Tahab koju. Mina nutan kodus iga päev. Mees käitub nagu viimane mölakas. Ta ei saa minu süütundest aru ja tal ongi lihtsam süüdistada kogu ühiskonda, internetti, lapse sõprasid jne. Ja selge see, et riidude algataja olen mina, sest ma tuletan talle meelde, et ta peab mõtlema, kuidas me edasi toimime ja kas tal on kuskile kolida.
Segane jutt. Kes peab mõtlema toimise üle laps, mees? Kes peab kuskile kolima, miks?
Tahab koju. Mina nutan kodus iga päev. Mees käitub nagu viimane mölakas. Ta ei saa minu süütundest aru ja tal ongi lihtsam süüdistada kogu ühiskonda, internetti, lapse sõprasid jne. Ja selge see, et riidude algataja olen mina, sest ma tuletan talle meelde, et ta peab mõtlema, kuidas me edasi toimime ja kas tal on kuskile kolida.
Segane jutt. Kes peab mõtlema toimise üle laps, mees? Kes peab kuskile kolima, miks?
See ema on omadega nii puntras, et ilmselgelt ta ei saa aru mis toimub ja mis ei toimu, kes kolib vôi kes kuskil nutab vôi môtleb
Lihtmeelne oled sa tôesti. Tee mis mis tahad. Loe oma tekst läbi ja môtle natuke selle üle, kas see sul natuke imelik ei ole. Kui inimene on endalt juba elu vôtnud, siis peale seda vaevalt teda enam midagi huvitab. Sul on küsimus, et kas keegi väärib seetôttu kiusamist. Môtle parem välja, et mis probleem sind vaevab? Lahenda seda probleemi, aga ära hakka süüdistama esimest vastutulijat. Praegu seda sa teed. Üsna koomiline olukord. Äkki võiksid ka ise oma tekste pisut mõttega lugeda, mitte sedasi ainult süüdistada ja lahmida. Soovitad üleolevalt “lahendada mingeid oma probleeme”, saamata aru, et just sinusuguste suhtumine ongi põhjuseks, miks koolikiusamine sedavõrd lokkab ja järjest tuure kogub. Võib-olla olen tõesti “lihtsakene”, öeldes, et lastel peaks olema õigus turvalisele koolikeskkonnale, ja selle nimel peaksid tööd tegema ikka kõik osapooled. Mis probleemi sa lahendad? Saa aru mina ei lahenda sinu probleemi, ikka ise pead seda tegema ja kui ise ei suuda, siis otsi abi, eelköige arvestades oma arvukate laste olukorda, kes on sinna sattunud sinu valearvestuste tagajärjel. Kas süüdistad kôiki inimesi tänaval meeleheitlikult ja kas see sind on aidanud? Ole täiesti rahulik koolis kiusamine oli on ja ka jääb. Sina sellele kindlasti piiri ei pane. Mina ka samuti mitte. Ei ürita ka mitte. Arvatavasti pole ühtegi munitsipaalkooli kus kiusamist pole, kus rohkem kus vähem. Sinu kui ema probleem on kuidas sa oma lapsi kaitsed. Keegi teine seda kindlasti ei tee. Ka mina mitte. Jäta see teiste süüdistamine.
Nii segast juttu pole ammu lugenud. Sa korrutad lakkamatult oma “süüdistamise”-sõna, ise nagu üldse ei mõtle, mida suust välja ajad. Jutt pole süüdistamisest, kas sa saad aru? Sina ise oled see, kes taandab kõik inimestevahelised suhted kogu nende keerukuses vaid oma lemmiksõnale ehk mingile “süüdistamisele”.
Lähtudes sinu mõtteviisist polekski ju mingeid seadusi, empaatiat, inimestevahelise kooselu reegleid jms üldsegi vaja. Koolikiusamine, koduvägivald, tänavakuriteod, sealt edasi sõjad, tapmised, vägistamised kui soovite – ohver ise on alati kõiges süüdi, ise lahendagu! Ja kui ei suuda lahendada, surgu maha. Õudne.
