Esileht Pereelu ja suhted Depressioonis elukaaslane

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 59 )

Teema: Depressioonis elukaaslane

Postitas:
Kägu

Tere!

Mul on mure seoses minu elukaaslasega ja meie ühise tuleviku osas.
Olen ise 26-aastane, lõpetasin just magistriõpingud, töötan erialasel tööl ja selles osas ongi kõik hästi. Elukaaslane on minust 6 aastat vanem ning ta ikka veel õpib ja otseselt ei tööta (tema raha tuleb enamasti kinnisvarast). Tema eriala on keeruline, eeldab väga head vaimset seisundit. Nüüd aga juba üle aasta on ta olnud depressioonis ning selle seisundiga ta aga sel erialal edasi ei saa jõua. Nüüd kui ta kasvõi sügisest hakkaks kooliga uuesti peale (seda tõenäoliselt aga ei juhtu), siis läheks ikka veel umbes 2 aastat lõpetamiseni.
Tahaks teha koos tulevikuplaane (nt kuhu elama minna – elame üüripinnal praegu, lapsed, reisimine jne), aga väga raske on, kui ta isegi veel ei tööta. Me saame väga hästi läbi, ta ei ela nii-öelda minu rahakoti peal, aga ma tunnen, et ma olen nii kaua pidanud teda selles probleemis toetama ja ma pidevalt julgustan teda, kuid ta nagu ise ei tahagi. Mainin veel nii palju ka, et ta käib psühholoogi juures regulaarselt.
Mida te selles olukorras teeksite?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Räägiks ausalt ja avatult, kuidas end tunnen. Mitte süüdistades.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma küsiks sinult, et mida ta siis sinu arvates tegema peaks?
Kui inimesel on tõesti depressioon, siis ta ei jaksagi ja ei suudagi ja ei tahagi. Ja see küsimus ei ole selles, et ta peaks ennast lihtsalt kokku võtma. Depressiooni puhul see ei käi nii lihtsalt. See, et ta psühholoogi juures käib on isegi tubli. Ja kui sina teda ülal ka ei pea pidama, siis ma ei saa aru eriti, et mida sa siis temast tahad, et ta tegema peaks.
Ausalt, kui minu depressiooniperioodil (olen kolm umbes kaks aastat kestnud depressiooniperioodi üle elanud), kui mul oli poole kohaga tööl käimine ja enda kuidagi veepeal hoidmine ka meeletu pingutus, oleks keegi hakanud veel kurtma, et kuidas ta tahab minust veel enamat…. sa lihtsalt tekitad selles inimeses veel rohkem seda tunnet, et ta ei ole midagi väärt ja ajad ta ainult hullemini auku.

Kui sa ei suuda talle toeks olla selles halvas perioodis ja kannatamatult survestad, et ta lõpuks ometi normaalseks hakkaks, siis parem leia endale uus mees kelle ajusid saagida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mine ise tema psühholoogi juurde korraks vastuvõtule ja las ta seletab sulle, MISASI on depressioon ja kuidas see tundub. Inimene ei suuda ennast voodistki tõusma sundida mõnikord (hommikud on hullemad) ja sina räägid edasiõppimisest, survestad tulevikuga jne. Sa laod talle rohkem pingeid peale, kui ta praegu iseendagagi vaevu hakkama saab.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

lapsed ei ole vast hea mõte, kui ta endagagi hakkama ei saa
ühised laenud ka ilmselt mitte
võid jah tema arstiga rääkida, siis tead, kas tasub nii kaua kannatada, mina näiteks ilmselt ei saagi kunagi oma depressioonist lahti, olen sellega juba leppinud

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kõigepealt ikka psühhiaatri jutule, las ta kirjutab rohud välja. Need aitavad ajukeemia jälle paika. Siis võib ju vajadusel ka psühholoogi juures käia. Pole mõtet piinelda depressiooni käes, rohud on need mis ikka kõigepealt peale, need aiavad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei soovita sellise inimesega pereloomise peale mõelda.

Võid ju koos elada jms, aga lapsi ära temaga tegema hakka, kindlasti mitte sellisel perioodil, kui ta ei ole deprekast üle saanud.

