Teema: Diagnoos ja täielik shokk

See diagnoos pole ju mingi maailmalõpp. Otsidki õige klassi ja õige keskkonna ja elad edasi.

Sellist diagnoosi nii hilja, saada on masendav. Perearst ka, ei märganud varem kuhugi suunata või kool? Laps on pidanud liigset piina tundma.

TA. Muidugi oleks mul abi vaja, ma ei maga üldse, ei suuda tööle keskenduda, nädalaga viis kilo kaalu kaotanud. Ma pean ennast enne nii palju kokku korjama, et ma sellest rääkides kohe nutma ei hakkaks. Maksan visiidi eest ja siis nutan seal tund aega. Hetkel ma seda välja rääkida ei suuda, hakkan otsekohe nutma.  Niiet see abi saamine võtab aega. Ja ma ei tee midagi hullu, aga mõtted on hullud. Kas sellise diagnoosi saamine ei peaks ja ei mõju kõigile niimoodi? Mul on tõesti väga väga paha olla.

Jah, diagnoosi sai hilja. Olen teda raske vaevaga koolist läbi vedanud, kohutavalt keeruline on olnud. Aga ikka jäi mulje, et ta ei taha ja ei püüa. Erivajadustega koolis on ta nagunii, enne seda läbisime ka kogu uuringute kadalipu seoses sellega, et ei osanud end keeleliselt vastavalt vanusele väljendada.(see kooli vahetamine oli samasuguse ahastusega seotud tookord)  Aga jah, kohmakalt rääkis, kummalised väljendid. 3 aastat seal koolis.  Nüüd jäi klassi kordama ja kuna sellest abi ei paistnud olevat, tehti uued uuringud.

Kas see ahastus läheb üle? Kuidas sellega leppida, et laps ei kasva sellest välja, vaid nii nüüd ongi. Et oledki äkki vanem arengupeetusega lapsele? Kooli suhtes hoolimatule lapsele vanem olemine on ikkagi lootusega seotud, et ühel hetkel asi muutub.

See diagnoos ei ole alati mingi absoluutne tõde, sellesse ei maksa kinni jääda. See on lihtsalt mingi kokkulepe, et kuskilt maalt alates diagnoositakse kerge alaareng. Sõltub hindajast ka. Teilgi ju seda algul ei diagnoositud, kuigi peaks  olema see sünnist saati. Ju ei ole probleem nii ilmne ehk mingi piiripeale variant. Ja ära unusta, et igal ühel on omad tugevused. Kui on füüsiliselt töökas ja kohusetundlik, siis küllalt ameteid, kus tulevad hästi toime. Hoia lapse emotsionaalset tervist, see on elus olulisemgi kui vaimsed võimed. Ja enda närve! Kerge kõrvalekalde pärast küll ei tasu nii auku vajuda, loe mis hullude haigustega inimesed peavad virelema.

Tahtsin veel lisada, et õpiraskused ei tähenda intelligentsuse puudumist või vaimset alaarengut. Intelligentsuse tase on kaasasündinud. Intelligentsust ei saa mõõta ainult nn akadeemiliselt, vaid see hõlmab ka üleüldist eneserefleksiooni, analüüsi- ja sünteesioskust, emotsioonide ja käitumise juhtimist jpm. Võtame näiteks inimese, kellel on düsleksia või düskalkulaalia, aga samas suudab nullist kokku panna arvuti… no ei saa ju öelda, et selline inimene oleks vaimse alaarenguga. Kui akadeemiline pool välja jätta, kuidas siis kõik see muu on?

Su laps on ju täpselt sama – see kellega oled harjunud, kelle arengut ja tagasilööke oled pealt näinud. Miski ei ole ju tegelikult muutunud ja nagu öeldud, see diganoos ei pruugi olla tõde. Kuid vastupidi, et see oleks probleem on see võimalus pakkuda lapsele asjakohast lähenemist.

Kui sul pole siiani tekkinud kahtlust, et ta ei saaks püüdes õppimise, töö ja iseseisva eluga hakkama siis see sõnastatud diagnoos ju ei muuda seda, milline su laps igapäevaselt on.

