Teema: Depressiivne teismeline

#4138274:

#4138208:

Vôiks ju ema kahekesi minna selle probleemidega lapsega ja tehagi seda mida laps soovib ja sihtkoha vôik ka laps ise valida. Laps tunneb et temast hoolitkse. Tegevus peab olema ja räägi, vôida tema usaldus.

Et kui laps ise valib Kariibi mere kruiisi, siis ema peab ta kohe sinna viima, muidu ema “ei hooli”. Tore.

No täpselt. Ma just küsisin, kas tüdruk tahaks kuskile minna. Ikka soojale maale, vastas tema. Ma isegi enam ei unista sellest. Kuskile Soome või Rootsi ei viitsi keegi minna. Seal on küll käidud. Ütles vaid, et suvel võiks minna kuskile, kus käinud ei ole, aga talvel ta küll ei taha kuskil looduses jalutada. Söögikohtadesse ta pole näiteks üldse nõus tulema. Isegi Hesburgeri peame kaasa ostma. Tal on sotsiaalärevushäire.

#4138098:

Ma ei saa tegelikult ikkagi aru, kust lapsele sellised mõtted pähe tulevad. Mul on tunne, et kui poleks sots.meediat, siis laps ei tuleks elus selle peale, et end lõikuda. Ma võin ise olla hullumiseni mustas augus, nutta järjest mitu päeva, aga mul ei teki tahtmist endale haiget teha. Kas see on tähelepanuvajadus? Lapse jutust jäi kõlama, et üks tüdruk võttis tablette ja kohe vanemad hakkasid teda nunnutama, suhted läksid korraks paremaks, viidi reisile jne. No mida kuradit? Teistmoodi saab ka tähelepanu. Põhimõtteliselt on nii, et lase mul kõike teha, mis ma tahan. Ära riidle, kui ma ei õpi. Luba mul veipida, luba mul öösiti ära olla ja meie vahel on kõik ok. Ma võib-olla siis nii tihti ei lõigu ennast. Ära sa jumala eest mult midagi nõua, muidu mu stressitase kohe tõuseb. Kas see on väljapressimine? Kas see ongi tänapäeva normaalsus? Ma hakkan aru saama, miks osad inimesed lapsi ei taha. Mul oli perekonnast väga iganenud arusaam. Meil omal ajal sellist jama ei toimunud. Vähemalt mitte minu tutvusringkonnas. Aga polnud ka sots.meediat, mis kõike mõjutab ja enamus ajast ära võtab. Lapsel jäi aega õppimiseks ja seda ikka tehti mitu tundi päevas, natuke oli aega ka õues olla, hobidega tegeleda. Kas see ongi heaoluühiskonna tulem. Tõelstu tekib tunne, et sellised lapsed tuleks Ukrainasse saata, küll siis eluisu tagasi tuleb. Vangilaagrites inimesed võitlesid oma elu eest, nälgisid, neid peksti ja vägistati. Kellelgi polnud depressiooni, vaid meeletu elujanu. Ja noor, kes on piltilus, peenike, kellel on kõht täis, soe kodu, oma tuba, sõbrad, kõige kallim iPhone taskus ja ikka on depressioon. Päris ausalt, väga raske on seda kõike mõista.

ära süüdista kõiges sotsiaalmeediat, kuigi eks seegi võib anda oma osa. ma 45+ ja oma pubekaajast mäletan noori, kes juba toona end lõikusid ja pidasid neid arme uhkuseasjaks. samuti oli ka toona noorte enesetappe, aga sellistest asjadest lihtsalt ei räägitud.

kui peres on 4 last ja ülikurnatud vanemad, siis loomulik, et laps tunneb tähelepanust ja hoolimisest puudust. lähikonda on tekkinud analoogne pere, seal lausa 5 last suurte vanusevahedega, aga lapsed on täiesti katkised – vanematel pole olnud nende jaoks aega, samuti raha, et täita nende elementaarseid vajadusi normaalsete riiete ja koolitarvete ostmiseks, kasvõi klassiekskursioonile jäätiseraha kaasa anda. teiste halvakspanu selle tõttu jne. laps ei oska ega tahagi kellegagi suhelda ning tal on ükskõik, mis homme saab.

valdavas enamuses on sellised katkised noored vanemate tegevuse tagajärg – emmel oli tung paljuneda ning selleks sobis suvaline isane. elukohta pole, haridust pole, elukutset pole. paremal juhul on mingi lihttöö, millest oled surmani väsinud ja teenid sandikopikaid. lapse jaoks pole aega ega jaksu jne. ja nii võib see olla juba mitu põlve järjest – elatakse nii, nagu osatakse ja järgitakse paljunemisinstinkti mõtlemata, kuidas järeltulijad üles kasvatada. küll riik või KOV annab raha, kool õpetab jne. saime meie sellistes oludes hakkama, küll saavad lapsed ka. masendav suhtumine, aga ega sellised ei oskagi midagi muud ette võtta. vanemate valed valikud, mille tagajärjel kannatavad lapsed

#4138323:

#4138098:

