Esileht › Erivajadustega laps › Diagnoos ja täielik shokk
Vast nii radikaalseid näiteid ikka väga pole. Aga neid vanemaid, kes ootavad ja loodavad, et kõne üks hetk tulema hakkab ja tagasivaatavalt lihtsalt raiskavad aega, on kahjuks palju. Ei saa ju pahaks panna, sest lapsi, kes on 3. eluaastani üsna kidura jutuga ja siis pauhti hakkavad korrektset täislausetega kõnekeelt rääkima, leidub omajagu.
Kuna kõnehäiret ja kõneainet selles osas on palju, siis nüüd on see teadlikkus ikka tõusnud ja lapsevanemad vast sekkuvad varasemalt ja jõulisemalt.
Vast nii radikaalseid näiteid ikka väga pole. Aga neid vanemaid, kes ootavad ja loodavad, et kõne üks hetk tulema hakkab ja tagasivaatavalt lihtsalt raiskavad aega, on kahjuks palju. Ei saa ju pahaks panna, sest lapsi, kes on 3. eluaastani üsna kidura jutuga ja siis pauhti hakkavad korrektset täislausetega kõnekeelt rääkima, leidub omajagu.
Kuna kõnehäiret ja kõneainet selles osas on palju, siis nüüd on see teadlikkus ikka tõusnud ja lapsevanemad vast sekkuvad varasemalt ja jõulisemalt.
Pole ka ime, sest seda soovitavad teha pere- ja lastearstid! Rääkimata ümbritsevatest inimestest. Loodetavasti pole kõik arstid nii lollid, aga ise sattusin omal ajal just selliste otsa. Õnneks mul ei andnud süda rahu ja nõudsin kolmandal visiidil perearstilt siiski suunamise neuroloogile välja. Alustasin selle teekonnaga kui laps oli 1.5a ja laps sai diagnoosi kui ta oli peaaegu 3a. Pervasiivne arenguhäire ja mõõdukas vaimne alaareng. Mõned aastad hiljem olid uued uuringud, kus diagnoositi sügav vaimne alaareng. Täpselt samamoodi pandi need diagnoosid – logopeed, eripedagoog ja psühhiaater. See on tavaline protokoll.
Minu laps jääb alati peast lapseks. Teel koju olime vait. Aga see oli ka kõik, kuna lapse juures ei muutunud midagi. Sain vaid selgemaks millega tegu ja rehabilitatsiooniplaani.
Kuidas sa ei saanud kuni 15-a lapse puhul aru, et ta ei oska rääkida ja et tal on puue? Minu jaoks on see müstika.
Kuule, õelusekott, loe teemaalgatust. Ilmselgelt on siin loos lati alt läbi jooksnud spetsialistid ja arstid, mitte lapsevanem.
TA kirjutab, et laps on kõnepuudega laste koolis! Mis mõttes sa tuled süüdistama, et kuidas sa aru ei saa, et ta rääkida ei oska?!
Erivajadustega koolis on ta nagunii, enne seda läbisime ka kogu uuringute kadalipu seoses sellega, et ei osanud end keeleliselt vastavalt vanusele väljendada.
See psühhiaater tekitas sulle ikka täieliku trauma. See sinu depressiivsus on praegu hullem probleem kui lapse probleem. Sa näed kõike tugevalt võimendatult, läbi filtri. Ära usu oma katastrofiseerivaid mõtteid. Su laps on juba peaaegu põhikool lõpus. Tegelikult on piisavalt palju norm intellektiga lapsi, kes jäävad mingil põhjusel põhiharidusega. Elavad ka ära. Su laps saab minna kutsekooli, omandada ameti. Kõik ei pea professoriks saama! Kirjutad, et laps on aeglane ja ärev, kas aktiivsus-tähelepanu häirele on mõeldud? Mulle tundub, et su laps on harjunud vaeva nägema, püüdma. See on väga kasulik omadus. Ma arvan, et ära klammerdu sellesse diagnoosi, toeta last õppimises nagu siiani teinud oled, seadke realistlikud eesmärgid, mis teda huvitab, mis on tugevused, mis ametit võiks õppima minna. Hea et tuleb suvi, saate puhata, ehk annab sinu masendus järgi, aga soovitan ikka endale abi otsida kiiresti. Kerge alaarenguga laps ei erine kuigi palju norm intellektiga lapsest. Seda ei saa võrrelda mõõduka või raske alaarenguga, kus tõesti on vaja last 24 h valvata ja elu lõpuni hooldada.
Hea soovitus, aga psühhiaatri visiit, kellest ka tolku oleks, on juba 150.- kord. Kust peaks üksikema oma erivajadusega lapse kõrvalt selle raha leidma?
Kui häda käes, leiad ka selle 150.-! Korduv visiit on kõvasti soodsam juba.
Lapsel praegu puue ametlikult vormistatud sotsametis?
Sotsiaaltoetuste määrad on:
- keskmise puudega lapsele 138,08 eurot kuus
- raske puudega lapsele 161,09 eurot kuus
- sügava puudega lapsele 241,64 eurot kuus
Alates 16 peaks saama töövõimetuse taotleda ja siis on ka ravi jaoks see raha olemas.
Ka minu laps sai vaimse poole pealt diagnoosi, vähem kui aasta tagasi. Sestap teema tuttav.