Negatiivne mõtlemine ei aita, inimeste vaimne võimekus ongi erinev ja ka “terve ning ideaalse” lapse sünnitanu pole kaitstud tagasilöökide eest – üks õnnetus ja “kõik läinud”.

Sulle endale tundub see ilmselt hull, tõenäoliselt see sõnastus ajab sind rohkem närvi. Tegelikult pigem on see, et õigete meetoditega lähenedes ei olegi mingit probleemi ega laps teistest teistsugune. Võibolla lihtsalt võtabki rohkem aega asjadest aru saamine või vajab paremat lähenemist – et ei sobigi 30 inimesega klassis koosõpe ja tempo.

Kui laps on juba 15 ja diagnoos tuleb selline üllatusena siis see juba näitab, et tegelikult ei saa asjad niiiii hullud olla kui sul enda peas tundub.

TA lootis, et laps kasvab välja, et see probleem ei ole püsiv, sellest ka nüüd see teema. Vähemalt tead, millega tegu. Teadasaamine on raske, õpepojal läks ka mitu aastat enne, kui saadi diagnoos ja palju hullem, kui TA. Aga nüüd vähemalt vanematel teada, mis neid ees ootab ja mida nad saavad teha ära, et lapse areneks ning oleks turvalises keskkonnas. Seni maani sundisid last tavalasteaias käima, mis ei sobinud.

Eks selliseid näiteid on väga palju, kus loodetakse, et laps kasvab hädast välja või toimub arenguhüpe. Lapsevanem ju ikka loodab parimat ja näeb igapäevaselt kõrvalt, kuidas laps tasahilju ikka muudkui teeb edusamme. Aga neid edusamme peaks tahes-tahtmata vahel normarenguga lapsega kõrvutama, et mõista, kus seal arengukõveral tegelikult ollakse ja et asjatuid illusioone ei looks. Sageli ju ka lapsega tegelevad spetsialistid ei kipu seda adekvaatset tegelikkust välja ütlema ja et julgeks tõde öelda, pehmendavad olukorda.
Maksimaalselt toetav ja võimalikult individuaalse lähenemisega õpikeskkond tuleb igale erivajadusega lapsele asap leida, et lapse potentsiaal realiseerida ja tema tugevad küljed leida. Paljud ōpiasutused tahavad oma HEVide ruttu rohud peale saada vmt, et neid lihtsam ōpetada oleks, süvitsi oskavad ja jõuavad minna kahjuks  vähesed koolid. Iga erivajadusega laps on isemoodi erivajadusega ning kõigil on oma tugevused, mida saab kool edukalt arendada. Kerge vaimne alaareng ei välista temast tubli tööinimese saamist, kui ta on sotsiaalselt tubli.

Ega tal keelepuue juhtumisi koos autismiga pole? Autistide jaoks on tugeva spetsialiteediga erikoole, kus tegeletakse tõhusalt nii laste sotsiaalse toimetuleku, iseseisvuse kui väljendusoskuste arendamisega. Kui lapsel on motoorika hea, siis tubli ameti saaks ka mõnest kutsekoolist. Neil on ka HEV-osakonnad olemas.

Ei ole see diagnoosi saamine hiljem tagasi vaadates nii hull asi midagi, probleemiga ausalt silmitsi seista on alati targem kui asjatult loota või pead liiva alla peita. See šokk ja kerge leinaperiood läheb üle ja asjad loksuvad paika. Tasa ja targu, ole tubli!

#4185034:

Minu jaoks oli meeletu šokk puude määramine. Diagnoosi ma teadsin, kuid hetk kui lapsele määrati sügav puue… See lõi sõna otseses mõttes jalad alt ja lihtsalt ulgusin.

Kerge vaimne alaareng aga ei takista täisväärtusliku elu elamist. Minu alluvuses töötab juba mitmendat aastat üks noormees, kellel on intellektipuue. Ta töötab laos ja ütles mulle kohe alguses, et talle tuleb anda üks ülesanne korraga (mitte terve päevaplaan kohe hommikul). Olen temaga väga rahul ja ta teenib ka korralikku palka. Kuna ta veidi suhtub minusse kui emasse, siis aega-ajalt olen üritanud ka nõu anda elulistel teemadel- tema probleem on selles, et ta usaldab liigselt ja teda kiputakse ära kasutama. Üldjoontes majandab ja toimetab kenasti ja tegemist on hea inimesega- see on omadus, mida ma hindan rohkem kui akadeemilist võimekust.

