* P.K
*36a
*neljandat
*alates märts 2019
Olime aasta üritanud pesamuna saada enne, kui testile teise triibu saime. Ohh seda õnne ja rõõmu koos hirmuga. Hirm peetumise ja katkemise ees sai tõeliseks juba mai kuus, mil käsil oli juba 12nädal. Ultrahelis lihsalt pisikese süda enam ei löönud ja seda kinnitaks ka järgnev UH.
Kuid siiski mõtlesime korra veel proovida, kuniks tundsin, et see hakkab kuidagi ajudele. Olin kinni kuupäevades, mil kindlasti pidime asjatama, nagu mingi tüütu töö, mille tahtsin kaelast saada. Mees tõmbas oktoobris pidurit ja teatas, et tema ei tahagi enam???? Vott see oli šokk, tõmbas vaiba korralikult alt. Kuid aitas samas mind ennast jõuda arusaamisele, et olin juba ogaraks muutunud. Eluke läks omasoodu edasi, tagasi tuli kadunud kirg ja nauding. Ja positiivseks üllatusena ei hoia ka mees kuidagi ennast tagasi, et äkki võiksin rasestuda. Ühel istumisel teatas, et viimane laps võiks tulla poeg. Mu süda hõiskas sees, ilmselgelt oli tal vaja mind lihtsalt maapeale tagasi tuua.
<p style=”text-align: left;”>Nüüd ma siin olen, päevad 2 päeva hilinenud, rinnad hellad ei ole ja pole nagu sellist päevade alguslaadset tunnet ka. Ma ei taha ennast jälle ogaraks möelda. Ostsin testi aga teha ei julge.</p>
P.K
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 13.12 19:24; 14.12 12:34; 14.12 13:04; 14.12 14:04; 14.12 14:31;