Ma ei saa tegelikult ikkagi aru, kust lapsele sellised mõtted pähe tulevad. Mul on tunne, et kui poleks sots.meediat, siis laps ei tuleks elus selle peale, et end lõikuda. Ma võin ise olla hullumiseni mustas augus, nutta järjest mitu päeva, aga mul ei teki tahtmist endale haiget teha. Kas see on tähelepanuvajadus? Lapse jutust jäi kõlama, et üks tüdruk võttis tablette ja kohe vanemad hakkasid teda nunnutama, suhted läksid korraks paremaks, viidi reisile jne. No mida kuradit? Teistmoodi saab ka tähelepanu. Põhimõtteliselt on nii, et lase mul kõike teha, mis ma tahan. Ära riidle, kui ma ei õpi. Luba mul veipida, luba mul öösiti ära olla ja meie vahel on kõik ok. Ma võib-olla siis nii tihti ei lõigu ennast. Ära sa jumala eest mult midagi nõua, muidu mu stressitase kohe tõuseb. Kas see on väljapressimine? Kas see ongi tänapäeva normaalsus? Ma hakkan aru saama, miks osad inimesed lapsi ei taha. Mul oli perekonnast väga iganenud arusaam. Meil omal ajal sellist jama ei toimunud. Vähemalt mitte minu tutvusringkonnas. Aga polnud ka sots.meediat, mis kõike mõjutab ja enamus ajast ära võtab. Lapsel jäi aega õppimiseks ja seda ikka tehti mitu tundi päevas, natuke oli aega ka õues olla, hobidega tegeleda. Kas see ongi heaoluühiskonna tulem. Tõelstu tekib tunne, et sellised lapsed tuleks Ukrainasse saata, küll siis eluisu tagasi tuleb. Vangilaagrites inimesed võitlesid oma elu eest, nälgisid, neid peksti ja vägistati. Kellelgi polnud depressiooni, vaid meeletu elujanu. Ja noor, kes on piltilus, peenike, kellel on kõht täis, soe kodu, oma tuba, sõbrad, kõige kallim iPhone taskus ja ikka on depressioon. Päris ausalt, väga raske on seda kõike mõista.

ära süüdista kõiges sotsiaalmeediat, kuigi eks seegi võib anda oma osa. ma 45+ ja oma pubekaajast mäletan noori, kes juba toona end lõikusid ja pidasid neid arme uhkuseasjaks. samuti oli ka toona noorte enesetappe, aga sellistest asjadest lihtsalt ei räägitud.

kui peres on 4 last ja ülikurnatud vanemad, siis loomulik, et laps tunneb tähelepanust ja hoolimisest puudust. lähikonda on tekkinud analoogne pere, seal lausa 5 last suurte vanusevahedega, aga lapsed on täiesti katkised – vanematel pole olnud nende jaoks aega, samuti raha, et täita nende elementaarseid vajadusi normaalsete riiete ja koolitarvete ostmiseks, kasvõi klassiekskursioonile jäätiseraha kaasa anda. teiste halvakspanu selle tõttu jne. laps ei oska ega tahagi kellegagi suhelda ning tal on ükskõik, mis homme saab.

valdavas enamuses on sellised katkised noored vanemate tegevuse tagajärg – emmel oli tung paljuneda ning selleks sobis suvaline isane. elukohta pole, haridust pole, elukutset pole. paremal juhul on mingi lihttöö, millest oled surmani väsinud ja teenid sandikopikaid. lapse jaoks pole aega ega jaksu jne. ja nii võib see olla juba mitu põlve järjest – elatakse nii, nagu osatakse ja järgitakse paljunemisinstinkti mõtlemata, kuidas järeltulijad üles kasvatada. küll riik või KOV annab raha, kool õpetab jne. saime meie sellistes oludes hakkama, küll saavad lapsed ka. masendav suhtumine, aga ega sellised ei oskagi midagi muud ette võtta. vanemate valed valikud, mille tagajärjel kannatavad lapsed

Sinu toodud näide ei haaku ju kuidagi meie pere probleemiga. Miks sa tood teemasse mittepuutuvaid näiteid? Me ei ela vaesuses. Ütlesin ju, et lastel kõik olemas. Isegi kasutatud riideid meie lapsed ei kanna. Pigem on nad üldse asjade poolest ära hellitatud. Ma olen laste jaoks olemas kogu aeg. Olen ju kodune. Aitan õppimises, räägime pikalt muredest. Aga kui last ei huvita ükski asi, mis siis? Sunnin teda käima kuskil huviringis? Ei sunni ju. Mina toimetan suvel maal, laps vihkab meie maakohta. Seal on igav ja äkki peab midagi tegema.
Ma ütlesin, et meil pole raha reisimiseks ja selle all mõtlesin soojamaareise. Lapsed on käinud näiteks bussireisil Euroopas. Neid ei huvita see. Ja raha pole, et Tallinnasse korter osta ja mehest lahku minna. Ja lapsed pole tehtud suvalise jorsiga, vaid kõik on olnud planeeritud sünnitused ja lapsed sündinud abielus vanematel. Lihtsalt üks hetk muutub kooselu võimatuks, teine hetk on kõik hästi. Kui kõik oleks väga halvasti olnud, poleks meil ühtegi last olnud.