Ja nõustun, et taoline psühhiaater nagu teemaalgatajal, tuleks töölt lahti lasta. Kas see psühhiaater siis ei tea, et laps/noor peegeldab kodus valitsevat õhkkonda, ja selle õhkkonna loob suures osas just ema?
Mõistan täielikult teemaalgataja ehmatust ja peataolekut, olin ise samas seisus. Ja nägin kahjuks sedagi, et psühhiaatrite ja psühholoogide seas on kümnest ehk kaks sellised, kellest ka kasu on. Teised kaks on suisa kahjulikud, st teevad lapse seisundi veelgi halvemaks kui see niigi on, ja ülejäänud siis lihtsalt tiksuvad kusagil seal vahepeal, tegemata ei head ega halba.
Teiseks. Raha ei määra siin suurt midagi. Inimesele meeldib mõelda, et raha eest saab alati kvaliteeti. Ei pruugi nii olla. Ka kõige viletsam spetsialist võib teha endale eravastuvõtu, kui tal piisavalt raha on, see pole mingi kvaliteedinäitaja. Kõige kallim terapeut, kellele me maksime kõik oma säästud, osutus kõige rohkem last kahjustavaks – vedas, et me laps pärast tema teraapiat üldse ellu jäi!
Kõige rohkem abi oleme saanud ühelt terapeudilt, kes töötab vaheldumisi nii riiklikus kui erakas. Õnneks pääsesime riiklikusse vastuvõttu, aga teraapiaseansid käivad tihedalt, iga nädal ja juba üle poole aasta sedasi. Ainult nii on asjal mõtet.
Tema töötab ka vanematega, et neid rahustada, lohutada, hirme maha võtta. Sellest sõltub otseselt lapse ravi tulemuslikkus. Ma ei kujuta tõesti ette, kui empaatiavõimetu peab olema see psühhiaater, kes lajatab emale diagnoosi ja viskab ta siis uksest välja, head päeva! See ema läheb nuttes koju, tagajärjeks on, et ta lapsel tekib varsti lisaks arengupeetusele veel ka depressioon. Mina arstina oleksin võtnud kasvõi selle 15 minutit, et ema esmareaktsioonid ära kuulata ja teda esmaselt vähemalt pisutki maha rahustada.
See diagnoos ei tule ju ometigi kui välk selgest taevast? Käiakse lapsega erinevatel uuringutel, et kahtlustes selgust saada ja tavaliselt see teekond vältab pikemat aega. Ei hakka keegi ju igaks juhuks norm lapsega mööda arste jooksma, et äkki tal on midagi viga vmt…
Mina arstina oleksin võtnud kasvõi selle 15 minutit, et ema esmareaktsioonid ära kuulata ja teda esmaselt vähemalt pisutki maha rahustada.
aga kust arst selle 15 minutit võtnud oleks? vastuvõtuajad on ju pandud tavaliselt 30 min ja kui see on täis, siis see “võetud 15 minutit” oleks tulnud ju järgmise inimese arvelt, kes oleks oma ettenähtud 30 minuti asemel saanud vaid poole sellest. või siis oleks edasi nihkunud kõikide järgmiste patsientide vastuvõtuaeg.
arst inimesena võib ju tahta lapsevanemat pikalt kuulata ja lohutada jne, aga alati pole see võimalik tegemata seda teiste patsientide arvelt, mida arst ju teha ei tohikski
Minu erivajadusega laps on juba suur. Olen temaga paljude arstide juures käinud. Mingit vaimset tuge küll neilt ei oodanud. Pigem diagnoosi.
Kõige suurem abi on olnud suhtlemisest samasuguste laste vanematega. Jagame kogemusi, häid ja halbu. Ka infot puude taotlemise, kooli valiku jms kohta sain niimoodi.
Vaimset tuge saab siis, kui eraldi psühholoogi juurde lähed. Psühhiaatrid jt on ikkagi arstid, kes tegelevad lapse diagnoosimisega. Kui juba spetsialistide poole pöördutud on, siis on ju vanemal teadmine olemas, et laps pole päris ok? Väga hea, et saab diagnoositud, saab lõpuks teda õigesti aidata. Aga jah – autismist või vaimsest puudest nö välja ei kasva, seega sellega tuleb osata leppida. Pea liiva alla peitmine ei aita last aga kuidagi. Aitab see, kui leida keskkond, kool, spetsialistid, kus ta saab oma võimete kohaselt maksimaalselt toetatud ja arendatud.
Soovitan samuti sarnaste muredega lapsevanemate gruppidega liituda. Seal saab palju häid mõtteid ja vajalikku tuge. FBis on selliseid palju ja kui valdate inglise keelt hästi, siis seda enam. Välismaised grupid on suured ja inforohked. Väga väärt ja operatiivsed nõu saamise kohad.
edu!
