Teema: Diagnoos ja täielik shokk

Selle kirjelduse järgi tundub ta olema hea teadlikuse ja analüüsivõimega (enda kohta).
Isegi kui on kõnepuudega laste koolis siis olles 9nda klassini siiski tavasüsteemi järgi läbi saanud ei ole asi kuidagi lootusetu. Su viimane kirjutis ka tundub juba rahulikum 🙂

See, et koolis käib hea meelega, teeb trenni, õpib-proovib, tahab aru saada, on empaatiline jne on kõik väga suured positiivsed väärtused. Ma usun küll, et tugevustele rõhudes saab ta elus väga ilusti hakkama.

Mis ta tugevused on? Järsku meeldib süüa teha – nt kokaks, pagariks õppima? Hea käeliste oskustega – nt keevitajad saavad isegi väga väga head palka. Huvitavad taimed-loomad – aiandus, metsandus, aiaarhitektuur vmt. St proovige aru saada, milles ta tugev on ja mis asjad tal laabuvad hästi ja vähema pingitusega.

#4185763:

. Ei taha kaevata, aga ootaks rohkem tugiteenust. Äkki peaks ise teadma, mida vaja ja mida küsida.

Mul oli lapse puude teadasaamine küll juba looteanatoomias aga paraku on see tõesti nii, et justkui peaks ise teadma, mida vaja ja mida küsida. See suuresti aitas ka šokist üle saada, sest keskendusin lapse puude uurimisele ja parimate lahenduste leidmisele. Nüüd laps 11 kuune, kuid siiani on spetsialistidega rääkimine selline, kus pean ise neid rohkem harima ja suunama. Kerge ei ole leppida lapse diagnoosiga aga see su last ei muuda. Sul juba 15 aastane, pigem on tõesti kergem edasi minna, kui tead arvestada lapse erivajadusi. Hirmus on küll, kui öeldakse pmst, et: “Nii on, mine” aga saite siiani hakkama – saate edaspidi ka. 🙂

#4185458:

#4185370:

#4185300:

See psühhiaater tekitas sulle ikka täieliku trauma. See sinu depressiivsus on praegu hullem probleem kui lapse probleem. Sa näed kõike tugevalt võimendatult, läbi filtri. Ära usu oma katastrofiseerivaid mõtteid. Su laps on juba peaaegu põhikool lõpus. Tegelikult on piisavalt palju norm intellektiga lapsi, kes jäävad mingil põhjusel põhiharidusega. Elavad ka ära. Su laps saab minna kutsekooli, omandada ameti. Kõik ei pea professoriks saama! Kirjutad, et laps on aeglane ja ärev, kas aktiivsus-tähelepanu häirele on mõeldud? Mulle tundub, et su laps on harjunud vaeva nägema, püüdma. See on väga kasulik omadus. Ma arvan, et ära klammerdu sellesse diagnoosi, toeta last õppimises nagu siiani teinud oled, seadke realistlikud eesmärgid, mis teda huvitab, mis on tugevused, mis ametit võiks õppima minna. Hea et tuleb suvi, saate puhata, ehk annab sinu masendus järgi, aga soovitan ikka endale abi otsida kiiresti. Kerge alaarenguga laps ei erine kuigi palju norm intellektiga lapsest. Seda ei saa võrrelda mõõduka või raske alaarenguga, kus tõesti on vaja last 24 h valvata ja elu lõpuni hooldada.

Hea soovitus, aga psühhiaatri visiit, kellest ka tolku oleks, on juba 150.- kord. Kust peaks üksikema oma erivajadusega lapse kõrvalt selle raha leidma?

Kui häda käes, leiad ka selle 150.-! Korduv visiit on kõvasti soodsam juba.

Lapsel praegu puue ametlikult vormistatud sotsametis?

Sotsiaaltoetuste määrad on:

• keskmise puudega lapsele 138,08 eurot kuus
• raske puudega lapsele 161,09 eurot kuus
• sügava puudega lapsele 241,64 eurot kuus

Alates 16 peaks saama töövõimetuse taotleda ja siis on ka ravi jaoks see raha olemas.

Mis töövõimetusest te räägite? 16a. Käib koolis ja saa töövõimetusr kooli kõrvalt taotleda. Või saab?