Ärakasutamise ja valesse seltskonda sattumise oht ilmselt kõige suurem, kui inimene ei taju ärakasutamist ära. Selles osas võib igaks juhuks kui täisealine on eriti rahaasjadel silma peal hoida – eelkõige just see, et keegi ei kasutaks teda ära laenude võtmisel jne. Inimene võibki uskuma jääda, et korra vaja sõpra aidata, makstakse kohe tagasi jne.

#4184832:

TA. Muidugi oleks mul abi vaja, ma ei maga üldse, ei suuda tööle keskenduda, nädalaga viis kilo kaalu kaotanud. Ma pean ennast enne nii palju kokku korjama, et ma sellest rääkides kohe nutma ei hakkaks. Maksan visiidi eest ja siis nutan seal tund aega. Hetkel ma seda välja rääkida ei suuda, hakkan otsekohe nutma. Niiet see abi saamine võtab aega. Ja ma ei tee midagi hullu, aga mõtted on hullud. Kas sellise diagnoosi saamine ei peaks ja ei mõju kõigile niimoodi? Mul on tõesti väga väga paha olla.

Jah, diagnoosi sai hilja. Olen teda raske vaevaga koolist läbi vedanud, kohutavalt keeruline on olnud. Aga ikka jäi mulje, et ta ei taha ja ei püüa. Erivajadustega koolis on ta nagunii, enne seda läbisime ka kogu uuringute kadalipu seoses sellega, et ei osanud end keeleliselt vastavalt vanusele väljendada.(see kooli vahetamine oli samasuguse ahastusega seotud tookord) Aga jah, kohmakalt rääkis, kummalised väljendid. 3 aastat seal koolis. Nüüd jäi klassi kordama ja kuna sellest abi ei paistnud olevat, tehti uued uuringud.

Kas see ahastus läheb üle? Kuidas sellega leppida, et laps ei kasva sellest välja, vaid nii nüüd ongi. Et oledki äkki vanem arengupeetusega lapsele? Kooli suhtes hoolimatule lapsele vanem olemine on ikkagi lootusega seotud, et ühel hetkel asi muutub.

Minu meelest on see diagnoos just kergendus.

See psühhiaater tekitas sulle ikka täieliku trauma. See sinu depressiivsus on praegu  hullem probleem kui lapse probleem. Sa näed kõike tugevalt võimendatult, läbi filtri. Ära usu oma katastrofiseerivaid mõtteid. Su laps on juba peaaegu põhikool lõpus. Tegelikult on piisavalt palju norm intellektiga lapsi, kes jäävad mingil põhjusel põhiharidusega. Elavad ka ära. Su laps saab  minna kutsekooli, omandada ameti. Kõik ei pea professoriks saama! Kirjutad, et laps on aeglane ja ärev, kas aktiivsus-tähelepanu häirele on mõeldud? Mulle tundub, et su laps on harjunud vaeva nägema, püüdma. See on väga kasulik omadus. Ma arvan, et ära klammerdu sellesse diagnoosi, toeta last õppimises nagu siiani teinud oled, seadke realistlikud  eesmärgid, mis teda huvitab, mis on tugevused, mis ametit võiks õppima minna. Hea et tuleb suvi, saate puhata, ehk annab sinu masendus järgi, aga soovitan ikka endale abi  otsida kiiresti. Kerge alaarenguga laps ei erine kuigi palju norm intellektiga lapsest. Seda ei saa võrrelda mõõduka või raske alaarenguga, kus tõesti on vaja last 24 h valvata ja elu lõpuni hooldada.

TA su laps on 15 ja jõudnud põhikooli lõppu ilma erivajaduse diagnoosi teadmata ja sellega arvestamata. Su laps on kindlasti seal normintellekti piiril ja saab kindlasti asjadega hakkama, kindlasti suudab seoseid luua – lihtsalt võimalik, et ta saab heaks mingil alal, mis teda ka ennast huvitab. Kui nt matemaatika ei huvita ei suuda sellele keskenduda, aga võib näiteks peast kõiki linde-loomi-taimi teada jne.

