Esileht Pereelu ja suhted Depressioonis elukaaslane

Näitan 29 postitust - vahemik 31 kuni 59 (kokku 59 )

Teema: Depressioonis elukaaslane

Postitas:
Kägu

Deprekat ravib arst, abistab psühholoog ja kui sina aitad tal veel peas selgeks mõelda, et maailm on oluliselt avaram kui see üks amet – siis on teil hiigelšansud sellest august koos välja tulla.

Ma see, kes pikka aega depressiivse mehega abielus. Tahtsin kommenteerida, et šansud depressioonist lõplikult välja tulla on laste ja teismeliste puhul, aga ülekolmekümneste puhul ma pole küll edulugusid kuulnud. Parim, mis sellisel juhul saab olla, on see, et inimene elab igapäevaselt oma ravimeid tarbides ja kui samal ajal saab pidevalt ka psühholoogi abi, siis mingi aja püsib suhteliselt teovõimeline. Aga iga ravim kaotab ajapikku oma mõju ja umbes paari aasta tagant tuleb jälle seisundi halvenemine. Tuleb ravimit vahetada, aga see on alati ehku peale proovimine, milline nüüd mõjub. Need proovimisperioodid võtavad mitu kuud, mille käigus on tegemist täielikult teovõimetu haige inimesega, kelle draamade, stseenide ja enesehaletsuse all kannatab terve pere. Kui lõpuks taas sobiv rohi leitakse, siis tuleb jälle parem periood … kuni järgmise korrani.

Aga isegi sobiva ravimi võtmise juures – kui depressiooni kõrval on tegemist ka veel muude võimalike kõrvalhäiretega, nagu sotsiaalfoobia, konfliktsus, ärevushäire, vihahäire, unehäired, siis antidepressant nende vastu aidata ei pruugi. Kombineeritakse rahustite ja unerohtudega, aga ka see on minu kogemust mööda suht loterii-allegrii. Kui mu mehel unerohi arsti nõudmisel viimane kord välja vahetati (liiga pikalt oli eelmist võtnud juba), siis see muutis ta järgmiselgi päeval veel nii uimaseks, et ei saanud ööd ega mütsi asjadest aru, ja autoga liikluses suutis järjest tekitada mitu väga napikat avariiolukorda. Nagu ei saaks enam aru, mis ta ümber liikluses toimub.

Nii et ikkagi sellise mehe kõrval oled sa kogu elu nagu lapsehoidja. Isegi tema parematel perioodidel.

Su isa võib-olla oma elukogemusest on kõrvalt näinud selliseid asju ja ehk püüab omal moel sind sellest saatusest säästa, sellepärast ütlebki sulle, et leia omale asjalikum mees. Ju ta teistmoodi sind hoiatada ei oska, või ei oska täpsemalt seletada. Aga põhimõtteliselt on su isal õigus, ütlen mina oma isikliku kogemuse põhjal. Elu temaga tuleks sul raske. Terve inimese kõrval oleks palju, palju lihtsam. Mitte sina ei peaks kogu aeg kellegi tugi olema, vaid keegi oleks vahepeal ikka sulle ka toeks.

Ma tean küll inimesi, kes on depressioonist lahti saanud 30ndates, 40ndates, 50ndates ja hiljemgi. Kas diagnoositi hilja ja seega raviti hilja või leiti teised põhjused, et mis depressiooni üldse tekitas. Tavaliselt on teismeliste ja 20ndates inimeste ajus toimuv palju dramaatilisem, mis loob ka dramaatilisi suhteid, alles hiljem õpitakse enda jaoks õiget elustiili valima.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See on õudne elu. Isegi kui on parem aeg, ei tea kunagi, kuna jälle halvaks keerab ja kuna vaja teist jälle nööri otsast alla rääkida. Mida teha inimesega, kes elada ei jaksa ja suremiseks kah jõudu ei ole.

Hetkel kaalun taaskord, kuna ma ei taha et mu kaaslane minu kõrval kannatama peab. Samuti lapsed.

No ma ei tea kindlamat viisi oma laste elu alatiseks p****e keerata, kui vanema enesetapp. Ma tean, et depressioonis inimene ei mõtle niimoodi, aga nii see on.

Mõtleb küll. Mul jäi see kunagi just laste pärast tegemata või vähemalt ma mõtlen nii.

Mina olen üks neist, kes siiski kolmekümnendates kliinilist depressiooni põdes ja sellest üle sai. Nii et ma ei oleks nii pessimistlik prognoosi suhtes. Hiljem elule tagasi mõeldes olen tuvastanud, et tegelikult põdesin esimest korda pikalt depressiooni ka kahekümnendate alguses. Samuti tulin välja. Sealjuures mõlemal korral ilma ravimiteta.
Depressioonil on põhjus ja see põhjus on sageli väline. Jah, muidugi, on inimesi, kes langevad sellest välisest põhjusest depressiooni, ja mõned ei lange kunagi, see ei mõjuta neid.
Aga oma kogemusele toetudes võin öelda, et kui kaob põhjus, siis kaob ka depressioon. Põhjust ei tunnista depressiivik sageli ka iseendale mitte, aga võib ka tunnistada. Ma ei tea, millest su mees psühholoogiga räägib, aga võib olla, et ta ei räägi ka psühholoogile, mis tal TEGELIKULT viga on.
Põhjus võib kaduda ka selles mõttes, et inimese enda suhtumine põhjusesse muutub.
Igatahes lootust on, ei maksa arvata, et ei ole. Kõik võib veel hästi minna, eriti kui inimene siiski on tegus ja töötab.
Ühel päeval võib see lihtsalt olla möödas. Kui teadvustada põhjust, siis peaks ellu tulema mingi tegur, mis sellele põhjusele vastu töötab. Lihtsustatult öeldes, kui asi on näiteks elukaaslase reetlikkuses (mis pole teemaalgataja puhul probleem), siis kaob depressioon, kui inimene leiab uue hea kaaslase. Või kui asi on tööalases saamatuses, siis kaob depressioon, kui ta leiab uue hea töö. See on selline lihtne käsitlus, aga põhilises õige. Deprekas tekib paljude asjaolude kokkulangemisest, aga üks neist peab olema peamine, pidev mure, mille puhul on tunne, et sinust ei sõltu midagi, kõik lihtsalt läheb ja läheb ja läheb peatumatult allavoolu ja sa ei suuda mitte midagi teha, objektiivselt.

