TA olen. Ulgusin tõesti silmad peast. Ma ei kahtle diagnoosis. Ongi kerge vaimne alaareng. Ma ei vaidlusta seda egaa ka psühhiaatri ja teiste spetsialistide pädevust. Ma ei arva, et diagnoosi teatamise juures tulnuks mind erikohelda. Minu postitus oli ainult sellest, et kuidas sellega toime tulla. Alustuseks just ise, emana toime tulla. Olin alguses nii kurb ja ahastuses, et ei suutnud enam üldse funktsioneerida. Nüüd on aega mööda läinud. Olen leppinud. Poeg on LÕK ja uues koolis. Hinded on head, stressi on vähem kooliasjadega. Polegi enam kooliprobleeme. Otsime eriala, mis talle edaspidi tööna väljundi annaks. Loomulikult armastan teda nii nagu varemgi. Aga mingi kurbus ikkagi jääb. Jääb mure, et kuidas ta iseseisvalt edaspidi hakkama saab. Samas on need mured ju teistel ka. Niiet muidugi tuleb leppida ja vaadata olukorda teistmoodi. Aga see protsess on raske. Ja mina tunnen end läbikukkununa, et olen sünnitanud poja, kellele olen stardipaketina andnud vigase geenikomplekti. See ilus jutt erilisusest ja unikaalsusest ning positiivsetest hüüdlausetest seal päris hinge põhjas tegelikult ju kahjuks ei aita. Kogu olukord on lihtsalt paratamatus ja leppimine ning sealt siis edasi tegutsemine on õiged märksõnad. Kuid kurbus jääb.
Teema: Diagnoos ja täielik shokk
TA olen. Ulgusin tõesti silmad peast. Ma ei kahtle diagnoosis. Ongi kerge vaimne alaareng. Ma ei vaidlusta seda egaa ka psühhiaatri ja teiste spetsialistide pädevust. Ma ei arva, et diagnoosi teatamise juures tulnuks mind erikohelda. Minu postitus oli ainult sellest, et kuidas sellega toime tulla. Alustuseks just ise, emana toime tulla. Olin alguses nii kurb ja ahastuses, et ei suutnud enam üldse funktsioneerida. Nüüd on aega mööda läinud. Olen leppinud. Poeg on LÕK ja uues koolis. Hinded on head, stressi on vähem kooliasjadega. Polegi enam kooliprobleeme. Otsime eriala, mis talle edaspidi tööna väljundi annaks. Loomulikult armastan teda nii nagu varemgi. Aga mingi kurbus ikkagi jääb. Jääb mure, et kuidas ta iseseisvalt edaspidi hakkama saab. Samas on need mured ju teistel ka. Niiet muidugi tuleb leppida ja vaadata olukorda teistmoodi. Aga see protsess on raske. Ja mina tunnen end läbikukkununa, et olen sünnitanud poja, kellele olen stardipaketina andnud vigase geenikomplekti. See ilus jutt erilisusest ja unikaalsusest ning positiivsetest hüüdlausetest seal päris hinge põhjas tegelikult ju kahjuks ei aita. Kogu olukord on lihtsalt paratamatus ja leppimine ning sealt siis edasi tegutsemine on õiged märksõnad. Kuid kurbus jääb.
Ainult lihtsustatud õppekava tõttu küll toimetuleku pärast muretsema ei pea. Mul on endisi õpilasi, nüüdseks juba täiskasvanuid, kes on õppinud lihtsustatud õppekava järgi. Kõik sõltub ikkagi inimesest endast ja muidugi ka sotsiaalsest taustast. Hätta on jäänud need, kel juba vanemadki olid viinaveaga ja/või muul moel eluheidikud. Teised on tavalised tööinimesed, kelle puhul tausta teadmata ei oskaks küll kahtlustada, et neil kerge vaimne alaareng kunagi on diagnoositud.
Ära süüdista ennast. Tegelikult on see pigem siiski hea, et poiss sai LÕK peale. Veidrikest tuumafüüsikud ei tule ka alati igapäevaeluga edukalt toime. Sul on aga laps nüüd talle sobivas õpikeskkonnas, saab seal eduelamusi, on motiveeritud ja positiivne ning see suurendab ka tema saavutusvajadusi, sest eesmärgid on reaalsed. See on perspektiivis kindlasti parem kui pidevas ülekoormuses ja stressis õppida asju, mis pole jõukohased ja mis tegelikult sugugi huvi ei paku. Kui ta on tore inimene, sotsiaalselt igati tubli ja muidu iseseisev, saab ta elus hakkama ilusti. Ega kõrgem IQ taga tulevases elus alati kah miskit märksa suuremat edu…
Katsuge leida tema tugevustele ja huvialadele vastav ametikool ning usu – hea spetsialist on alati hinnas. Ja kätega annab teha oi kui paljutki.
Emotsioonid on arusaadavad, me kōik oleme inimesed. Pigem tunne rõõmu sellest, et lõpuks on laps jõudnud talle sobivasse keskkonda ja kõik liigub tema jaoks paremuse suunas (ehkki sulle tundub, et on tagasiminek – ei ole, tema jaoks on ōigesse suunda minek lõpuks). Öeldakse, et igale potile on oma kaas – sul laps on lõpuks nö. õige kaane alla saanud. Enne olidki võrdlused teistega, ootused ja koormus talle sobimatud ja see hakkas ilmselt pärssima psüühikat, närvikava, enesehinnangut jmt. Veidi kahju, et koolivahetus varem ei juhtunud, aga parem hilja kui ilma. Ja sobivas koolis, sobivas õppevormis võib ta hoopis uuek tasemel avanema hakata.
Ole rõõmus oma lapse üle, ta on ju ikkagi tore, terve ja tegus. Arusaadav, et lapsevanemana tahad talle parimat ja muretsed, aga see, mis koolis ta momendil õpib ei määra tulevikus küll suurt midagi.