Üldiselt on igasugu diagnoosid aladiagnoositud ja igasugu autismi jm käitumisspektreid jne on niiiiii palju, et suures osas kui kõiki hakata testima saaks miski diagnoosi panna. Ma olen enam kui kindel, et mul on endal mingi autismispekter – võin ka veidraid lauseid teha, enamasti küll seepärast, et mu mõte lihtsalt lendab ja töötab täiesti erinevalt ja kiiremini tihti kui mu suu (raske seletada). Mingid sotsiaalsed oskused on nõrgad jne (ei hooli näiteks sellest igapäevasest “sõbrannatamisest” jne – meeldib pigem üksi ja omaaasju ajada). On asju, mida tavapärasest kõrgem IQ isegi ei tee tasa – näiteks laiskust, viitsimatust.

Aga see rahunemine võtab kindlasti aega, aga see diagnoos on kindlasti piiril – üks võib öelda,et on, teine ütleb, et ei ole. Oleneb kindlasti ka testimisest, lapse tujust sel hetkel, kui huvitatud kaasa tegemisest oli, mis mõttet tal sel ajal peas olid jne. Oled varem märkanud, et laps on nõrgemate võimetega ja asjad tulevad raskemalt, ja mingid erisused, aga ta on 15! ja see tuleb üllatusena. Su laps saab kindlasti edaspidi ka hästi hakkama – leidke ta tugevused üles.

Noor on 15-aastane ja õpib tavakoolis. Kahjuks TA ei kirjutanud, mitmendas klassis ta on. Minu arvates, kui laps on juba nii kaua suutnud tavakoolis käia ja hakkama saada ning tema suhted klassiga on head, võiks ta samasse kooli ja klassi jääda. Õpetajad ja kool saavad lapsele teha individuaalse õppekava. See tähendab, et ta õpiks koos teistega tavaklassis, aga lihtsustatud õppekava järgi. Nii saab laps kõige vähem traumeeritud ja ema jaoks jätkub ka tavaline elu. Muidugi, õppimises peab ikka edasi abistama. Selles pole midagi hirmsat, mina abistasin oma last ka kuni 9 klassi lõpuni.

Peale põhikooli lõppu võib laps astuda kutsekooli õppima mõnda eriala, mis talle meelepärane ja jõukohane on. Võibolla on lapsel muusika-või kunstiannet, siis võib vaadata näiteks mõne sellise muusika-või kunstikooli poole, kuhu võetakse õppima peale 9 klassi. Aga ka mõni sobiv eriala kutsekoolis on igati ok.

Mõned kerge vaimse alaarengu ja väga hea koduse taustaga lapsed on õppinud ka gümnaasiumis. See aga ei peaks olema eesmärk omaette. Gümnaasium iseenesest ei ole garantii, et laps tulevikus eluga väga hästi hakkama saab. Hea hakkamasaamise tagab ikkagi töökus, sõbralik iseloom ja oskus enda eest seista.

Kahjuks on küll nii, et meie ühiskonnas suhtutakse vaimupuudega, ka kerge vaimupuudega inimestesse üleolevalt ja halvustavalt. Õnneks noor põlvkond tänapäeval on tolerantsem. tänapäeval on juba enamvähem igal teisel noorel mõni puue või erivajadus nii et TA laps ei eristugi teistest nii väga. Peaasi, et ta omavanuste hulgas sõpru ja kaaslasi leiab.