Ära veel alla anna, kõik võib siiski hästi minna. Minu näitel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen üks neist, kes siiski kolmekümnendates kliinilist depressiooni põdes ja sellest üle sai.

See, kes kirjutas, et kaalub enesetappu, kirjutas, et ta mõtleb selle peale jälle.

Et sina laste pärast ellu jäid, ei tähenda seda, et teised samamoodi mõtlevad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu jaoks on mees just selleks motivaatoriks kujunenud, kelle nimel pingutada. Olen palju üritanud teda ära ajada, et ta saaks elada normaalset ja õnnelikku elu, mida ta väärib, mitte minuga ennast piinata. Paraku on ta nii kange juurikas ja raiub, et ei lähe mingi hinna eest. Ütleb, et tahab mind aidata ja mis mul siis muud üle jääb, kui selle asjaga kaasa minna, kuigi tegelikult ta ei oska ja sellest pole kasu. Nii ma siis teen tema pärast head nägu, sest vähim, mida ma tahan, on see, et ta peaks minu pärast kannatama. Huvitaval kombel aga see teesklus on asju kõvasti paremaks muutnud. Kui teda ei ole, siis ma muidugi olen jälle voodirežiimil, aga juba teen ise süüa ja puha. Neid tegevusi aina lisandub, mis ma tehtud saan. Ärevust on palju vähemaks jäänud. Ilmselt minu puhul see fake it till you make it töötab. Kaasa aitab ka see, et uneprobleemid on peaaegu seljatatud.
Kui aga kaaslasele hakkab depressiivikuga elu oma vaimsele tervisele ja too ei näita ka pikema aja vältel mingeid koostöö märke, et paraneda, siis pole mõtet seda masohhismi harrastada. Praegusel juhul minu meelest sa saaksid suunata mõne asjaga, mis siin ka eespool välja on toodud. Kui aga sellest ka kasu pole, sa ei soovi eneseohverdusega tegeleda ja tunned, et see hakkab sind ka juba põhja tirima, siis on mõistlik edasi liikuda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kaassõltuvuse õpikunäide. Kui olete juba 10a suhtes olnud, siis on viimane aeg, et see mees saaks võimaluse üksi pingutada. Sa oled nagu ema praegu, kes pojakest poputab. Depressioon on pärilik, samuti on see nakkav. Nooruses oleme idealistlikud, et just meie kohalolu ja käepuudutus teeb kaaslase terveks ja tulevikus on happy end. Depressiooniga võitlevat inimest terve elu järel lohistada ei ole kellelgi jõudu. Unehäired on üks depressiooni sümptom.
Otsi kooseluks mees, kes sind iga päev naerma ajab.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sellise inimese kõrval ei ole kerge.
Ei soovita pere luua.
Nii raske on elada kui kõik su saavutused ja elu muudkui maha tehakse. Nii kaotad pikapeale enesekindluse.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tal on kõik siiani hästi olnud: pea on olemas, et õppida, hea toetav kaaslane on olemas, et jamadest koos üle saada, AGA see kõik ei ole aidanud.
Järelikult talle meeldibki selline olla nagu ta on.

Su isal on õigus, otsi omale normaalne mees. Sa ei saa rohkem midagi teha ja ta vajab seda “pauku”, et oma elus midagi muuta.
Lihtsalt teie omavaheline sünergia ei sobi talle.

Sul ei ole vist depressiooniga varem mingit tõsisemat kokkupuudet olnud, kui arvad, et küsimus on ainult meeldimises või mittemeeldimises ning vastavalt sellele käitumises.

Kõik ei ole ju hästi. See ongi depressioon, kus pealtnäha on kõik korras, aga sisemuses ollakse valmis surema sest enesetunne on tõsiselt halb. See ei ole midagi, mida saab tahtejõuga sisse-välja lülitada.

See “pauk” võib tõesti mehe sinnani viia, et elus midagi muuta. See võib aga ka viia enesetapuni.

Aga ka mina soovitaksin teemaalgatajal tõsiselt mõelda, kas see mees on väärt ootamist. Kui kaua oled valmis ootama, et tal paremaks läheks ja te saaksite oma eluga edasi minna? 5, 10, 15 aastat? Haigus liigub omasoodu, mehel ei pruugi veel aastaid enesetunne paremaks minna. Kas oled valmis tema nimel oma unistustest loobuma? See võib tõesti julmalt kõlada, armastuse nimel peaks ju ka haiguses koos olema, aga reaalsus on see, et ühe haigus võib teise elu ära rikkuda isegi siis, kui mees ise oma heaolu nimel midagi teeb ja soovib paraneda. Kui soovid lapsi, stabiilset pereelu, oma kodu, siis kas selle mehega on need reaalsus või vaid soovunelm, mis võib kunagi täituda aga ei pruugi?