Minul laps sai kerge intellektipuude diagnoosi, kui oli 10-aastane. Täna ta on 14-aastane. Kuni 10a läks koolis väga halvasti, lugemine oli olematu, kirjalik pool kubises igas sõnas vigadest, lisaks koolikius ja kõne konarlik. Hakkas rääkima hilja, ei viidatud lasteaias, et äkki pöörduks kuhugi, ainult laused “ei mina tea, kuidas see laps koolis hakkama saab”. Kuna sain lapse noorelt ja mingitest Rajaleidjatest ei teadnud midagi, kõik kõrval korrutasid, küll rääkima hakkab, minu Joosep hakkas ka üleöö alles neljaselt jne, siis muudkui ootasin. Esimese klassi lõpuks sain muudkui tagasisidet, kuidas laps ei keskendu, tegeleb muude asjadega, loetust aru ei saa jne. Hakkasin googeldama, just googeldama! Leidsin Rajaleidja ja panin aja. Seal koorus välja ainult düsleksia ja düsgraafia, anti soovituspaber kaasa kooli aga kool seda ei täitnud. Kolmanda klassi lõpuks olin ahastuses, laps enam tunnis kaasa ei teinud. Samas matemaatika on juba 5. eluaastast väga hea, käis poes ja arvutas sendi pealt hinnad välja. Siiani peast arvutamine hea. Lõpuks võtsin lapse pisikesest maakoolist ära, sest õpetaja korrutas, kuidas temal pole aega kuue tavaõpilase kõrvalt keskenduda ühele lapsele. Panin lapse suurde kooli, neljas klass oli veel tavaõppel aga ühtedest ja kahtedest said kolmed ja neljad. Samal ajal tuli ka diagnoos ja olin nagu puuga pähe saanud, sest kahtlustati ATHd, kuigi ta polnud vägivaldne ega midagi, lihtsalt õppimises probleemid. Ma arvan, et meil oli sama psühhiaater kes TA, tema kutsus meid koos lapsega sisse, luges ette, et paar punkti jäi norm intellektist puudu, soovitus LÕK ja kena elu, saage kuidagi hakkama. Viiendas klassis läks üle LÕKi peale ja kuigi ma seda üldse ei tahtnud, sest lugenud netist, kui pekki ma ta elu keeran ja siis täis loll valmis aga lapse huvides sai LÕK valitud. Viienda klassi lõpetas kiituskirjaga, lugemine nagu tava lapsel, kuuendas klassis kirjalik pool sai korda. Vahel harva tuleb veel vigu kirjutades. Seitsmenda lõpetas taas kiituskirjaga. Ma olen teinud rahu LÕKiga, lapsel pole enam aastaid olnud “kõhuvalu” nagu oli tal maakoolis tavaklassis, kordagi pole ta öelnud, et ei taha kooli, isegi kui väsinud, ajab püsti läheb. Naiivsus pool samuti kadumas, alguses usaldas/uskus kõiki/kõike ja sattus jamadesse. Ainuke, millele tuleb veel suurt tähelepanu pöörata on ärrituvus, ei kannata kärarikkaid kohti ja tugevaid hääli, ei meeldi rahvamass. Koolist alati õpetaja helistab, kui on suuremad üritused tulemas ja lubab lapse koju jätta. Lapsega oleme juba kutsekooli ja eriala välja vaadanud, tahab ka viimased kaks klassi kiituskirjaga lõpetada. Viimased 3a käib suvel tööl. Jah, talle tuleb rohkem seletada ja kindlasti alguses ette näidata aga sealt edasi saab ise hakkama. Kuna minu laps sai 10-aastaselt diagnoosi, siis suht ruttu sain aru, et kasvatan teda edasi ikka nii nagu algusest peale olen seda teinud. Diagnoos, ei tähenda erikohtlemist. Mulle tundub, et tänu sellele läheb tal kõik muudkui ülesmäge. Ma olen mõelnud teha uued testid, et näha kui palju tal arengut edasi on toimunud aga ma isegi ei tea kuhu pöörduda ja kas tehtaks. On keegi teste korranud?
Olen pisut töötanud kerge vaimse alaarenguga. Mõne puhul ei paista alaareng vestlusel üldse silma. On head tööinimesed ja jagavad oma ametis rohkem kui mõni teine. Samuti on mõnel väga hea sõnavara eneseväljendamises. Hiljem selgub, et jah, koolis oli raske vmt
Lugesin just analoogset teema püstitust nagu siin ühest FBi autismi teemast. Sealt autistid vastavad murelikulte ja leinasarnases meeleolus emale, et palju õnne, see on puhas toredus, et laps on autist ???? Ei hakanud ise sõna võtma, sest tundub, et sealsed autistid argumenteeritud diskussiooni ei suuda taluda.
