Teema: Diagnoos F83

Kui leiad, et hindamise olukord ei võimalda adekvaatselt hinnata, siis nt filmi lapse spontaanset kõnet ja vajadusel pane subtiitrid alla (nii jäävad ka süstemaatilised vead paremini silma) ja edasta lapse kõnega tegelevale spetsialistile. Nii ei saa, et vastandudki, et üks ei kuula ja teine ei saa aru jne ja laps jääb kaotajaks.

Kurb teie saagat lugeda juba mitu aastat… Just lapse tuleviku pärast on tähtis, et saaksite toimima koostöö tugispetsialisti(de)ga, aga see on kahepoolne protsess.

#3573619:

Ja ma ise usun, et Soomes on erivajadustega lapsele abi kättesaamine palju lihtsam kui Eestis. Juba see kui lihtne on saada lapsele koolis eritoega klassi koht, kõik abiteenused koolis, riigi poolt pakutavad teraapiad, mingeid arstiaegu ise otsima ei pea, kõik käib automaatselt. Mina pm käin lapsega ainult arsti juures ja mulle antakse saatekirju kuhu vaja. Samas mulle jälle tundub, et väga ei kuulata lapse vanemaid, võimalik, et nad teevad ka lihtsalt nii innukalt tööd, et laps saaks kõik võimalikud toed ja seda saab ainult diagnoosiga. Tegelusterapeut soovitas ka süsteemist võtta kõik mis pakkumisel on.

Minu kogemused Eestis on täpselt sama ladusad. Kui meie Rajaleidjas käisime, siis öeldi kohe, et vanemate arvamus loeb kõige rohkem. Ühegi arsti juurde saamiseks ei pidanud midagi ootama. Kevadel pöördusime Rajaleidjasse ja sügisel läks laps ilusti väikeklassi, olles eelnevalt kõik vajalikud nõustamised ja uuringud läbinud (sh Lapse Vaimse Tervise Keskuse omad).

Mina olen oma töö tõttu ka vahepeal kuude kaupa Soomes töötanud. Mingil hetkel olin ca pool aastat Soomes tööl ja minu vanem laps, kes sel ajal oli 2,5 a vana, läks soomekeelsesse lasteaeda. Eesti keeles oli laps selleks hetkeks just kuidagi algeliselt rääkima hakanud. Soomekeelne lasteaed mõjus lapsele nii, et ta lõpetas üldse igasuguse rääkimise ära.

Kuna Soomes töötamine oli ajutine, siis tulime tagasi Eestisse, aga probleem kõnega lapsel jäi. Kuna tegemist oli esimese lapsega ja ise olime ka võibolla veidi liiga muretud, siis pöördusime logopeedile alles siis, kui laps oli 5,5 a vana. Logopeed (väga kogenud) esimese kohtumise järgselt ütles kohe, et siin tuleb kohe panna laps logopeedilisse lasteaeda. Sellest esimese ehmatusega keeldusin. Hiljem hakkasin ise seda võimalust uurima, aga siis juba logopeed ütles, et vast saab muidu ka hakkama. Logopeedi käe all oli lapse areng väga kiire ja nüüd on laps lausa katsetega kesklinnakoolis keelteklassis.

Kokkuvõtteks, et tõesti kõik lapsed ei omanda väiksena mängeldes mitut keelt. Minu laps oleks Soomes ka jäänud kindlasti keeleliselt probleemseks lapseks ja see oleks seganud tema haridust.

Mõni laps omandab mängeldes mitu keelt, teisele võib selline keskkond, kus vaja kahe keelega hakkama saada, täiesti laastavalt mõjuda, see lihtsalt on nii. Kui eesti keel on praegu tugevam tal, kas siis sellist varianti pole, et laps saaks mõned aastad Eestis koolis käia? Vanavanemaid, kes ta enda hoolde võtaksid? Saaks siin korralikult eesti keele selgeks, ei takerduks kasinast keeleoskusest põhjustatud õpiraskustesse ja sellest tulenevatesse tagajärgedesse – ja kui juba suurem, siis õpiks soome keelt sihipäraselt ja tuleks mingil hetkel sinna kooli üle?  Saan aru, et pole tore lapsest lahus olla, aga kui selline lahendus oleks temale parim, siis ma küll liiguksin selles suunas.