Aga oma lähedaste survele ära kindlasti alla anna. See peab olema sinu otsus, mitte kellegi teise ootustest mõjutatud otsus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Depressiivikuga kaasa ohkimine ja talle võimaluse andmine omaette soiguda, mitte midagi teha, on täpselt sama kahjulik, kui teda kogu aeg takka ajada ja positiivseks utsitada.
Tuleks üritada võimalikult nii elada, nagu tal poleks deprekat. Kui veel tööl käib ja tegutseb ja teenib, siis on kindlasti lootust.
Mitte haletseda ja mitte hurjutada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen sinu elukaaslase kingades. Olen praegu 40-aastane. Esimest korda ravisin ärevushäirega depressiooni 20-aastaselt. Enne seda oli teismelisena mitu aastat söömishäire ja sotsiaalfoobia. Praegu käin mitmendat aastat pikaajalises analüütilises psühhoteraapias ja võtan ravimeid. Täiskohaga tööd ei ole ma olnud võimeline tegema viimased 12 aastat seoses madala stressitaluvusega.

ÕNNEKS on minu kõrval olnud 18 aastat mu mees. Tänu temale on mul olemas kõrgharidus, lapsed, ilus kodu ja stabiilne elu. Üksi ma ühekski pingutuseks suuteline ei oleks olnud.
Ma usun, et see kooselu on kestnud, kuna mu mees on vaimselt väga tugev, ta on tahtejõuline, tegus ja samas hooliv. Ilma nende omadusteta ei oleks meie kooselu vastu pidanud.

Depressiooni juured on väga varases lapsepõlves. Seda peab teadvustama ja sellega leppima, enda suhtes kaastundlik olema. Depressioonis inimesel ei ole täiel määral kujunenud välja sisemist hoolivat lapsevanemat ja seetõttu ei saa ta nö täiskasvanueluga hästi hakkama.
Täiskasvanud inimese depressioon on tegelikult valik – kõik võimalused oma vaimse seisundi muutmiseks on tänapäeva olemas. Haige peab tegema otsuse iseenda eest vastutada nagu lapsevanem lapse eest. See otsus annab jõudu endaga ja enda heaks tööd teha.
Haigel tuleb oma elu sisu taandada väga lihtsatele baasvajadustele ja hoolitseda järjepidevalt, et need oleks täidetud. Kõrgharidus ja karjäär ei kuulu baasvajaduste hulka ja seepärast su kaaslane ei püüdle sinna suunas. Kuni baasvajadused on rahuldamata ei ole haigelt mõtet suuremaid saavutusi nõuda – lihtne Maslow vajaduste hierarhia =)
Depressioon on ka füüsiline haigus, kuna alateadvus, kust 95% meie igapäevastest mõtetest pärinevad, asubki füüsilises kehas. Igasugune mõõdukas füüsiline töö, treening, liikumine on depressiooni “tõstmiseks” kasulik. Samuti karastavad toimingud ja väiksed, jõukohased mugavustsooni piiride nihutamised, mis tõstavad stressitaluvust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mind aitas depressioonist välja, kui mees mind lapsega välja viskas ning tõi salaarmukese koos nende lapsega meile elama.
Kaks aastat ravisin (olin ka endale teadvustamata varem depr põdenud, kord sünnitusjärgset, kui abikaasa samaaegselt teise maailma otsa õppima läks) ja tuli hakkama saada, sain jalad alla.
Nüüd on iga päev nagu enesega võitlus. Enamjaolt läheb hästi, väikeste tagasilöökidega. Neid teadvustan ja oskan nendega toime tulla. Üldjuhul ravimiteta. Kuid tunnen end kui õhukesel jääl.Samas annavad väiksemad edusammud suure jõu.
Haiglas nägin inimesi, kes sellest välja ei tulnud. Teadvustasin, et ei taha selliseks saada.
Ülikool teisel ringil tehtud, hea töökoht peetud, kodu majandatud, tegelen aktiivselt katkise lapsega.
Sain aru, et suures osas oli põhjuseks mees. Illusioon temast. Nüüd elan oma elu, vastutan ise selle eest. Soovitan loobuda. Tean inimesi, kes on joodiku ja depressiooniku terveks “ravinud” oma olemasoluga. Võimalik, et see on keegi teine, kui Sina. Sinul soovitan hakata oma elu elama.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Depressioon on ka füüsiline haigus, kuna alateadvus, kust 95% meie igapäevastest mõtetest pärinevad, asubki füüsilises kehas.

Vabandust?
Sa tahad väita, et teadvus ise ei asu füüsilises kehas?
Aju ei asu füüsilises kehas?
Mis asja?
Pealegi ei pärine mõtted alateadvusest. Doh.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen sinu elukaaslase kingades. Olen praegu 40-aastane. Esimest korda ravisin ärevushäirega depressiooni 20-aastaselt. Enne seda oli teismelisena mitu aastat söömishäire ja sotsiaalfoobia. Praegu käin mitmendat aastat pikaajalises analüütilises psühhoteraapias ja võtan ravimeid. Täiskohaga tööd ei ole ma olnud võimeline tegema viimased 12 aastat seoses madala stressitaluvusega.

ÕNNEKS on minu kõrval olnud 18 aastat mu mees. Tänu temale on mul olemas kõrgharidus, lapsed, ilus kodu ja stabiilne elu. Üksi ma ühekski pingutuseks suuteline ei oleks olnud.

Ma usun, et see kooselu on kestnud, kuna mu mees on vaimselt väga tugev, ta on tahtejõuline, tegus ja samas hooliv. Ilma nende omadusteta ei oleks meie kooselu vastu pidanud.

Depressiooni juured on väga varases lapsepõlves. Seda peab teadvustama ja sellega leppima, enda suhtes kaastundlik olema. Depressioonis inimesel ei ole täiel määral kujunenud välja sisemist hoolivat lapsevanemat ja seetõttu ei saa ta nö täiskasvanueluga hästi hakkama.

