Esileht Erivajadustega laps Diagnoos ja täielik shokk

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 94 )

Teema: Diagnoos ja täielik shokk

Postitas:
Kägu

Milline kool, kas Hiie või Heleni? Aga siis ilmselt nii ongi, nagu ma alguses kirjeldasin, et tegemist on ilmselt kõnearengu häirega, mis põhjustab õpiraskusi, mis aga ei tähenda vaimset alaarengut. Kõnearengu häirega inimestel võibki olla raskusi kõnest või testide juhistest arusaamisega. Küsi neid logopeedi ja psühhiaatri teste näha või selgitust nende kohta. Kui on vaimne alaareng, siis peaks testitulemused olema madalad ka teistes valdkondades  (ruumiline mõtlemine, loogika, mälu jms). Su poeg päris tõenäoliselt ei ole vaimse alaarenguga.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Selle kirjelduse järgi tundub ta olema hea teadlikuse ja analüüsivõimega (enda kohta).
Isegi kui on kõnepuudega laste koolis siis olles 9nda klassini siiski tavasüsteemi järgi läbi saanud ei ole asi kuidagi lootusetu. Su viimane kirjutis ka tundub juba rahulikum 🙂

See, et koolis käib hea meelega, teeb trenni, õpib-proovib, tahab aru saada, on empaatiline jne on kõik väga suured positiivsed väärtused. Ma usun küll, et tugevustele rõhudes saab ta elus väga ilusti hakkama.

Mis ta tugevused on? Järsku meeldib süüa teha – nt kokaks, pagariks õppima? Hea käeliste oskustega – nt keevitajad saavad isegi väga väga head palka. Huvitavad taimed-loomad – aiandus, metsandus, aiaarhitektuur vmt. St proovige aru saada, milles ta tugev on ja mis asjad tal laabuvad hästi ja vähema pingitusega.

+14
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

TA. Hiie kool. Nii üleüldiselt on tal seal siiski parem, kui oli tavakoolis. Väiksem klass sobivat paremini. Aga tal lastakse seal kuidagi radarite alt läbi libiseda, mingit individuaalsemat nõustamist pole saanud. Nagu öeldud, isegi psühholoogi paluti meilt mujalt otsida, samas kui neil on koolis just selliste murede jaoks spetsialist olemas. Ei taha kaevata, aga ootaks rohkem tugiteenust. Äkki peaks ise teadma, mida vaja ja mida küsida.

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

. Ei taha kaevata, aga ootaks rohkem tugiteenust. Äkki peaks ise teadma, mida vaja ja mida küsida.

Mul oli lapse puude teadasaamine küll juba looteanatoomias aga paraku on see tõesti nii, et justkui peaks ise teadma, mida vaja ja mida küsida. See suuresti aitas ka šokist üle saada, sest keskendusin lapse puude uurimisele ja parimate lahenduste leidmisele. Nüüd laps 11 kuune, kuid siiani on spetsialistidega rääkimine selline, kus pean ise neid rohkem harima ja suunama. Kerge ei ole leppida lapse diagnoosiga aga see su last ei muuda. Sul juba 15 aastane, pigem on tõesti kergem edasi minna, kui tead arvestada lapse erivajadusi. Hirmus on küll, kui öeldakse pmst, et: “Nii on, mine” aga saite siiani hakkama – saate edaspidi ka. 🙂

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kahju tagasivaadates jah, et ta kõnehäirega laste õpikeskkonda alles 3a tagasi sattus, eks ju paraku kõne arengu parima toe aeg oli läbi saanud. Aga parem hiljem kui üldse mitte. Kas on uuritud, millest tema kehv kõne areng tingitud on?

Kui ta matemaatiline loogika, huvi elu ja ümbritseva vastu, seosed, mälu ja arusaamad on paigas, ei ole ta kindlasti arengupeetusega, vaid probleem ongi pelgalt kõnes. Aga sellegipoolest võiks tast veel saada isegi nii arhitekt, analüütik kui programmeerija. Milleski on ta kindlasti hea ja seda potentsiaali tulebki leida ning arendada. Poiss on tegus ja vahva, see on puberteedi eas erivajadusega lapse kohta väga-väga hea märk. Rõõmusta ta üle!

