Olen 30+ naine. Terve elu olnud väga aktiivne ja toimekas. Viimase raseduse ajal läksid suhted mehega halvaks ja sada sellist probleemi, mida mul pole varem olnud. Sain sünnitus järgse depressiooni diagnoosi ja nõrga ravi. Pidevad tülid ja probleemid viisid suitsiidkatseni. Ei olnud impulsiivne otsus, küll aga õnneks mõtlesin poole peal ringi ja jõudsin haiglasse.
Olen tagasi kodus ja ikka on nii raske olla. Olemise teeb aga raskemaks lähedaste hurjutamine ning paljud süüdistavad minu meest ja survestavad 7a kestnud abielu lõpetama. Jah mehel oli oma roll selles kõiges, aga ta pole süüdi selles, mis minuga toimub. Tal on ka raske ja praegu on ta ainsana toeks, tegeleb laste ja majapidamisega. Nüüd mees valvab mind kulli pilgul, mis on lämmatav. Sõbrannad aga toovad mu tuju nii alla oma õpetuste ja mehe hurjutamistega. Ema õnneks toetab aga mu ümber olevad inimesed mõjuvad masendavalt ja olla on veel raskem.
Teema: Depressioon ja lähedaste suhtumine
Minu soovitus on oma probleemist võimalikult väheseid informeerida. Oma pere eest varjata ei saa, aga muidu suhtle vahepeal inimestega, kes võtavad sind puhta lehena. See aitab päriselt – otsi mõni vana klassiõde kasvõi üles a la juhuslikult leidsin FB või instas… Ehk mõni kursus või trenn või vabatahtlik tööamps?
Aga siis ehk ütlegi neile nii? Et muidu saad täitsa hakkama ja mees sul, aga nende “sõprade” targutamine ja hurjutamine mõjub hoopis masendavalt?
Ja tegelikult sa ei pea ju nendega suhtlema, kes mõjuvad masendavalt ja teevad olemise raskemaks. Kui nad su piire ei aktspeteeri ega kuulda võta, siis sul on võimalik neid vältida ja hoiduda suhtlemast seni kui paremaks läinud.
Minu soovitus on oma probleemist võimalikult väheseid informeerida. Oma pere eest varjata ei saa, aga muidu suhtle vahepeal inimestega, kes võtavad sind puhta lehena. See aitab päriselt – otsi mõni vana klassiõde kasvõi üles a la juhuslikult leidsin FB või instas… Ehk mõni kursus või trenn või vabatahtlik tööamps?
Kursus, trenn või tööamps? Nagu… ei. Ma ei tea küll täpselt, millisena teemaalgataja depressioon avaldub, aga ise depressiooni põdenuna võin öelda, et kui veel rohkem ette võtta ja olematut energiat kulutada, siis see on hea viis lükata edasi lahenduse leidmist ja ennast samal ajal lõhkuda.
Teemaalgataja, on sul psühholoog, kelle juures käia? Tartus oskaks ma soovitada.
Sinu puhul ilmselt esialgu küll psühhiaatrile, kes saab suunata psühholoogile käima regulaarselt. Sul on vaja professionaalset tuge, mida ei suuda pakkuda mingid sõbrannad. Ma ise pean ennast üle keskmise pädevaks toetuse pakkumisel, aga oma sõbranna vedasin psühholoogile, sest nägin, et tal on deprekas. Ma võin olla suur empaatiline kõrv, aga ma pole proff.
Depressioon on isoleeriv haigus nagunii, aga ma arvan, et sa võiksid mõneks ajaks välja lülitada enda elust need, kes ei oska sind õigesti toetada. A la olla vait oma arvamustega ja olla lihtsalt olemas. Muidu nad söövad su energiat ja sa ei saa endale keskenduda (ja oma perele).
Hoia lihtsalt eemale neist, kelle seltskond asja halvemaks teeb. Ära vaevu isegi seletama. Küll elu pärast korrigeerib – kui mõni neist siiski su ellu jääb, küll siis ära seletada suudad.
Ole vapper. See on ikka väga hea, kui mees ja ema on sulle toeks – väga hea võimalus murest jagu saada.
Mina soovitaks ka psühhiaatri poole pöörduda. Seda, et sul käisid mõtted läbi oma lapsed ja pere igaveseks maha jätta, oli väga valus lugeda. Mina olen ka depressioonis, aga mul ei ole kordagi veel tulnud mõttesse oma elu lõpetada v lapsed maha jätta. Ema ja mehe soovitusel läksin psühholoogi juurde.. kallis lõbu on, aga vaikselt tuleb tagasi isu hommikuti üles tõusta. See, et mees nö lämmatab, on normaalne, sest tal on hirm, hirm sind kaotada.. mul lõi välja mõned kuud tagasi väga raske terviseprobleem, siis minu mees pani öösiti käe mu seljale ja kontrollis, kas ma ikka hingan. Vahest teeb seda nüüdki, kui hingan väga vaikselt. Ehk tahangi öelda seda sellega, et ka kõrvalolijal mõjutab sinuga toimuv, seda ei saa ignoreerida..tasub proovida mõista ka teda. Ja igasuguste targutavate sõbrannadega suhted pane hetkel pausile ja keskendu enda tervisele.