Täiskasvanud inimese depressioon on tegelikult valik – kõik võimalused oma vaimse seisundi muutmiseks on tänapäeva olemas. Haige peab tegema otsuse iseenda eest vastutada nagu lapsevanem lapse eest. See otsus annab jõudu endaga ja enda heaks tööd teha.

Haigel tuleb oma elu sisu taandada väga lihtsatele baasvajadustele ja hoolitseda järjepidevalt, et need oleks täidetud. Kõrgharidus ja karjäär ei kuulu baasvajaduste hulka ja seepärast su kaaslane ei püüdle sinna suunas. Kuni baasvajadused on rahuldamata ei ole haigelt mõtet suuremaid saavutusi nõuda – lihtne Maslow vajaduste hierarhia =)

Depressioon on ka füüsiline haigus, kuna alateadvus, kust 95% meie igapäevastest mõtetest pärinevad, asubki füüsilises kehas. Igasugune mõõdukas füüsiline töö, treening, liikumine on depressiooni “tõstmiseks” kasulik. Samuti karastavad toimingud ja väiksed, jõukohased mugavustsooni piiride nihutamised, mis tõstavad stressitaluvust.

Sa seda teadvustad endale et pidevalt väga julmalt kommenteerid teiste teemades? Saad pidevalt miinuseid, sest su kommentaarid eristuvad selgelt teistest. On mitu tunnust mille järgi su kommentaarid on kohe tuvastatavad. Nüüd on vähemalt selge, sa oled raskesti haige. Kas rohud ei aita su taltsutamatud viha siis kontrolli all hoida? Saad sa ikka ise aru millist õelust sa siin toodad?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Selle joru kirjutaja ju ütleb, et käib psühhoanalüütilises teraapias ja täpselt seda jura kirjutaski, mis terapeut ilmselt rääkinud.
Esmane ravivalik depressiooni puhul on kogntiiv-käitumuslik teraapia. Kas teemaalgataja elukaaslane ikka käib KKTs? Niisama toreda naisterahva “psühholoogi” juures lobisemas käia ei olegi efektiivne, selle häire jaoks on olemas väga struktureeritud sekkumised ja tehnikad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Selle joru kirjutaja kirjutab natuke imelikult küll, aga korduva ja kroonilise depressiooni puhul on kognitiiv-käitumuslik teraapia suht võimetu – nagu haavaplaaster süsteemsele põletikule. Psühhoanalüütiline teraapia on aga kaugel toreda naisterahva “psühholoogi” juures lobisemas käimisest – see on tegelikult ilmselt ainuke efektiivne võimalus üleüldse krooniline depressioon lõplikult kontrolli alla saada (“lahti saada” ma ei julge kirjutada, sest pole kindel, et see võimalik on).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sa seda teadvustad endale et pidevalt väga julmalt kommenteerid teiste teemades? Saad pidevalt miinuseid, sest su kommentaarid eristuvad selgelt teistest. On mitu tunnust mille järgi su kommentaarid on kohe tuvastatavad.

Mis sul järsku hakkas?
Lõid pea vastu kappi ära?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Selle joru kirjutaja kirjutab natuke imelikult küll, aga korduva ja kroonilise depressiooni puhul on kognitiiv-käitumuslik teraapia suht võimetu – nagu haavaplaaster süsteemsele põletikule. Psühhoanalüütiline teraapia on aga kaugel toreda naisterahva “psühholoogi” juures lobisemas käimisest – see on tegelikult ilmselt ainuke efektiivne võimalus üleüldse krooniline depressioon lõplikult kontrolli alla saada (“lahti saada” ma ei julge kirjutada, sest pole kindel, et see võimalik on).

“Depressiooni ravis kasutatakse erinevaid psühhoteraapiaviise. Kõige rohkem
on uuringuid, mis näitavad kognitiiv-käitumisteraapia tõhusust depressiooni ravis. Seepärast võiks see teraapia olla esimese valiku psühhoteraapia. Psühhoanalüütilist
teraapiat depressiooni ravis on vähem uuritud, mõned uuringud näitavad lühiajalise psühhodünaamilise teraapia tõhusust. Lühiajalist psühhodünaamilist psühhoteraapiat võiks soovitada siis, kui patsient teisi teraapiaid ei soovi või kui psühhoanalüütiline teraapia on tema enda eelistus.

Allikas: Depressiooni ravijuhend perearstidele

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sa seda teadvustad endale et pidevalt väga julmalt kommenteerid teiste teemades? Saad pidevalt miinuseid, sest su kommentaarid eristuvad selgelt teistest. On mitu tunnust mille järgi su kommentaarid on kohe tuvastatavad.

Mis sul järsku hakkas?

Lõid pea vastu kappi ära?

Sina peksad regulaarselt, nii vastu kappi, kui segast.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olin pikalt abielus mehega, kes on püsivalt depressiivne. Noorena, kui tutvusime, sain aru küll, et midagi on valesti, aga siis tundus ka, et armastus on ikka palju olulisem. Et on vaja inimest toetada, tunnustada, kannustada, veenda, julgustada…Kui tema nägi kõiges halba ja negatiivset, kõik oli võimatu ja teostamatu, siis minu roll oli koguaeg teda veenda, et kõik on siiski võimalik, püüame koos, ei ole kõik halvasti jne. Mul oli koguaeg tunne, et mina üksinda võitlen ja püüan kuskilt mülkast välja rabeleda, aga keegi hoiab mu jalgadest kinni ja sikutab mind hoopis veel sügavamale. Kui praegu sellele tagasi mõtlen, siis tõesti, see abielu oli minu elu kõige valem samm.

