Teate te inimesi, kes aastaid räägivad, et neil on sügav depressioon, aga selle aja jooksul kas pole kordagi pöördunud arsti poole või on seda heal juhul korra teinud ja siis otsustanud, et sellest pole abi ikka? Rohkem ei lähe. Mul on sõber, keda olen aastaid kuulanud ja lohutanud. Ja ma tunnen, et enam ei jõua, see värk rikub juba otsapidi minu vaimset tervist. Andke nõu, mida teha inimesega, kes otse öeldes vaevab sind oma depressiooni jutuga, arsti juurde aga ei lähe ja mingit ravi seega ei saa? Igapäevaselt funktsioneerib see inimene täitsa hästi, tööl saab kõigega hakkama, naerab koos kolleegidega nagu iga teine. Kui küsida, kas depressioon tööl kaob, vastab, et see kõik on vaid teesklus, tegelikult on olemine talumatult raske. Ma ei tea, mul on otsas nii mõistus kui ausalt öelda ka soov lohutada ja toetada. Kas on mingeid nõuandeid?
Teema: Depressioon, aga abi ei otsi.
Otsib tähelepanu.
Kui on sügav deprekas, siis inimene ei saa voodist väljagi.
Manipuleerib sinuga? Ta ei soovigi midagi ette võtta, talle meeldib, et sa ta ära kuulad. Valab oma solgipange sinu peale tühjaks ja läheb kergendatud tundega edasi.
Mina ka ei otsi abi. Ju siis nii halb veel ei ole. Pealegi, mida teeks psühhiaater, ta ei saaks ju minu elust kõrvaldada seda, mis depressiooni põhjustab.
Mina olen abi otsinud, kõike proovinud, ei aita. Ma muidugi ei räägi ka oma depressioonist kellelegi. Eks ta ongi üks nuhtlus küll.
Otsib tähelepanu.
Kui on sügav deprekas, siis inimene ei saa voodist väljagi.
Ära räägi kui ei tea. Depressioonil võib olla mitu nägu. Margus Karu nt. Ei saanud voodist välja?
Mul on ka depressioon, ametlikult diagnoositud ja pole enda väljamõeldis. Ravi saan ka. On vahel päevi, kus ei saa voodist välja, aga enamus ajast üritan kuidagi funktsioneerida. See pole elu, kuna lootust ja rõõmu pole. Lihtsalt funktsioneerid. Ümber inimesed ei pruugi üldse midagi märgata.
On olemas ka high functioning depression ehk et need on just need inimesed, kes rabavad tööd ja on pealtnäha tublid, aga seest täiesti katki.
Ma olen ka niimoodi elanud mingi aeg, et tegin mitmel kohal tööd, käisin sõpradega väljas, pealtnäha olin igati särav ja edukas, sest ma väga pingutasin, et seda muljet jätta. Ja siis tegelikult nutsin ennast õhtuti magama ning mõtlesin surmast päris palju.
Abi ei otsinud, sest ei uskunud, et keegi võiks mind aidata osata.
Sa oled kaassõltlane. Nagu ka alkohoolikutega kipub olema. Ma nimelt olen alkohooliku kaassõltlane. Ema on alkohoolik. Eks ma ikka enamus ajast üritan südame kõvaks teha ja mitte sellest halinast(keegi ei aita mind, mul on nii raske jne) välja teha aga kohutavalt raske on. Lihtsam ongi, kui hoida täielikku distantsi.
Alkohoolikutel on samasugune tähelepanu ja manipuleerimise vajadus nagu sina kirjeldasid.
See hoiab oma närvid ka korras, kui eemale hoiad.
Meie enda enesetunnet mõjutab olulisel määral see, milliste inimestega rohkem suhtleme, ja kui sina oma sõbra tuju muudkui tõsta püüad, siis tema sinu oma kisub pidevalt alla. Ega muud ei oskagi soovitada kui rohkem distantsi hoida, suhtlemise sagedust/kestust vähendada või suhtlemine mõneks ajaks üldse lõpetada. Depressiivikutel on miskipärast selline arusaamine, et nemad oma maailmavalus on kuidagi eriti erakordsed. Ei saa pikki aastaid kellegi jaoks see kark olla. Elu on nii ilus ometigi, negatiivsus, vingumine ja hädaldamine on samasugune kuritegu nagu igasugune muu ümbritseva keskkonna reostamine mürgiste ainetega.
