TA. Me lähme kohe rajaleidjasse ning loodan väga, et sealt pisut aimu saan, mis edasi juhtuma hakkab.
Saime diagnoosi psühhiaatrilt. Enne seda käis logopeedi ja psühholoogi juures mingeid teste tegemas. Ja siis psühhiaater kutsus meid kohale. Ma isegi ei teadnud täpselt, mis laadi kohtumine on. Saatis lapse välja ootama, luges mulle nii psühholoogi kui logopeedi hinnangu ette, ütles et tegemist on kerge vaimse alaarenguga ja et keskenduge siis tööle, mingi kergem eriala. Ja naeratas, kena päeva teile.
Mul pole õrna aimu ka, mida see kõik tähendama hakkab. No midagi ikka saab, seda muidugi. Ta saab hakkama kõigega, aga koolis ei lähe kergemaks, ei liigu edasi, üliaeglane. Ärevamas olukorras räägib nii kummaliselt ja moodustab veidraid lauseid. Aga hästi hooliv, heasüdamlik, väga hoiab oma venda.
Olen kuulnud ka arvamust, et temas on väga kõrge ärevuse tase, eks proovin selles osas ka uurida.
Selge on, et tuleb tegutseda ja mängida käes olevate kaartidega.
Aga ma ise olen selle kõige sees nagu mannapuder, süda klopib nonstop, vahel on tunne, et ei saa hingata, olukordades kus see korraks ununeb tuleb hiljem see teadmine jälle uue intensiivsusega peale. Ja eriti hommikud on halvavad.
Pean ennast kuidagi korda saama. Hetkel domineerivad julgelt kõige mustemad mõtted. Ja nii kuramuse valus on nagu oleks nahk pealt maha kraabitud. Mu peamine mõte on see, et mitte kunagi ei saa mitte miski enam korda.
Ja kohe kui keegi ei näe, hakkavad pisarad voolama. Pealegi hoian seda ainult endale. Elan laste isast lahus ja pole talle ka öelnud. Mitte kellelegi pole öelnud. Koolis spetsialistid teavad. Nüüd ootan hirmuga, millal nad audientsile kutsuvad ja ütlevad, et kooli pole enam mõtet minna, sest ei saa ja ei hakkagi kunagi hakkama saama seal. (Eks need mõtted on sellest ka, et mul pole mitte mingit aimu, mismoodi sellise asjaga edasi toimetatakse). Palub abi, et ma tema ajalugu korrata aitaksin, mul tuleb täiega meeleheide peale, et mis sellest kasu küll on, nagunii seoseid ei loo ja meelde ei jää. Need võivad olla väga ebaadekvaatsed tunded ja mõtted, aga kohal nad on ja muud pähe ei mahu. Hirmus must kott on pähe tõmmatud, käsikaudu kobades pole veel ühtegi tugipunkti tunnetanud. Kohutav alaväärsuse ja läbi kukkumise tunne on. Ma olen täiesti sodi.