#4185853:

Mis töövõimetusest te räägite? 16a. Käib koolis ja saa töövõimetusr kooli kõrvalt taotleda. Või saab?

Alates 16. eluaastast saab taotleda töövõimetoetust. Seda makstakse, kui samal ajal laps käib koolis või siis kooli lõpetanult otsib tööd, ühesõnaga on aktiivne ega istu niisama kodus.

.. luba endale neid emotsioone. On normaalne olla vihane, kuri, pettunud ja õnnetu. See läheb üle ja tuleb leppimine ja harjumine.

Laps ei ole üleöö muutnud ja üks hetk võtad ka diagnoosi kui kergendust.

Mina ise elasin lapse diagnoosi ja hilisemat puude määramist üle kui leina- leinasin enda last, keda enam äkki polnud (meil oli haigestumine algkoolis, mis tekitas senisele tervele lapsele sügava puude). Leinal on omad faasid, mis tuleb kõik läbida, et saaks uue eluga kohaneda.

#4185920:

#4185853:

Mis töövõimetusest te räägite? 16a. Käib koolis ja saa töövõimetusr kooli kõrvalt taotleda. Või saab?

Alates 16. eluaastast saab taotleda töövõimetoetust. Seda makstakse, kui samal ajal laps käib koolis või siis kooli lõpetanult otsib tööd, ühesõnaga on aktiivne ega istu niisama kodus.

See pole päris õige info.
Kui laps saab 16 on võimalik taotleda lisaks puudele ka  töövõime hindamist. Ja määratakse kas osaline töövõime mille toetus eeldab aktiivsust (õppimine, töötamine) või puuduv töövõime  mille puhul ei pea tingimata töötama või õppima, et toetust saada. Aga võib seda teha kui tervis võimaldab.

TA, päriselt, katsu näha asja positiivseid külgi. Su laps on ikka seesama, kes ta 15 aastat on olnud: humoorikas, heasüdamlik, empaatiline – juba see üksi on suur asi. Hea töö oled teinud, kui lapse selliseks kasvatanud! Tal diagnoositi KERGE vaimne alaareng – ja seda tegi üks psühhiaater. Mitte miski pole pöördumatult paigas. Esiteks, kui taustal on ärevus, ehk ka ATH, kui räägib virvarrist oma peas, siis seda saab ju ravida – ja ehk lähevad asjad juba sellest paremuse poole. Ma otsiks ATH-teemadega hästi kursis oleva psühhiaatri (nii mõnigi neist ei tea sellest kuigi palju) ja käiks lapsega tema juures. Igal juhul ei piirduks selle ühe arvamusega.

Ka siis, kui see diagnoos jääbki paika ja ka mingit ravi ei pakuta (mida ma hästi ei usu, ärevus nt on ju leevendatav, ATHst rääkimata), ei juhtu ju mitte midagi muud, kui et ilmselt tasub tal end orienteerida kutsekoolile. Rohkem nõuaks tõesti koolilt individuaalsemat lähenemist, et põhikool läbi siiski saada – ehkki ametiõppes on ka põhihariduse nõudeta erialasid (vaata nt //www.vikk.ee/et/hev), aga põhikooli lõputunnistusega on valikut ikka paljupalju rohkem.

Kui ta õpib selgeks ameti, mis endale meeldib, saab tunda eduelamusi tänu hästi tehtud tööle, tõstab see enesehinnangut ja -kindlust, sellega taandub ärevus jnejne. Veel kord: mitte miski pole pöördumatult paigas, su pojal on kõik võimalused elada tulevikus täiesti täisväärtuslikku elu.  Akadeemikut ei saa ka enamikust neist, kelle vaimne areng kõigiti normikohane, head töömehed on aga alati kulla hinnas – miks ei peaks temast üks selline saama? Tähtis on leida see õige eriala, mis annab talle võimaluse tunda end väärtusliku ja hinnatuna – ja KERGE vaimne alaareng on komakoht selle juures, mis kõik on su poja jaoks elus võimalik. Toeta teda nii, kuidas vähegi saad, rõõmusta selle üle, et ta on see, kes ta on – ja kõik läheb hästi!

