Teema: Depressiooni ravi ei mõju

Kui enam midagi ei aita, siis külm vesi võib abiks olla. Taliujumine ja ka end külma kraaniveega ülevalamine. See on looduslik nõelravi. Kui korra ärateed, siis saad aru, miks ta mõjub.

#3288029:

#3288012:

Nagu ütlesin, tuleks leida spetsialist kes suudab probleemi olemusega sügavuti tegeleda, psühhoanalüütik näiteks

Jaa, sealgi on käidud ja suuri summasid jäetud. Saime siis teada sellise tõsiasja, et probleemid tulenevad lapsepölvest halbadest suhetest vanematega. See oli ennegi teada, aga mis edasi? Muud probleemid tulenevad järgmistest elusündmustest, aga mis teha siis? Neid ei saa kuidagi muuta.

Eks kôigil on lapsepôlvest omad jäljed. Ei saagi päriselt hinnata, et milline lapsepõlv parim on. Kôik oleneb paljudest asjades. Osadel ei ole probleem elada täiskasvanuna ilma psüühiliste segajateta ka siis, kui vanemad oli alkohoolikud vm. Teised on elanud vati sees lapsena ja maadlevad kogu elu depressiooniga.
Fakt on aga see, et suure inimesena sa ei sõltu enam oma lapsepõlvest. Täisealine võib ise otsustada, kuidas ta oma minevikku tôlgendab ja sellega rahu teeb.
Igat pidi pikk jutt, aga ennast saab aidata ise, küsides abi spetsialistidelt. Võib võtta toetavaid ravimeid, aga mõttemaailm tuleb proovida paika panna. Väga hea on vestelda inimestega, kes kuulavad ja mõningaid niidiotsi annavad-psühholoogid jms

#3408385:

#3408238:

Igat pidi pikk jutt, aga ennast saab aidata ise, küsides abi spetsialistidelt. Võib võtta toetavaid ravimeid, aga mõttemaailm tuleb proovida paika panna. Väga hea on vestelda inimestega, kes kuulavad ja mõningaid niidiotsi annavad-psühholoogid jms

Väga tore, seda kõike olengi ju teinud.

On sul jõudu olla tänulik ja õnnelik selle ûle, mis sul on hästi? Kas on midagi, mis su enesetundele hästi mõjub või naerma ajab?

#3408474:

#3408463:

On sul jõudu olla tänulik ja õnnelik selle ûle, mis sul on hästi? Kas on midagi, mis su enesetundele hästi mõjub või naerma ajab?

On ikka, mulle meeldib oma lapse ja koeraga koos olla. Lapse pärast jätkangi ja proovin iga päev hea ema olla.

On sul depressioon vôi krooniline ärevus? Mul endal see viimane. Väga väike muutus võib olla tagasilöök.

#3288276:

Tundub siis nii, et asi ei ole siiski ajukeemias, kui rohud ei mõju. Tegele vaimse poolega siis pigem. Mine kasvõi selgeltnägija juurde. Kaotada pole enam ju midagi, aga on variant, et saad abi mujalt.

Pooldan ja soovitan sama. Kui tavameditsiinist pole abi saanud, miks mitte proovida alternatiivset? Soovitaksin ka proovida läbi teha ayahuasca tseremoonia. Googelda.

Soovitan samuti proovida tõsta kehalist aktiivsust. Endorfiinid on võimas kraam.
Leia mingi füüsiline ala, mis sulle tõesti meeldib. Näiteks kiirkõnd või jooga. Miks mitte ka mõlemad.
Teine asi on toitumine, mis tuleks kriitilise pilguga üle vaadata.
Süüa tuleks võimalikult naturaalset ja töötlemata kvaliteetset toitu. See pole koht, kust kokku hoida.

#3408982:

#3408482:

On sul depressioon vôi krooniline ärevus? Mul endal see viimane. Väga väike muutus võib olla tagasilöök.

Mul on mõlemad, aga ärevuse vastu need rohud natuke aitavad. Mul ongi diagnoositud keskmise raskusega depressioon, eks jah asi võiks ju ka hullem olla. Osad inimesed on päris voodis ja ei suuda midagi teha, mina ikka suudan ennast sundida. Eneseatapu mõtteid on, aga neid suudan ka tõrjuda. On olnud ka nii hull, et enesetapp tundubki nagu ainuke väljapääs, mida peab kindlasti tegema. Pärast lapse sündi sõitsin tundide kaupa ringi ja mõtlesin, et sõidan vastu puud, jõuga pidin seda ära hoidma. Ja oli tunne, et oma beebi tahan kindlasti kaasa võtta, sest ma ei jäta oma kõige kallimat nii jubedasse maailma üksi. Osad naised tapavad ennast ja oma lapse ära ja keegi ei mõista, kuidas saab nii käituda. Aga see on kuidagi nagu sundmõte ja sel hetkel tundub täitsa loogiline. Seega võib-olla mingil määral need ravimid ikkagi on aidanud, sest nii hull enam ei ole ja ennast kindlasti ära ei tapa, olen seda täiesti kindlalt otsustanud. Ja olen ka otsustanud, et võin ennast tunda nii halvasti kui tahes, oma lapsele olen ikka hea ema. Siiski on see pidev võitlus väga kurnav. Ei mäletagi enam, millal viimane kord ennast õnnelikuna või rõõmsana tundsin. Praegu tundub, et seda polegi kunagi olnud. Kurb on ka sellepärast, et teised panevad oma energia karjäärile, millegi saavutamisele elus vms, aga minu energia kulub kõik lihtsalt normaalseks olemisele ära.