kõik on väga tuttav. suitsiidikatseni ma ei jõudnud, aga mõtlesin sellest ja planeerisin seda ligi kaks kuud. asjaolu, et mul on kolm väikest last, et kõigutanud mind absoluutselt. elu tahtsin lõpetada selleks, et valust pääseda, mitte probleemide tõttu. mees samuti valvas mind kullipilgul ning tegeleb siiani üksi laste ja majapidamisega.
sul on vaja psühhiaatrit ja tugevat ravi, kõrvale psühhoteraapia. mul on nende abil kahe ja poole kuuga olemine paremaks läinud. väga õrnalt hakkas paremaks minema kohe peale ravi algust. väga oluline on, et sa ei suhtleks nende inimestega, kes toeks ei ole. mina olen praegusel üliraskel ajal välistanud oma elust kõik, kellest nö kasu polnud. ma pole neid mitte teadlikult välistanud, vaid selleks, et ellu jääda, mingil viisil toime tulla, muuks ei ole jõudu.
lisaks veel see, et praegusel raskel ajal survestada abielu lõpetama, on äärmiselt rumal. abielu lõpetamiseks peab inimene olema vaimselt väga heas vormis ja selgete mõtetega. mitte mingil juhul mitte võtta endale praegu lisatraumat.
hoia eemale neist, kes ei toeta, sul ei ole nende jaoks ressurssi.
pikka ja pidevat, ilmselt mitme erineva ravimiga ravi on sul vaja. kindlasti mitte perearsti kirjutatud antidepressanti, vaid spetsialisti poolt määratud.
Olen 30+ naine. Terve elu olnud väga aktiivne ja toimekas. Viimase raseduse ajal läksid suhted mehega halvaks ja sada sellist probleemi, mida mul pole varem olnud. Sain sünnitus järgse depressiooni diagnoosi ja nõrga ravi. Pidevad tülid ja probleemid viisid suitsiidkatseni. Ei olnud impulsiivne otsus, küll aga õnneks mõtlesin poole peal ringi ja jõudsin haiglasse.
Olen tagasi kodus ja ikka on nii raske olla. Olemise teeb aga raskemaks lähedaste hurjutamine ning paljud süüdistavad minu meest ja survestavad 7a kestnud abielu lõpetama. Jah mehel oli oma roll selles kõiges, aga ta pole süüdi selles, mis minuga toimub. Tal on ka raske ja praegu on ta ainsana toeks, tegeleb laste ja majapidamisega. Nüüd mees valvab mind kulli pilgul, mis on lämmatav. Sõbrannad aga toovad mu tuju nii alla oma õpetuste ja mehe hurjutamistega. Ema õnneks toetab aga mu ümber olevad inimesed mõjuvad masendavalt ja olla on veel raskem.
Kurb. Ise samas olukorras olnuna, soovitan oma seisundist teistega mitte rääkida. See solvas ikka väga ja minu mehel ka soovitati mind maha jätta. Ta tegigi seda, aga ma võitlesin ennast välja. Mul on nüüdseks armastav kaaslane, hea et see minu suhtes hoolimatu mees ja “sõbrad” läksid. Näiteks ütles üks sellise lause “ma olen su sõber ainult siis, kui sa oled õnnelik, muidu me lõpetame sinuga suhtlemise”. Ma jätsin eneseuhkusest ise sellise inimese.
Näiteks ütles üks sellise lause “ma olen su sõber ainult siis, kui sa oled õnnelik, muidu me lõpetame sinuga suhtlemise”. Ma jätsin eneseuhkusest ise sellise inimese.
Arusaadav, ega keegi ei jõua teise inimese lõputut vingumist kuulata.
Näiteks ütles üks sellise lause “ma olen su sõber ainult siis, kui sa oled õnnelik, muidu me lõpetame sinuga suhtlemise”. Ma jätsin eneseuhkusest ise sellise inimese.
Arusaadav, ega keegi ei jõua teise inimese lõputut vingumist kuulata.
Muidugi arusaadav, mina läksin eluga edasi ja siis juhtus temaga samasugune õnnetus. Siis ta tahtis küll minuga suhelda ja kurta, aga minu jaoks oli see sõprus rikutud. Sõber on see, kes on nii heas kui halvas. Pole mul selliseid “sõpru” vaja, kes raskustes hülgavad või isegi sellega ähvardavad. Oma sõpru hoian igal hetkel. Või pärast sellist kogemust hoian pigem omaette, arvestan juba ette, milline on inimloomus.
Aga kui sa ise tunnistad, et mehel oli sinu depressioonis ja enesetapukatses suur roll, siis seda varianti ikka oled kaalunud, et äkki neil sugulastel ja sõbrannadel on siiski õigus? Sa mitte ei peaks oma sugulasi ja sõbrannasid oma elust ära lõikama, vaid äkki tõesti hoopis mehest lahus olema, no vähemalt mingigi perioodi?
