Trenni teen küll, üsna regulaarselt 3x nädalas, aga trenn on samamoodi miski, mida on vaja teha. Suhtun sellesse nagu hambapesusse – miski mis ehk tagab pikemalt parema tervise.
Toitumisega on nii ja naa. Ma olen see, kes stressis olles kipub üle sööma. Nii et kuigi ma püüan toituda mitmekesiselt ja tervislikult ja seda silmas pidades korralikke sööke valmistada, siis tund aega pärast õhtusööki pugiks veel valimatult kõike, sh kooki, saiakesi. Seda olen nüüd püüdnud reguleerida, lihtsalt ei osta sellist kraami koju. Pigem puuvilju. Aga kõhu söön punni ikka ja siis on veel suurem apaatsus ja ükskõiksus, sest on veel raske olla ka.
Vereteste nii põhjalikke tõesti pole teinud. Olen nüüd umbes kuu aega söönud Nervostrong kapsleid, erilist vahet ei märka. Kui üldse, siis see, et kuna võtan õhtul, siis uni tuleb paremini peale. Magneesiumi jalavanne teen. Hemoglobiin on korras, seda tean. See on mul pigem alati seal ülemise piiri lähedal olnud. No ja trenni jõuan ka teha, enesetunne on trennis hea, seega sellist üldist füüsilist jõuetust ei ole. Vahetult peale trenni endorfiinid natuke ikka mõjuvad ka, aga vanasti suutsin selle enesetunde pealt palju kauem erksam olla.
Nagu selline… raske kirjeldada, aga ma ei oota enam midagi. Mingit õhinat ei ole. Ma ei oota puhkust, et oh, siis teeks seda ja teist. Ma ei oota ei tööhommikut ega õhtust kojuminekut. Kõik on üks ühtlane mudru, millega lihtsalt peab tegelema, sest mõistlikud täiskasvanud teevad nii, see on nende vastutus. Paha tunnistada, aga ma ei oota ka lapsega pärast lasteaeda taaskohtumist, sest ta on 120% minuga, soovib mu tähelepanu ja kui lasteaiapäev oli emotsionaalne, siis läheb veel pikalt tema tunnete lahendamise peale ja viimasel ajal on mul ka selles vallas väga vähe kannatust.
Ma tean, et ilmselgelt on mul ka tass tühi, seda on ka varem olnud, aga mitte kunagi nii pikalt ja siis ma vähemalt tundsin seda tahet või soovi, et mida ma kõik teeks, kui saaksin aja vaid enda tarbeks. Nüüd ma ei oota enam seda ka. Ma saaksin vabalt lapse paariks päevaks vanavanematele sokutada, aga see tundub mõttetu, sest “mis ma siis ikka teeks”. Elurõõmu on null. Seepärast mõtlengi, et äkki depressioon. Hetkel käib lihtsalt veel kohusetunne üle ja liigutan ennast.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 16.05 10:20; 17.05 10:31; 17.05 11:43;