Las teised kulutavad energiat karjäärile jne. Kõik ei pea!
Mul omal ka nii, et on igasugu põnevaid mõtteid, aga teostuseks energiat ei piisa..st vahepeal piisab ja siis tuleb auk ja ei taha midagi teha.
Aga sa ei ela asjata! See vôibki sinu elu sisu olla, et pûhendad end lapsele. Hoolitsed et temal tuleks rõõmsam elu kui sul endal on. See ei ole väike asi! Paljud teevad kogi elu igasugu põnevaid asju, aga oma lapsi nad vbl lõpuni ei tunnegi

Mina intovert lapsest saaati ja depressiivik… vist kah lapsest saadik. 2x depr. ravi saanud aga seda siis 35, 36, 37, 38 vanuses. praegu 40.
Spordist.. ostin maanteeratta ja talveks rattapuki ja kasutan sealseid treeningprogramme.
Ostsin tossud ja jooksen aga teen seda treeneri kava järgi, siis on ees juhend, kuidas just joosta ja kontrollitakse ka, kas ma teen ka kuidas teen ja jälgib arengut. Ja seda arengut on! See teeb rõõmu ja treeningud ei ole üldsegi ülejõu käivad.
Ostsin üks talv ka head korralikud suusad ja käisin küngastel üles alla tuhisemas, kodust 30km kaugusel.

Võtan osa vast vaid ca 10st rahvaspordiüritusest aastas.
Ma olin täitsa spordipõlgur 3a tagasi. Aga nüüd täiesti elustiil ja muu elu sätitud, et saaks see tunnine trenn tehtud.
Masendushoogi on ikka aga vähemasti on nüüd mul oma väiksed eesmärgid- et aasta pärast jooksen seal selle ajaga, rattaga teen selle rattaralli nii minutit kiiremini jne. ja seal juures pulss ehk madalam, tunnen rõõmu lihtsalt enda füülilisest arengust ja vaimne tasakaal on paigast ära harvem kui 3a tagasi.

Ahjaa, mina ei ole ka karjäärile pühendunud, tööd teen, aga põhiine on, et saaks vabal ajal olla oma tegemistea ja vahest teen vähem tööd ja lepin pisema palgaga kui tunnen, et vajan enda jaoks rohkem- no, et ei läheks liigselt närviliseks. 18 kooelu jooksul olen reisinud 2x mehega paar päeva ja siis lastega 2x. Seega reisime harva, sest raha nii palju pole ja ma ei põe üldse.

Antidepressandid ilma arsti retseptita – https://euhealth24.com/et/drug/prozac Soovitan.

#3288000:

Mine kirikusse. Istu teenistuse ajal pingile ja lihtsalt ole. Mine jälle ja jälle. Ajapikku mõtted enam ei torma ringi. Mingi rahu saabub sinusse.

Mine metsa oma usupropagandaga.

#4167728:

#3288000:

Mine kirikusse. Istu teenistuse ajal pingile ja lihtsalt ole. Mine jälle ja jälle. Ajapikku mõtted enam ei torma ringi. Mingi rahu saabub sinusse.

Mine metsa oma usupropagandaga.

Mina siin küll ei näinud mingit usupropagandat. Kirikus on lihtsam rahuneda. Keskkond on väga oluline. Kes suudab, leiutab endale muu rahunemiskoha. Mina käin mere ääres, näiteks. Aga mõistan täpselt, mida mõeldi selle soovitusega kirikusse minna. Ka mulle mõjub kirikus viibimine positiivselt. Ja ma pole absoluutselt usklik.

Kõigis massaažiõpikutes on kirjas, et massaaž on hea vahend stressi raviks.

Siin oli palju kirjutajaid, kel on stress või depressioon. Kui paljudele teist arst on soovitanud regulaarset massaaži? Põgusalt vaatasin vastused üle, aga ei märganud seda soovitust.

Teema algatajale – leia endale hea massöör ja käi ta juures kord nädalas. Jah, parimate töö maksab. Aga tulemus on seda väärt. Tean omast käest, olen kergesti erutuva närvisüsteemi esindaja. Hakkasin käima massaažis 32-selt, tollest ajast pingestressi ületamisega pole mingit probleemi, elu on täis põnevust ja nüüd 56-selt lõpetasin massööri kutseõppe. Sest tean mis on hea ja arvan, et elu alles algab.

Lisan ka selle seiga, et hea massööri leidmine võib võtta aega. Selle pärast läksingi õppima, et minu pikaaegne massöör läks pensionile ja kaks aastat ei suutnud leida talle väärilist asendajat. Küsi soovitusi tuttavatelt, sõpradelt ning varu kannatust kuni leiad õige, just Sinule sobiva.