Nüüd tundub nii-öelda uus langus jälle tulekul olevat ja mina tunnen, kui ma nüüd päris aus olen, et mul on täiesti ükskõik. Kui sõbral on nii halb, nagu ta kirjeldab, ja ta ei lähe arsti juurde, siis täna ma tunnen, et ta teeks nagu ise valiku neid kannatusi taluda. No tõesti, miks siis kurta? Ma nagu ei hooli enam. Ma tean, et nii ei tohiks, aga ma tunnen pigem viha, mitte kaastunnet. Ega ma oma isekuse üle uhke muidugi ei ole. Sellepärast ma selle teema tegin, iga depressioonis oleva inimese kõrval on ju lähedased, kuidas te toime tulete?
Ütle siis talle, et sa ei hooli, sul ükskõik, see ei mõjuta tema elu kuidagi, aga kaitsed vähemalt ennast. Inimene ongi üksi selles olukorras, sellepärast mina ei räägigi kellelegi. Ma tean, et teistel savi ja see ongi loomulik. Iga inimese probleemid ongi tema enda probleemid, keegi selle eest vastutada ei saa.
. Lihtsalt mina praegu tunnen, et ei jaksa enam sõpra kuulata. Aidata ma ju ei oska!
sa ei peagi oskama, sa pole arst ega psühholoog. ja vaevalt su sõber seda sinult eeldabki. selle hala ära kuulamine on juba piisav abi. ära võta endale vastutust teise inimese heaolu eest, see on võimatu missioon nagunii.
Nii see ongi, nagu sa ütled. Täpselt sellised tunded, et ei jaksa ja paha ja tahaks surra. Ajukeemia on paigast ära, ning sellega saabki tegeleda ainult inimene ise ja tegeleda tuleb põhjustega – elustiiliga, unehügieeniga, oma mõtlemise ja suhtumisega, võtta ravimeid. Veab neil, kes oma murega juba varakult arsti juurde jõuavad – nooruses, sest kui see aastaid või aastakümneid kestab, on lõpuks inimene oma seisundiga juba nii “harjunud” ning sellest välja tulemine on sama hirmutav, nagu sõltuvusest vabanemine. Käibki hooti, enamasti stressi perioodidel süveneb. Lapsesaamine töö stress, haigused jne. Võib vallandada aastaid “peidus” olnud seisundi. Arst ei ole südamesõber ja kirjutab rohtusid, mis teevad tuimaks ja ükskõikseks, et saaksid igapäeva eluga edasi minna. Psühhoterapeut ei ole sõber vaid peegeldab tagasi ka kõige väärastumat mõttelõnga, mida haige inimene suust välja ütleb. Inimestele ei meeldi peeglisse vaadata ja tõele näkku vaadata ning tunnistada, et jah olen oma valikutes eksinud ja kuidas siis edasi?
Sinu sõber võis olla katki juba ammu enne seda, kui teie kohtusite. Või-olla tegi ta ka sinuga alguses näitemàngu nagu ta praegu töökaaslastega teeb. Oled talle kohusetundlikult abiks olnud, ära kuulanud ja aidanud. Sa ei ole erialast väljaõpet saanud ja ei suuda sellist tuge rohkem pakkuda ilma, et sa ise ära väsiks. Kui inimene tunneb, et on andnud endast kõik ja ei suuda olukorda muuta, tekibki ükskõiksus.
Kahjuks tuleb sul arvestada sellega, et Depressioon on potensiaalselt surmaga lõpev haigus. Tean kroonilisi depresioonihaigeid, kes peavadki elulõpuni ravimeid neelama, et elada. Olen ise depressioonis olnud ja abi saanud. Ainukene asi, mida sa veel teha saad on suunata sõber sobiva paühhiaatri ja paühhoterapeudi juurde ja toetada teda, et ta raviga järjekindel oleks.
Tegelikult tundub, et sul endal on veel suurem depressioon või kuidagi teisiti see vaimne tervis tasakaalust väljas, kui teise inimese mure ja jutt sind nii palju mõjutab. Vastasel juhul jaksaks kuulata küll. Muidu on aga nii, et sa pole selleks kohustatud, et ära kuula kui ei taha.