#4138350:

#4138338:

#4138306:

#4138274:

#4138208:

Vôiks ju ema kahekesi minna selle probleemidega lapsega ja tehagi seda mida laps soovib ja sihtkoha vôik ka laps ise valida. Laps tunneb et temast hoolitkse. Tegevus peab olema ja räägi, vôida tema usaldus.

Et kui laps ise valib Kariibi mere kruiisi, siis ema peab ta kohe sinna viima, muidu ema “ei hooli”. Tore.

Jah peab. See on tegemata asjade hind. Kui minu lapsega oleks midagi nii jubedat, siis Kriibi mere reis oleks peenraha. Ärge palun nüüd arvake et ma olen järjekordne PK rikkur. Kaugel asjast. Lapse tervis ja heaolu on nr.1 ma isegi ei tea palju see maksaks.

Mis need tegemata asjad on? Et pole iga aasta Türki sõitnud, siis nüüd tuleb selle pärast Kariibidele sõita. Äkki sina lausa võtaks sms laenu, et Kariibidele sõita. Kas sa kujutad ette, palju maksab sõit Kariibidele 6 inimesele. Või sa arvasid, et ma lähen kahekesi tütrega Kariibidele ja ülejäänud lapsed vaatavad vesiste suudega pealt. Sa vist ei tea pereelust midagi. Väga suur pingeallikas mitme lapsega peredes on laste omavaheline kadedus. Kõiki peab võrdselt kohtlema.

Kui sa jälle kambaga Kriibidele sôidad, siis mis on sellest kasu? Jutt ju oli et ema sôidab probleemse lapsega kahekesi ja veedab temaga kvaliteetaja. Mis on tegemata. Otsene aus vastus tähelepanu. Kôik lapsed vajavad tähelepanu ja vanemate armastust, aga mitte kommuunis aja veetmist, kus suuremad vaatavad väiksemate järele. Saad sa aru. See et lapsi on nii palju on ikka vanemate otsus ja antud juhul ülejôu käiv otsus. Kannataja on laps. Kust raha vôtad, täna on see küll väga lihtne, sms laenu pole tarvis. Lasteraha 910 eurot kuus korjad kokku ja lähete. Kuidas sa seda teistele seletad vôi kuhu sa nad reisi ajaks jätad, on sinu hakkamasaamise küpsuseksam. Usu see on seda väärt ettevôtmine. Sa ehk päästad oma lapse. Ega need ravimid kasulikud noore inimese organismile ju ka pole. See lôikumine on valu ja äng mis tal sees on. Füüsiline valu on palju väiksem kui vaimne. Môtle selle peale. Kôik ta klassikaaslased on käinud reisidel, tema näeb ainult rasedat ema ja titendust.

Mul on natuke vähem lapsi, kui sul. Ma tean hästi mida nad vajavad ja suudan seda neile pakkuda. Sms laene ei kasuta.

Jäta järele.
Su targutamine on nii kohatu.
Tubli ema oled, kindlasti on sul ka vedanud, et laste vaimne tervis pole habras sattunud olema. Kõigil nii hästi ei lähe – aga nad ei vaja siis ka sinu patroneerivaid soovitusi, ausalt. Kui sul oleks kogemus dpressioonis lapsega, ja oleksid ta reisides päästnud, siis palun väga tule ja soovita. Praegu aga – lõpeta.

#4138098:

Kas see ongi heaoluühiskonna tulem. Tõelstu tekib tunne, et sellised lapsed tuleks Ukrainasse saata, küll siis eluisu tagasi tuleb. Vangilaagrites inimesed võitlesid oma elu eest, nälgisid, neid peksti ja vägistati. Kellelgi polnud depressiooni, vaid meeletu elujanu. Ja noor, kes on piltilus, peenike, kellel on kõht täis, soe kodu, oma tuba, sõbrad, kõige kallim iPhone taskus ja ikka on depressioon. Päris ausalt, väga raske on seda kõike mõista.

Ega deprekas teismelisena ei tule ju sellest, et oled hästi muretu, et ah, heaoluühikond, mis minuga ikka juhtuda saab!  Ikka pigem sellest, et oled mõnes osas (võibolla liiga, ülepingutatult) murelik.

Mmm, mul oli ka omal ajal kõht täis ja tuba soe (ok, vahel küll ka jahedavõitu, olid nimelt 90.-d, aga no see ei tundunudki mingi ületamatu probleem).

Kuid kodune õhkkond polnud hea. Kui sa pead pidevalt nägema tülisid, närvilisi ja mitte rahulolevaid inimesi, siis see kipub tuju alal vedama. Halvas õhkkonnas “Ikka olen rõõmus!” suhtumist säilitada on kunst omaette – mida teismeline ei pruugi (veel) osata. Peale selle tundus, nagu oleks kõik see häbiväärne ja heidaks halba varju (hakkab keegi veel naerma, et ahahaa, vaata, mis tobe kodu ja tobedad vanemad sul on, tüli tüli otsa – kes siis niimoodi elab!). Ma kahjuks ei osanud mõelda niimoodi uljalt, et ah, nende suhted, nende asi  – ega mina häbenema ei pea (seda “nende probleem”, “minu probleem” mõtlemist hakkasin oskama palju hiljem).