Teate, palun jätame TA nùùd rahule, kas me saame selles kokkuleppele? Ta on ilmselgelt hüsteerias ja laps on ääre peal suitsiidne.
See ei ole koht, kus hagu alla panna.
Hetkel võib olla iga hea sõna määrava tähtsusega!
TA, ma siia varem mitu korda postitanud, just hoiatanud, et lõikumine tegelikult ohtlikum kui paistab, endal lõikuja tütar, kes ühel päeval lõikas nii, et avastasin ta vannitoast vereloigust.. Sa ei vastanud, kas Tallinn v Tartu. Tallinna puhul ma üritaks sind aidata.
Minu oma tänaseks abi saanud ehk tean neid häid kontakte.
Teate, palun jätame TA nùùd rahule, kas me saame selles kokkuleppele? Ta on ilmselgelt hüsteerias ja laps on ääre peal suitsiidne.
See ei ole koht, kus hagu alla panna.
Hetkel võib olla iga hea sõna määrava tähtsusega!
TA, ma siia varem mitu korda postitanud, just hoiatanud, et lõikumine tegelikult ohtlikum kui paistab, endal lõikuja tütar, kes ühel päeval lõikas nii, et avastasin ta vannitoast vereloigust.. Sa ei vastanud, kas Tallinn v Tartu. Tallinna puhul ma üritaks sind aidata.
Minu oma tänaseks abi saanud ehk tean neid häid kontakte.
Aitäh abi eest, aga ma ei taha nii spetsiifiliseks minna. Ma arvan, et lapsega tegelevad kõige paremad spetsialistid. Teiseks, see haiglaperiood on nagu šokiteraapia. Laps, kes on harjunud nutitelefonis olema ja kelle jaoks sõbrad on maailma tähtsaim asi, on järsku võõraste inimeste keskel ja ilma telefonita. Ja tead, mul on tunne, et see mõjub talle hästi. Algus oli hirmutav. Ta teab väga hästi, et kui ta jätkab, siis on ta seal tagasi. Kolmandaks on mul tunne, et tema probleemid ei ole siiski lahendamatud. Asi on tõsine, aga siiski mitte nii hull, kui siin teemas lastest on kirjutatud. Õnneks laps ei ole ka asperger ega autistlike joontega. Täiesti tavaline laps, kellel on teatud sotsiaalärevus, aga selle on ta minult pärinud. Kõik see võõraste inimestega suhtlemine, esinemiskartus, kartus olla tähelepanukeskpunktis, kartus suuremas seltskonnas rääkida, kõik on mulle tuttav. Ja mul veel endal on lisaks parureesis ehk kartus avalikes wc-des pissil käia, mis on äärmiselt vastik ärevushäire, sest seab teatud piirangud reisimistele või kodust eemal viibimistele. Aga kõigega on võimalik toime tulla.
Ma siiski olen positiivselt meelestatud. Mina teen seda, mis minu võimuses ehk siis üritan lahendada pere sisesed pinged. Ma loodan, et abikaasa ka sellest osa võtab ja me koos leiame sõbraliku lahenduse.
Teate, palun jätame TA nùùd rahule, kas me saame selles kokkuleppele? Ta on ilmselgelt hüsteerias ja laps on ääre peal suitsiidne.
See ei ole koht, kus hagu alla panna.
Hetkel võib olla iga hea sõna määrava tähtsusega!
TA, ma siia varem mitu korda postitanud, just hoiatanud, et lõikumine tegelikult ohtlikum kui paistab, endal lõikuja tütar, kes ühel päeval lõikas nii, et avastasin ta vannitoast vereloigust.. Sa ei vastanud, kas Tallinn v Tartu. Tallinna puhul ma üritaks sind aidata.
Minu oma tänaseks abi saanud ehk tean neid häid kontakte.