Saan aru, et depressioone on eristaadiume. Mõni võib-olla on aasta-paar rivist väljas ja siis saab korda. Minu mehel on see haigus aga püsiv. Ta käib küll tööl ja täidab oma kohustused, aga mingit toredat ja vahvat kaaslast temast küll ei ole. Tema meeleolud vahelduvad. Ta on kas täiesti tuim ja passiivne või siis ülikergelt ärrituv ja agressiivne. Tema püsivas depressiivsuses on olnud ka raskemaid faase. Sel ajal ta tõesti voodist ei tõusnudki. Ainult karjus kõikide peale jne. Ravist keeldus.

Ilmselt tänu sellele olen ka mina depressiivne. Kaassõltlane nagunii. Lisaks tekkisid mul mingil momendil tugevad paanikahood ja ärevushäire. Mul on olnud söömishäire ja unehäired…
Kõige kurvem see, et ka meie lapsed on depressiivsed. Ma ei teagi, kas see on pärilik või on nad depressiivsed isa käitumise pärast. Või ka minu pärast, sest ju mõjutas minu pidev ärevilolek ka neid.

Loomulikult olen pidanud läbi elu kuulma enesetapu jutte. Tavaliselt ta hakkas sellest rääkima siis, kui olime tülis või andsin teada, et tahan ära minna. Selle teemaga ta manipuleeris mind pidevalt. Kui siis ükskord tõesti läksin, siis uuris mu käest haledalt, et kui teda enam ei ole, kas ma siis ikka nii palju teen, et matan ta ise. Et selle asjaga ei peaks tema vanad vanemad või õed tegelema.

Mis teemaalgataja mehesse puutub, siis minu jaoks on täiesti arusaamatu, et üks 32-aastane mees ei ole kunagi tööl käinud. Mismõttes? Neid erialasid, mille kõrvalt ei saa töötada on ikka ülivähe, aga sedagi vaid esimestel kursustel. Näiteks arstid saavad viimastel kursusel juba edukalt tööd teha ja teenida.

Ei oska siin keegi ennustada, kas teemaalgataja mees on ajutiselt ja üks kord rivist väljas või jääbki olukord kestma või korduma. Aga olles sellise õudse elu läbi teinud, siis ma ise ei kahtleks hetkegi ja laseks jalga. Mõtleks iseenda heaolu peale. Ei tule sulle hiljem mitte keegi aitäh ütlema, et hambad ristis aastaid kellegi elu päästsid, toeks olid ja iseenda selle kõige alla ära kaotasid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kägu 31.08.2019 07:27, kirjeldasid nagu minu kunagist suhet. Kuigi me ei olnud abielus ja lapsi ka ei saanud, siis täpselt selliseid mõtteid ja tundeid tundsingi. Kuigi see suhe sai juba aastaid tagasi läbi, kestab selle negatiivne mõju ikka veel edasi. Uut suhet loonud enam ei ole.

Aga mis puutub töölkäimisse, siis kui sa ei suuda end voodist välja vedada, siis ei olegi ju mingit töölkäimist. Isegi kui on suudetud mingi õnne läbi koolid läbida ja eriala omandada, siis kui ei suudeta end tööle vedada, siis tööl ei käida. Sul on selles mõttes vedanud, et mees vähemalt käib tööl, aga paljudel teistel nii hästi läinud ei ole. Depressioon on aga kurnav igal juhul, nagu sa isegi ju tead.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Selle joru kirjutaja kirjutab natuke imelikult küll, aga korduva ja kroonilise depressiooni puhul on kognitiiv-käitumuslik teraapia suht võimetu – nagu haavaplaaster süsteemsele põletikule. Psühhoanalüütiline teraapia on aga kaugel toreda naisterahva “psühholoogi” juures lobisemas käimisest – see on tegelikult ilmselt ainuke efektiivne võimalus üleüldse krooniline depressioon lõplikult kontrolli alla saada (“lahti saada” ma ei julge kirjutada, sest pole kindel, et see võimalik on).

“Depressiooni ravis kasutatakse erinevaid psühhoteraapiaviise. Kõige rohkem

on uuringuid, mis näitavad kognitiiv-käitumisteraapia tõhusust depressiooni ravis. Seepärast võiks see teraapia olla esimese valiku psühhoteraapia. Psühhoanalüütilist

teraapiat depressiooni ravis on vähem uuritud, mõned uuringud näitavad lühiajalise psühhodünaamilise teraapia tõhusust. Lühiajalist psühhodünaamilist psühhoteraapiat võiks soovitada siis, kui patsient teisi teraapiaid ei soovi või kui psühhoanalüütiline teraapia on tema enda eelistus.

Allikas: Depressiooni ravijuhend perearstidele

Mis vahet sel on, mida perearstidel soovitatakse esimese valikuna patsientidele soovitada? Mina olen kursis nii psühhoteraapiauuringute alase kirjandusega kui ka patsientide lugudega ning seetõttu julgen väita, et reaalsus on selline nagu kirjutasin. Akuutse, situatsioonist tekkinud ühekordse depressiooni puhul sobib kognitiivkäitumuslik (või ka lühiajaline psühhodünaamiline/analüütiline) teraapia väga hästi. Korduva ja kroonilise depressiooni, mille all on suure tõenäosusega mingid lapsepõlve traumad, aitab tõenäoliselt kontrolli alla saada ainult pikaajaline psühhoanalüütiline või muu sügavuti minev pikaajaline teraapia. Sa võid neid patsiente ka kognitiivkäitumuslikus teraapias solgutada, aga nad taipavad üsna kiiresti, et terapeut ei saa nende probleemide sügavusest aru ning üritab nö süsteemset põletikku haavaplaastriga ravida. Suure tõenäosusega selline inimene pettub teraapias ja halvimal juhul ei otsigi enam abi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mida te selles olukorras teeksite?