#3573619:

kahjuks ei käi elus asjad nii, et laps selga ja kolime. Mul on teine laps ka siin koolis ja mees. Ma ei saa kahjuks pere lõhki tirida.

Ja ma ise usun, et Soomes on erivajadustega lapsele abi kättesaamine palju lihtsam kui Eestis. Juba see kui lihtne on saada lapsele koolis eritoega klassi koht, kõik abiteenused koolis, riigi poolt pakutavad teraapiad, mingeid arstiaegu ise otsima ei pea, kõik käib automaatselt. Mina pm käin lapsega ainult arsti juures ja mulle antakse saatekirju kuhu vaja.

Samas mulle jälle tundub, et väga ei kuulata lapse vanemaid, võimalik, et nad teevad ka lihtsalt nii innukalt tööd, et laps saaks kõik võimalikud toed ja seda saab ainult diagnoosiga. Tegelusterapeut soovitas ka süsteemist võtta kõik mis pakkumisel on.

Vabanda, aga sa tegelikult üldse ei mõista, mida kõik sulle siin soovitavad. Küsimus ei ole miljonis suurepärases abivõimaluses, mis sul Soomes oleks, vaid selles, et ilmse mahajäämuse ja erivajadusega laps on tirida/tõugata kakskeelses taustas. See on väljakutse ka täiesti tervele, hakkajale ja keskmisest nupukamale lapsele, aga sina surud oma erivajadusega lapse sellesse kakskeelsesse mustrisse ja samas hädaldad, et kuidas ta küll hakkama saab ja mis elu toob.

Sul on kaks varianti – kas tahad pere koos hoida ja püsid Soomes või kolid Eestisse, kus erivajadusega lapsel pinged paljugi maas. Esimesel juhul palun lõpeta see retooriliste küsimuste esitamine foorumisse, a la mis küll saab. Sulle on sada korda adekvaatset nõu antud. Mingit teistsugust imenõu ei ole olemas.

Minul on kogemus lapsega, kes väga halvasti teise keelega kohanes. Kodune keel oli meil eesti keel, aga elasime Rootsis. Laps läks lasteaeda 1,5-aastaselt, eesti keeles rääkis siis 2-sõnaliste lausetega. Kui eesti keel arenes enam-vähem okeilt, siis esimesed rootsikeelsed sõnad tulid 3-aastaselt, ta käis kaks aastat niimoodi 5 päeva nädalas lasteaias, et ta üldse ei rääkinud. Siis läksin temaga logopeedi vastuvõtule. Hinnang oli hävitav, logopeed esialgu ei uskunud mind, et laps emakeeles vabalt liitlausetega räägib. Logopeediline abi hinnati hädavajalikuks, aga logopeed oli väga hädas, sest tema oli harjunud töötama lapse emakeele edendamise mitte võõrkeele õpetamisega. Ühel hetkel, kui ta oli kuulnud korduvalt last minuga pikki jutte emakeeles rääkimas, ta lihtsalt tõstis käed üles ja ütleski, et see laps ei vaja logopeedilist abi. Rootsi keelt rääkima hakkas laps ühel hetkel nagu üleöö umbes viieselt: üks hetk lihtsalt tulid laused, kuigi eelneval nädalal olid vaid mõned sõnad olnud. Aga ka kakskeelsete ealaaslastega võrreldes (rääkimata rootslastest) oli ja jäi tema keeleoskus teistest kõvasti maha. Meie kolisime igatahes Eestisse tagasi, sest mina ei näinud, et mu laps oleks rootsikeelses koolis eakohasel tasemel hakkama saanud.

Sa võid ju tunda, et kõik tugiteenused on lapse jaoks Soomes olemas. Aga kas ikka päriselt on, kui ta ei saa vajalikku logopeedilist abi oma emakeeles? Kas ta soome keelest saab aru võrdväärselt teiste endavanustega? Kas lapsele on tagatud emakeelne õpiabi? Eestikeelne logopeediteenus? Ma saaks veel aru, kui sa prooviks teda kohandada soome keele ja soomekeelse kooliharidusega, kui ta oma emakeelt räägiks enam-vähem probleemideta. Olukorras, kus laps vajab teraapiat elementaarsel tasemel emakeele omandamiseks ja ta seda keelebarjääri tõttu ei saa, ei saa ta tegelikult ku vajalikku abi.