Täitsa kurb. Mõni ema, kes loodab, et ta väikelapse arengus on tegu olnud ajutise eripäraga, saab teada, et see seisund on taandumatu ja permanentne ja kui tahab oma suurt ootamatut muret jagada, seda pisendatakse ja jagatakse iroonilisel kombel hoopis õnnitlusi…
See Eesti esiautist on seal jah päris hoos iga postituse all, kes igal võimalusel kommentaarides piltlikult öeldes kohe kallale tõttab ja kes on oma diagnoosist vaat et müügiartikli teinud. Möödarääkivused tekivad sellest, et autismi mõiste alla on hõlmatud äärmiselt lai spekter. Ühes otsas on normintelligentsiga kõrgfunktsioneerivad ennast autistiks pidavad inimesed, kuna nad on lihtsalt otsustanud oma kiikse autismiks pidada. Ja teises otsas on vanemad, kelle lapsed ei pruugi kunagi iseseisvalt elus hakkama saada. Ja neile seda pidevat “me ei ole autistid, me oleme autismiga; me oleme neurovähemus” mantrat taguda on ikka ülimalt taktitundetu ja totter. Ma usun, et igalt inimeselt leiaks autistlikke jooni. Ka minult, ja ma võiks homnepäev otsustada, et vot nüüd mind tuleb identifitseerida autistina, ja käia oma “õigeid termineid” teistele peale surumas. Aga see ei võta ju nende vanemate valu ära…
See Eesti esiautist on seal jah päris hoos iga postituse all, kes igal võimalusel kommentaarides piltlikult öeldes kohe kallale tõttab ja kes on oma diagnoosist vaat et müügiartikli teinud. Möödarääkivused tekivad sellest, et autismi mõiste alla on hõlmatud äärmiselt lai spekter. Ühes otsas on normintelligentsiga kõrgfunktsioneerivad ennast autistiks pidavad inimesed, kuna nad on lihtsalt otsustanud oma kiikse autismiks pidada. Ja teises otsas on vanemad, kelle lapsed ei pruugi kunagi iseseisvalt elus hakkama saada. Ja neile seda pidevat “me ei ole autistid, me oleme autismiga; me oleme neurovähemus” mantrat taguda on ikka ülimalt taktitundetu ja totter. Ma usun, et igalt inimeselt leiaks autistlikke jooni. Ka minult, ja ma võiks homnepäev otsustada, et vot nüüd mind tuleb identifitseerida autistina, ja käia oma “õigeid termineid” teistele peale surumas. Aga see ei võta ju nende vanemate valu ära…
Just, täpselt samad tunded. Enamik autistlike laste vanemaid jõuavad lapse probleemide tõttu tugiteenuste, erikoolide vmt saamise vajalikkuse tõttu, sest tavaelus ilmnevad piisavalt suured kõrvalekalded, mis vajavad pidevat abi. Selliseid muresid lapse tuleviku pärast pisendada ja jaburdada formaalsuste kallal a la, et me oleme täiesti “normaalsed”, ärge nimetage meid “häire” v “erivajadustega” inimesteks on rohkem kui kohatu. Paljud täiskasvanud kõrge intellektiga autiste taotlevad ju samuti osalist töövõimetust, võitlevad pideva depressiooniga jmt. Milleks peaks vanemad rõõmu tundma, kui juba eos on teada, et lapse elus saab rohkelt probleeme olema, isegi kui ta intellekt on igati normis ja pealtnäha iseseisva eluga hakkama saab. Ohjah, jõuetuks teeb. Rääkimata siis sellest, et suurel osal autistidest on psüühilistele eripäradele lisaks ka täiendavaid probleeme tervises, tähelepanus, kõnes, sensoorikas vmt… Täiskasvanud autist võiks ju püüda selliseid lapsi ja peresid aidata, kuidas last parimal võimalikul moel aidata saaks, mitte tänitada, kui lapsevanem ei hüppa õnnest lakke, et laps on autismi diagnoosi saanud.
See Eesti esiautist on seal jah päris hoos iga postituse all, kes igal võimalusel kommentaarides piltlikult öeldes kohe kallale tõttab ja kes on oma diagnoosist vaat et müügiartikli teinud. Möödarääkivused tekivad sellest, et autismi mõiste alla on hõlmatud äärmiselt lai spekter. Ühes otsas on normintelligentsiga kõrgfunktsioneerivad ennast autistiks pidavad inimesed, kuna nad on lihtsalt otsustanud oma kiikse autismiks pidada. Ja teises otsas on vanemad, kelle lapsed ei pruugi kunagi iseseisvalt elus hakkama saada. Ja neile seda pidevat “me ei ole autistid, me oleme autismiga; me oleme neurovähemus” mantrat taguda on ikka ülimalt taktitundetu ja totter. Ma usun, et igalt inimeselt leiaks autistlikke jooni. Ka minult, ja ma võiks homnepäev otsustada, et vot nüüd mind tuleb identifitseerida autistina, ja käia oma “õigeid termineid” teistele peale surumas. Aga see ei võta ju nende vanemate valu ära…
Iseenesest pole selles midagi halba, kui normintellektiga ja kõrgfunktsioneerivad autistid ennast autistina defineerivad. Halb on hoopis see, kui nad hakkavad rääkima, et vaimse alaarenguga autistid (ikka need, kes jäävad oma oskustelt ja arengult kogu eluks väikelapsega võrreldavale tasemele) ei olegi üldse autistid või et nende autism on teisejärguline. Ja nende probleemid ei tulene üldsegi autismist, vaid intellektipuudest.
Muidugi on see väga segadust tekitav, kui autismispekter on nii laiaks aetud. Ühes otsas on piltlikult öeldes Einstein ja teises otsas kaalikas ning mõlemad on autistid. Minul ei oleks midagi selle vastu, kui need seisundid oleksid selguse huvides kuidagi erinevalt nimetatud, aga praegu kahjuks nii ei ole. Varem öeldi norm-või sellele lähedase intellektiga autistide kohta aspergerid ja see oli palju arusaadavam. Nüüd aga ei tohi enam nii öelda, muidu saad uut ja vana.