Mida teeksin? Esiteks: toetaksin oma elukaaslast. Hariksin ennast ülipõhjalikult depressiooni osas, aga mitte selleks, et hakata tema kallal oma värskete raamatutarkustega targutama ja süüdistama a’la mida ta ikka teistmoodi tegema peaks ja kuidas ta ikka ei tahagi ennast mingi uue supermeetodiga ravida jne. Hariksin ennast puhtalt iseenda jaoks, et oma kaaslast (ja ka iseenda tundeid depressioonis kaaslase kõrval) paremini mõista. Toetaksin isegi siis, kui sellel silmnähtavat mõju ei ole ja ta vahel mu abi suhtes tõrges või ükskõikne tundub.

Teiseks: elaksin rahulikult meie üürikorteris edasi, käiksin tööl ja hakkaksin endale tasapisi aru andma, et kõike siin elus ei saa, mida tahan. Ja et ka minu elu ei pruugi kulgeda mingi peas valmis nikerdatud täiusliku plaani järgi. St, harjuksin mõttega, et kui elukaaslane oma haiguse tõttu selleks valmis ei ole, siis ei pruugigi me saada endale unistuste maja ja peame leppima väiksema elamispinnaga. Ja et laps(/ed) võivad küll tulla, kui ma väga neid tahaks, aga selle arvestusega, et nende majanduslik heaolu ei hakka olema võrdväärne rikaste, tervete ja edukate inimeste laste omaga (mis iseenesest poleks ju mingi katastroof). Mingi reisimine ja muu tilulilu ei oleks üldse määrava tähtsusega – kui vahel õnnestuks, oleks hästi; kui ei õnnestuks, poleks kah midagi katki.

Kõige tähtsam oleks meie omavaheline hea läbisaamine, mõistmine, lähedus, stabiilsus ja turvatunne suhtes, usaldus jne. Võib-olla suudab sellise toetava läheduse najal elukaaslane ennast jälle jalule ajada ja eks siis vaatame edasi, kuidas oma majanduslikku seisundit parandama hakkame. Aga kui ta seda ei suuda, siis ei saagi ma teha muud, kui teda lihtsalt edasi armastada ja elada nii, nagu on antud.

Kogu see eelnev jutt kehtibki muidugi ainult siis, kui ma armastan oma haiget kaaslast. Kui ei armasta ja ta ongi mulle lihtsalt projekt a’la seks, lapsed, pangalaen ja ilus elu, siis käituks muidugi teisiti – lõpetaks suhte ja hakkaks tervemat/edukamat meest otsima vms. Ma täpselt ei teagi, mida siis teeksin, sest ma pole kunagi ühegi mehega niimoodi ilma armastuseta ja lihtsalt projekti korras koos elanud.

Nii eluvõõras jutt! Idealiseeritud illusioon – kuidas asjad võiksid olla sellises olukorras. Vaid naiivik mõtleb, et kui on armastus, siis saame kõigest üle.

Ilmselt oled sa veel väga noor ja pole selle teemaga üldse kokku puutunud. Kõik see, mida kirjeldad, võib kehtida juhul, kui see depressiooniperiood on ajutine ja mööduv nähtus. Teine pool on teadvustanud endale oma haigust ja tegeleb sellega – ehk aitab ise kaasa olukorra lahendamisele.

Aastaid, aastakümneid sa küll sellist elu ei suudaks elada. Ja kui elaksidki – sest haiget tuleb ju aidata!, siis oleks su enda elukvaliteet… Ei, sul ei olekski mingit elukvaliteeti. Terve sinu elu oleks koondunud ühe hädalise päästmisele. Tegevusplaani koostamisele, kuidas saada järgmisest takistusest üle jne. Enda elu sul ei olekski.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui te juba kümme aastat koos olete ja suhe tammub sisuliselt paigal, siis mingit muutust ei too ka tulevad aastad. Mina valiksin iseenda. No ei pea naine end ohvriks tooma, et haige mees saaks eksisteerida, keegi pühib nina puhtaks ja toob söögi ette. Igaühel on oma elu elada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mida te selles olukorras teeksite?

Mida teeksin? Esiteks: toetaksin oma elukaaslast. Hariksin ennast ülipõhjalikult depressiooni osas, aga mitte selleks, et hakata tema kallal oma värskete raamatutarkustega targutama ja süüdistama a’la mida ta ikka teistmoodi tegema peaks ja kuidas ta ikka ei tahagi ennast mingi uue supermeetodiga ravida jne. Hariksin ennast puhtalt iseenda jaoks, et oma kaaslast (ja ka iseenda tundeid depressioonis kaaslase kõrval) paremini mõista. Toetaksin isegi siis, kui sellel silmnähtavat mõju ei ole ja ta vahel mu abi suhtes tõrges või ükskõikne tundub.

Teiseks: elaksin rahulikult meie üürikorteris edasi, käiksin tööl ja hakkaksin endale tasapisi aru andma, et kõike siin elus ei saa, mida tahan. Ja et ka minu elu ei pruugi kulgeda mingi peas valmis nikerdatud täiusliku plaani järgi. St, harjuksin mõttega, et kui elukaaslane oma haiguse tõttu selleks valmis ei ole, siis ei pruugigi me saada endale unistuste maja ja peame leppima väiksema elamispinnaga. Ja et laps(/ed) võivad küll tulla, kui ma väga neid tahaks, aga selle arvestusega, et nende majanduslik heaolu ei hakka olema võrdväärne rikaste, tervete ja edukate inimeste laste omaga (mis iseenesest poleks ju mingi katastroof). Mingi reisimine ja muu tilulilu ei oleks üldse määrava tähtsusega – kui vahel õnnestuks, oleks hästi; kui ei õnnestuks, poleks kah midagi katki.