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

See psühhiaater tekitas sulle ikka täieliku trauma. See sinu depressiivsus on praegu hullem probleem kui lapse probleem. Sa näed kõike tugevalt võimendatult, läbi filtri. Ära usu oma katastrofiseerivaid mõtteid. Su laps on juba peaaegu põhikool lõpus. Tegelikult on piisavalt palju norm intellektiga lapsi, kes jäävad mingil põhjusel põhiharidusega. Elavad ka ära. Su laps saab minna kutsekooli, omandada ameti. Kõik ei pea professoriks saama! Kirjutad, et laps on aeglane ja ärev, kas aktiivsus-tähelepanu häirele on mõeldud? Mulle tundub, et su laps on harjunud vaeva nägema, püüdma. See on väga kasulik omadus. Ma arvan, et ära klammerdu sellesse diagnoosi, toeta last õppimises nagu siiani teinud oled, seadke realistlikud eesmärgid, mis teda huvitab, mis on tugevused, mis ametit võiks õppima minna. Hea et tuleb suvi, saate puhata, ehk annab sinu masendus järgi, aga soovitan ikka endale abi otsida kiiresti. Kerge alaarenguga laps ei erine kuigi palju norm intellektiga lapsest. Seda ei saa võrrelda mõõduka või raske alaarenguga, kus tõesti on vaja last 24 h valvata ja elu lõpuni hooldada.

Hea soovitus, aga psühhiaatri visiit, kellest ka tolku oleks, on juba 150.- kord. Kust peaks üksikema oma erivajadusega lapse kõrvalt selle raha leidma?

Kui häda käes, leiad ka selle 150.-! Korduv visiit on kõvasti soodsam juba.

Lapsel praegu puue ametlikult vormistatud sotsametis?

Sotsiaaltoetuste määrad on:

  • keskmise puudega lapsele 138,08 eurot kuus
  • raske puudega lapsele 161,09 eurot kuus
  • sügava puudega lapsele 241,64 eurot kuus

Alates 16 peaks saama töövõimetuse taotleda ja siis on ka ravi jaoks see raha olemas.

Mis töövõimetusest te räägite? 16a. Käib koolis ja saa töövõimetusr kooli kõrvalt taotleda. Või saab?

+2
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

See enam kahjuks TA-d ei aita, aga jah lapse kõne baasarengus on kaks olulist perioodi – kuni 3nda ja kuni puberteedini ehk kuni 11nda eluaastani. Selleks ajaks on nö vundamendile seinad loodud ja kui need on nõrgad, siis mingit võimast katust sinna nii kurb kui see ka pole enam ei raja…

Arusaadav, et lapsele puude saamine võib-olla lapsevanemale suur šokk, aga just see paneb vankri veerema, et leida see just talle kõige sobivam ja vajalikum kool, olulised pidevad tugiteenused, teraapiad jm. HEV laps ei arene enamasti möödaminnes ja iseenesest nagu tihtipeale tavalapsed, tema potentsiaalini jõudmiseks tuleb teda õigeaegselt maksimaalselt toetada.
Ehk aitab siinne teema mõnd järgmist ema, kes teab sekkuda võimalikult varakult ja midagi ei jää üle, tuleb vanematel neid erinevate asutuste uksi prõmmida ja jõuline olla, et lapsele abi saada. Kodus koos matemaatika õppimine on ka väga vajalik muidugi, aga see on siiski vaid fragment. Erialase hariduse ja guugliga me ise ei oska erilist last enamasti paraku aidata, inimese aju ja psüühika on lihtsalt nii keeruline. Kodu ülesandeks on last toetada, innustada ja tagada talle vajalikud arenguvõimalused.