Aitäh abi eest, aga ma ei taha nii spetsiifiliseks minna. Ma arvan, et lapsega tegelevad kõige paremad spetsialistid. Teiseks, see haiglaperiood on nagu šokiteraapia. Laps, kes on harjunud nutitelefonis olema ja kelle jaoks sõbrad on maailma tähtsaim asi, on järsku võõraste inimeste keskel ja ilma telefonita. Ja tead, mul on tunne, et see mõjub talle hästi. Algus oli hirmutav. Ta teab väga hästi, et kui ta jätkab, siis on ta seal tagasi. Kolmandaks on mul tunne, et tema probleemid ei ole siiski lahendamatud. Asi on tõsine, aga siiski mitte nii hull, kui siin teemas lastest on kirjutatud. Õnneks laps ei ole ka asperger ega autistlike joontega. Täiesti tavaline laps, kellel on teatud sotsiaalärevus, aga selle on ta minult pärinud. Kõik see võõraste inimestega suhtlemine, esinemiskartus, kartus olla tähelepanukeskpunktis, kartus suuremas seltskonnas rääkida, kõik on mulle tuttav. Ja mul veel endal on lisaks parureesis ehk kartus avalikes wc-des pissil käia, mis on äärmiselt vastik ärevushäire, sest seab teatud piirangud reisimistele või kodust eemal viibimistele. Aga kõigega on võimalik toime tulla.
Ma siiski olen positiivselt meelestatud. Mina teen seda, mis minu võimuses ehk siis üritan lahendada pere sisesed pinged. Ma loodan, et abikaasa ka sellest osa võtab ja me koos leiame sõbraliku lahenduse.
Mine tööle, tegele oma lastega, siis sa ei kakle teistega nii palju.
Täiesti tavaline laps, kellel on teatud sotsiaalärevus, aga selle on ta minult pärinud.
A äkki on ta lihtsalt eestlane? Tegelikult ja. Kui palju inimesi on, kes väga sõna võtavad võõras seltskonnas? Nt võin tuua omast käest koolitustel osalemise kogemuse. Keegi ei kipu vastama ega küsimusi esitama.
Tahab koju. Mina nutan kodus iga päev. Mees käitub nagu viimane mölakas. Ta ei saa minu süütundest aru ja tal ongi lihtsam süüdistada kogu ühiskonda, internetti, lapse sõprasid jne. Ja selge see, et riidude algataja olen mina, sest ma tuletan talle meelde, et ta peab mõtlema, kuidas me edasi toimime ja kas tal on kuskile kolida.
Segane jutt. Kes peab mõtlema toimise üle laps, mees? Kes peab kuskile kolima, miks?
Proovi lauseid lugeda järjest. Asesõna käib viimati mainitu kohta.
Tahab koju. Mina nutan kodus iga päev. Mees käitub nagu viimane mölakas. Ta ei saa minu süütundest aru ja tal ongi lihtsam süüdistada kogu ühiskonda, internetti, lapse sõprasid jne. Ja selge see, et riidude algataja olen mina, sest ma tuletan talle meelde, et ta peab mõtlema, kuidas me edasi toimime ja kas tal on kuskile kolida.
Segane jutt. Kes peab mõtlema toimise üle laps, mees? Kes peab kuskile kolima, miks?
Proovi lauseid lugeda järjest. Asesõna käib viimati mainitu kohta.
See on copy depressiivse mamma jutust ilmselt. See muudkui kakleb, unistab lahutustoetusest
“Ta teab väga hästi, et kui ta jätkab, siis on ta seal tagasi.”
Psüühiliste probleemide lahendamine ei käi hirmutamistaktikaga. Et laps on depressioonis, lõigub ennast, on suitsidaalne, aga nüüd õnneks kardab haiglasse tagasi sattuda ja saab tänu sellele terveks.
Sa paned rõhuasetuse täiesti valesse kohta. Laps on haige sellepärast, et teie tema vanematena olete talle sellise keskkonna loonud, mis ta haigeks teeb. Kirjeldasid ju ise, et kodune õhkkond on väga ebamugav, pidevalt on mingi äng õhus, sina tahaks üldse mehest lahku minna, aga lapsi on liiga palju, elate kuskil väikeses kohas, kus lapsed ei taha olla.
Kui oma tütart aidata tahad, pead siiski ka iseenda probleemidega ja koduse õhkkonnaga tegelema, mitte ainult sellele lootma, et nüüd ei taha tütar haiglasse tagasi sattuda.