See Eesti esiautist on seal jah päris hoos iga postituse all, kes igal võimalusel kommentaarides piltlikult öeldes kohe kallale tõttab ja kes on oma diagnoosist vaat et müügiartikli teinud. Möödarääkivused tekivad sellest, et autismi mõiste alla on hõlmatud äärmiselt lai spekter. Ühes otsas on normintelligentsiga kõrgfunktsioneerivad ennast autistiks pidavad inimesed, kuna nad on lihtsalt otsustanud oma kiikse autismiks pidada. Ja teises otsas on vanemad, kelle lapsed ei pruugi kunagi iseseisvalt elus hakkama saada. Ja neile seda pidevat “me ei ole autistid, me oleme autismiga; me oleme neurovähemus” mantrat taguda on ikka ülimalt taktitundetu ja totter. Ma usun, et igalt inimeselt leiaks autistlikke jooni. Ka minult, ja ma võiks homnepäev otsustada, et vot nüüd mind tuleb identifitseerida autistina, ja käia oma “õigeid termineid” teistele peale surumas. Aga see ei võta ju nende vanemate valu ära…
Iseenesest pole selles midagi halba, kui normintellektiga ja kõrgfunktsioneerivad autistid ennast autistina defineerivad. Halb on hoopis see, kui nad hakkavad rääkima, et vaimse alaarenguga autistid (ikka need, kes jäävad oma oskustelt ja arengult kogu eluks väikelapsega võrreldavale tasemele) ei olegi üldse autistid või et nende autism on teisejärguline. Ja nende probleemid ei tulene üldsegi autismist, vaid intellektipuudest.
Muidugi on see väga segadust tekitav, kui autismispekter on nii laiaks aetud. Ühes otsas on piltlikult öeldes Einstein ja teises otsas kaalikas ning mõlemad on autistid. Minul ei oleks midagi selle vastu, kui need seisundid oleksid selguse huvides kuidagi erinevalt nimetatud, aga praegu kahjuks nii ei ole. Varem öeldi norm-või sellele lähedase intellektiga autistide kohta aspergerid ja see oli palju arusaadavam. Nüüd aga ei tohi enam nii öelda, muidu saad uut ja vana.
Just, see tegi selle skaala loogilisemaks – et abivajaduseta ja kõrge intellektiga autistid olid aspergerid ja täiendavate erivajadustega ja vähem nutikad lihtsalt nö autistid. Üksikud arstid veel diagnoosivad senimaani nii, olemasolevad diagnooaid on sama nimetusega edasi, seega otseselt Eestis see keelatud pole. Aga kui autistide foorumites (kus ikkagi haritud ja targad inimesed ju koos) Asperger öelda, lähem mäsu lahti…
samas on teada, et igal teisel autistil on vaimses võimekuses mahajäämus. Seda ei saa alati 1:1le autismiga seostada, kuna kõrval on ka kõrgfunktsioneerivad näites, aga tendents on oluliselt suurem kui muus populatsioonis. Ka kõnepuue on neil keskmisest lapsest sagedam. Aspergereid seevastu sageli ei suudetagi enne kooliiga diagnoosida, kuna nad on nutikad lapsed ja saavad üldjuhul kõigega hästi hakkama. Aga just kehvema arenguga lastel jõutaksegi juba varakult spetsialistide juurde, sest arengukõver pole eakohane ja vajab sekkumist. Selliseid niigi nukraid vanemaid tänitada on aga tõesti kohatu.
Ilmselt autismimaailmas seda spektrit hakatakse millalgi paremini kategoriseerima.
Kahjuks on sama esiaktivist oma jõuliste arvamustega ka tundlike laste emade grupis usinalt targutamas 🙁
Kas selline grupp on olemas, tundlike laste emadele? Mis selle nimi täpselt on? Mul on ka tundlik laps.
Ja kes küll on Eesti esiautist, esimest korda kuulen sellisest tiitlist?
Ma ei ole küll esiautist ja FB gruppides võtan sõna haruharva, aga siin viimaseid postitusi lugedes pean vajalikuks kommenteerida. Olen ise autist (sain dgn hilisemas elus, peale last) ja üks lastest on autist, nii et ma mõistan seda teemat mõlemalt poolt vaadates. Šokk on dgn eelkõige inimesele, kes ei tea autismist muud kui et see on “üks hirmus haigus”. Mida ta ei ole. Sellep. autistid ka püüavad asju nn tavainimesele selgitada, tihti jõuliselt, sest jah, selline lähenemisviis väga olulustes asjades ongi autismile omane. Mõnel on vähem, mõnel rohkem taktitunnet – nagu igal teiselgi, neuroloogiast sõltumata. Tõsi on ka see, et tõeliselt suured aregulised probleemid ei tule primaalselt autismist, vaid sellisel juhul ikkagi sellest arengulisest mahajäämusest, intellektipuudest. Autism on ka puue, jah, aga sotsiaalne puue, sest ühiskonnakorraldus on üles ehitatud autistlikule toimimisele vastuvõetamatult ja koormavalt. Sellest tekivadki depressioon, läbipõlemine jm sagedased seisundid – mitte autismist endast, vaid keskkonnast, mida ei suudeta taluda. Autistliku lapse kommunikatsioon võib olla erinev, aga haridussüsteem ja arengutabelid on üles ehitatud tavaneuroloogiapõhiselt. Kui mu laps dgn sai – ja suht varakult, sest ma olin õpingutepõhiselt autismiga kursis ja oskasin erisusi märgata -, siis minu jaoks ei olenud see šokk, vaid kergendus, et tean nüüd paremini, kuidas temaga toimetada, et teda mitte traumeerida. Usun, et paljud soovitused ka gruppides on tegelikult tehtud selle mõttega. Ma ise sain dgn mitu aastat hiljem kui elus toimusid riburadapidi rasked sündmused, millega ma enam omal jõul toime ei tulnud – kõike sai minu jaoks korraga liiga palju, siis selgus ka mu enda elukestvate eripärade tegelik põhjus – autistlik neuroloogia. Senini olin saanud hakkama, küll raskustega, on siiski sain. Võin öelda, et see oli minu jaoks rohkem šokeeriv, sest olin enda olemusega ju nii harjunud ja püüdnud end sobivaks kohandada, et ei osanud kahtlustatagi, et see võiks olla autism, mõtlesin ikka muud. Ses suhtes ma saan aru emadest, kes on šokis. Aga samuti ütlen, et sellest punktist tuleb üle saada ja avastada oma laps sellisena, kes ta on. Ja mis peamine – lubada tal olla see, kes ta on! See on parim asi, millega oma lapse arengut toetada saab. Ta on ikkagi su imeline laps oma imelise teega ja tegelikult ei ole midagi katki, lihtsalt tal saab olema raskem tee selles maailmas toimimiseks sobivaid viise otsides. Sellepärast ka on autistide hääl nii oluline, sest tegelikult ei tea ju keegi teine paremini kui autist ise, kuidas peaksid asjad olema nii, et need haiget ei teeks 🙂 Rohkem mõistmist ja taktitunnet mõlemale poolele.