Oluline on seda asja ravida ka ravimitega, ainult psühholoogist ei piisa.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Keskenduks nende asjade tegemisele, mida saaks teha. Kui teil on plaanis minna välismaale, õpiks kohalikku keelt, kuni veel pole kolinud. Kui on plaanis üldse kolida, siis teeks plaani ja korjaks kuni plaani teostumiseni raha, teadmisi, täiendaks end kursustel. Üüripind on väga hea asi, sest vajadusel saate vahetada seda nii suurema kui väiksema vastu, vastavalt sissetulekutele. Kui tahate võtta aasta puhkust üldse, võite rahulikult anda korteri ja minna kuhu tahate. Mul on tunne, et asi pole partneri depressioonis, aga sa ise oled ka depressioonis ja vajad abi. Sa hetkel ei märka seda depressiooni, kuna leiad, et see on õiglane seisund, kuna partner on selline ja selline ja olukord on selline ja selline. Aga see ei ole normaalne, et teise ebakindel seisund muudab sinu ka ebakindlaks. Nii et otsi ise ka abi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aitäh vastajatele! Olen teemaalgataja.
Minu murest vist jäi pisut teine mulje. Ma ei ole kordagi teda kuidagi moodi survestanud. Olen olnud nii kannatlik, mõistev ja toetav, kui üldse saab olla, ma ei ole teinud juttu tulevikuplaanidest jne. Mul on teda väga raske näha sellises seisundis, sest ma tahaksin talle ju ainult head.
Tunnen survet hoopis teiste inimeste poolt. Alles mõni päev tagasi tuli isa minu juurde jutuga, et otsigu ma normaalsem mees, kes oleks ka kuidagi asjalik. Üldse pidevad küsimused – millal ta juba ülikooli lõpetab, juba 5 aastat möödas, ikka igavesti ju ka õppida ei saa, otsigu normaalne töö omale jne jne. See on ju nõme.
Kordan – ma ei survesta teda tööle, kooli, ei kuhugi. Ma olengi temaga psühholoogi juures kaasas käinud mõned korrad. Psühhiaatri juures käinud, võtab rohtusid.
Ma ei tea tegelikult isegi, mis tulevikku ma siis õigupoolest tahan. Tahaksin lihtsalt normaalset elu. Nüüd juba üle aasta ei ole seda normaalsus tundnud. Pidevad muremõtted seoses elukaaslasega (tema vaimse tervisega siis) ja suutmatus midagi selle vastu teha.
Juba pikka aega ei saa ma enda toredaid uudiseid, kordaminekuid temaga jagadagi, sest ta alati ütleb, et ta ei taha kuulda, et mul hästi läheb, sest tal on ju kõik halvasti. Mingil määral ma saan sellest aru.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Juba pikka aega ei saa ma enda toredaid uudiseid, kordaminekuid temaga jagadagi, sest ta alati ütleb, et ta ei taha kuulda, et mul hästi läheb, sest tal on ju kõik halvasti. Mingil määral ma saan sellest aru.

Tal on kõik siiani hästi olnud: pea on olemas, et õppida, hea toetav kaaslane on olemas, et jamadest koos üle saada, AGA see kõik ei ole aidanud.
Järelikult talle meeldibki selline olla nagu ta on.

Su isal on õigus, otsi omale normaalne mees. Sa ei saa rohkem midagi teha ja ta vajab seda “pauku”, et oma elus midagi muuta.
Lihtsalt teie omavaheline sünergia ei sobi talle.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mida te selles olukorras teeksite?

Mida teeksin? Esiteks: toetaksin oma elukaaslast. Hariksin ennast ülipõhjalikult depressiooni osas, aga mitte selleks, et hakata tema kallal oma värskete raamatutarkustega targutama ja süüdistama a’la mida ta ikka teistmoodi tegema peaks ja kuidas ta ikka ei tahagi ennast mingi uue supermeetodiga ravida jne. Hariksin ennast puhtalt iseenda jaoks, et oma kaaslast (ja ka iseenda tundeid depressioonis kaaslase kõrval) paremini mõista. Toetaksin isegi siis, kui sellel silmnähtavat mõju ei ole ja ta vahel mu abi suhtes tõrges või ükskõikne tundub.

Teiseks: elaksin rahulikult meie üürikorteris edasi, käiksin tööl ja hakkaksin endale tasapisi aru andma, et kõike siin elus ei saa, mida tahan. Ja et ka minu elu ei pruugi kulgeda mingi peas valmis nikerdatud täiusliku plaani järgi. St, harjuksin mõttega, et kui elukaaslane oma haiguse tõttu selleks valmis ei ole, siis ei pruugigi me saada endale unistuste maja ja peame leppima väiksema elamispinnaga. Ja et laps(/ed) võivad küll tulla, kui ma väga neid tahaks, aga selle arvestusega, et nende majanduslik heaolu ei hakka olema võrdväärne rikaste, tervete ja edukate inimeste laste omaga (mis iseenesest poleks ju mingi katastroof). Mingi reisimine ja muu tilulilu ei oleks üldse määrava tähtsusega – kui vahel õnnestuks, oleks hästi; kui ei õnnestuks, poleks kah midagi katki.