Teine asi, mis mind häiris, oli see, et ma tundsin suurt ebakindlust varsti algava täiskasvanuelu ees. Mulle tundus, et ok, lapse elu ma oskan enam vähem elada, lapse kohustustega ma saan ju hakkama (koolis õppimine jms). Aga täiskasvanuelust ei tea ma ikkagi suurt mitte midagi – kuidas peaks ma oskama seda elada? No ja kui juhtub nii, et ma täiskasvanueluga hakkama ei saa – siis ma ei ole ju enam tubli. Väga ebakindel tunne oli, et äkki täiskasvanuna ma ei suuda see tubli olla.

#4138104:

#4138098:

#4138053:

#4137849:

#4137458:

#4136937:

#4136926:

Kas su laps lõigub ennast?? Vaata üle käed, reied jne.

Räägi lapsega, et kas ta näiteks sooviks kooli vahetada kuhugi, kus on ka õpilaskodu.

Ma ei hakka täpsemalt rääkima, millega laps tegeleb, aga lõikumine on suht tühine asi muude kõrval. See ei ole ohtlik. Nagu ütlesin, laps on suunatud haiglaravile. Ju siis on põhjust.

Ise tunnen puudust sellest, et keegi juskui ei nõusta, kuidas sellise lapsega käituda. Mida lubada, mida mitte. Ta tahab teha keelatud asju, aga ma justkui ei saa teda ka kinni hoida. Sain aru, et tähtis on, et ta suhtleks oma eakaaslastega ja ei tunneks end üksi. Aga pildile on ilmunud ka poisid ja see mulle ei meeldi. Valetab, et on sõbranna juures, aga tegelikult ei ole. Ta põhimõtteliselt teeb, mis tahab. Ma peaks ta tuppa kinni panema, et teda takistada, aga see teeb asja veel hullemaks. Ma saan ainult nii palju teha, et jälgin, et ta oma elu kallale ei kipuks, aga väljas käimisi ma hetkel ei keela kuigi tahaks. Väga keeruline olukord.

Sa väidad, et lõikumine pole ohtlik???

Üldse saad aru, millega siin tegu?

Mina näen iga päev neid lõikujaid, kelle elu peab EMO kiirkorras päästma ja sa tuled mulle ütlema, et lõikumine on pisiasi?

Ma ei tea, keda ja kus sa näed, aga lõikumine pole ohtlik. Seda ütles mulle ka psühhiaater. Sellega ei jõua keegi emo-sse. See pole enesetapukatse. See on endale valu põhjustamine. Ma ei teadnud sellest midagi. Ei näinud lapse kätel ega jalgadel midagi. Ta ainult väitis, et raseerides lõikas kogemata sisse. Tegelikult lõikus ta end pidevalt. Ega see pole veenide läbi lõikamine. Need on pindmised haavad. Emosse jõudsime ikka tablettide üledoosiga.

Ma ausalt öeldes lootsin siit edulugusid kuulda, aga neid jutte lugedes… Meid ootab suur töö ees. Aga laps pole hetkel üldse paranemisest huvitatud. Kahetseb üldse, et psühholoogi juurde läks. Haiglasse pääsemine on pääsemine koolist.

Tead, ära tule mulle ütlema, et lõikumine pole ohtlik. Kui sina nii arvad, siis palju edu, kuniks oma lapse vereloigust teadvusetuna leiad ja hüsteerias EMO poole kihutad.

Psühhiaater teil siis ikka mingi kolmas klass, kui arvab, et see pole ohtlik.

Minu oma on aasta lõikunud ja paar korda on tõmmanud nii sügavalt, et lihas luuni lahti nagu roos. Pole EMO teema, kui veri lahmab, kinni ei saa? Kui EMO arstid jooksevad ja saab oma 7-8 õmblust?

Et sa tead ikka paremini?

Kui ignorantne saad sa küll olla, kui endal laps nii augus ja siin tegelikult maalitakse sulle tõest pilti, et sind hoiatada?

Võib-olla ma tõesti olen ignorantne. Saad aru, see asi on minu jaoks uus. Ma ju ka ei tea. Kuulan, mis spetsialistid ütlevad. Sinu lapse lõikumine on ju hoopis midagi muud ja aitäh, et sa seda jagasid. Oskan nüüd ka selle koha pealt ettevaatlikum olla ja terariistad ära korjata.

Ma ei saa tegelikult ikkagi aru, kust lapsele sellised mõtted pähe tulevad. Mul on tunne, et kui poleks sots.meediat, siis laps ei tuleks elus selle peale, et end lõikuda. Ma võin ise olla hullumiseni mustas augus, nutta järjest mitu päeva, aga mul ei teki tahtmist endale haiget teha. Kas see on tähelepanuvajadus? Lapse jutust jäi kõlama, et üks tüdruk võttis tablette ja kohe vanemad hakkasid teda nunnutama, suhted läksid korraks paremaks, viidi reisile jne. No mida kuradit? Teistmoodi saab ka tähelepanu. Põhimõtteliselt on nii, et lase mul kõike teha, mis ma tahan. Ära riidle, kui ma ei õpi. Luba mul veipida, luba mul öösiti ära olla ja meie vahel on kõik ok. Ma võib-olla siis nii tihti ei lõigu ennast. Ära sa jumala eest mult midagi nõua, muidu mu stressitase kohe tõuseb. Kas see on väljapressimine? Kas see ongi tänapäeva normaalsus? Ma hakkan aru saama, miks osad inimesed lapsi ei taha. Mul oli perekonnast väga iganenud arusaam. Meil omal ajal sellist jama ei toimunud. Vähemalt mitte minu tutvusringkonnas. Aga polnud ka sots.meediat, mis kõike mõjutab ja enamus ajast ära võtab. Lapsel jäi aega õppimiseks ja seda ikka tehti mitu tundi päevas, natuke oli aega ka õues olla, hobidega tegeleda.

