arvab, et see pole ohtlik.

Minu oma on aasta lõikunud ja paar korda on tõmmanud nii sügavalt, et lihas luuni lahti nagu roos. Pole EMO teema, kui veri lahmab, kinni ei saa? Kui EMO arstid jooksevad ja saab oma 7-8 õmblust?

Et sa tead ikka paremini?

Kui ignorantne saad sa küll olla, kui endal laps nii augus ja siin tegelikult maalitakse sulle tõest pilti, et sind hoiatada?

Võib-olla ma tõesti olen ignorantne. Saad aru, see asi on minu jaoks uus. Ma ju ka ei tea. Kuulan, mis spetsialistid ütlevad. Sinu lapse lõikumine on ju hoopis midagi muud ja aitäh, et sa seda jagasid. Oskan nüüd ka selle koha pealt ettevaatlikum olla ja terariistad ära korjata.

Ma ei saa tegelikult ikkagi aru, kust lapsele sellised mõtted pähe tulevad. Mul on tunne, et kui poleks sots.meediat, siis laps ei tuleks elus selle peale, et end lõikuda. Ma võin ise olla hullumiseni mustas augus, nutta järjest mitu päeva, aga mul ei teki tahtmist endale haiget teha. Kas see on tähelepanuvajadus? Lapse jutust jäi kõlama, et üks tüdruk võttis tablette ja kohe vanemad hakkasid teda nunnutama, suhted läksid korraks paremaks, viidi reisile jne. No mida kuradit? Teistmoodi saab ka tähelepanu. Põhimõtteliselt on nii, et lase mul kõike teha, mis ma tahan. Ära riidle, kui ma ei õpi. Luba mul veipida, luba mul öösiti ära olla ja meie vahel on kõik ok. Ma võib-olla siis nii tihti ei lõigu ennast. Ära sa jumala eest mult midagi nõua, muidu mu stressitase kohe tõuseb. Kas see on väljapressimine? Kas see ongi tänapäeva normaalsus? Ma hakkan aru saama, miks osad inimesed lapsi ei taha. Mul oli perekonnast väga iganenud arusaam. Meil omal ajal sellist jama ei toimunud. Vähemalt mitte minu tutvusringkonnas. Aga polnud ka sots.meediat, mis kõike mõjutab ja enamus ajast ära võtab. Lapsel jäi aega õppimiseks ja seda ikka tehti mitu tundi päevas, natuke oli aega ka õues olla, hobidega tegeleda.

Kas see ongi heaoluühiskonna tulem. Tõelstu tekib tunne, et sellised lapsed tuleks Ukrainasse saata, küll siis eluisu tagasi tuleb. Vangilaagrites inimesed võitlesid oma elu eest, nälgisid, neid peksti ja vägistati. Kellelgi polnud depressiooni, vaid meeletu elujanu. Ja noor, kes on piltilus, peenike, kellel on kõht täis, soe kodu, oma tuba, sõbrad, kõige kallim iPhone taskus ja ikka on depressioon. Päris ausalt, väga raske on seda kõike mõista.

Aga miks sa ei tegele oma lapsega, miks te ei lähe reisile jne. Kas su last tôesti peab kasvatama, hoidma ja nunnutama psühhiaater. Arvata siiski et see kôik on sinu tegemata töö ja sa süüdistad südamerahuga isegi meediat. No ja mis siis, meedia oli on ja jääb. Ise oled samasugune depresiivne tüüp. Peaasi et olla Eestimaa uhkus, palju lapsi, aga mis kvaliteet. Laste kasvatamine muide ei olegi lihtne, pole seda kunagi olnudki.

Kas sa tõesti arvad, et ma ei taha minna lapsega reisile või et mulle ei meeldi reisimine. Üks inimene peab üleval 6 inimest ja sa räägid reisimisest? Miks sa sellist jama ajad. Ma käisin soojal maal viimati 14 aastat tagasi ja see sama tüdruk oli siis 3-kuune meil kaasas. Vanem poiss oli vanaemaga. Me tuleme kuidagi rahaliselt välja. Lastel on kõik olemas. Võimalus on kinos käia või teatris, aga sinna ei taha keegi minna. Tõesti reise ei saa lubada. Mul pole kedagi, kes nooremat last vaatab. Tassin teda igale poole arstide juurde kaasa. Me käime mehega aastas korra ehk teatris või kuskil ja siis vanemad lapsed vaatavad nooremat. Ma ei rakenda neid tihti nooremat vaatama, nagu siin keegi väitis. Tüdruku tuba on nagu seapesa. Ma ei kommenteeri. Ta ei tee koduseid töid, ma ei sunni teda tulema maale suvel, sest ta ei taha. Ta ei taha midagi teha ja pole kunagi midagi tahtnudki teha. Ega siis tal koguaeg pole depressioon olnud. Tal pole ühtegi hobi peale enda mukkimise, küünte, ripsmete ja uute riiete. Kõik trennid on ta pooleli jätnud. Ma ei oska talle enam rohkem meelejärele olla. Me oleme kahekesi käinud juuksuris. Tema unistus kallist juuste värvimisest täitus. Peaaegu 300eurot maksis juuste värvimine. Me käime koos šoppamas, kui võimalust on. Me räägime. Aga ikka on vähe. Kogu aeg on vähe.
Mitu korda ma pean ütlema, et ma tean, et olen teinud väga palju vigu. Laste saamine oli nr 1 viga. Ma olen liiga nõrk inimene. Ei talu pingeid. Ma tahaks sellest rattalt maha astuda ja saata kõik kuradile. Aga ma ei saa. Ja ma ei saa aega tagasi keerata. Nüüd jääb edasi vaid võidelda, et kõik ellu jääks.
Aitäh süüdistuste ja näpuga näitamise eest. Kindlasti sul hakkas hea. Minul ei ole hea. Ma isegi ei jaksa enam nutta.