Ehk siis vanemad, ärge mingil juhul kartke puuet, erikoole, imelike nimetustega spetsialiste ja jõulist sekkumist – mida rutem te enda ego või tunnetega rahu teete ja keskendute maksimaalselt lapse arengu toetamisele, seda väiksemad on ta probleemid suuremaks saades. Ka TA, loomulikult sekku, kui kool temast kipub üle libisema. Puudega kaasneb seaduslik õigus rehabilitatsiooniks. Kahjuks on meil seni koole, kus see lubatud individuaalne lähenemine on rohkem mainet loov sõnakõlks kui reaalne tegelikkus… su nutmine ei aita last kuidagi, pead julgema talle parimat nõuda ja maksimaalselt!

+10
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mis töövõimetusest te räägite? 16a. Käib koolis ja saa töövõimetusr kooli kõrvalt taotleda. Või saab?

Alates 16. eluaastast saab taotleda töövõimetoetust. Seda makstakse, kui samal ajal laps käib koolis või siis kooli lõpetanult otsib tööd, ühesõnaga on aktiivne ega istu niisama kodus.

 

 

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

TA. Rajaleidja. Veidi rahustas, ehk siiski läheb elu kuidagimoodi edasi. Mis ei tähenda, et mul ikkagi mingit mõõdukas kuni kangem sort rahustavat ainet vaja ei läheks. Nii pagana raske on olla. Võtsin töölt end vabaks, sest keskendumisvõime on miinuses. Täna ma veel ei tea, kuidas siit pimedast kohas teisest otsast välja tulla. Aga mind veidi lohutavad siinsed kommentaarid, mis ütlevad, et peale mingit pikemat või veidi lühemat aega läheb mul endal paremaks. Nii kuramuse ebaõiglane on see, aga ma tean muidugi, et kusagil pole öeldud, et miski õiglus olemas on. Jube on olla.

+6
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

.. luba endale neid emotsioone. On normaalne olla vihane, kuri, pettunud ja õnnetu. See läheb üle ja tuleb leppimine ja harjumine.

 

Laps ei ole üleöö muutnud ja üks hetk võtad ka diagnoosi kui kergendust.

Mina ise elasin lapse diagnoosi ja hilisemat puude määramist üle kui leina- leinasin enda last, keda enam äkki polnud (meil oli haigestumine algkoolis, mis tekitas senisele tervele lapsele sügava puude). Leinal on omad faasid, mis tuleb kõik läbida, et saaks uue eluga kohaneda.

+8
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kerge vaimne alaarenguga ei anta puuet.

+3
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mis töövõimetusest te räägite? 16a. Käib koolis ja saa töövõimetusr kooli kõrvalt taotleda. Või saab?

Alates 16. eluaastast saab taotleda töövõimetoetust. Seda makstakse, kui samal ajal laps käib koolis või siis kooli lõpetanult otsib tööd, ühesõnaga on aktiivne ega istu niisama kodus.

See pole päris õige info.
Kui laps saab 16 on võimalik taotleda lisaks puudele ka  töövõime hindamist. Ja määratakse kas osaline töövõime mille toetus eeldab aktiivsust (õppimine, töötamine) või puuduv töövõime  mille puhul ei pea tingimata töötama või õppima, et toetust saada. Aga võib seda teha kui tervis võimaldab.

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kuidas olete toime tulnud, kui laps on saanud diagnoosi. Loomulikult vanemana ju aimad ise ka, et midagi ei klapi, aga kas see on tõesti olnud kergendus, kui see välja öeldakse? Ma ei tunne ise küll mingit kergendust, ikka kogu taevas langes õlgadele ja süsimust loor silmade ette. Minu 15 aastase osas ütles psühhiaater “kerge vaimne alaareng”. Ma ulun kodus kõveras, kogu elu on täiesti muutunud, kuigi igapäevaelus ei muutunud mitte midagi. Ma ei suuda isegi veel guugeldada, mida see tähendab ja mis on prognoos… Arvasin ikka, et ei viitsi õppida või ei sobi klass, keskkond vms, aga nüüd on selge, et mitte midagi enam ei muutu. Kõik on täiesti pöördumatult paigas ja väga halvas paigas, kõik on väga väga halvasti. Täielik shokk ja ahastus. Ma isegi tunnen, et olen rikkunud noore inimese elu sellega, et ta sünnitasin – suht ajuvaba konstruktsioon, aga no selline tunne on. Vaatan teda teise pilguga, ta ise saab ka aru, küsib, miks ma nii kurb olen. Ma olen ikka väga halvas kohas omadega. Tahaks seda kõige hullemat ja enda loodud õnnetu elu endaga kaasa võtta. See on täiesti kohutav. Ja loen, kui lihtsalt saab rääkida diagnoosi kohta… Kas see tunne läheb kunagi kergemaks ka, nii et sellega oleks võimalik leppida? Kas ainult minul on nii kohutavalt raske ja kõige hullemad variandid kaalumiseks laual? Või ongi see normaalne etapp ja läheb üle? Ma lihtsalt suren ahastusest, aga tegelikult ju ei sure… Lihtsalt nii hirmus valu on.