Kõige tähtsam oleks meie omavaheline hea läbisaamine, mõistmine, lähedus, stabiilsus ja turvatunne suhtes, usaldus jne. Võib-olla suudab sellise toetava läheduse najal elukaaslane ennast jälle jalule ajada ja eks siis vaatame edasi, kuidas oma majanduslikku seisundit parandama hakkame. Aga kui ta seda ei suuda, siis ei saagi ma teha muud, kui teda lihtsalt edasi armastada ja elada nii, nagu on antud.

Kogu see eelnev jutt kehtibki muidugi ainult siis, kui ma armastan oma haiget kaaslast. Kui ei armasta ja ta ongi mulle lihtsalt projekt a’la seks, lapsed, pangalaen ja ilus elu, siis käituks muidugi teisiti – lõpetaks suhte ja hakkaks tervemat/edukamat meest otsima vms. Ma täpselt ei teagi, mida siis teeksin, sest ma pole kunagi ühegi mehega niimoodi ilma armastuseta ja lihtsalt projekti korras koos elanud.

Nii eluvõõras jutt! Idealiseeritud illusioon – kuidas asjad võiksid olla sellises olukorras. Vaid naiivik mõtleb, et kui on armastus, siis saame kõigest üle.

Ilmselt oled sa veel väga noor ja pole selle teemaga üldse kokku puutunud. Kõik see, mida kirjeldad, võib kehtida juhul, kui see depressiooniperiood on ajutine ja mööduv nähtus. Teine pool on teadvustanud endale oma haigust ja tegeleb sellega – ehk aitab ise kaasa olukorra lahendamisele.

Aastaid, aastakümneid sa küll sellist elu ei suudaks elada. Ja kui elaksidki – sest haiget tuleb ju aidata!, siis oleks su enda elukvaliteet… Ei, sul ei olekski mingit elukvaliteeti. Terve sinu elu oleks koondunud ühe hädalise päästmisele. Tegevusplaani koostamisele, kuidas saada järgmisest takistusest üle jne. Enda elu sul ei olekski.

Sina ära küll “Selgeltnägijate tuleproovi” kandideeri! 🙂

Olen üle 40 ja elanud aastaid koos depressiivse mehega. Alguses oli keeruline, kuid aja jooksul on kõik kuidagi paika loksunud. Olen teinud mõningaid suuri järeleandmisi oma kunagiste soovide osas ja alati on sinna juurde käinud sügav endasse vaatamine, et kas see järeleandmine on vastumeelselt toodud ohver või armastusest tingitud vabatahtlik tegu, mis kokkuvõttes muudab meid mehega lähedasemaks ja õpetab mulle endale empaatilisust ja prioriteetide seadmist.

Ma arvan, et mõiste “elukvaliteet” tähendabki lihtsalt minu ja sinu jaoks erinevaid asju. Minu jaoks on kvaliteetne elu see, mille veedan inimese kõrval, keda armastan ja kes mind armastab. Kellega on vastastikkune usaldus, mõistmine, aktsepteerimine, turvatunne selle suhtes, et omasid ei hüljata materiaalsete tühisuste ja eriti tervisemurede pärast jne. Kui hülgaksin armastatud inimese mingite suurte ambitsioonide täitmise nimel, siis kaotaksin ju elus kõige olulisema ja nendel täitunud ambitsioonidel poleks enam väärtust.

Ühesõnaga, mitte ühegi oma mitte-depressiivse kaaslase kõrval pole ma tundnud ennast nii omana ja kogenud säärast sügava hingerahu ja ühtekuuluvuse tunnet, kui praeguse – kroonilist depressiooni põdeva – mehe kõrval. Ja sellele sa vastu vaielda ei saa, sest tegemist on MINU kogemusega. 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
ElliotOliSiin

MInul endal sama probleem, kuid mõlemat pidi, olen ise olnud depressioonis ja on ka mu elukaaslane. Asi ei ole selles, et ei taha paremaks saada, üks peamistest sümptomitest ongi motivatsiooni ja tahtejõu puudus. Psühholoog võib rääkida ja olla hea, kuid kui inimene nõnda kaua on olnud depressioonis, siis võiks pöörduda ka psühhiaatri juurde, psühholoog ei saa antidepressante välja kirjutada. Kui inimene üritab ja eriti kui tal on sinusugune tugi siis rohtude ABIL saab terveks. Ärgem unustage, et rohud üksi probleemi ei paranda, rohud vaid aitavad. Ja ka psühhiaater on lihtsalt arst, nagu perearst kes vaatab üle, kui on nohu. See on vana ja loll arusaam, et kõik on psühholoogide ja psühhiaatrite juures hullud ja kohe toppitakse kuskile pehmesse ruumi jne. Jaksu teile!

Please wait...
Postitas:
Kägu

No ma ei tea kindlamat viisi oma laste elu alatiseks p****e keerata, kui vanema enesetapp. Ma tean, et depressioonis inimene ei mõtle niimoodi, aga nii see on.[/quote]

Vaidleksin vastu – on küll kindlam viis lapse elu ära rikkuda. Näiteks, elada sügavas depressioonis lapse kõrval, pikalt abi saamata ja see depressiivne mõttemaailm kandub kahjuks tahtmatult sinu lapsele edasi. Tekib suletud ring, millest enamik oma jõududega välja ei saa. Lapse depressiivne tulevik – kas see pole hirmsam?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vaidleksin vastu – on küll kindlam viis lapse elu ära rikkuda. Näiteks, elada sügavas depressioonis lapse kõrval, pikalt abi saamata ja see depressiivne mõttemaailm kandub kahjuks tahtmatult sinu lapsele edasi. Tekib suletud ring, millest enamik oma jõududega välja ei saa. Lapse depressiivne tulevik – kas see pole hirmsam?