Depressiooniga võlurohtu ei olegi olemas. Peab ise vaatama ja katsetama, et mis leevendab. Muidu aga ilmselt ongi eluaegne krooniline haigus. Ükski rohi ega psühhiaater ei ole paraku sellest tervendaja.
Kui see inimene seda tegelikult meelega ei tee, siis ei ole tegemist manipulatsiooniga. See “mina ja mu raske elu” kurtmine on talle harjumuseks saanud, selles on oma võlu. See aga ei tähenda loomulikult, et tal depressiooni ei ole. Ta lihtsalt ei oska, suuda või ei taha sellega tegeleda ja kurtmine on lihtsam. Sina aga oled hea inimesena alati võtta.
Esiteks peaksid sina end kehtestama ja seadma enda jaoks piirid sellisele kurtmisele. Sa ei pea võtma teise inimese valu enda kanda, kui see inimene ise oma valu leevendamiseks midagi paremat ei oska või ei taha teha. Teiseks peab ta aru saama, et selline kurtmine tema enesetunnet tegelikult paremaks ei tee, see on vaid lühiajaline “plaaster”, mille mõju ruttu kaob ja on vaja järgmist doosi saada. Seni kuni te mõlemad sama tegevust jätkate, ei muutugi midagi. Oma sõbrale saab toeks olla ka siis, kui ta oma depressiooniga tegeleb.
Pealegi, mida teeks psühhiaater, ta ei saaks ju minu elust kõrvaldada seda, mis depressiooni põhjustab.
Psühhiaater kirjutab ravimeid välja. Psühholoogiga rääkides on võimalik leida lahendusi, kuidas depressiooni põhjustega paremini hakkama saada. Kui ei proovi, ei saagi teada, kuidas oma elu oleks võimalik paremaks teha.
Mul oli sobranna selline – no ilmselgelt tal olid vaimsed probleemid, kuid selle asemel, et arsti juurde minna ta helistas igal korral mulle. Mis on taiesti fine, ma hea meelega kuulan hea sobra ara ning aitan nii kuidas oskan.
… aga see kestis aastaid. Sama teema kaiamine : miks tal meest ei ole, miks ta paks on, kuidas ta oma tood vihkab, kuidas tema tulevik on troostitu. Ma olen ka ise depressiivsusele kalduv ning yhel hetkel olid endal ka probleemid, lausa suitsiidimotted kaisid peast labi. Ta ei kysinud minult mitte kordagi nende aastate jooksul kuidas minul on. Yritasin aidata, soovitada teisi tookohti, ehk lahed ylikooli? Tuled minuga valja ja vaatame, kas tutvud mone kena mehega? Akki tulen psyhholoogi juurde kaasa, kui ise ei julge minna, kasvoi iga kord?
… kuid asi loppeski lihtsalt nii, et me tana enam vaga ei suhtle – tunnen end halvasti selle parast, kuid ma lihtsalt tundsin, et pean end sellest olukorrast eemaldama. Reaalse depressiooniga saab lopuks end siiski aidata vaid inimene ise, ja arst.
Otsib tähelepanu.
Kui on sügav deprekas, siis inimene ei saa voodist väljagi.
Mul on sügav depressioon. Kohusetunne aga nii suur, et oma asjadega saan enam-vähem hakkama. Teiste ees olen suutnud enam-vähem normaalne näida. Kellelegi rääkinud ei ole (va psühholoog). Südamest naersin vast kolm aastat tagasi. Iga õhtu magama minnes tuleb et ei tahakski hommikul ärgata, aga pean, lapsed. Ei tea kaua nii vastu pean (psühholoogi juures käin aga väga kasu pole)
Jaa, olen kohanud taolist tüüpi inimest. Kahel korral. Öeldakse, et mida rõõmsam välja paistab, seda kurvem seestpoolt on.
Manipuleerib sinuga? Ta ei soovigi midagi ette võtta, talle meeldib, et sa ta ära kuulad. Valab oma solgipange sinu peale tühjaks ja läheb kergendatud tundega edasi.
Mina ka ei otsi abi. Ju siis nii halb veel ei ole. Pealegi, mida teeks psühhiaater, ta ei saaks ju minu elust kõrvaldada seda, mis depressiooni põhjustab.
Miks sa nii ütled? Kui veel räägib, on hästi. Mõni usub jumalat, mõni räägib sõbraga.