Mul 15 aastat möödas. Laps täiskasvanu ja mina täiesti ok. Kui ta kooli läbi sai, sain lõpuks täiskohaga tööle minna ja iseendale mõelda. Samuti õppisime koos.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

TA, päriselt, katsu näha asja positiivseid külgi. Su laps on ikka seesama, kes ta 15 aastat on olnud: humoorikas, heasüdamlik, empaatiline – juba see üksi on suur asi. Hea töö oled teinud, kui lapse selliseks kasvatanud! Tal diagnoositi KERGE vaimne alaareng – ja seda tegi üks psühhiaater. Mitte miski pole pöördumatult paigas. Esiteks, kui taustal on ärevus, ehk ka ATH, kui räägib virvarrist oma peas, siis seda saab ju ravida – ja ehk lähevad asjad juba sellest paremuse poole. Ma otsiks ATH-teemadega hästi kursis oleva psühhiaatri (nii mõnigi neist ei tea sellest kuigi palju) ja käiks lapsega tema juures. Igal juhul ei piirduks selle ühe arvamusega.

Ka siis, kui see diagnoos jääbki paika ja ka mingit ravi ei pakuta (mida ma hästi ei usu, ärevus nt on ju leevendatav, ATHst rääkimata), ei juhtu ju mitte midagi muud, kui et ilmselt tasub tal end orienteerida kutsekoolile. Rohkem nõuaks tõesti koolilt individuaalsemat lähenemist, et põhikool läbi siiski saada – ehkki ametiõppes on ka põhihariduse nõudeta erialasid (vaata nt //www.vikk.ee/et/hev), aga põhikooli lõputunnistusega on valikut ikka paljupalju rohkem.

Kui ta õpib selgeks ameti, mis endale meeldib, saab tunda eduelamusi tänu hästi tehtud tööle, tõstab see enesehinnangut ja -kindlust, sellega taandub ärevus jnejne. Veel kord: mitte miski pole pöördumatult paigas, su pojal on kõik võimalused elada tulevikus täiesti täisväärtuslikku elu.  Akadeemikut ei saa ka enamikust neist, kelle vaimne areng kõigiti normikohane, head töömehed on aga alati kulla hinnas – miks ei peaks temast üks selline saama? Tähtis on leida see õige eriala, mis annab talle võimaluse tunda end väärtusliku ja hinnatuna – ja KERGE vaimne alaareng on komakoht selle juures, mis kõik on su poja jaoks elus võimalik. Toeta teda nii, kuidas vähegi saad, rõõmusta selle üle, et ta on see, kes ta on – ja kõik läheb hästi!