Kas see ongi heaoluühiskonna tulem. Tõelstu tekib tunne, et sellised lapsed tuleks Ukrainasse saata, küll siis eluisu tagasi tuleb. Vangilaagrites inimesed võitlesid oma elu eest, nälgisid, neid peksti ja vägistati. Kellelgi polnud depressiooni, vaid meeletu elujanu. Ja noor, kes on piltilus, peenike, kellel on kõht täis, soe kodu, oma tuba, sõbrad, kõige kallim iPhone taskus ja ikka on depressioon. Päris ausalt, väga raske on seda kõike mõista.

Aga miks sa ei tegele oma lapsega, miks te ei lähe reisile jne. Kas su last tôesti peab kasvatama, hoidma ja nunnutama psühhiaater. Arvata siiski et see kôik on sinu tegemata töö ja sa süüdistad südamerahuga isegi meediat. No ja mis siis, meedia oli on ja jääb. Ise oled samasugune depresiivne tüüp. Peaasi et olla Eestimaa uhkus, palju lapsi, aga mis kvaliteet. Laste kasvatamine muide ei olegi lihtne, pole seda kunagi olnudki.

No mis sa hetkel sajatad selle ema kallal, ta on niigi murest murdumas. Tunda ju postitustest, et pole halb ja hoolimatu ema.

#4138571:

#4138306:

#4138274:

#4138208:

Vôiks ju ema kahekesi minna selle probleemidega lapsega ja tehagi seda mida laps soovib ja sihtkoha vôik ka laps ise valida. Laps tunneb et temast hoolitkse. Tegevus peab olema ja räägi, vôida tema usaldus.

Et kui laps ise valib Kariibi mere kruiisi, siis ema peab ta kohe sinna viima, muidu ema “ei hooli”. Tore.

Jah peab. See on tegemata asjade hind. Kui minu lapsega oleks midagi nii jubedat, siis Kriibi mere reis oleks peenraha. Ärge palun nüüd arvake et ma olen järjekordne PK rikkur. Kaugel asjast. Lapse tervis ja heaolu on nr.1 ma isegi ei tea palju see maksaks.

Ma ei tea, kas sa oled PK rikkur või mitte, aga teemast, milles sõna võtad, ei tea sa midagi.

Minu sügavalt depressiivne laps on elus reisinud rohkem kui normaalne, olemegi põhimõtteliselt korra kuus lennus.

Ja ometi on ta väga suures depressioonis.

Soovitada emale, kellel on iga euro arvel, palmisaare reisi, on pehmelt öeldes õel.

Siis vaata üle sina hoopis see et su laps vajaks natuke rahulikumat elu kui ainult kohvrite otsas. Ravida ja kôrvaldada tuleb algpôhjus, aga mitte ei ole môistlik ravimitega üritada tagajärgi peita sealjuures endale korrutada kui hea ja ôilis ma olen ja kui hästi ja ôigesti ma kôike alati teinud olen.

#4138306:

Jah peab. See on tegemata asjade hind.  Kui minu lapsega oleks midagi nii jubedat, siis Kriibi mere reis oleks peenraha. Ärge palun nüüd arvake et ma olen järjekordne PK rikkur. Kaugel asjast. Lapse tervis ja heaolu on nr.1 ma isegi ei tea palju see maksaks.

Kas oled peast natuke lihtne või? Depressioonis lapse käitumine on ettearvamatu, ülivajalik on tugivõrgustiku ja oma arstide pidev kättesaadavus. Kas sina võtad vastutuse, kui teemaalgatajast ema ärkab kusagil maakera teises otsas hommikul hotellitoas, kõrvalvoodi on tühi ning voodi peal lapse hüvastijätukiri? Otse hotelli ees laiutab kurjakuulutavalt ookean, administratsioonilauas ei saada su ärevil jutust hästi arugi, kuna nende dialekt on erinev ja sinu probleemgi tundub väheusutav. Su üle võidakse visata nalja, et eks noor tütarlaps taha ju öösel ikka poistega pidu panna ja sina, kanaema, pabistad ilmaasjata jne. Oled hirmust poolsurnud ja plaanid mõttes juba, kuidas Eestisse jäänud perele teatada, et nüüd see siis juhtuski… Kas see on sinu meelest tõesti unelmate puhkusereis???

