Mina olin pikalt abielus mehega, kes on püsivalt depressiivne. Noorena, kui tutvusime, sain aru küll, et midagi on valesti, aga siis tundus ka, et armastus on ikka palju olulisem. Et on vaja inimest toetada, tunnustada, kannustada, veenda, julgustada…Kui tema nägi kõiges halba ja negatiivset, kõik oli võimatu ja teostamatu, siis minu roll oli koguaeg teda veenda, et kõik on siiski võimalik, püüame koos, ei ole kõik halvasti jne. Mul oli koguaeg tunne, et mina üksinda võitlen ja püüan kuskilt mülkast välja rabeleda, aga keegi hoiab mu jalgadest kinni ja sikutab mind hoopis veel sügavamale. Kui praegu sellele tagasi mõtlen, siis tõesti, see abielu oli minu elu kõige valem samm.
Saan aru, et depressioone on eristaadiume. Mõni võib-olla on aasta-paar rivist väljas ja siis saab korda. Minu mehel on see haigus aga püsiv. Ta käib küll tööl ja täidab oma kohustused, aga mingit toredat ja vahvat kaaslast temast küll ei ole. Tema meeleolud vahelduvad. Ta on kas täiesti tuim ja passiivne või siis ülikergelt ärrituv ja agressiivne. Tema püsivas depressiivsuses on olnud ka raskemaid faase. Sel ajal ta tõesti voodist ei tõusnudki. Ainult karjus kõikide peale jne. Ravist keeldus.
Ilmselt tänu sellele olen ka mina depressiivne. Kaassõltlane nagunii. Lisaks tekkisid mul mingil momendil tugevad paanikahood ja ärevushäire. Mul on olnud söömishäire ja unehäired…
Kõige kurvem see, et ka meie lapsed on depressiivsed. Ma ei teagi, kas see on pärilik või on nad depressiivsed isa käitumise pärast. Või ka minu pärast, sest ju mõjutas minu pidev ärevilolek ka neid.
Loomulikult olen pidanud läbi elu kuulma enesetapu jutte. Tavaliselt ta hakkas sellest rääkima siis, kui olime tülis või andsin teada, et tahan ära minna. Selle teemaga ta manipuleeris mind pidevalt. Kui siis ükskord tõesti läksin, siis uuris mu käest haledalt, et kui teda enam ei ole, kas ma siis ikka nii palju teen, et matan ta ise. Et selle asjaga ei peaks tema vanad vanemad või õed tegelema.
Mis teemaalgataja mehesse puutub, siis minu jaoks on täiesti arusaamatu, et üks 32-aastane mees ei ole kunagi tööl käinud. Mismõttes? Neid erialasid, mille kõrvalt ei saa töötada on ikka ülivähe, aga sedagi vaid esimestel kursustel. Näiteks arstid saavad viimastel kursusel juba edukalt tööd teha ja teenida.
Ei oska siin keegi ennustada, kas teemaalgataja mees on ajutiselt ja üks kord rivist väljas või jääbki olukord kestma või korduma. Aga olles sellise õudse elu läbi teinud, siis ma ise ei kahtleks hetkegi ja laseks jalga. Mõtleks iseenda heaolu peale. Ei tule sulle hiljem mitte keegi aitäh ütlema, et hambad ristis aastaid kellegi elu päästsid, toeks olid ja iseenda selle kõige alla ära kaotasid.