Kõige tähtsam oleks meie omavaheline hea läbisaamine, mõistmine, lähedus, stabiilsus ja turvatunne suhtes, usaldus jne. Võib-olla suudab sellise toetava läheduse najal elukaaslane ennast jälle jalule ajada ja eks siis vaatame edasi, kuidas oma majanduslikku seisundit parandama hakkame. Aga kui ta seda ei suuda, siis ei saagi ma teha muud, kui teda lihtsalt edasi armastada ja elada nii, nagu on antud.

Kogu see eelnev jutt kehtibki muidugi ainult siis, kui ma armastan oma haiget kaaslast. Kui ei armasta ja ta ongi mulle lihtsalt projekt a’la seks, lapsed, pangalaen ja ilus elu, siis käituks muidugi teisiti – lõpetaks suhte ja hakkaks tervemat/edukamat meest otsima vms. Ma täpselt ei teagi, mida siis teeksin, sest ma pole kunagi ühegi mehega niimoodi ilma armastuseta ja lihtsalt projekti korras koos elanud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aitäh vastajatele! Olen teemaalgataja.

Minu murest vist jäi pisut teine mulje. Ma ei ole kordagi teda kuidagi moodi survestanud. Olen olnud nii kannatlik, mõistev ja toetav, kui üldse saab olla, ma ei ole teinud juttu tulevikuplaanidest jne. Mul on teda väga raske näha sellises seisundis, sest ma tahaksin talle ju ainult head.

Tunnen survet hoopis teiste inimeste poolt. Alles mõni päev tagasi tuli isa minu juurde jutuga, et otsigu ma normaalsem mees, kes oleks ka kuidagi asjalik. Üldse pidevad küsimused – millal ta juba ülikooli lõpetab, juba 5 aastat möödas, ikka igavesti ju ka õppida ei saa, otsigu normaalne töö omale jne jne. See on ju nõme.

Kordan – ma ei survesta teda tööle, kooli, ei kuhugi. Ma olengi temaga psühholoogi juures kaasas käinud mõned korrad. Psühhiaatri juures käinud, võtab rohtusid.

Ma ei tea tegelikult isegi, mis tulevikku ma siis õigupoolest tahan. Tahaksin lihtsalt normaalset elu. Nüüd juba üle aasta ei ole seda normaalsus tundnud. Pidevad muremõtted seoses elukaaslasega (tema vaimse tervisega siis) ja suutmatus midagi selle vastu teha.

Juba pikka aega ei saa ma enda toredaid uudiseid, kordaminekuid temaga jagadagi, sest ta alati ütleb, et ta ei taha kuulda, et mul hästi läheb, sest tal on ju kõik halvasti. Mingil määral ma saan sellest aru.

Minu meelest pead sa otsustama oma tuleviku osas, kas see on sul praeguse mehega ühine, koos tema jätkuvate depressioonide, psühholoogide, psühhiaatrite, ravimite, tagasilöökidega – ja sina käid aastaid ja aastaid tema kõrval otsekui munakoortel, et teda mitte omakorda kogemata auku tõmmata, tema deprekat süvendada jne. Sa tasandad tema jaoks elulööke, puhverdad suhtlust, vabandad teda ülemuste ja/või tellijate ees välja jälle ja jälle, ajad tema eest peaaegu kõiki ta asju, sest üksi ta ju ei suudagi ega jaksagi ega tahagi … andestad ja andestad ja mõistad ja mõistad, sest ta on ju haige … Kui tulevad lapsed, siis oled sina igavene puhver isa ja laste vahel, sest depressioonihaigele on ka lapsed koormavad, nende lärm, nende probleemidega tegelemine jne. Sisuliselt vead sa teie pere koormat üksinda ja oled tänulik nendegi mõnekuuliste perioodide eest aastas, mil mehe vaimne tervis püsib parem ja ta ei tee draamasid ja suudab isegi töötada vahepeal. Kuni järgmise tagasilöögini.
Olen pikka aega depressioonihaige mehega abielus ja tean, millest räägin. Lihtsalt minu mehel avaldus depressioon alles siis, kui me olime juba üle kümne aasta koos olnud, pere oli loodud, pere-ettevõte, lapsed, kõik. Armastus. No kus sa jätad siis.
Kerge see ei ole olnud. Sinule ma soovitaks: kui teil veel vastastikku suuremaid kohustusi ei ole, lapsi jne, ja sa ei ole tegelikult valmis minu kirjeldatud elu elama aastakümneid, siis mine ja otsi omale uus elu. 26-aastaselt on veel kõik võimalused iseenda soovitud elu ülesehitamiseks ja suurepärase partneri leidmiseks olemas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aitäh vastajatele! Olen teemaalgataja.