Olen nõus. Lähedastel on igal juhul lihtsam depressiooniku enesetapp üle elada, kui aastaid ja aastaid kodus vingus nägu ja apaatiat taluda. Nagu öeldakse: parem õudne lõpp, kui lõputu õudus!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei hellitaks suuri lootusi ja ei teeks tulevikuplaane antud mehega. Sa pead ikka elama oma elu, aga mitte praegu enda kõige paremad noorusaastad eietama sellise depressioonis mehe kõrval. Mina tegin selle vea, meil on ka lapsed ja olen sinust ikka peaaegu 20 aastat vanem. Depressioon ei kao kuhugi. Kõik otsused tuleb teha ise, majapidamine on minu õlul ja kõik käime kikivarvul, et millal järjekordselt plahvatus tekib ja usu mind seda ei soovi keegi näha ega kuulda. Aegajalt käib psühholoogi juures, otsib ka ise võimalusi, aga ükski ei sobi, klappi ei teki ühegi inimesega. Raske. Minu abikaasa on koolid ammu õnneks lõpetanud ja käib igapäevaselt tööl. Rumal ta kindlasti ei ole, aga kas ta ikka kõike teab ja mäletab teadusest, selles pole ma enam väga kindel, aga parandada teda kindlasti ei tohi, kui kuulen kahtlast lähenemist mingile probleemile, siis otsin lahenduse internetist või raamatust välja ja näitan lastele vaikselt ära, et kust vaadata ja otsida.
Vahel on ka täiesti normaalne, aga kergesti plahvatav.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vaidleksin vastu – on küll kindlam viis lapse elu ära rikkuda. Näiteks, elada sügavas depressioonis lapse kõrval, pikalt abi saamata ja see depressiivne mõttemaailm kandub kahjuks tahtmatult sinu lapsele edasi. Tekib suletud ring, millest enamik oma jõududega välja ei saa. Lapse depressiivne tulevik – kas see pole hirmsam?

Olen nõus. Lähedastel on igal juhul lihtsam depressiooniku enesetapp üle elada, kui aastaid ja aastaid kodus vingus nägu ja apaatiat taluda. Nagu öeldakse: parem õudne lõpp, kui lõputu õudus!

Kas sa paar päeva tagasi naisdepressiiviku lugu Päevalehest lugesid? Minu meelest oled sa ülijulm, kui soovitad sellise depressiiviku lastele ema enesetappu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on abikaasal sügav PTSD ja sellega kaasneb ka depressioon. Tal lõi see kõik välja ehk paar aastat peale meie abiellumist. Seega väga raske oli näha endale kallist inimest ..katki. Ma oleks pidanud olema alguses toetavam – ma lihtsalt ei mõistnud. PTSD oli minu jaoks midagi täiesti uut. Ei saanud enam suurüritustel käia, uutaastat pidada jne.

Õnneks arstide juures käimine ja laste saamine tegi asja paremaks. Antideprekad on talle veidi elurõõmu juurde andnud. Samuti lapsed. Mingi aeg kui ma temaga sellest rääkida sain (väga haruldane juhus – sest ta lihtsalt ei taha) siis ta tunnistas, et kui mind ja lapsi poleks oleks ta juba ammu endale otsa teinud. Siis sain mina ka aru olukorra tõsidusest ning nüüd annan endast parima, et teda mõista ja vähendada oma näägutamist jne.
Tööl ta pole käinud 3 aastat – ta on tunnistatud invaliidiks. Samas kui ta kunagi valmis on – on tal lubatud hakata poole kohaga tööl käima. Enne on vaja õudusunenägudest lahi saada – ta ei saa öösiti magada.
Rahaliselt saame hakkama..aga tean sisimas, et unistused oma majast ja muust luksusest võib vast ära unustada. Elame arvatavasti ilma suurtemate säästudeta elu lõpuni.. Aga see pole ka kõige tähtsam.

Tema enda pere ei saa vist haiguse tõsidusest aru ja pidevalt näägutavad temaga, et “miks raha raiskad, ise ei käi töölgi” jne jne. Väga halb on kuulda. Viimasel korral kui see juhtus, nähvasin ta isale tagasi ja ütlesin, et ole õnnelik, et su poeg pole veel ennast üles poonud..kupatasin mehe ja lapsed autosse ja sõitsime koju. Peale seda on neile vist midagi kohale jõudnud.

Igaljuhul teemaalgatajale – kui sa teda tõeliselt armastad, siis ei lase sa ennast teistest häirida ja oled talle toeks nii heas kui halvas. Ja mis siis kui ta koolis kauem käib…ta on haige – tal võtab kauem aega. Ta ei taha selelst rääkida, sest tal on ehk häbi. Oluline on see, et ta proovib. Kui ta hakkab alla andma – siis muretse. Aga lihtne see elu pole. See ekstra stress, mis sina endale peale saad on märkimisväärne. Sina pead olema see tugev post suhtes/perekonnas.

Kui sul on kahtlused siis arvatavasti pole tema sinu jaoks see õige niikuinii ja sellisel juhul ei soovitaks tema kõrvale jääda.

Please wait...
Näitan 29 postitust - vahemik 31 kuni 59 (kokku 59 )


Esileht Pereelu ja suhted Depressioonis elukaaslane