Kahjuks on meil psühiaatrid ülekoormatud ja neil pole aega ega ka tahtmist süveneda. Võib vabalt olla, et arst pani vale diagnoosi ja teie nutate siin täiesti tühja! Soovitaksin ka teise arsti arvamust küsida!

Armas TA! Kui head suhted on sul oma perearstiga? Ehk saad talle kogu oma loo ja praeguse seisundi ära rääkida ja saad saatekirja sinna: https://www.ajk-kliinik.ee/ – vaata sealt parempoolsest tulbast “Kliinilise psühholoogi vastuvõtt perearsti suunamisel”. Sealt saaks abi oluliselt odavamalt – ma muidugi ei tea, mis kriteeriumid peavad olema täidetud, et sinna pääseda, aga perearst tõenäoliselt teab.

Aga mida küll väga soovitan: püüa kokku saada see 150 eurot ja vii poeg sinna aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) uuringule – võimalik, et sellest hakkab kõik hargnema ja lahenema. Selles kliinikus keskendutakse eraldi ka teismeliste psüühilistele probleemidele, nii et päris kindlasti saad sealt edasiseks nõuandeid, aga igal juhul on lootust, et poja seisund võiks oluliselt paraneda. Igal juhul tasub nendega ühendust võtta.

#4186230:

#4185920:

#4185853:

Mis töövõimetusest te räägite? 16a. Käib koolis ja saa töövõimetusr kooli kõrvalt taotleda. Või saab?

Alates 16. eluaastast saab taotleda töövõimetoetust. Seda makstakse, kui samal ajal laps käib koolis või siis kooli lõpetanult otsib tööd, ühesõnaga on aktiivne ega istu niisama kodus.

See pole päris õige info.

Kui laps saab 16 on võimalik taotleda lisaks puudele ka töövõime hindamist. Ja määratakse kas osaline töövõime mille toetus eeldab aktiivsust (õppimine, töötamine) või puuduv töövõime mille puhul ei pea tingimata töötama või õppima, et toetust saada. Aga võib seda teha kui tervis võimaldab.

See pole ka päris täpne info. Puude taotlemine ja töövõime hindamine pole omavahel seotud, saab ka ainult töövõime hindamist taotleda, kui puuet ei määrata või ei taotleta. Teemaalgataja kirjelduse põhjal ei usu, et töövõime päris puuduvaks määratakse.

Laps tundub sotsiaalselt väga hästi toimetulev olevat. Just sotsiaalne toimetulek on kerge vaimse alaarengu puhul sageli määravaks, kui iseseisvaks inimene suudab saada. Akadeemilist karjääri pole mõtet planeerida, aga on ju väga palju praktilisi elukutseid, peaasi, et leiaks sellise, mis endale huvi pakub ja millega hästi toime tuleks. Lapsele võib selles olukorras kõige rohkem kahju teha, kui talle liiga kõrgeid ootusi panna, mida ta ei suuda täita või ei saa arugi, mida talt oodatakse. Tema oma lihtsuses on ju üldiselt eluga rahul, tõenäoliselt rohkemgi kui paljud vaimselt hulga võimekamad. Ma arvan, et kui ema enda leinaperioodi üle elab, siis näeb ta ka ise tulevikku palju helgemates toonides.

Oh mul samas vanuses ja sama teema, lihtsalt diagnoosi pole, Rajaleleidja pidas piiripealseks. Aga laps lihtsalt ei õpi ja temaga on kogu aeg õppimine probleemne olnud. Nüüd on hakanud mind, isa ja nooremaid lapsi sõimama, käitub inetult terve perega ja ma tunnen ka vahepeal, et süda jääb seisma 🙂

Kõik tahaksid ju rahus ja nn normaalselt elada, aga kahjuks ei saa alati, see periood ja vb ka järgmised tuleb üle elada. Lapsevanemate teema.

Vaimupuude diagnoosi ei panda mitte kunagi välja ühe psühhiaatri hinnangu pärast.

Psühhiaater ise ju ei hindagi. Lapse arengut hindavad psühholoog ja logopeed. Reeglina on neid hindamisi tehtud aastate jooksul ju mitmeid. Diagnoosi paneb välja psühhiaater lähtudes logopeedi ja psühholoogi arvamusest ja võtab lisaks viimasele hindamisele arvesse ka kõik varasemad hindamised. Ennem lõpliku diagnoosi väljapanekut peab kõik hindamised üle vaatama ka teine psühhiaater. Alles siis tuleb lõplik vaimupuude diagnoos.

