Teema: Detsembri triibupüüdjad 2020

Minul arsti juures taas käidud ja sain karbi duphsstion ja soovitas infolifut võtma hakata. Proge tase oli natuke madal ja arst arvas et võiks proovida kaks kuud seda võtta. Ehk saan oma valulikest päevasest ka lahti. Nüüd jälle hirm selle ees et see ravim võib lisakilosid tuua????‍♀️oskab keegi öelda kas asjatu kartus

Kirjutasin enda meelest eile postituse aga seda pole ????‍♀️
Mul oli eile CD13 ja käisin uh-s. Paremas folliikel 18mm ja vasakus 17mm. Limaskest 8.8. Täna pean 40min pärast tegema Ovitrelle süsti ja siis hakkab 2ww pihta. Mulle veits ei meeldi, et mul ja mehel hakkab tänasest kuni 4.01 puhkus, sest ma olen niigi üle mõtlev ja stressav. Puhkusel on aega seda teha ka. Positiivne on see, et mu tellitud rasedustestid pole kohal. Seega ma ei saa seekord ovitrelle kehast välja minemist testida – selle võrra vähem stressi ja triibu ette kujutamist ????
Arst andis ka IUI materjali kätte (blanketid kodus täitmiseks) ja pani 18.01 aja uueks UH-ks, kus siis otsustatakse millal IUI protseduuriks kohal pean olema. (Juhul, kui see ring ei õnnestu). Ma olen väga rahul, et asi liigub ja mul on, mille poole edasi püüelda.

Deliss ma võtan duphat alles 2. kuud ja ei oska seda kartagi, et siis juurde hakkan võtma. Millest selline hirm?

Piripiiga

#3626236:

Päevad peaks üsna pea algama. Väike lootus on, et äkki äkki ei hakka ja detsember kingib kaua oodatud triibud.

Testi teha väga ei soovi, ei taha jälle seda kurbust tunda, aga vist ikkagi võtan end homme kokku, siis teab ja saab eluga edasi minna.

Eile öösel hakkas väga paha ja iiveldas meeletult. Samuti hakkas kõht valutama ja selg ka. Eeldasin hommikul, et päevad hakkavad ja käisin WC-s ära. Ei olnud mingit verepiiskagi. Veider, sest tavaliselt on mul selline kõhuvalu esimene märk, et päevad algavad ja nii tekkis esimene selline suurem lootus. Lippasin hommikul apteeki ja tõin koju kaks varajast rasedustesti. Tegin nüüd ühe ära ja negatiivne mis negatiivne, isegi kuivamistriipu ei tekkinud.

Õnneks tulevad pühad peale ja ma lähen ära maale vanemate juurde mõneks päevaks ehk et seda niisama istumist ja mõtlemist peaks küllaltki vähe olema. Eks näis, mida aeg toob, kas triibud või päevad.

#3626726:

Lumeliisu jälle.

Ei pidanud ikka vastu ja tegin testi. Biocardi. Mõtlesin, et kuna juba lõunaaeg, et niikuinii ei näitaks midagi, aga proovida ju võib. Aga tuligi täiesti aja sees teine täiesti selge triip! Et ei ole mingi ähmane, mida luubiga peab vaatama, vaid selge triip.

OMG!

Mõtlen nüüd, et kas räägin mehele kohe täna ära või teen igaks juhuks homme hommikul teise veel.

Ma ei suuda uskuda seda praegu. Hea mõnus saatuse iroonia selles mõttes, et see kuu me just hakkasime alla andma selle suhtes, et kas me ikka ise saame hakkama. Alustasime oma arstil käike ja kõike muud. Stressi on ka palju olnud. Eriti nagu lootust ei pannud, et nüüd võiks õnnestuda. Aga on TRIIP!!!!

Ma teeks jõulu hommikul 24dets. Kingikotti ja kirjutaks testile “Tere issi” ???? või pista ta sussi sisse või kui tead, et välja minemas siis papu sisse ☺️

Päkapikud tõid tita ☺️ nii ägee.

Palju palju õnne!

Mul küll mees tuleb täna, aga OV oli  ilmselt nädal tagasi, seega ei mingeid lootusi.

Punased peaks hakkama 1 jaanuar.

Ma ei tea kas olen mingi viiruse külge haakinud aga laupäeva st saadik on mul iga hommik või isegi igapäev halb olla. Täna lausa öökisin tööl wcs. Imelik, mõtlesin et vb rase sest viimased päevad ei olnud väga vererikkad. Samad kuidas see võimalik oleks. Päris kummaline, vaatan mis homme enesetunne teeb  kui sama siis ma ei tea, peaks testi tegema. Huuled kuivavad ja koguaeg selline vedeliku puuduse tunne. Süüa ka väga ei taha, kui siis mahlaseid asju.