Minu murest vist jäi pisut teine mulje. Ma ei ole kordagi teda kuidagi moodi survestanud. Olen olnud nii kannatlik, mõistev ja toetav, kui üldse saab olla, ma ei ole teinud juttu tulevikuplaanidest jne. Mul on teda väga raske näha sellises seisundis, sest ma tahaksin talle ju ainult head.

Tunnen survet hoopis teiste inimeste poolt. Alles mõni päev tagasi tuli isa minu juurde jutuga, et otsigu ma normaalsem mees, kes oleks ka kuidagi asjalik. Üldse pidevad küsimused – millal ta juba ülikooli lõpetab, juba 5 aastat möödas, ikka igavesti ju ka õppida ei saa, otsigu normaalne töö omale jne jne. See on ju nõme.

Kordan – ma ei survesta teda tööle, kooli, ei kuhugi. Ma olengi temaga psühholoogi juures kaasas käinud mõned korrad. Psühhiaatri juures käinud, võtab rohtusid.

Ma ei tea tegelikult isegi, mis tulevikku ma siis õigupoolest tahan. Tahaksin lihtsalt normaalset elu. Nüüd juba üle aasta ei ole seda normaalsus tundnud. Pidevad muremõtted seoses elukaaslasega (tema vaimse tervisega siis) ja suutmatus midagi selle vastu teha.

Juba pikka aega ei saa ma enda toredaid uudiseid, kordaminekuid temaga jagadagi, sest ta alati ütleb, et ta ei taha kuulda, et mul hästi läheb, sest tal on ju kõik halvasti. Mingil määral ma saan sellest aru.

Vahel võtab kauem kui aasta et rohud mõjuma hakkaks, oleneb kui sügavas depressioonis ta on. Esialgu teevad rohud olemise veel hullemaks. Hea oleks kui oleks rahusti ka mida vajadusel võtta, tõenäoliselt tal ongi.
Kõik AD ei pruugi ka sobida, vb proovida teisi. Rohtusid on päris palju, talle oleks vaja meeleolu tõstvat AD, cipralex on näiteks selline. Vb vahetada psühhiaatrit ehk leiab niimoodi parema lahenduse? Praegu ongi kõige tähtsam saada ta ennast hästi tundma, peale seda soovib ta kindlasti ise ka eluga edasi minna. Olete noored, ehk sobib talle mingi teine eriala. Teiste ütlemisi lihtsalt väldi. Tean omast käest et inimesed kes ei ole teadlikud mis on depressioonis olemine, ei pea seda üldse haiguseks, nad ei saa üldse aru et see on haigus, väga raske haigus.
Kas on midagi, mida talle varem väga teha meeldis? Mingi aeg ei huvita jah miski, aga kui natukenegi parem hakkab võiksite koos midagi toredat teha. Tubli tüdruk oled, palju edu sulle, pikk pai ja kiiret taastumist sinu noormehele!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mida te selles olukorras teeksite?

Mida teeksin?

Teiseks: elaksin rahulikult meie üürikorteris edasi, käiksin tööl ja hakkaksin endale tasapisi aru andma, et kõike siin elus ei saa, mida tahan. Ja et ka minu elu ei pruugi kulgeda mingi peas valmis nikerdatud täiusliku plaani järgi. St, harjuksin mõttega, et kui elukaaslane oma haiguse tõttu selleks valmis ei ole, siis ei pruugigi me saada endale unistuste maja ja peame leppima väiksema elamispinnaga. Ja et laps(/ed) võivad küll tulla, kui ma väga neid tahaks, aga selle arvestusega, et nende majanduslik heaolu ei hakka olema võrdväärne rikaste, tervete ja edukate inimeste laste omaga (mis iseenesest poleks ju mingi katastroof). Mingi reisimine ja muu tilulilu ei oleks üldse määrava tähtsusega – kui vahel õnnestuks, oleks hästi; kui ei õnnestuks, poleks kah midagi katki.

Kõige tähtsam oleks meie omavaheline hea läbisaamine

Tõsiselt ka soovitad 26-aastasel lihtsalt kõik oma unistused (mis pole isegi ulmelised, vaid väga harilikud ja inimlikud – perekond) nurka visata ja elada kaassõltlasena kellegi teise elu??? Päriselt?? Keda see teenib? Lõpuks on maailmas 2 õnnetut inimest.

Mis heast läbisaamisest me räägime kui naine ei või isegi rõõmustada oma õnnestumiste üle ega neid hetki jagada sest kaaslane tunneb end siis halvasti?? Ta peab kikivarvul käima et teist ei ärritaks ja oleks ikka toeks. Ta raiskab omaenda elu kui ta võiks samal ajal täie rinnaga elada – reisida, luua kodu, nautida.