+11
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aitäh mõistjatele ja kaasamõtlejatele.  Tunded käivad lainetena, täna oli üksi kodus olles voli agoonias väänelda – nutsin ja halisesin end oimetuks ja siis jäin sügavalt magama nagu peale kurnavat füüsilist pingutust.  Hetkel on parem. Eks tuleb jälle neid halvemaid hetki ka. Ilmselt olengi proportsioonitu traagikaga olukorda suhtunud, aga ega neist tunnetest pääse. Tuleb vist tõesti kõik nad ära tunda. Ja loota, et korjan end kokku pigem varem kui hiljem. Ma kardan tõesti, et ennekõike endale on toibumiseks nõu ja abi vaja. Küsisin rajaleidjast ka – endal lõuga värisemast hoidmas, kõik näolihased pingul, et mitte kohe seal laua taga koost variseda – no et kas nemad oskavad nagu ehk veidi suunata või soovitada, et kas ma vanemana ehk saaksin kusagilt nõu kuidas selles olukorras mõistlikult toime tulla. Ta muidugi ei mõistnud mu küsimise tagamaad.  Ei ole hetkel midagi ette nähtud. Taotlete puuet – kas saab, vot seda seal ta ei teadnud. Kui puue olemas, siis koostatab keegi äkki rehaplaani. Mis seal plaanis olla võiks, ei tea jälle keegi,  aga võibolla on siis ka sellist vanemat kaasav mingi …ma ei tea, mingi asi. Ühesõnaga ei suutnud ma talle otse öelda, et ärge laske ennast mu tüünest olekust petta, kohe kui mind keegi ei näe, muutun ma läbitatistatud nartsuks ja ei tea, mida endaga peale hakata. Naeratasin viisakalt hoopis. Vot selline vapper ja hakkaja ema, rõõm kohe nii enesekindla inimesega asju ajada. Eksole. Guugeldan siis eneseabinõud kokku. Tõesti tänan kaasa mõtlemast, ka see siin on teraapiline olnud.

+8
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kahjuks on meil psühiaatrid ülekoormatud ja neil pole aega ega ka tahtmist süveneda. Võib vabalt olla, et arst pani vale diagnoosi ja teie nutate siin täiesti tühja! Soovitaksin ka teise arsti arvamust küsida!

+2
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aitäh mõistjatele ja kaasamõtlejatele. Tunded käivad lainetena, täna oli üksi kodus olles voli agoonias väänelda – nutsin ja halisesin end oimetuks ja siis jäin sügavalt magama nagu peale kurnavat füüsilist pingutust. Hetkel on parem. Eks tuleb jälle neid halvemaid hetki ka. Ilmselt olengi proportsioonitu traagikaga olukorda suhtunud, aga ega neist tunnetest pääse. Tuleb vist tõesti kõik nad ära tunda. Ja loota, et korjan end kokku pigem varem kui hiljem. Ma kardan tõesti, et ennekõike endale on toibumiseks nõu ja abi vaja. Küsisin rajaleidjast ka – endal lõuga värisemast hoidmas, kõik näolihased pingul, et mitte kohe seal laua taga koost variseda – no et kas nemad oskavad nagu ehk veidi suunata või soovitada, et kas ma vanemana ehk saaksin kusagilt nõu kuidas selles olukorras mõistlikult toime tulla. Ta muidugi ei mõistnud mu küsimise tagamaad. Ei ole hetkel midagi ette nähtud. Taotlete puuet – kas saab, vot seda seal ta ei teadnud. Kui puue olemas, siis koostatab keegi äkki rehaplaani. Mis seal plaanis olla võiks, ei tea jälle keegi, aga võibolla on siis ka sellist vanemat kaasav mingi …ma ei tea, mingi asi. Ühesõnaga ei suutnud ma talle otse öelda, et ärge laske ennast mu tüünest olekust petta, kohe kui mind keegi ei näe, muutun ma läbitatistatud nartsuks ja ei tea, mida endaga peale hakata. Naeratasin viisakalt hoopis. Vot selline vapper ja hakkaja ema, rõõm kohe nii enesekindla inimesega asju ajada. Eksole. Guugeldan siis eneseabinõud kokku. Tõesti tänan kaasa mõtlemast, ka see siin on teraapiline olnud.

See Rajaleidja ongi üks ebameeldiv koht. Nemad küll mingit tuge ja kaastunnet ei paku, nemad täidavad pabereid ja koostavad haridussoovitusi. Sina otsi endale mõni kogemusnõustaja või vanemate tugigrupp. Minu kogemus ütleb, et sealt saab kõige rohkem mõistmist.