Olen triibupüüdjaid jälginud augustikuust suht igapäevaselt. Üks laps peres olemas, augustist otsustasime hakata proovima teise lapse saamist. Olen olnud nii maibeebide grupis (rasedus katkes 5+ nädalal) ja nüüd olin kindlamalt juulibeebide grupis – aga – tagasi triibupüüdjates. Sel korral sai rasedus ja südamelöögid TÜK-is tuvastatud 7+3, kõik oli korras. 3 päeva hiljem hakkas määrima…väga minimaalselt pruunikad täpikesed pühkides, midagi ei voolanud. Kolmandal päeval helistasin tasulisele ämmakate liinile, rahustati maha et see on tavaline ja muretseda pole vaja. Kuid vähene määrimine jätkus igapäevaselt (teadsin, et teha ei saa ju nagunii midagi, kuid kuuendal päeval läksin siiski EMOsse). EMOs selgus et südametöö oli lõppenud, hiljem selgus et juba ca järgmisel päeval pärast ämmaka visiiti.

Sel korral oli südamevalu ikka suur, mul polnud aimugi kui palju on neid katkemisi/peetumisi, esimese rasedusega läks kõik nii lihtsalt ja muretult…. Kui esimese katkemisega sai 3 päevaga kõik ise kiirelt läbi, siis sel korral läks ca 3 nädalat enne kui eile kõik lõpuks lõppes ja saan edasi minna sellest punktist. Valisin tablettidega puhastamise, aga no minu keha sellele ei reageerinud, üldse, ei mingeid valusid ega muid iseloomulikke tunnuseid. Esmaspäeval kontrollis käies selgus et lootemuna oli siiski hakanud väljuma, aga jäänud kinni emakakaela (väga kitsas). Naistearst laiendas seda veidi, andis uued aborditabletid ja ütles et enne kirurgilist proovime veel korra. Minu seis oli sama päeva lõpuks – keha tablettidele ei reageerinud, null. Seda ma kartsin ka. Kartsin juba jõulegi, et kuidas ma selliselt ootusärevuses istun rõõmsalt oma perega, teadmata kas ja millal midagi juhtub….Ja siis õnneks eile, tundsin et nüüd….ja välja see tuli. Absoluutne kergendus pärast unistuse purunemist, aga saan nüüd edasi minna.

Tahan kõigile triibupüüdjatele öelda – me oleme ehk kaotanud lahingu(d), aga mitte sõja! Lootusrikkalt edasi! Ilusaid pühi, kohtume uuel aastal jaanuarigrupis (ja need, kellel triibud käes, palju õnne ja kindlat  püsimist oma beebigruppides).

Emma

#3628166:

Mina ka ikka veel siin. Rohkem loen, kui kirjutan aga olete nagu mu tugigrupp, keda tegelikkuses ei tunne. Mina lõpetasin pillid 2019 jaanuaris, seega kohe 2aastat püüdmist. Kodus 1laps eelmisest suhtest, vanust tal 13 aastat. Minu arstidel käik lõppes suvel, kui kõik pandi ootele. Käisin DR. Aluri juures ja kõik tundus hästi sujuvat. Oli isegi munajuhade läbivuse kontrollimine kirjas. Siis aga pidi enne protseduuri tegema taas PAP testi ja see oli korrast ära. Tühistati uuring ja nüüd ootan, et see PAPviirus ise taanduks. Mõtlesin, et ehk on see mingit sorti märk, et suudame ise beebi valmis teha aga ei midagi. Praegu CD4 ja OV on aastavahetusel, kuigi sisetunne ütleb, et oodata vast pole midagi. Kahe aasta jooksul ju oleks ikka õnnestunud. Mehel kõik korras ja mul tuvastatud, et OV toimub, näidud kõik paigas aga mida ei tule, on beebi. Paar korda olen isegi mõelnud, et äkki pole ette nähtud aga sisimas loodan ikka veel. Teistele kiireid triipe ja toredaid pühi.

Kas sul elukaaslane / mees igapäevaselt kodune st õhtul tulen töölt koju mitte pole üle piiri ja asjatamine on regulaarne?

Kui kõik on siiski arsti poolt öeldud, et korras siis usun, et kõik on veel võimalik.

Ootab oma aega.

Kuigi mina olen ise vaid proovinud mõned kuud ja samuti kurb, et no kuidas nii…

Kui nii väga soovime ja ei tule.

Praegu olen 2 kuuks lootuse maha matnud.

Siis vaatame edasi.

Armsaid ja triibulisi jõule…

Imede täitumist!

KeMaLi

Minul tuli kiire lõppmäng. Ovulatsioon pidi olema umbes 16.detsembri hommikul ja 26.detsember olid päris suurte valudega kohal päevad. Terve päev oli väga ebamugav olla ja olin täiesti kindel, et nüüd hakkab pull pihta ja hakkaski. Annan arstile teada ja eks ilmselt uus ring Femera ja Ovitrellega uuel aastal.

Loodan, et suurtest jõulupühadest koorub meie seast ikka triibulisi välja!

Mannatera