Vaata see suhe üle. Sul ei ole kohustust selle inimesega lõpmatult olla ja teda muudkui järjele aidata ja poputada. Sa pead tõsiselt endale otsa vaatama ja mõtlema kas see on see, mida sa päriselt tahad
Ja pane endale tähtaeg. Luba et sa annad endast kõik et oma kaasat ja ennast aidata aga kui sa nt aasta pärast tunned end sama moodi ja midagi pole muutunud, siis on aeg lõpetada.
Sa jääd teise järgu elu elamisse lõksu ja lõpuks avastad et oled 35 ja su unistus heast suhtest perest ja lastest on vastu taevast lennanud ja tema maadleb ikka veel depressiooniga. Siis on paljuks hilja.

Reisida saad sõpradega, korteri saad ka ilmselt ise osta kui sul ok töö, nendes asjades ei pea mehest lähtuma.

Tean, mis on depressioon aga ei tahaks elus et keegi minu depressiooni pärast oma elu elamata jätab.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mida sina sellest suhtest saad?
Oled sa õnnelik?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aitäh vastajatele! Olen teemaalgataja.

Minu murest vist jäi pisut teine mulje. Ma ei ole kordagi teda kuidagi moodi survestanud. Olen olnud nii kannatlik, mõistev ja toetav, kui üldse saab olla, ma ei ole teinud juttu tulevikuplaanidest jne. Mul on teda väga raske näha sellises seisundis, sest ma tahaksin talle ju ainult head.

Tunnen survet hoopis teiste inimeste poolt. Alles mõni päev tagasi tuli isa minu juurde jutuga, et otsigu ma normaalsem mees, kes oleks ka kuidagi asjalik. Üldse pidevad küsimused – millal ta juba ülikooli lõpetab, juba 5 aastat möödas, ikka igavesti ju ka õppida ei saa, otsigu normaalne töö omale jne jne. See on ju nõme.

Kordan – ma ei survesta teda tööle, kooli, ei kuhugi. Ma olengi temaga psühholoogi juures kaasas käinud mõned korrad. Psühhiaatri juures käinud, võtab rohtusid.

Ma ei tea tegelikult isegi, mis tulevikku ma siis õigupoolest tahan. Tahaksin lihtsalt normaalset elu. Nüüd juba üle aasta ei ole seda normaalsus tundnud. Pidevad muremõtted seoses elukaaslasega (tema vaimse tervisega siis) ja suutmatus midagi selle vastu teha.

Juba pikka aega ei saa ma enda toredaid uudiseid, kordaminekuid temaga jagadagi, sest ta alati ütleb, et ta ei taha kuulda, et mul hästi läheb, sest tal on ju kõik halvasti. Mingil määral ma saan sellest aru.

Minu meelest pead sa otsustama oma tuleviku osas, kas see on sul praeguse mehega ühine, koos tema jätkuvate depressioonide, psühholoogide, psühhiaatrite, ravimite, tagasilöökidega – ja sina käid aastaid ja aastaid tema kõrval otsekui munakoortel, et teda mitte omakorda kogemata auku tõmmata, tema deprekat süvendada jne. Sa tasandad tema jaoks elulööke, puhverdad suhtlust, vabandad teda ülemuste ja/või tellijate ees välja jälle ja jälle, ajad tema eest peaaegu kõiki ta asju, sest üksi ta ju ei suudagi ega jaksagi ega tahagi … andestad ja andestad ja mõistad ja mõistad, sest ta on ju haige … Kui tulevad lapsed, siis oled sina igavene puhver isa ja laste vahel, sest depressioonihaigele on ka lapsed koormavad, nende lärm, nende probleemidega tegelemine jne. Sisuliselt vead sa teie pere koormat üksinda ja oled tänulik nendegi mõnekuuliste perioodide eest aastas, mil mehe vaimne tervis püsib parem ja ta ei tee draamasid ja suudab isegi töötada vahepeal. Kuni järgmise tagasilöögini.

Olen pikka aega depressioonihaige mehega abielus ja tean, millest räägin. Lihtsalt minu mehel avaldus depressioon alles siis, kui me olime juba üle kümne aasta koos olnud, pere oli loodud, pere-ettevõte, lapsed, kõik. Armastus. No kus sa jätad siis.

Kerge see ei ole olnud. Sinule ma soovitaks: kui teil veel vastastikku suuremaid kohustusi ei ole, lapsi jne, ja sa ei ole tegelikult valmis minu kirjeldatud elu elama aastakümneid, siis mine ja otsi omale uus elu. 26-aastaselt on veel kõik võimalused iseenda soovitud elu ülesehitamiseks ja suurepärase partneri leidmiseks olemas.