+6
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Armas TA! Kui head suhted on sul oma perearstiga? Ehk saad talle kogu oma loo ja praeguse seisundi ära rääkida ja saad saatekirja sinna: https://www.ajk-kliinik.ee/ – vaata sealt parempoolsest tulbast “Kliinilise psühholoogi vastuvõtt perearsti suunamisel”. Sealt saaks abi oluliselt odavamalt – ma muidugi ei tea, mis kriteeriumid peavad olema täidetud, et sinna pääseda, aga perearst tõenäoliselt teab.

Aga mida küll väga soovitan: püüa kokku saada see 150 eurot ja vii poeg sinna aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) uuringule – võimalik, et sellest hakkab kõik hargnema ja lahenema. Selles kliinikus keskendutakse eraldi ka teismeliste psüühilistele probleemidele, nii et päris kindlasti saad sealt edasiseks nõuandeid, aga igal juhul on lootust, et poja seisund võiks oluliselt paraneda. Igal juhul tasub nendega ühendust võtta.

+2
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Sinul vanemana on psühholoogilist abi vaja. Kindlasti aitaks teiste erivajadustega laste vanematega neist asjadest rääkimine, tänapäeval vist FB-st leiab infot selliste gruppide kohta. Rehabilitatsiooniplaani raames pakutakse samuti vanemale tuge, aga selle plaani ja teenuste saamine on nii pikk protsess, abi vajaksid sa juba praegu. Kas kooli psühholoogi poole ei tahaks pöörduda? Ütled, et vajad psühholoogilist nõustamist. Kui ära öeldakse, siis osatakse vähemasti suunata kuhugi, kust abi saada. Oled Tartust? Tartus on Hariduse Tugiteenuste Keskus, sinna peaks ka saama pöörduda tasuta.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mis töövõimetusest te räägite? 16a. Käib koolis ja saa töövõimetusr kooli kõrvalt taotleda. Või saab?

Alates 16. eluaastast saab taotleda töövõimetoetust. Seda makstakse, kui samal ajal laps käib koolis või siis kooli lõpetanult otsib tööd, ühesõnaga on aktiivne ega istu niisama kodus.

See pole päris õige info.

Kui laps saab 16 on võimalik taotleda lisaks puudele ka töövõime hindamist. Ja määratakse kas osaline töövõime mille toetus eeldab aktiivsust (õppimine, töötamine) või puuduv töövõime mille puhul ei pea tingimata töötama või õppima, et toetust saada. Aga võib seda teha kui tervis võimaldab.

See pole ka päris täpne info. Puude taotlemine ja töövõime hindamine pole omavahel seotud, saab ka ainult töövõime hindamist taotleda, kui puuet ei määrata või ei taotleta. Teemaalgataja kirjelduse põhjal ei usu, et töövõime päris puuduvaks määratakse.

Laps tundub sotsiaalselt väga hästi toimetulev olevat. Just sotsiaalne toimetulek on kerge vaimse alaarengu puhul sageli määravaks, kui iseseisvaks inimene suudab saada. Akadeemilist karjääri pole mõtet planeerida, aga on ju väga palju praktilisi elukutseid, peaasi, et leiaks sellise, mis endale huvi pakub ja millega hästi toime tuleks. Lapsele võib selles olukorras kõige rohkem kahju teha, kui talle liiga kõrgeid ootusi panna, mida ta ei suuda täita või ei saa arugi, mida talt oodatakse. Tema oma lihtsuses on ju üldiselt eluga rahul, tõenäoliselt rohkemgi kui paljud vaimselt hulga võimekamad. Ma arvan, et kui ema enda leinaperioodi üle elab, siis näeb ta ka ise tulevikku palju helgemates toonides.