#4138197:

#4138181:

Kas sa tõesti arvad, et ma ei taha minna lapsega reisile või et mulle ei meeldi reisimine. Üks inimene peab üleval 6 inimest ja sa räägid reisimisest? Miks sa sellist jama ajad. Ma käisin soojal maal viimati 14 aastat tagasi ja see sama tüdruk oli siis 3-kuune meil kaasas. Vanem poiss oli vanaemaga. Me tuleme kuidagi rahaliselt välja. Lastel on kõik olemas.

Kullake, olen see teine deprekaga noore ema. Meil üsna sarnased mõtted-tunded selle koha pealt ????

Mis reisimisse puutub, siis esiteks ei peagi tegema mingit suurt ja kallist ühe-kahe nädalast soojamaareisi, vaid piisab ka näiteks Stockholmi või Helsingi kruiisist. Deprekas noorega reisimine võib pealegi võtta väga ootamatu pöörde, sest tema käitumine võib olla ettearvamatu. Pool aastat tagasi käisime perega Türgis ja siis tekkis ikka mitu sellist keerulist situatsiooni temaga. Näiteks võib deprekas noor äkitselt keelduda väljasõidust, keeldub kaameliga mägedesse sõitmast või tuleb jõeraftingul peale paanikahoog, ja siis tuleb kriisisituatsioonis säilitada vanemal külm pea. Õnneks oli abikaasa samuti olemas ja saime kordamööda teda valvata. Seetõttu mina küll ei julgeks deprekas noorega kahekesi praeguses seisus kuskile Helsingist kaugemale reisida, kui tuleb tal võõras kohas masendushoog peale, ei suuda ma teda valvata ega temaga üksi hakkama saada. Istungi kogu päeva hotellitoas ja teen talle aktiivset kuulamist. Parem ikka, kui lähedased ja kodune turvavõrgustik ümber on. Aga need, kes seda kogenud pole, ei tule selle pealegi, arusaadav.

Nii et kui reisida, siis soovitan teil nt Helsingisse sõita ja seal päeva veeta. See peaks teile mõlemale jõukohane olema ja ei võta ka rahaliselt tükki küljest, kui soodukaga sõidate. (Kui palju kohapeal kulutate, see on juba teie otsustada.) Te ei pea sõitma kahekesi, vaid osa pereliikmeid võib ka kaasa tulla, seltsis lõbusam (eeldades muidugi, et nendega suhted on enam-vähem ja ei teki konflikte). Vahepeal võite jagada rühmadeks huvide järgi – nt sina tütrega lähete paariks tunniks shopingutuurile, aga mees pojaga nt jäätist sööma vms. Aga ega see reisiminegi mingi võluvits pole, mis kõike kohe lahendab, lihtsalt väike vaheldus argipäeva. Põhiline ikka, et saaksite oma koduse elu rahulikuks.

Vôiks ju ema kahekesi minna selle probleemidega lapsega ja tehagi seda mida laps soovib ja sihtkoha vôik ka laps ise valida. Laps tunneb et temast hoolitkse. Tegevus peab olema ja räägi, vôida tema usaldus.