Julmad, aga ausad sõnad. Mina olen kirjeldatud elu elanud aasta. Ja ise samuti depressiooni langenud, seega näinud depresiooni mõlemast vaatenurgast. Elukaaslane lõpetas ise oma elu ja mina ronisin ravimite toel august välja. Nüüd hindan kõrgelt iga sekundit, et elu on TAVALINE, et tahan – teen seda või toda, lähen sinna või tänna. Elu ei juhi depressioon, kannatamine, väsimus ja vastikus, vaid sa lihtsalt elad ja teed tavalisi asju. See on meeletu vahe, seega ma ei ole ülearu optmistlik, et teemaalgataja suhe võiks või peaks kestma jääma. Ehk olen ma oma elukogemuse mõjul liiga pragmaatiline, aga elu korraldamine – laste saamine, kinnisvara soetamine on tegelikult ka paras vaimne pingutus ja depressiivse inimesega koos võib elu muutuda ikka totaalselt väljakannatamatuks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Valmis tuleb olla ka selleks, et depressioonis inimesele võib piisada väga vähesest, et oma elu lõpetada.
Olen ise seda elus korduvalt põdenud ja ma olen end mitu korda peaaegu ära tapnud täiesti tühiste asjade pärast. Näiteks keegi ütles midagi halvasti. Sain ühest katsest ka tõsise tervisekahjustuse.

Hetkel kaalun taaskord, kuna ma ei taha et mu kaaslane minu kõrval kannatama peab. Samuti lapsed. Elu depressioonis inimese kõrval võib olla väga inetu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui inimesel on omandamisel eriala, mis nõuab erilist vaimset värskust ja inimene on pigem depressiivne, siis ta loomulikult valib muu töö. Jah, selge, sellest arusaamiseks kulub ilmselt kuid ja kuid, aga no max aastaga peaks iga inimene aru saama, et nii kahju kui ka pole, ma ei saa seda ametit pidada. Tahan olla lennujuht, aga ei suuda keskenduda ja pingutada….no kurb lugu, läheb ja õpib siis midagi muud.

See nüüd on karmilt ja otse öeldud, aga nii see ju on. Mina sinu asemel ei oleks kaassõltuvuses ja ei unistaks mehega kaasa tema unistuste ametist, mida ta ilmselgelt mitte kunagi ei saa. Vähemalt 98% tõenäosusega ei saa. Usun, et ta saab ka ise sellest aru, see süvendab ta masendust, aga energiat midagi muud välja mõelda depressiivikul ka pole.

Mina sinu asemel ütleksin talle, et maailm on ameteid täis ja see, et mina näiteks oma kasvu tõttu kunagi baleriiniks ei saa(nud) poleks olnud veel põhjus eluks ajaks voodisse pikutama jääda. Deprekat ravib arst, abistab psühholoog ja kui sina aitad tal veel peas selgeks mõelda, et maailm on oluliselt avaram kui see üks amet – siis on teil hiigelšansud sellest august koos välja tulla.

Kui sina aga jäädki kaasa ohkama, et jah, sinust saaks nii hea langevarjur aga vat see paha kõrgusekartus takistab, oi-oi-oi, sa ainult ju toidad tema depressiooni. Mõte tal kinnistub selle ühe võimaluse külge, ahastus ainult suureneb, sest ta teab, et ei suuda ja kui sina ka talle maailma ei näita, kes siis veel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul on tunne, et kõikidel noortel meestel on tänapäev nn depressioon, samas nagu midagi elus lahti ega juhtunud ei ole. Oma vallalise perioodi jooksul, 3-4 aastat tagasi, deitisin mitme 30-aastate alguses kutiga, kellest kolmel, tuli hiljem välja, depressioon. Viimasega, kellega ka tunded suuremad olid, ikka üritasin mõista ja toeks olla, aga lõppkokkuvõttes tulin sealt suhhtest ära ja tunnen, et see oli mu elu parim otsus. Kogu see negatiivsus, enesehaletsemine jmt hakkas lõpuks ka ennast negatiivselt mõjutama ja samas sa ise ei saa midagi teha, inimene peab ise ennast tahtma aidata. Jõudu!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on su kaaslasest väga kahju, aga on täiesti ebaõiglane, et noor naine matab end elusalt kellegi teise häda ja haiguse alla ning võib lõpuks ise haigestuda.

Haigustega peaks tegelema need, kelle jaoks on see kohustus või kutsumus, mitte noor naine, kes peaks looma elu.

Liigu edasi. Kui see noormees kord ravimite, arstide ja oma päritolupere toel terveks saab, võib ta alles mõelda suhetele.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Deprekat ravib arst, abistab psühholoog ja kui sina aitad tal veel peas selgeks mõelda, et maailm on oluliselt avaram kui see üks amet – siis on teil hiigelšansud sellest august koos välja tulla.