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

TA, räägi perearstiga ja palu mingi rahusti endale kirjutada. kui seda ei taha, osta apteegist nervostrong intensive ja hakka seda võtma, aitab ka päris hästi pingeid maha võtta.

sellise sisemise paanikaga saad muidu varsti infarkti 🙁 võta pinged maha, siis saad hakata asja üle järele mõtlema. paar tabletti rahustit ei tekita sõltuvust, aga laseb edasi elada ja mõelda

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Oh mul samas vanuses ja sama teema, lihtsalt diagnoosi pole, Rajaleleidja pidas piiripealseks. Aga laps lihtsalt ei õpi ja temaga on kogu aeg õppimine probleemne olnud. Nüüd on hakanud mind, isa ja nooremaid lapsi sõimama, käitub inetult terve perega ja ma tunnen ka vahepeal, et süda jääb seisma 🙂

Kõik tahaksid ju rahus ja nn normaalselt elada, aga kahjuks ei saa alati, see periood ja vb ka järgmised tuleb üle elada. Lapsevanemate teema.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kahjuks on meil psühiaatrid ülekoormatud ja neil pole aega ega ka tahtmist süveneda. Võib vabalt olla, et arst pani vale diagnoosi ja teie nutate siin täiesti tühja! Soovitaksin ka teise arsti arvamust küsida!

Ùlekoormatud on nad küll, aga iga hakkaja lapsevanem suudab selle vastuvõtu om lapsele välja sebida.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Vaimupuude diagnoosi ei panda mitte kunagi välja ühe psühhiaatri hinnangu pärast.

Psühhiaater ise ju ei hindagi. Lapse arengut hindavad psühholoog ja logopeed. Reeglina on neid hindamisi tehtud aastate jooksul ju mitmeid. Diagnoosi paneb välja psühhiaater lähtudes logopeedi ja psühholoogi arvamusest ja võtab lisaks viimasele hindamisele arvesse ka kõik varasemad hindamised. Ennem lõpliku diagnoosi väljapanekut peab kõik hindamised üle vaatama ka teine psühhiaater. Alles siis tuleb lõplik vaimupuude diagnoos.

Nii et lootus, et tegemist on mingi vale diagnoosiga ei ole.

Aga samas lapses pole ju midagi muutunud. Lihtsalt lapsevanem on siiani pead liiva alla peitnud ja lootnud, et laps vaimupuudest välja kasvab.

Kerge vaimupuue ei anna täiskasvanuna isegi õigust puuet taotleda, sest reeglina ei vaja kerge vaimupuudega inimene mitte mingit kõrvalabi. Need inimesed käivad tööl ja saavad enda eluga igati ise hakkama. Kõik lihtsad töökohad: müüja, koristaja, autojuht, bussijuht jne on nende jaoks täiesti võimetekohased.

Kerge vaimupuudega lapsed õpivad lihtsustatud õppekaval, mis on sama, mis tavaprogramm, lihtsalt kaks korda aeglasemas tempos. Põhikooli lõpuks on nad omandanud 5 klassi taseme, mis on täiesti piisav iseseisvaks toimetulekuks.

Tasuks meenutada, et paljud eakad, tänaseks küll 80-90 aastased, on käinud koolis ainult 3-6 klassi ja on terve oma elu igasuguse probleemita hakkama saanud.

 

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ole õnnelik,sinu laps on füüsiliselt terve,mida teeksid siis,kui ühel päeval ootamatult Sinu 11 aastane armas tüdruk hakkab krambitama?See on shokk,millele järgnes diagnoos epilepsia ja korrapärane iga päev ravimite võtmine.

0
-9
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kerge vaimupuudega lapsed õpivad lihtsustatud õppekaval, mis on sama, mis tavaprogramm, lihtsalt kaks korda aeglasemas tempos. Põhikooli lõpuks on nad omandanud 5 klassi taseme, mis on täiesti piisav iseseisvaks toimetulekuks

Teemaalgataja laps on jõudnud ju tavakoolis 9 klassini, tõenäoliselt saab ta selle ka lõpetatud. Soovitan keskenduda kutsenõustamisele, et lapsele sügiseks huvipakkuva erialaga kutsekool leida. Selmet last kusagile gümnaasiumisse iga hinna eest pressida. Samas ei tähenda see sugugi, et keskhariduse omandamine võimatu oleks – kui noorel endal on tahtmine selleks olemas, siis tasub tulevikus proovida täiskasvanute gümnaasiumit – individuaalne lähenemine, stressivabam õpikeskkond, kogenud pedagoogid. Aga rõhutan, et selleks peab laps ise motiveeritud olema. Lapsevanem võtku ennast kokku ja keskendugu ahastamise asemel oma lapse aitamisele ja ma ei mõtle siinkohal lapse eest õppimist ega otsuste tegemist.