Mina sinu asemel üritaksin leida Soomest eesti keelt valdava logopeedi ja üritaks saada lapsele emakeele normaalselt suhu. Häda pärast saab äkki veebisilla vahendusel ka mõne Eestis oleva spetsialistiga vajalikku tööd teha (nt korra kuus käite Eestis vastuvõtul ja muidu kohtute veebis). Kui sa ise ka tunned, et lapse Eestis viibimine mõjus ta keele arengule hästi, siis sa pead ise ka pingutama, et ta saaks seda eestikeelset keskkonda, kohtuks teiste Soomes elavate eesti lastega või suhtleks eestlastest sugulaste lastega veebis. Kui vundament on nõrk ja pragudega, siis sellele ei saa maja peale ehitada – see kehtib ka keeleõppes.

Kirjutan üle pika aja siia.
Laps alustas augustis 2.klassi. Tohutu areng on toimunud kõnes. Laps on saanud jaanuarikuust saadik logopeedi teraapiat. Soome keel on nüüdseks lapsel tugevam keel. Selliseid vigu, nagu ta eesti keeles rääkides teeb, logopeed ja lapse õpetaja ei ole tuvastanud. Kahju muidugi aga lapsele on see parem kui tal nii on kergem hakkama saada.
Koolis läheb üldiselt hästi aga kirjutamine ja matemaatika tekitavad raskuseid.

Mina saan su teemaalgatusest nii aru, et põhiline probleem on see, et spetsialistid hindavad lapse olevat veidi madalamal tasemel kui sina ise arvad teda olevat.

Aga ainus tagajärg, mis sellest tulla saab, on see, et lapsele pakutakse rohkem kõikvõimalikku abi ja tugiteenuseid.

Teine, mida tähele panin – su laps läks lasteaeda alles natuke alla viiesena. Ka mul on erivajadusega laps, aga lasteaeda läks kahesena ja seal toimus kohe väga suur areng. Tuli välja, et eakaaslastelt on lihtsalt õppida, lisaks see, et seal toimus vahetpidamata midagi – nii kõne kui tegevuste osas. Olgem ausad, lapsega kahekesi kodus istudes ei jaksa talle nii aktiivset programmi pakkuda. Ei räägi ega tegele ju vahetpidamata.

Sinule on sellest tagantjärele muidugi vähe kasu, aga võib-olla keegi teine loeb ja saab sellest mõttest abi.

#3876718:

#3876452:

Mina saan su teemaalgatusest nii aru, et põhiline probleem on see, et spetsialistid hindavad lapse olevat veidi madalamal tasemel kui sina ise arvad teda olevat.

Aga ainus tagajärg, mis sellest tulla saab, on see, et lapsele pakutakse rohkem kõikvõimalikku abi ja tugiteenuseid.

Teine, mida tähele panin – su laps läks lasteaeda alles natuke alla viiesena. Ka mul on erivajadusega laps, aga lasteaeda läks kahesena ja seal toimus kohe väga suur areng. Tuli välja, et eakaaslastelt on lihtsalt õppida, lisaks see, et seal toimus vahetpidamata midagi – nii kõne kui tegevuste osas. Olgem ausad, lapsega kahekesi kodus istudes ei jaksa talle nii aktiivset programmi pakkuda. Ei räägi ega tegele ju vahetpidamata.

Sinule on sellest tagantjärele muidugi vähe kasu, aga võib-olla keegi teine loeb ja saab sellest mõttest abi.

See on kindlasti vaieldav. Lapsed, eriti erivajadustega arenevad paremini ikka individuaalsel tegelemisel ühe täiskasvanu seltsis, mitte lastekarjas kulgedes. Just igasugu õpioskuste osas. Sotsiaalsed oskused ehk teine teema. See et midagi kogu aeg toimub ja ümber on pidev lärm, ei ole küll arengu eeldus. Kui koduse lapsega kodus on võimalik tegeleda, suhelda, siis on tal pigem eelis.

Pigem on ikka niipidi, et normaalse sotsiaalsusega ja kommunikatiivselt toimiv  laps areneb kollektiivis kiiremini, sotsiaalselt kohmakas kapsdub endasse ja vajab tuge.
ATH-d võivad kaaslased inspireerida, autisti aga hirmutada, seega erivajadusi ei saa ühte patta panna…