Minul on ülalkirjeldatud situatsioon üle elatud. Ainult selle vahega, et olime seal terve perega, tänu millele saime üheskoos õlad kokku panna, mitme inimese juttu võeti ka tõsisemalt ja käivitati otsingud ning lõpuks tuli noor ise tagasi, öeldes, et mõtles ümber. Lõpp hea, kõik hea, vist. Aga depressioonis lapsega reisimine ON risk ja mitte eriti puhkus. Eriti veel, kui tal on lisaks veel ka sotsiaalärevushäire, nagu TA mainib.

Ning teiseks, kust sina, kägu, võtad, et noore endagi jaoks just see koht too kõige-kõige suurem unelm on? Võib-olla noor lihtsalt niisama, ema suure pinnimise peale et kuhu-kuhu sa minna tahaksid, kohmas enda meelest poolnaljaga, et noh, Kariibidele! Mul endalgi üsna mitmeid kogemusi, kus noor näiliselt soovib midagi, aga kui see minek kätte jõuab, siis lihtsalt keeldub kaasa tulemast ja kõik. Päris palju raha sedasi lihtsalt raisku läinud, pettumus ka lisaks. Ehkki enne noor ise ütles, et tahab seda ja toda… Aga pärast mõtles hoopis ümber. Eriti omane on selline meelemuutus depressiivsetele noortele.

Ja lõpuks – reis kestab lühikest aega ja on ikkagi vaid korraks, hetkeline vaheldus. Seejärel aga saabub jälle argipäev. Teised lapsed on ilmselgelt kadedad ja nõuavad nüüd, et ka neid samamoodi eraviisiliselt Kariibidele viidaks. Ning psühhiaater vihjab, et kui see üks haige laps kogu vanemate tähelepanu ja pakutavad meelelahutused sedasi röövib, siis võivad samamoodi depressiooni haigestuda ka pere nooremad. Ehk siis, nüüd peadki hakkama muudkui Kariibide vahet kimama, iga kord üks erinev laps kaasas.

Samal ajal kodus kestab närviline õhkkond ikka edasi ja muutub üha närvilisemaks, kui hakkab selguma, et vanematel on suured võlad kaelas ja ei saa enam lastele igapäevaselt kõike võimaldada, mida nad seni on harjunud saama.

Mul on depressivne täiskasvanud poeg. Esimesed probleemid olid juba algklassides.

Ega enne ei muutugi midagi kui noor ise saab aru mis on tema elu eesmärk ja mida selleks teha.

Mulle praegu tundub , et meil oli murdepunktiks kiirabiga Paldiski maanteele sõit ja kuu aega haiglas. Peale seda kogemust ja tutvumist täiskasvanutega kes ongi nö nõiaringis, on ta teinud kõik et mitte sinna sattuda. Mh ka võtab korralikult ravimeid mida enne ei teinud.

Tallinnas ma juba elan. Haridus ja sissetulek on Eesti keskmine+mees kes sama teenib. Lapsi kokku 4. Ikka meil pole raha, et soojal maal kruiisitada kogu perega. Mis ime amet see oleks mis Tallinnas õppides ja elades kõik probleemid hoobiga lahendaks?

#4138624:

Muster näitab, et mida rohkem lapsi, seda rohkem ka probleeme nendega. Nagu olen öelnud, et laps vajab tähelepanu, et temaga tegeletakse. Tähtsad ei ole ju kauged palmisaared. Mitu % eestlastest Kariibidel üldse käinud on. Ärge jääge kinni nende äärmuslikult kallite Kariibide peale. Ligemaid ja odavamaid palmisaari on samuti olemas esiteks ja teiseks, kui Teil nii palju lapsi oli tarvis muretseda, siis tuleb nendega ka tegeleda igapäevaselt kôigiga vastavslt nende eale. Ei saa öelda, et saa aru ma ei jôua, ma olen väsinud. Ja mis siis et väsinud oled. Kannatada ei tohi lapsed ei suuremad ega väiksemad. Emme peab olema iga lapse jaoks iga hetks olemas tema mure kuulamiseks. See ei ole müüt, kui naine tööl ütleb, et tööl olen kui puhkekodus. Nelja lapsega kahe keskmise palgaga + meelevigaselt suured toetused peaks elama ôige majandamise juures lahedalt. Saab lubada ka vahel palmisaart, kas just Kariibidele, aga valikuid vôib kaaluda ka teisi.

Ajast aega on rahvastiku kestmajäämiseks olnud vajalik hankida rohkem lapsi kui 1-2. Vanasti olid 10-16 lapsega pered tavalised ja keegi ei küsinud, et kuidas igaühte neist kangesti lõbustama peaks. Kasvasid üles, said neistki inimesed. Lisaks ei ole iialgi varem olnud vanematel nii palju aega oma lapsi lõbustada kui nüüd! Vanas taluperes tõttasid ema ja isa varavalges põllule tööle, laste hoidmine jäeti vanavanematele ja neile, kes ei jaksanud enam (või veel) põllul tööd teha. Ei tulnud üldse kõne allagi, et ema päevade kaupa ainult istub ja laulab ja tantsitab ja mängib lastega ning teeb neile aktiivset kuulamist. Ka minu lapsepõlves ei tegelenud ema päevade viisi ainult minuga istumise ja mängimisega. Jutud olid ka pigem asised ja mingist palmisaarele puhkamisest võisin ainult unistada. Kas ma olin seetõttu õnnetu? Ei olnud. Oskasin rõõmu tunda ka väikestest asjadest, hetkest oma toas põneva raamatuga, sõbrannaga uisutamas käimisest. Ma ei lõikunud ennast.