+5
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Su laps on ju täpselt sama – see kellega oled harjunud, kelle arengut ja tagasilööke oled pealt näinud. Miski ei ole ju tegelikult muutunud ja nagu öeldud, see diganoos ei pruugi olla tõde. Kuid vastupidi, et see oleks probleem on see võimalus pakkuda lapsele asjakohast lähenemist.

Kui sul pole siiani tekkinud kahtlust, et ta ei saaks püüdes õppimise, töö ja iseseisva eluga hakkama siis see sõnastatud diagnoos ju ei muuda seda, milline su laps igapäevaselt on.

Negatiivne mõtlemine ei aita, inimeste vaimne võimekus ongi erinev ja ka “terve ning ideaalse” lapse sünnitanu pole kaitstud tagasilöökide eest – üks õnnetus ja “kõik läinud”.

Sulle endale tundub see ilmselt hull, tõenäoliselt see sõnastus ajab sind rohkem närvi. Tegelikult pigem on see, et õigete meetoditega lähenedes ei olegi mingit probleemi ega laps teistest teistsugune. Võibolla lihtsalt võtabki rohkem aega asjadest aru saamine või vajab paremat lähenemist – et ei sobigi 30 inimesega klassis koosõpe ja tempo.

Kui laps on juba 15 ja diagnoos tuleb selline üllatusena siis see juba näitab, et tegelikult ei saa asjad niiiii hullud olla kui sul enda peas tundub.

Ja teine võrdselt usutav variant on, et pole otsitud adekvaatset abi Tallinnas ja Tartus  ja perearst kuskil kapa-kohilas nii nõrk, et läbi ei hammustanud.

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

See diagnoos ei ole alati mingi absoluutne tõde, sellesse ei maksa kinni jääda. See on lihtsalt mingi kokkulepe, et kuskilt maalt alates diagnoositakse kerge alaareng. Sõltub hindajast ka. Teilgi ju seda algul ei diagnoositud, kuigi peaks olema see sünnist saati. Ju ei ole probleem nii ilmne ehk mingi piiripeale variant. Ja ära unusta, et igal ühel on omad tugevused. Kui on füüsiliselt töökas ja kohusetundlik, siis küllalt ameteid, kus tulevad hästi toime. Hoia lapse emotsionaalset tervist, see on elus olulisemgi kui vaimsed võimed. Ja enda närve! Kerge kõrvalekalde pärast küll ei tasu nii auku vajuda, loe mis hullude haigustega inimesed peavad virelema.

Isegi erivajadustega laste erikoolis jääb klassi kordama ja see on sinu arvates kerge kõrvalekalle???

+4
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kuidas sa ei saanud kuni 15-a lapse puhul aru, et ta ei oska rääkida ja et tal on puue? Minu jaoks on see müstika.

+3
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kuidas sa ei saanud kuni 15-a lapse puhul aru, et ta ei oska rääkida ja et tal on puue? Minu jaoks on see müstika.

Kahjuks on neid vanemaid, kes tulevad oma 7a lapsega ennem kooli elus esimest korda logopeedi juurde, sest lasteaiast saadeti. Siis selgub vanemale üllatuseks, et kui 7a laps ei räägi, siis suure tõenäosusega ei saa ta ka kõnest aru. Ning et midagi sisuliselt enam teha ei ole, vaid lapse ainus võimalus ongi raske vaimupuudega laste kool, sest ka lihtsustatud õppekaval õppimiseks on vaja aru saada kõnest natuke kõrgemal tasemel kui 1a.

+1
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 94 )


Esileht Erivajadustega laps Diagnoos ja täielik shokk