Ta on ikkagi su imeline laps oma imelise teega ja tegelikult ei ole midagi katki, lihtsalt tal saab olema raskem tee selles maailmas toimimiseks sobivaid viise otsides
See lause on jaburus. Kui selgub, et sinu lapsel on tervisehäire tõttu elus hakkama saamine tunduvalt raskem kui tavainimestel, siis on ikka päris palju katki. Mingi korrutamine, et kõik on nii imeline-imeline ei muuda fakte.
Autisid võivad ju käratseda, et ühiskonnakorraldus nendele ei kõlba, aga tegelikkuses ei hakka keegi tavaelu ümber korraldama mõttega, et äkki juhtub autist tulema ja valvame, et ta kokku ei jookseks.
Olen isegi lugenud mingit teooriat, kus autisid väidavad, et nemad ongi ühiskonna tulevik, et inimliigi areng toimuvatki sellises suunas, et varsti on kõigil ajus autistlikud jooned prevalveerivad ja need meie aja autisid on lihtsalt oma ajast ees. Et kohe nagu selline elitaarne grupp lausa.
Selline enesepettus ei aita paraku kuidagi päriselus asju kergemaks teha. Vähemalt Eestis mitte.
Selline enesepettus ei aita paraku kuidagi päriselus asju kergemaks teha
Ei oskagi öelda muud kui et väga kurb lugemine. Iga laps väärib, et teda armastataks sellisena, nagu ta on. Ilmselgelt Te ei mõista, mida ma öelda proovisin. Aga edu Teile “katkiste asjade” parandamisega, kindlasti moel või teisel see ka õnnestub!
Aga edu Teile “katkiste asjade” parandamisega, kindlasti moel või teisel see ka õnnestub!
Üks asi on see, et paljud asjad, mida autistid vajavad, on tegelikult head ka neurotüüpilistele, eriti tundlikes eavahemikes (rahu, vaikus ja rutiin näiteks), ja ma oleks kahe käega poolt, et me liiguksime elu-oluga sinnapoole tagasi. Saaksime ühtlasi veel nii mõnestki vaimse tervise murest üle. Aga autiste, kellele piisakski püsivalt vaid pisut korrigeeritud keskkonnatingimustest ja omandatud toimetulekuvõtetest, on paraku vähemus.
Kas selline grupp on olemas, tundlike laste emadele? Mis selle nimi täpselt on? Mul on ka tundlik laps.
Ja kes küll on Eesti esiautist, esimest korda kuulen sellisest tiitlist?
Päris asjalik grupp on jah FBs Ülitundliku lapse kasvatamine.
Muust teemast – varajases eas autismi avastamine on suht reeglina sümbioosis muu hälbega. Olgu see siis üldine arengus mahajäämus, kõnepuue vmt. Seetõttu ongi see emadele solvav, kui neid õnnitletakse erilise lapse puhul. Ilmselt geeniusest aspergeri vastu poleks kellegi väga midagi, aga vajadus pidevate teraapiate, ebatraditsioonilise hariduse jm erilähenemiste järele on omamoodi murekoht siiski igale perele. Küsimus pole ju selles, et emad last mōista ja toetada ei tahaks, loomulikult tahavad ja on ka seetõttu murelikud, kuidas see areng kulgema hakkab. On igati mõistetav, et ka miskid ettekujutused ja ootused on purunenud, kogu pere dünaamika on autisti tõttu teistsugune jne. Kui laps oleks nö kõrgfunktsioneeriv, polekski ju hullu, aga paljud asjad käivad kombates ja katse eksituse meetodiga. See on paras peavalu paraku.
Ta on ikkagi su imeline laps oma imelise teega ja tegelikult ei ole midagi katki, lihtsalt tal saab olema raskem tee selles maailmas toimimiseks sobivaid viise otsides
See lause on jaburus. Kui selgub, et sinu lapsel on tervisehäire tõttu elus hakkama saamine tunduvalt raskem kui tavainimestel, siis on ikka päris palju katki. Mingi korrutamine, et kõik on nii imeline-imeline ei muuda fakte.
Autisid võivad ju käratseda, et ühiskonnakorraldus nendele ei kõlba, aga tegelikkuses ei hakka keegi tavaelu ümber korraldama mõttega, et äkki juhtub autist tulema ja valvame, et ta kokku ei jookseks.