Ma see, kes pikka aega depressiivse mehega abielus. Tahtsin kommenteerida, et šansud depressioonist lõplikult välja tulla on laste ja teismeliste puhul, aga ülekolmekümneste puhul ma pole küll edulugusid kuulnud. Parim, mis sellisel juhul saab olla, on see, et inimene elab igapäevaselt oma ravimeid tarbides ja kui samal ajal saab pidevalt ka psühholoogi abi, siis mingi aja püsib suhteliselt teovõimeline. Aga iga ravim kaotab ajapikku oma mõju ja umbes paari aasta tagant tuleb jälle seisundi halvenemine. Tuleb ravimit vahetada, aga see on alati ehku peale proovimine, milline nüüd mõjub. Need proovimisperioodid võtavad mitu kuud, mille käigus on tegemist täielikult teovõimetu haige inimesega, kelle draamade, stseenide ja enesehaletsuse all kannatab terve pere. Kui lõpuks taas sobiv rohi leitakse, siis tuleb jälle parem periood … kuni järgmise korrani.
Aga isegi sobiva ravimi võtmise juures – kui depressiooni kõrval on tegemist ka veel muude võimalike kõrvalhäiretega, nagu sotsiaalfoobia, konfliktsus, ärevushäire, vihahäire, unehäired, siis antidepressant nende vastu aidata ei pruugi. Kombineeritakse rahustite ja unerohtudega, aga ka see on minu kogemust mööda suht loterii-allegrii. Kui mu mehel unerohi arsti nõudmisel viimane kord välja vahetati (liiga pikalt oli eelmist võtnud juba), siis see muutis ta järgmiselgi päeval veel nii uimaseks, et ei saanud ööd ega mütsi asjadest aru, ja autoga liikluses suutis järjest tekitada mitu väga napikat avariiolukorda. Nagu ei saaks enam aru, mis ta ümber liikluses toimub.
Nii et ikkagi sellise mehe kõrval oled sa kogu elu nagu lapsehoidja. Isegi tema parematel perioodidel.
Su isa võib-olla oma elukogemusest on kõrvalt näinud selliseid asju ja ehk püüab omal moel sind sellest saatusest säästa, sellepärast ütlebki sulle, et leia omale asjalikum mees. Ju ta teistmoodi sind hoiatada ei oska, või ei oska täpsemalt seletada. Aga põhimõtteliselt on su isal õigus, ütlen mina oma isikliku kogemuse põhjal. Elu temaga tuleks sul raske. Terve inimese kõrval oleks palju, palju lihtsam. Mitte sina ei peaks kogu aeg kellegi tugi olema, vaid keegi oleks vahepeal ikka sulle ka toeks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Juba pikka aega ei saa ma enda toredaid uudiseid, kordaminekuid temaga jagadagi, sest ta alati ütleb, et ta ei taha kuulda, et mul hästi läheb, sest tal on ju kõik halvasti. Mingil määral ma saan sellest aru.

Tal on kõik siiani hästi olnud: pea on olemas, et õppida, hea toetav kaaslane on olemas, et jamadest koos üle saada, AGA see kõik ei ole aidanud.

Järelikult talle meeldibki selline olla nagu ta on.

Su isal on õigus, otsi omale normaalne mees. Sa ei saa rohkem midagi teha ja ta vajab seda “pauku”, et oma elus midagi muuta.

Lihtsalt teie omavaheline sünergia ei sobi talle.

Olen olnud suhtes, kus mind kritiseeriti, sunniti ja ei väärtustatud. Muidugi mul oli kõrgharidus, koolid lõpetatud, töö jms. Langesin musta auku. Ju soovitasid ka tema vanemad minust “lahti saada”. Leian, siiani, et sellised inimesed ei vääri austust ja nõrgas seisus ei hüljata lähedast. Läkski aeg edasi, leidsin hooliva kaaslase, kadusid probleemid, elu on stabiilne ja õnnelik.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lisaks kõigele eelnevale, mida siin kirjutatud on, arvesta, et depressioon võib päranduda edasi lastele. Kas sa tahad suurendada riski, et teie lastel sama haigus tulevikus on?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mille peale ta siis nii hullusti depressiooni langes? Või oli enesetekkeline?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lisaks kõigele eelnevale, mida siin kirjutatud on, arvesta, et depressioon võib päranduda edasi lastele. Kas sa tahad suurendada riski, et teie lastel sama haigus tulevikus on?

