Deprekat ravib arst, abistab psühholoog ja kui sina aitad tal veel peas selgeks mõelda, et maailm on oluliselt avaram kui see üks amet – siis on teil hiigelšansud sellest august koos välja tulla.
Ma see, kes pikka aega depressiivse mehega abielus. Tahtsin kommenteerida, et šansud depressioonist lõplikult välja tulla on laste ja teismeliste puhul, aga ülekolmekümneste puhul ma pole küll edulugusid kuulnud. Parim, mis sellisel juhul saab olla, on see, et inimene elab igapäevaselt oma ravimeid tarbides ja kui samal ajal saab pidevalt ka psühholoogi abi, siis mingi aja püsib suhteliselt teovõimeline. Aga iga ravim kaotab ajapikku oma mõju ja umbes paari aasta tagant tuleb jälle seisundi halvenemine. Tuleb ravimit vahetada, aga see on alati ehku peale proovimine, milline nüüd mõjub. Need proovimisperioodid võtavad mitu kuud, mille käigus on tegemist täielikult teovõimetu haige inimesega, kelle draamade, stseenide ja enesehaletsuse all kannatab terve pere. Kui lõpuks taas sobiv rohi leitakse, siis tuleb jälle parem periood … kuni järgmise korrani.
Aga isegi sobiva ravimi võtmise juures – kui depressiooni kõrval on tegemist ka veel muude võimalike kõrvalhäiretega, nagu sotsiaalfoobia, konfliktsus, ärevushäire, vihahäire, unehäired, siis antidepressant nende vastu aidata ei pruugi. Kombineeritakse rahustite ja unerohtudega, aga ka see on minu kogemust mööda suht loterii-allegrii. Kui mu mehel unerohi arsti nõudmisel viimane kord välja vahetati (liiga pikalt oli eelmist võtnud juba), siis see muutis ta järgmiselgi päeval veel nii uimaseks, et ei saanud ööd ega mütsi asjadest aru, ja autoga liikluses suutis järjest tekitada mitu väga napikat avariiolukorda. Nagu ei saaks enam aru, mis ta ümber liikluses toimub.
Nii et ikkagi sellise mehe kõrval oled sa kogu elu nagu lapsehoidja. Isegi tema parematel perioodidel.
Su isa võib-olla oma elukogemusest on kõrvalt näinud selliseid asju ja ehk püüab omal moel sind sellest saatusest säästa, sellepärast ütlebki sulle, et leia omale asjalikum mees. Ju ta teistmoodi sind hoiatada ei oska, või ei oska täpsemalt seletada. Aga põhimõtteliselt on su isal õigus, ütlen mina oma isikliku kogemuse põhjal. Elu temaga tuleks sul raske. Terve inimese kõrval oleks palju, palju lihtsam. Mitte sina ei peaks kogu aeg kellegi tugi olema, vaid keegi oleks vahepeal ikka sulle ka toeks.
Ma tean küll inimesi, kes on depressioonist lahti saanud 30ndates, 40ndates, 50ndates ja hiljemgi. Kas diagnoositi hilja ja seega raviti hilja või leiti teised põhjused, et mis depressiooni üldse tekitas. Tavaliselt on teismeliste ja 20ndates inimeste ajus toimuv palju dramaatilisem, mis loob ka dramaatilisi suhteid, alles hiljem õpitakse enda jaoks õiget elustiili valima.