Nii et lootus, et tegemist on mingi vale diagnoosiga ei ole.

Aga samas lapses pole ju midagi muutunud. Lihtsalt lapsevanem on siiani pead liiva alla peitnud ja lootnud, et laps vaimupuudest välja kasvab.

Kerge vaimupuue ei anna täiskasvanuna isegi õigust puuet taotleda, sest reeglina ei vaja kerge vaimupuudega inimene mitte mingit kõrvalabi. Need inimesed käivad tööl ja saavad enda eluga igati ise hakkama. Kõik lihtsad töökohad: müüja, koristaja, autojuht, bussijuht jne on nende jaoks täiesti võimetekohased.

Kerge vaimupuudega lapsed õpivad lihtsustatud õppekaval, mis on sama, mis tavaprogramm, lihtsalt kaks korda aeglasemas tempos. Põhikooli lõpuks on nad omandanud 5 klassi taseme, mis on täiesti piisav iseseisvaks toimetulekuks.

Tasuks meenutada, et paljud eakad, tänaseks küll 80-90 aastased, on käinud koolis ainult 3-6 klassi ja on terve oma elu igasuguse probleemita hakkama saanud.

#4189807:

Kerge vaimupuudega lapsed õpivad lihtsustatud õppekaval, mis on sama, mis tavaprogramm, lihtsalt kaks korda aeglasemas tempos. Põhikooli lõpuks on nad omandanud 5 klassi taseme, mis on täiesti piisav iseseisvaks toimetulekuks

Teemaalgataja laps on jõudnud ju tavakoolis 9 klassini, tõenäoliselt saab ta selle ka lõpetatud. Soovitan keskenduda kutsenõustamisele, et lapsele sügiseks huvipakkuva erialaga kutsekool leida. Selmet last kusagile gümnaasiumisse iga hinna eest pressida. Samas ei tähenda see sugugi, et keskhariduse omandamine võimatu oleks – kui noorel endal on tahtmine selleks olemas, siis tasub tulevikus proovida täiskasvanute gümnaasiumit – individuaalne lähenemine, stressivabam õpikeskkond, kogenud pedagoogid. Aga rõhutan, et selleks peab laps ise motiveeritud olema. Lapsevanem võtku ennast kokku ja keskendugu ahastamise asemel oma lapse aitamisele ja ma ei mõtle siinkohal lapse eest õppimist ega otsuste tegemist.

#4184849:

See diagnoos ei ole alati mingi absoluutne tõde, sellesse ei maksa kinni jääda. See on lihtsalt mingi kokkulepe, et kuskilt maalt alates diagnoositakse kerge alaareng. Sõltub hindajast ka. Teilgi ju seda algul ei diagnoositud, kuigi peaks olema see sünnist saati. Ju ei ole probleem nii ilmne ehk mingi piiripeale variant. Ja ära unusta, et igal ühel on omad tugevused. Kui on füüsiliselt töökas ja kohusetundlik, siis küllalt ameteid, kus tulevad hästi toime. Hoia lapse emotsionaalset tervist, see on elus olulisemgi kui vaimsed võimed. Ja enda närve! Kerge kõrvalekalde pärast küll ei tasu nii auku vajuda, loe mis hullude haigustega inimesed peavad virelema.

Isegi erivajadustega laste erikoolis jääb klassi kordama ja see on sinu arvates kerge kõrvalekalle???

#4190889:

Kuidas sa ei saanud kuni 15-a lapse puhul aru, et ta ei oska rääkida ja et tal on puue? Minu jaoks on see müstika.

Kahjuks on neid vanemaid, kes tulevad oma 7a lapsega ennem kooli elus esimest korda logopeedi juurde, sest lasteaiast saadeti. Siis selgub vanemale üllatuseks, et kui 7a laps ei räägi, siis suure tõenäosusega ei saa ta ka kõnest aru. Ning et midagi sisuliselt enam teha ei ole, vaid lapse ainus võimalus ongi raske vaimupuudega laste kool, sest ka lihtsustatud õppekaval õppimiseks on vaja aru saada kõnest natuke kõrgemal tasemel kui 1a.