Teema: Depressiooni ravi ei mõju

Kas psühhiaater pole näiteks elektriravi soovitanud? Ei, ma ei tea, et kas see aitab ja kogemused sellega puuduvad, aga olen kuulnud, et kui muu ei aita, siis proovitakse seda.

Soovitusi ei ole, aga ikka kirjutan, sest nii-nii tahan Sulle öelda, kui tubli ja normaalne inimene sa oled, et otsisid abi! Ravi ei mõjunud, ja sa proovisid ikka jälle uuesti. Tõesti, müts maha. Ma olen seni kokku puutunud vaid inimestega, kes aastaid räägivad depressioonist, aga lillegi ei liiguta, et sellest lahti saada. Mu enda ema on üks neist.. nii et mul on väga kahju, et sa ei ole abi saanud, tõesti.

https://www.lilleoru.ee/et/tmk-I-II-helena-lass-september-2017-tallinn proovi sealt endale midagi saada. Ega ise peab enda suhtumist muutma, tõesti, sündmusi ei minevikus ega tulevikus ei saa muuta, aga saab enda vaatenurka, et need enam nii (väga) ei häiri. Ega keegi imet ei tee, ise peab nn mööda seina kogu aeg püüdma üles ronida. Tean, olen ise ennast nn juukseidpidi kunagisest depressioonist välja tirinud, muutnud selleks nii töökohta kui suhtlemist lähedastega.

Kas oled proovinud trenni teha regulaarselt? Sellist raamatut nagu “Tugev aju” oled lugenud? Selles raamatus on antud teaduslikult uuritud retsept depressiooni vastu – 3 korda nädalas 45 minutit joosta, regulaarselt ja tulemusi võib oodata alles 4 kuu pärast. Muidugi depressioonis inimesel on ülimalt raske motivatsiooni leida, alguses tuleb ennast lihtsalt sundida-sundida-sundida. Harjumus pidi tekkima u 21 päevaga, siis peaks juba lihtsamaks minema. Mina soovitaks ka lugeda hästi palju eneseabiraamatuid, sest midagi kindlasti sind lõpuks kõnetab. Mind näiteks aitab budistlik ellusuhtumine ja Eckhart Tolle raamatud, tänulikkuse päevik. Helena Lassi soovitaks mina ka, olen käinud ühel tema loengul ja teinud kaasa temaga need mõtteharjutused ja võin kinnitada, et see naine teab-oskab paremini kui enamus paühhiaatreid, ta lihtsalt paneb su “taipama” läbi oma harjutuste ja ainus, mis sind tegelikult aitab, ongi taipamine, mitte lihtsalt kellegagi kood oma minevikus sobramine.

#3288441:

#3288419:

Keha, mõtted ja tunded on omavahel seotud. Keha mäletab mingis sopis iga tunnet, mida oled tundnud. Kui liigutad keha rahvaspordi tasemel, liigutad minema ka sügavale maetud tundeid ja unustatud mõtteid. Täitsa tasuta.

Jah, tegelikult oleks füüsilisest trennist ilmselt palju rohkem kasu, kui nende terapeutidega minevikus kaevamisest. Pole seni endas jaksu leidnud, sest vorm on vilets. Ei jaksakski 45 minutit joosta. Aga olen nõus, et see võib olla lahendus.

Ma ka ei jaksa joosta, vihkan jooksmist. Ei peagi jooksma.
Aga käin näiteks kord nädalas väikeses grupis joogas. St mitte suures spordiklubis. Mõjub kehale ja vaimule.
Minu täiskasvanud, depressiivne poeg leiab abi sellest, et lihtsalt kõnnib pikki maid tempoga. Ka töölt tuleb koju ca 3-4 km jala.
Minu jaoks annab elule mõtte ka vabatahtlik tegevus. Seoses sellega puutud kokku uute inimestega kes pole sinu nö igapäevaringis.
Töökaaslasi ja pereliikmeid näeb nagunii iga päev.

Kas perearsti juures on analüüsid tehtud? Kuidas on D-vitamiiniga?

Kas selline tunne on igal aastaajal ühesugune või süveneb pigem sügis-talvisel perioodil? Kas valgusravi oled proovinud?

Võib-olla oleks mingist suuremast elumuutusest kasu? Kas kolimine või töökoha vahetus ei tuleks kõne alla? Millegi huvitava õppimine, mingi uue trenni proovimine? Kui käia pidevalt vaid vana tuttavat rada, siis see hakkab ka lõpuks muserdama.

Unusta selgeltnägijad. Kirikus käimine võib aidata siis, kui otsid rahulikku kohta, kus oma probleeme analüüsida, aga lihtsalt niisama seal käimisest suurt kasu ei ole. Selle asemel, et pidevalt mõtteis kedrata, kuidas millestki abi ei ole ja kui vähe energiat sul on, suuna mõtteid hoopis mingitele positiivsetele asjadele su elus. See, kuidas sa mõtled, et täidad tublilt oma kohustusi ja teed selle juures head nägu, ei aita ju kuidagi edasi.

Alusta väikestest asjadest. Kuidas saaks neid kohustusi vähendada? Milliseid asju teed tegelikult mõttetult ainult kohusetundest ja kas maailma jääb seisma, kui sa neid ei teeks või kui teeksid neid vähem? Võta kõik asjad väikesteks osadeks lahti – nii oma olmes, suhetes, tööl, mõtetes, minevikus ja olevikus. Heida kõrvale tühised asjad või praegu ebaolulised asjad, sest nende peale kulubki palju energiat. Kui sul oleks vaja rohkem puhata, siis korralda oma elu nii, et saaksid rohkem puhata. Kas või mingiks lühikeseks perioodiks. See ongi pidev töö iseendaga, depressioonis olles ongi iga liigutus väga raske, aga kui tahad, et midagi läheks paremaks, siis tulebki end sundida tegutsema nii palju kui suudad. Kaasa kindlasti oma pereliikmed, aga nii, et kellegi teise kohustustekoorem selle tõttu negatiivselt ei kannataks.

Põhimõtteliselt tee kõigepealt oma elus suurpuhastus ja siis vaata edasi, millega on vaja kõige rohkem tegeleda. Väikeste etappide kaupa on natuke lihtsam edasi liikuda kui kõigega korraga tegeleda.

Holistiline teraapia, rännak? Üks rännaku guru tuleb mais kolmeks päevaks Eestisse, saad osaleda. M. Kerro uus raamat? Tee ise midagi enda heaks, küll kusagilt midagi positiivset haakub ja aitab sind edasi.

Pead leidma mõne hea psühholoogi kes nö. tekke põhjuse välja selgitab. Ravida võid lõpmatuseni aga kui algpõhjus on välja selgitamata siis pole teha midagi.