Tunnen kaasa emadele, kelle lapsel on reaalne probleem, aga vaimse tervise septsialistidelt abi saa. Kahjuks soovitusi anda pole. Mul endal on olnud pikalt diagnoosimata probleem, mille tõttu jooksin psühhiaatrite vahet. Perearst suunas Tervisekassa rahade eest edasi psühhiaatri juurde. Selgus, et vähesed kohad suudavad leida vaba aega, ka arstide tasulised vastuvõtud on puupüsti täis. Ja kui mõnel psühhiaatril pole mingit järjekorda ja saab samal päeval, siis ei pruugi see patsiendile parim lahendus olla. Otsisin kõvasti soovitusi internetist vastavatelt gruppidelt. Esimese arsti vastuvõtt (alustada tuli vaimse tervise õest, peale seda alles sai arsti juurde) kokku läks üle 200 euro maksma. Sattusin juhuslikult verinoore arsti juurde, kelle soovitusi järgisin aga nendest abi ei olnud. Seejärel teine erakliinik, taaskord vaimse tervise õde ja 2 x psühhiaatri vastuvõttu. Oli kasu, aga arst ei tee hetkel vastuvõtte. Kolmas erakliinik,õnneks sain kohe psühhiaatri juurde, aga ka tema vastvõtt maksis 170 eurot. Ausalt öeldes ma ei taha siiani neid summasid kokku lugeda, ilmselt on kulunud u 700-1000 eurot. Ja ka tabletiravi alustatakse katse eksituse meetodil, ei ole nii et arst kütab kuudeks retseptid patsiendile. Alguses vaadatakse sobivust kuu haaval. Mis tähendab, et igal juhul on kordusvisiiti vaja. Ma ei tea millistel peredel on sellist raha võtta. Minul hetkel oli, aga ka mitte igal ajal pole võimalik. kellel endal pole olnud probleeme või pereliikmel pole samuti olnud, siis sellest ei saa aru  lihtsalt. Ja mul on veel pigem keskmine probleem, ma suudan tööl käia. Aga on ka juhtumeid, kus inimene ei saa voodistki välja. Õnneks on olemas ka väga häid terapeute (kelle ootejärjekorrad on samuti kuude piikused). Suvalist psühholoogi pigem ei usalda. Elasin nimelt omal ajal ühiselamus koos psüh.tudengitega ja üldiselt neil olid enamikel mingid vaimsed probleemid. Seega isegi siis kui jaksad raha hullunult välja käia, isegi see ei taga, et saad esimese korraga arsti või terapudi juurde, kellega klapib.

#4138226:

Tunnen kaasa emadele, kelle lapsel on reaalne probleem, aga vaimse tervise septsialistidelt abi saa. Kahjuks soovitusi anda pole. Mul endal on olnud pikalt diagnoosimata probleem, mille tõttu jooksin psühhiaatrite vahet. Perearst suunas Tervisekassa rahade eest edasi psühhiaatri juurde. Selgus, et vähesed kohad suudavad leida vaba aega, ka arstide tasulised vastuvõtud on puupüsti täis. Ja kui mõnel psühhiaatril pole mingit järjekorda ja saab samal päeval, siis ei pruugi see patsiendile parim lahendus olla. Otsisin kõvasti soovitusi internetist vastavatelt gruppidelt. Esimese arsti vastuvõtt (alustada tuli vaimse tervise õest, peale seda alles sai arsti juurde) kokku läks üle 200 euro maksma. Sattusin juhuslikult verinoore arsti juurde, kelle soovitusi järgisin aga nendest abi ei olnud. Seejärel teine erakliinik, taaskord vaimse tervise õde ja 2 x psühhiaatri vastuvõttu. Oli kasu, aga arst ei tee hetkel vastuvõtte. Kolmas erakliinik,õnneks sain kohe psühhiaatri juurde, aga ka tema vastvõtt maksis 170 eurot. Ausalt öeldes ma ei taha siiani neid summasid kokku lugeda, ilmselt on kulunud u 700-1000 eurot. Ja ka tabletiravi alustatakse katse eksituse meetodil, ei ole nii et arst kütab kuudeks retseptid patsiendile. Alguses vaadatakse sobivust kuu haaval. Mis tähendab, et igal juhul on kordusvisiiti vaja. Ma ei tea millistel peredel on sellist raha võtta. Minul hetkel oli, aga ka mitte igal ajal pole võimalik. kellel endal pole olnud probleeme või pereliikmel pole samuti olnud, siis sellest ei saa aru lihtsalt. Ja mul on veel pigem keskmine probleem, ma suudan tööl käia. Aga on ka juhtumeid, kus inimene ei saa voodistki välja. Õnneks on olemas ka väga häid terapeute (kelle ootejärjekorrad on samuti kuude piikused). Suvalist psühholoogi pigem ei usalda. Elasin nimelt omal ajal ühiselamus koos psüh.tudengitega ja üldiselt neil olid enamikel mingid vaimsed probleemid. Seega isegi siis kui jaksad raha hullunult välja käia, isegi see ei taga, et saad esimese korraga arsti või terapudi juurde, kellega klapib.

Õnneks on nii, et lastele spetsialistid on tasuta. Valla enda psühholoog on ka tasuta. Ju siis vald maksab kinni. Ma ise käisin ka tasuta psühholoogi vastuvõtul ja siis sain ka lapse tema juurde. Läbi perearsti saime suhteliselt kohe ka Tallinnasse vaimseterviseõe juurde ja sealt edasi kohe psühhiaatri juurde. Asjad liiguvad kiiresti, kui nähakse, et on reaalne oht elule. Ja minu lapse puhul see oli nii. Pärast Emos käimist võeti juba kiirelt ühendust Lastehaiglaga, et laps saaks ravile. Ja see kõik tuli nii äkki minu jaoks, et kui vaimsetervise õde mulle helistas ja soovitas tabletid ära korjata, siis ma ei uskunud teda. See pole võimalik. Jutt ei käi minu lapsest. Täielik šokk.