Mis roll mehel oli täpsemalt? Suhted läksid halvaks, mida ta tegi? Pettis sind? Lõi sind? Sõimas? Kadus ära ja ei olnud abiks? Nüüd sa räägid, et mees lämmatab…
Mul on selline tunne, et hurjutavatel sugulastel võib äkki õigus olla ja sa oled hoopis mingis vägivaldses suhtes, mida sa ise eitad. Kas see on võimalik?
Nii vähese info põhjal on väga raske mingit nõu anda, aga igal juhul seda ära küll tee, et katkestad sugulaste ja sõpradega suhted. See oleks suur viga.
Mehel endal läksid firmaga asjad käest, ei tulnud toime rahaliste probleemidega. Alluvad tekitasid talle suure kahju, mida ta üksi pärast likvideeris. Elas pinged kodus välja. Kui toime ei tulnud, siis põgenes sõprade juurde ja veetis aja mujal. Jättis mind ja kodu üksi ja hooletusse. Ta sai ka depressiooni ja paanikahoogude diagnoosi. Ma pole seda lihtsalt teistele reklaaminud ja selle pärast sõbrannad ongi negatiivselt meelestatud. Petnud pole ja füüsilist vägivalda pole. Emotsionaalselt on jah mind kurnatud. Oleme 7a koos ning viimane aasta on selline olnud. Mees on nüüd end kokku võtnud ja pingutab. Samas ülejäänu ikka süüdistavad teda ning samas sõbrannad peavad mind nüüd hulluks ja teevad ultimaatumi, et kui ei lahuta, siis nad ei taha minuga suhelda. Suitsiidkatse kohta ka saan peapesu, kuigi ise seda nüüd häbenen on raske kuulata, kuidas ise olen oma hädades süüdi. Ma ise usun, et koos peame pereelu korda saama, sest armastus on veel olemas ja mõneti ka lootus.
Mu mees on väliselt selline konkreetne ja veidi ebaviisakas st oma kindla arvamusega. Kodus aga on ta alati olnud hoolitsev, abivalmis ja nunnut aja. Oma tunnetest ei oska ainult esimese hooga rääkida. Kõige pealt nähvab ja kui teda natuke urgitseda, siis räägib, mis tal mureks on. Minu sõbrannadele on ta ka halvasti öelnud, sest näeb kuidas suhtlus nendega on mind jälle masendanud.
Jumala eest, miks sa suhtled selliste “sõbrannadega”
Pöördu psühholoogi juurde, temast on abi.
Ja need sõbrannad saada kuu peale, sul ei ole vaja seda negatiivsust enda ellu.
Toeta oma abikaasat, sest ka temal on ju raske ja ära lase nende idikatel oma abielu vahele tulla.
Tahtsin sama öelda, mida keegi eelkõneleja, et ehk on tõesti meheta parem. Aga see põhjus, mida siin välja tõid, pole küll midagi sellist, mille pärast peaks lahku minema. See on perekriis, mis on lahendatav.
Kui mees jooks, vägivallatseks, karjuks või oleks mingi sõltlane (narkar või kasiinos mängija), siis see oleks piisav põhjus lahkumiseks.
Ega ma hea nõuandja pole, kuna ise olen ka tugevate meeleolu- ja ärevushäiretega kimpus. Aga mul on konkreetne põhjus, mida paraku lahendada ei saa. Sellepärast ma eriti ka ei usu, et psühholoogi või teraapia mind aitaks (olen seal tegelikult korduvalt käinud). Kuni probleem on olemas (aga see kahjuks on, ja jääb), jääb minuga ka mu raskemeelsus.
Sinu puhul aga ma näen küll, et professionaalse abiga saaks sellest välja tulla. Minu arust võiks abi olla ka paariteraapiast.
Ma pole seda lihtsalt teistele reklaaminud ja selle pärast sõbrannad ongi negatiivselt meelestatud.
No aga selle asemel, et sõbrannad maha jätta, kellele sa täit tõde pole rääkinud, vaid arvavad, et mees ongi lihtsalt siga, siis äkki proovid neile rääkidagi nii nagu asi on, mitte nii, et sa varjad pooli asju ja siis eeldad, et teised seda kõike õhust haaravad.
Ma pole seda lihtsalt teistele reklaaminud ja selle pärast sõbrannad ongi negatiivselt meelestatud.
No aga selle asemel, et sõbrannad maha jätta, kellele sa täit tõde pole rääkinud, vaid arvavad, et mees ongi lihtsalt siga, siis äkki proovid neile rääkidagi nii nagu asi on, mitte nii, et sa varjad pooli asju ja siis eeldad, et teised seda kõike õhust haaravad.
Ju ikka mees on süüdi. Ükski normaalne naine ei laseks oma meest tümitada, rääkides ainult poolt tõde. Mõnus vassimine käib ikka, masendav.