Olen isegi lugenud mingit teooriat, kus autisid väidavad, et nemad ongi ühiskonna tulevik, et inimliigi areng toimuvatki sellises suunas, et varsti on kõigil ajus autistlikud jooned prevalveerivad ja need meie aja autisid on lihtsalt oma ajast ees. Et kohe nagu selline elitaarne grupp lausa.
Selline enesepettus ei aita paraku kuidagi päriselus asju kergemaks teha. Vähemalt Eestis mitte.
Vau, kui kurjahingaliselt väljendatud!
“See lause on jaburus. Kui selgub, et sinu lapsel on tervisehäire tõttu elus hakkama saamine tunduvalt raskem kui tavainimestel, siis on ikka päris palju katki. Mingi korrutamine, et kõik on nii imeline-imeline ei muuda fakte.” – siin lauses on näha, et on enesearengus on ruumi.
Ta on ikkagi su imeline laps oma imelise teega ja tegelikult ei ole midagi katki, lihtsalt tal saab olema raskem tee selles maailmas toimimiseks sobivaid viise otsides
See lause on jaburus. Kui selgub, et sinu lapsel on tervisehäire tõttu elus hakkama saamine tunduvalt raskem kui tavainimestel, siis on ikka päris palju katki. Mingi korrutamine, et kõik on nii imeline-imeline ei muuda fakte.
Autisid võivad ju käratseda, et ühiskonnakorraldus nendele ei kõlba, aga tegelikkuses ei hakka keegi tavaelu ümber korraldama mõttega, et äkki juhtub autist tulema ja valvame, et ta kokku ei jookseks.
Olen isegi lugenud mingit teooriat, kus autisid väidavad, et nemad ongi ühiskonna tulevik, et inimliigi areng toimuvatki sellises suunas, et varsti on kõigil ajus autistlikud jooned prevalveerivad ja need meie aja autisid on lihtsalt oma ajast ees. Et kohe nagu selline elitaarne grupp lausa.
Selline enesepettus ei aita paraku kuidagi päriselus asju kergemaks teha. Vähemalt Eestis mitte.
Vau, kui kurjahingaliselt väljendatud!
“See lause on jaburus. Kui selgub, et sinu lapsel on tervisehäire tõttu elus hakkama saamine tunduvalt raskem kui tavainimestel, siis on ikka päris palju katki. Mingi korrutamine, et kõik on nii imeline-imeline ei muuda fakte.” – siin lauses on näha, et on enesearengus on ruumi.
Ta ei ütelnud midagi valesti. Lõpetage oma ime-imelise autismi reklaamimine, nagu see oleks mingi lotovõit. P.S mulle lihtsalt tundub ka, et need suunamudijate hordid, kes endale nüüd ATH diagnoosi kambas külge on reklaaminud on lihtsalt enda arust nüüd väga erilised,
Te ei saa mitte millestki aru. Keegi pole öelnud, et autism või mitteautism on imelised, vaid et laps ise on imeline hoolimata tema neuroloogilisest suunitlusest. Kui su laps sünnib käe või jalata või auguga südames, mis sa siis armastad teda sellepärast vähem või? Kaebled ja kurdad ja kahetsed? Selge, et tuleb oma elu paljuski ümber korraldada, selge, et mõnedki asjad on keerulisemad kui teistel ja võtavad aega rohkem, aga tema elu pole seetõttu ometi väärtusetum kui mõnel teisel lapsel. Iga laps tuleb oma looga ja iga lugu on väärtuslik. Õudselt kurb kui selline keerulisema looga laps juhtub sündima perre, kus temas nähakse eelkõige ainult probleemi, mitte potsentsiaali. Seda tahtsin ma öelda.
Kummaline arusaam, nagu saaksid inimesed endale ise diagnoose panna ja et see kuidagi lahe on. Mina oma 50-aastaselt saadud autismi diagnoosist väga rääkida ei taha just seetõttu, et arusaam on selline, et ah, sa kujutad endale ette, sa pole üldse autisti moodi, kõrgharidusega ja saad kõigega hakkama. Kui ikka arstid koostöös psühholoogidega on sellise diagnoosi pannud, siis on sellel ka mingi alus. See, et teised ei näe seda, milles minu autism seisneb, ongi minu tervise tuksi minemise põhjus – enda omapärade pidev varjamine ja maskimine, püüd vastata mingile keskmisele standardile (ja ikkagi mitte piisav olemine). Sest ühiskond erisusi ei salli. Ja kui seda pikki aastaid teha, siis läbipõlemisest ja lakkamatust depressioonist ei pääse isegi tugevamad autistid.
ATH diagnoosiga inimeste lood on sarnased. Ja see, et praegu diagnoose nii palju tuleb, näitab, et arstiteadus ja nüüd ka juba mitmed arstid (küll mitte kõik) on järje peale saanud selles asjas. Kõik, kes me oleme lapsepõlves nö diagnoosimata jäänud, jõuame nüüd siis riburada arstide juurde oma läbikärssamistega. Varasemalt lõpetasid paljud meiesugused suitsiididega, alkoholismiga jms.
Lisaksin, et kui mina oleksin juba noorena teadnud, et mu neuroloogia on erinev ja seetõttu ma tunnetan asju teisti, loogika erineb sageli, õiglustunne on ülearenenud keskmisega võrreldes, asjad peavad olema detailideni arusaadavad, ei saa teha asju lihtsalt käsu peale ja tegemise pärast (koolisüsteem kahjuks on suuresti just sedasi üles ehitatud, et mingit oma arvamust ja erisust ei saa lubada), vajadus esitada kogu aeg täpsustavaid küsimusi, nii et inimesed ärrituvad jnejne, siis ma ise ja ka mu vanemad ei oleks nii palju süüdistanud ja nuhelnud selle eest, et ma ei ole piisav, sobiv jms. Ja ma ei oleks nii katki.