Mis toimub aga nüüd? Äkitselt on tekkinud tohutu tähelepanuvajadus (mida ajaloos lastel iial varem pole olnud), suured vaimsed probleemid… Vanemad jooksevad jalad rakku ja ikka on nende panus kuidagi “ebapiisav”. Nii ei julgeta ju enam üldse lapsi sünnitada, piirdutakse kas ühe-kahe lapsega või võetakse hoopis koer.

#4138705:

#4138684:

Vanas taluperes tõttasid ema ja isa varavalges põllule tööle, laste hoidmine jäeti vanavanematele ja neile, kes ei jaksanud enam (või veel) põllul tööd teha. Ei tulnud üldse kõne allagi, et ema päevade kaupa ainult istub ja laulab ja tantsitab ja mängib lastega ning teeb neile aktiivset kuulamist

Ei tormanud ema varavalges põllule. Sest kogu fertiilse ea oli ema kas rase või imetas ja põllul käis kui, siis üksikutel kõige kiirematel päevadel kevadel ja heinaajal abis. Ema käis varahommikul laudas ära ja ülejäänud päeva toimetas kodus. Ei istunud ei laulnud ega tantsitanud ega mänginud, aga väiksemad lapsed olid kodustesse tegevustesse kaasatud. Mängisid põrandal kasvõi kanasitaga, kuni ema perele körti keetis ja kaasike laulis.

Mitmendas sajandis te elate. Paljudel pole pôlvkondade viisi juba isegi maakodusid. Mida need lapsed mägede korterites tegema peaksid? Kui vana laps üksi  ôue usaldatakse ja palju ema viitsib lapsega mänguväljakul käia ja temaga seal mängida ja kiigule hoogu teha vôi palli mängida. Heal juhul istub ema mänguväljaku ääres pingil.

#4138624:

#4138611:

Mul on depressivne täiskasvanud poeg. Esimesed probleemid olid juba algklassides.

Ega enne ei muutugi midagi kui noor ise saab aru mis on tema elu eesmärk ja mida selleks teha.

Mulle praegu tundub , et meil oli murdepunktiks kiirabiga Paldiski maanteele sõit ja kuu aega haiglas. Peale seda kogemust ja tutvumist täiskasvanutega kes ongi nö nõiaringis, on ta teinud kõik et mitte sinna sattuda. Mh ka võtab korralikult ravimeid mida enne ei teinud.

Tallinnas ma juba elan. Haridus ja sissetulek on Eesti keskmine+mees kes sama teenib. Lapsi kokku 4. Ikka meil pole raha, et soojal maal kruiisitada kogu perega. Mis ime amet see oleks mis Tallinnas õppides ja elades kõik probleemid hoobiga lahendaks?

Muster näitab, et mida rohkem lapsi, seda rohkem ka probleeme nendega. Nagu olen öelnud, et laps vajab tähelepanu, et temaga tegeletakse. Tähtsad ei ole ju kauged palmisaared. Mitu % eestlastest Kariibidel üldse käinud on. Ärge jääge kinni nende äärmuslikult kallite Kariibide peale. Ligemaid ja odavamaid palmisaari on samuti olemas esiteks ja teiseks, kui Teil nii palju lapsi oli tarvis muretseda, siis tuleb nendega ka tegeleda igapäevaselt kôigiga vastavslt nende eale. Ei saa öelda, et saa aru ma ei jôua, ma olen väsinud. Ja mis siis et väsinud oled. Kannatada ei tohi lapsed ei suuremad ega väiksemad. Emme peab olema iga lapse jaoks iga hetks olemas tema mure kuulamiseks. See ei ole müüt, kui naine tööl ütleb, et tööl olen kui puhkekodus.

Nelja lapsega kahe keskmise palgaga + meelevigaselt suured toetused peaks elama ôige majandamise juures lahedalt. Saab lubada ka vahel palmisaart, kas just Kariibidele, aga valikuid vôib kaaluda ka teisi.

Kummaline arvata et suuremates peredes tegeletakse lastega vähem ja soojamaareis hoiab ära depressiooni.

Minu lapse sõnul olid haiglas pigem üksikuna kasvanud inimesed kel polnudki õdesid-vendi.  Ikka olid depressiivsed…

#4138851:

Mis ajast on rasedus ja imetamine takistanud naistel tööl käimast? Nagu laulgi ütleb: “Ema viis hälli heinamaale” – ehk et äsjasünnitanud naine läks heina tegema ja beebi riputas hälliga seniks kase otsa rippuma. Söögiajal käis lapse juures, toitis ta ära ja jälle tööle tagasi. Eesti vanemapuhkus beebi kõrvalt on praegugi kogu maailmas erandlik, enamikus riikides peavad noored emad juba kolmekuuste kõrvalt tööle naasma.