#4185458:

#4185370:

#4185300:

See psühhiaater tekitas sulle ikka täieliku trauma. See sinu depressiivsus on praegu hullem probleem kui lapse probleem. Sa näed kõike tugevalt võimendatult, läbi filtri. Ära usu oma katastrofiseerivaid mõtteid. Su laps on juba peaaegu põhikool lõpus. Tegelikult on piisavalt palju norm intellektiga lapsi, kes jäävad mingil põhjusel põhiharidusega. Elavad ka ära. Su laps saab minna kutsekooli, omandada ameti. Kõik ei pea professoriks saama! Kirjutad, et laps on aeglane ja ärev, kas aktiivsus-tähelepanu häirele on mõeldud? Mulle tundub, et su laps on harjunud vaeva nägema, püüdma. See on väga kasulik omadus. Ma arvan, et ära klammerdu sellesse diagnoosi, toeta last õppimises nagu siiani teinud oled, seadke realistlikud eesmärgid, mis teda huvitab, mis on tugevused, mis ametit võiks õppima minna. Hea et tuleb suvi, saate puhata, ehk annab sinu masendus järgi, aga soovitan ikka endale abi otsida kiiresti. Kerge alaarenguga laps ei erine kuigi palju norm intellektiga lapsest. Seda ei saa võrrelda mõõduka või raske alaarenguga, kus tõesti on vaja last 24 h valvata ja elu lõpuni hooldada.

Hea soovitus, aga psühhiaatri visiit, kellest ka tolku oleks, on juba 150.- kord. Kust peaks üksikema oma erivajadusega lapse kõrvalt selle raha leidma?

Kui häda käes, leiad ka selle 150.-! Korduv visiit on kõvasti soodsam juba.

Lapsel praegu puue ametlikult vormistatud sotsametis?

Sotsiaaltoetuste määrad on:

• keskmise puudega lapsele 138,08 eurot kuus
• raske puudega lapsele 161,09 eurot kuus
• sügava puudega lapsele 241,64 eurot kuus

Alates 16 peaks saama töövõimetuse taotleda ja siis on ka ravi jaoks see raha olemas.

Kui seda loen, siis on ikka väga piinlik nende ees, kes kolmelapselistele toetusi nõuavad, ikka nii väiksed on puudega laste toetused. Minul endal ei ole puudega last, aga näen kui suure töö teevad vanemad ära ja toetus on nii väike.

TA. 15 aastane, 1 kord jäänud klassi kordama, 7 klassis. Kõnehäire tõttu 3 aastat tagasi kõnepuudega laste kooli. Koolil olevat üleriigiline nõustamis – ja tugiteenuste pakkumise võimekus, reaalsuses on ta olnud tavaõppekava järgi väiksemas, 10 liikmelises klassis. Kooliasju olen temaga pidevalt koos teinud, ikka selline tunne, et mina käin veel koolis. Kooli alguses ja siis ka hiljemgi pidasin teda lihtsalt aeglaseks ja ükskõikseks, aga mingil hetkel hakkas ta rääkima, et ta lihtsalt ei saa aru ja tal on peas mingi virrvarr ja tal on teistmoodi aju. No nüüd ma usun teda. Käis psühholoogi juures – muide seesama kool, kus peaks tugiteenused olema ja kus on oma psühholoog, palus meil ise endale see psühholoog leida. Käisime seal, ärevus suur ja enesekindlus olematu, aga tulemuseks see, et ta võib siin ju rääkimas käia, aga see teda ei aita. Jälle ma nõutu, mida siis selle teadmisega peale hakata. Võibolla kui tal selle ärevuse maha saaks, asjad muutuksid? Ma ei tea. Lihtsalt selline mõte. Aga jah, kerge kõiki süüdistada, aga mina tunnen, et kool pole mingit lisatuge ega individuaalset lähenemist pakkunud.

Koolis käib hea meelega, trennis ka. Aga egas tal sõpru ole, trenn individuaalne – jõutõstmine. Koolis on selline rahulik, käitumishäireteta, aga ei taha tahvli juures käia ega muidu tähelepanu keskpunktis olla. Kodus on ta jutukas, päris mõnusa huumorimeelega, hästi empaatiline ja hoolib väga oma aasta nooremast vennast. Oma pärisisaga väga raske suhe, isa on majanduslikult hästi toimetulev alkohoolik ( nagu ikka pikkade tsüklitega hirmus inimene) ja poeg pikalt tegi kaassõltlase ringmängu – ikka et isa joob tema pärast ja isa ei jooks kui ta oleks parem jne. Nüüd on õppinud üle olema, aga väga kurb on ta siiski.

Selline poiss. Armas ja heasüdamlik (ema pilgu läbi muidugi)