Ta on ikkagi su imeline laps oma imelise teega ja tegelikult ei ole midagi katki, lihtsalt tal saab olema raskem tee selles maailmas toimimiseks sobivaid viise otsides
See lause on jaburus. Kui selgub, et sinu lapsel on tervisehäire tõttu elus hakkama saamine tunduvalt raskem kui tavainimestel, siis on ikka päris palju katki. Mingi korrutamine, et kõik on nii imeline-imeline ei muuda fakte.
Autisid võivad ju käratseda, et ühiskonnakorraldus nendele ei kõlba, aga tegelikkuses ei hakka keegi tavaelu ümber korraldama mõttega, et äkki juhtub autist tulema ja valvame, et ta kokku ei jookseks.
Olen isegi lugenud mingit teooriat, kus autisid väidavad, et nemad ongi ühiskonna tulevik, et inimliigi areng toimuvatki sellises suunas, et varsti on kõigil ajus autistlikud jooned prevalveerivad ja need meie aja autisid on lihtsalt oma ajast ees. Et kohe nagu selline elitaarne grupp lausa.
Selline enesepettus ei aita paraku kuidagi päriselus asju kergemaks teha. Vähemalt Eestis mitte.
Vau, kui kurjahingaliselt väljendatud!
“See lause on jaburus. Kui selgub, et sinu lapsel on tervisehäire tõttu elus hakkama saamine tunduvalt raskem kui tavainimestel, siis on ikka päris palju katki. Mingi korrutamine, et kõik on nii imeline-imeline ei muuda fakte.” – siin lauses on näha, et on enesearengus on ruumi.
Kuidas enesearengus veel ruumi on? Ma olen igati aksepteerinud oma last sellisena nagu ta on aga paraku näen igapäevaselt, kuidas tal on igapäevaelus raskem. Mu laps ongi imeline mulle nagu kõikide teiste lapsed on neile aga reaalsus on see, et mu lapsel on iga päev probleemid, mida teistel ei ole. Ja mul on südamevalu selle tõttu. Kui keegi ütleb, et: “palju õnne imelise lapse puhul”, ma saan aru, mida ta mõtleb aga ta selle ütlemise ajal ei saa aru, mis see meile päriselt tähendab igapäeva elus.
Kui keegi ütleb, et: “palju õnne imelise lapse puhul”, ma saan aru, mida ta mõtleb aga ta selle ütlemise ajal ei saa aru, mis see meile päriselt tähendab igapäeva elus.
Kas oled ise samuti autist? Mul on endal autistist laps ja ma ise olen autist (diagnoositud, kui see peaks olema oluline), seega ma saan aru suurepäraselt, mida see igapäevaelu kontekstis tähendab. Ikkagi ei näe ma põhjust õnnetu olemiseks. Ma saan teha kõike, mida ma soovin. Neid asju, mida ma teha ei saa, ma ei soovigi teha. See, et mu ema neid asju mulle soovib ja seeläbi õnnetu on, kujutades ette, et ilma on mu elu kuidagi ebatäiuslik – see on tema mõistmatus ja probleem paraku.
Kui keegi ütleb, et: “palju õnne imelise lapse puhul”, ma saan aru, mida ta mõtleb aga ta selle ütlemise ajal ei saa aru, mis see meile päriselt tähendab igapäeva elus.
Kas oled ise samuti autist? Mul on endal autistist laps ja ma ise olen autist (diagnoositud, kui see peaks olema oluline), seega ma saan aru suurepäraselt, mida see igapäevaelu kontekstis tähendab. Ikkagi ei näe ma põhjust õnnetu olemiseks. Ma saan teha kõike, mida ma soovin. Neid asju, mida ma teha ei saa, ma ei soovigi teha. See, et mu ema neid asju mulle soovib ja seeläbi õnnetu on, kujutades ette, et ilma on mu elu kuidagi ebatäiuslik – see on tema mõistmatus ja probleem paraku.
On ka muid erivajadusi peale autist olemise, laps on füüsilise puudega, mis torkab kõigile silma ka. Ma ei soovi oma lapsele midagi, mida ta ei taha teha vaid tal reaalselt ongi elus väljakutsed, mida teistel ei ole.
Pandi diagnoos ja ema ulub silmad peast välja. Kus on reaalne mõtlemine. Võta ennast kokku nüüd inimene. Elad lapsega kahekesi? Üks psühhiaater siis väljastas diagnoosi? Mille põhjal, mida sa seal rääkimas käisid? Miks lapse sellisesse kohta üldse viisid? Mis ta tegi või tegemata jättis. Kas psühhiaater ise oli oki? Ka arstid, psühhiaatrid on inimesed. Kui sa kahtled konkreetse psühhiaatri diagnoosi õigustuses, siis kes keelab sul minna ja teist psühhaatrit või arsti konsulteerida. Peadiagnoosi saab väga lihtsalt. Ja küsimus kas teil on stress? kui vastad jah, siis saad juba tableti. Kõigil ei ole silma hinnata elu tervikuna, seda on vähestel!
Esileht › Erivajadustega laps › Diagnoos ja täielik shokk