Taluperes takistas naisel kodust lahkumist pigem eluaseme soojana hoidja ja toidutegija  roll. Ajaloolased on öelnud, et tüüpilise taluperenaise elu kulges põhiliselt eluaseme ja hoovi piires – eluase soe hoida, toidud teha, toiduvarude üle arvet pidada (aidavõti oli perenaise vööl), lapsed kantseldada, loomad talitada. Lastega koos mängida emal ilmselt aega ei olnud (käed-jalad tööd täis), rääkida aga küll. Lisaks võis peres olla ka vanainimesi (vanema, vanaisa), kellel oli ka aega rääkida. Vanemad lapsed hakkaksid juba jõukohaseid töid tegema. Tüdrukud ka kodus ema aitama ja emalt “ametit õppima”. Kõige kiiremate tööde ajal (heinategu, rukkilõikus) võis perenaine ajutiselt minna teistele pereliikmetele põllule/heinamaale appi. Suurema osa ajast oli aga tööjaotus nii, et teised käisid kodust väljas tööl ja perenaine oli koduhoidja. Kui kolhoosiajal hakati kõiki kodust välja (kolhoosi)tööle kupatama, olnud see eesti külarahvale alguses väga võõras elukorraldus… Kuigi, võrreldes kaasajaga oli see ju ka suhteliselt kodu lähedal tööl käimine.

#4139356:

Tänapäeval kulgeb laste ja täiskasvanute elu üsna eraldi. Olukord, kus ema läheb juba kolmekuuse kõrvalt tööle, on eraldi kulgevate elude äärmuslik variant. See: “räägi lapsega!”, “kuula last!”, “veetke lapsega aega koos/tehke ühiseid tegevusi/minge kuhugi!”  peaks ju tegelikult kompenseerima seda, et laste /täiskasvanute argielu ei ole enam nii läbi põimunud, nagu kunagi oli.

Tõe huvides ütleks, et arhailises eesti taluperes töötasid kodus või kodu lähedal samamoodi ka mehed, enamasti. Seega ei saa päris nii öelda, et mees oli kodust ära, aga naine päevade viisi kodus. Enamasti töötati põllul või heinamaal, aga need olid tihti otse kodu juures või väikese jalutuskäigu kaugusel. Ja kui sulaseid-tüdrukuid polnud võimalik palgata või oli tööd palju, siis töötas põllul ka pereema. Tammsaare Krõõt pidi rasedana põllul kive tassima. Ka mu vanavanaema oli sündinud peedivao vahel, nagu tollal kombeks. Nii et eestlaste elu ei ole ajalooliselt olnud eriti selline, et mees käis tööl ja tõi raha koju, aga naine kasvatas kodus lapsi.

Koroonaajal said ju tänapäevagi pered kuude viisi ninapidi koos olla – ja miskipärast vaimne tervis sellest paremaks ei läinud, vastupidi. Elutempo on kasvanud, ka nõudmised ja ootused muutunud suuremaks.

Muidugi on hea lõimumine, st see, kui pered saavad tegutseda palju koos. Nt Kreekas, Itaalias on pered tunduvalt suuremad ja palju rohkem koos, koos peetakse tihtipeale ka äri, lapsed abistavad vanemaid poepidamisel või söögikohas. Neil on tõepoolest vähem vaimseid probleeme kui meil. Samas lugege kas või Perekoolist, missugune hirmus materdamine läheb silmapilk lahti siis, kui mõni julgeb jutu sees mainida, et neil elab ühe katuse all kolm põlvkonda – nii ei tohtivat!

Keeruline probleemistik tegelikult, ja juurpõhjus ei ole laste arvus ega ka selles, kui palju ema kodus istub ja lastega aktiivset kuulamist teostab, vaid kusagil mujal. Oma osa on kindlasti ka ühiskonnal.

#4139785:

Mis see ühiskond siia puutub? Juurpôhjus on ikka vanemate pühendumus oma lastesse. Ühiskond ei kasvata sinu lapsi ja kui ühiskond seda teeb, siis tagajärjed on TA kurjeldatud.

Aga vaata, siia ongi koer maetud, et kipub kasvatama – ja kuidas veel! Kui lastaks rohkem emal ja isal otsustada, usaldataks nende otsuseid. Ja kui vanem tunneb, et mingis konkreetses probleemis jääb jänni, siis läheb küsib abi ja saabki. Praegu kahjuks nii ei ole enam – kõik muudkui käsutavad vanemaid ja tahavad nende eest otsuseid langetada nende lapse osas, kuid vastutust ei võta – see jäetakse ikka vanemate õlgadele.

Vanemad võivad pühendumusest lausa pakatada, ent kui koolis tekib koolikiusamine, siis peavad vanemad ikkagi kooli poole pöörduma, võimaldamaks lapsele saavutada turvaline ja mittetraumeeriv õpikeskkond. Minu laps on hetkel koolikiusamise tõttu koduõppel. Kui püüdsime koos lastekaitsetöötajaga koolis rääkimas käia, siis koolidirektor üksnes naeratas ja teatas enesekindlalt: “Meie koolis koolikiusamist ei ole!” Kuna direktor probleemi ei tunnistanud, ei saanud koolikiusatud laps koolist ka mingit abi ja pidin ta koju jätma. Nüüd tegelen kodus koolist suure trauma saanud lapsega, päris terveks ta ilmselt enam ei saagi.