Miskipärast vähihaigele tuntakse kaasa ja teda ei soovitata maha jätta. Vähk on samuti geneetiline haigus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aitäh vastajatele!
Depressioon tekkis pärast uneprobleeme. Kuna sel erialal uni ja üldse hästi toimivad kognitiivsed protsessid olulised, siis unetuse tõttu ei saanud ta teha neid tegevusi, mida tegid tema kursusekaaslased. Sealt edasi tekkiski depressioon jne.
Ta on tegelikult väga tubli. Tal on üks hobi, millega ta tegeleb. Lihtsalt seda kooli-teemat ei tohi väga puudutada.
Oleme koos olnud pea 10 aastat. Kehvadel päevadel olen isegi mõelnud, et ehk oleks kergem minna oma teed. Samas mul on veel mingisugune lootus. Ta on teatud edusamme teinud, sõpradega suhtlema hakanud, teeb remonti jne. Vahel mulle tundub, et kõik on jälle hästi.
Aga see point, mille üks kägu välja tõi (seada tähtaeg iseendale), on päris hea. Aasta pärast võiks olla olukord kindlam, parem.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Valmis tuleb olla ka selleks, et depressioonis inimesele võib piisada väga vähesest, et oma elu lõpetada.

Olen ise seda elus korduvalt põdenud ja ma olen end mitu korda peaaegu ära tapnud täiesti tühiste asjade pärast. Näiteks keegi ütles midagi halvasti. Sain ühest katsest ka tõsise tervisekahjustuse.

Hetkel kaalun taaskord, kuna ma ei taha et mu kaaslane minu kõrval kannatama peab. Samuti lapsed. Elu depressioonis inimese kõrval võib olla väga inetu.

Perekooli tase sellist kommentaari miinustada. Aitäh!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Mehike27

Tal on üks hobi, millega ta tegeleb. Lihtsalt seda kooli-teemat ei tohi väga puudutada.

Vahetagu eriala tehku midagi, mis teda rõõmsaks teeb . Praegu vist õpib lihtsalt for €€€ seda. Proovigu algusest alustada hoopis erialaga, mis lihtsam ja stressivabam. Vahet ei ole, et aega läheb. Pole mõtet suruda kui ei meeldi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tere!

Mul on mure seoses minu elukaaslasega ja meie ühise tuleviku osas.

Olen ise 26-aastane, lõpetasin just magistriõpingud, töötan erialasel tööl ja selles osas ongi kõik hästi. Elukaaslane on minust 6 aastat vanem ning ta ikka veel õpib ja otseselt ei tööta (tema raha tuleb enamasti kinnisvarast). Tema eriala on keeruline, eeldab väga head vaimset seisundit. Nüüd aga juba üle aasta on ta olnud depressioonis ning selle seisundiga ta aga sel erialal edasi ei saa jõua. Nüüd kui ta kasvõi sügisest hakkaks kooliga uuesti peale (seda tõenäoliselt aga ei juhtu), siis läheks ikka veel umbes 2 aastat lõpetamiseni.

Tahaks teha koos tulevikuplaane (nt kuhu elama minna – elame üüripinnal praegu, lapsed, reisimine jne), aga väga raske on, kui ta isegi veel ei tööta. Me saame väga hästi läbi, ta ei ela nii-öelda minu rahakoti peal, aga ma tunnen, et ma olen nii kaua pidanud teda selles probleemis toetama ja ma pidevalt julgustan teda, kuid ta nagu ise ei tahagi. Mainin veel nii palju ka, et ta käib psühholoogi juures regulaarselt.

Mida te selles olukorras teeksite?

Depressiooni ravimine võtabki kaua aega. Sa oled alles 26, peaks aega küll olema. Ei pea kohe nii noorena lapsi saama, korterit ostma ja muidu end rakkesse panema. Iseasi, kas sa viitsid kellegi kõrval aastaid olla, et tema depressiooni ravida. Kui ta on sulle tähtis, siis prooviks ikkagi mõne aasta. Kui sa oleks 40 ja tahaks kangesti lapsi saada, siis see oleks aeg kiiresti tegutsema hakata, aga praegu pole kiiret.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See on õudne elu. Isegi kui on parem aeg, ei tea kunagi, kuna jälle halvaks keerab ja kuna vaja teist jälle nööri otsast alla rääkida. Mida teha inimesega, kes elada ei jaksa ja suremiseks kah jõudu ei ole.

Hetkel kaalun taaskord, kuna ma ei taha et mu kaaslane minu kõrval kannatama peab. Samuti lapsed.

No ma ei tea kindlamat viisi oma laste elu alatiseks p****e keerata, kui vanema enesetapp. Ma tean, et depressioonis inimene ei mõtle niimoodi, aga nii see on.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 59 )


Esileht Pereelu ja suhted Depressioonis elukaaslane