Head Perekooli külastajad!

Perekool on Eesti esimene pereportaal. Ehkki viimastel aastatel on loodud uusi kaasaegseid suhtlus- ja infokanaleid, on Perekoolil jätkunud pikaajalisi ja aktiivseid külastajaid - oleme selle üle rõõmsad ja tänulikud.
1. juunil 2024. aastal lõpetab Perekooli foorum oma tegevuse. Hoolimata me püüdlustest hoida Perekooli heatahtliku ja toetava keskkonnana, võivad ka üksikud sobimatud postitused teha palju kurja, kahjustades asjaosaliste enesetunnet ja suhteid.
Jätkame Perekooli lehel igakuiselt uute artiklite ja taskuhäälingu osade avaldamist. Olete südamest oodatud ammutama kaasaegseid tõenduspõhiseid teadmisi naise ja lapse tervise, pere ja suhete teemadel.

Foorumihuvilistel on üks võimalus edaspidiseks suhtluseks näiteks äsja loodud Elufoorumis: elufoorum.com

Sisukate kohtumisteni Perekooli lehel.
Eesti Ämmaemandate Ühing

Esileht Erivajadustega laps Diagnoos ja täielik shokk

Näitan 8 postitust - vahemik 91 kuni 98 (kokku 98 )

Teema: Diagnoos ja täielik shokk

Postitas:
Kägu

TA olen. Ulgusin tõesti silmad peast.  Ma ei kahtle diagnoosis. Ongi kerge vaimne alaareng. Ma ei vaidlusta seda egaa ka psühhiaatri ja teiste spetsialistide pädevust. Ma ei arva, et diagnoosi teatamise juures tulnuks mind erikohelda. Minu postitus oli ainult sellest, et kuidas sellega toime tulla. Alustuseks just ise, emana toime tulla. Olin alguses nii kurb ja ahastuses, et ei suutnud enam üldse funktsioneerida. Nüüd on aega mööda läinud. Olen leppinud. Poeg on LÕK ja uues koolis. Hinded on head, stressi on vähem kooliasjadega. Polegi enam kooliprobleeme. Otsime eriala, mis talle edaspidi tööna väljundi annaks. Loomulikult armastan teda nii nagu varemgi. Aga mingi kurbus ikkagi jääb. Jääb mure, et kuidas ta iseseisvalt edaspidi hakkama saab. Samas on need mured ju teistel ka. Niiet muidugi tuleb leppida ja vaadata olukorda teistmoodi. Aga see protsess on raske. Ja mina tunnen end läbikukkununa, et olen sünnitanud poja, kellele olen stardipaketina andnud vigase geenikomplekti. See ilus jutt erilisusest ja unikaalsusest ning positiivsetest hüüdlausetest seal päris hinge põhjas tegelikult ju kahjuks ei aita. Kogu olukord on lihtsalt paratamatus ja leppimine ning sealt siis edasi tegutsemine on õiged märksõnad. Kuid kurbus jääb.

+14
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

TA olen. Ulgusin tõesti silmad peast. Ma ei kahtle diagnoosis. Ongi kerge vaimne alaareng. Ma ei vaidlusta seda egaa ka psühhiaatri ja teiste spetsialistide pädevust. Ma ei arva, et diagnoosi teatamise juures tulnuks mind erikohelda. Minu postitus oli ainult sellest, et kuidas sellega toime tulla. Alustuseks just ise, emana toime tulla. Olin alguses nii kurb ja ahastuses, et ei suutnud enam üldse funktsioneerida. Nüüd on aega mööda läinud. Olen leppinud. Poeg on LÕK ja uues koolis. Hinded on head, stressi on vähem kooliasjadega. Polegi enam kooliprobleeme. Otsime eriala, mis talle edaspidi tööna väljundi annaks. Loomulikult armastan teda nii nagu varemgi. Aga mingi kurbus ikkagi jääb. Jääb mure, et kuidas ta iseseisvalt edaspidi hakkama saab. Samas on need mured ju teistel ka. Niiet muidugi tuleb leppida ja vaadata olukorda teistmoodi. Aga see protsess on raske. Ja mina tunnen end läbikukkununa, et olen sünnitanud poja, kellele olen stardipaketina andnud vigase geenikomplekti. See ilus jutt erilisusest ja unikaalsusest ning positiivsetest hüüdlausetest seal päris hinge põhjas tegelikult ju kahjuks ei aita. Kogu olukord on lihtsalt paratamatus ja leppimine ning sealt siis edasi tegutsemine on õiged märksõnad. Kuid kurbus jääb.

Ainult lihtsustatud õppekava tõttu küll toimetuleku pärast muretsema ei pea. Mul on endisi õpilasi, nüüdseks juba täiskasvanuid, kes on õppinud lihtsustatud õppekava järgi. Kõik sõltub ikkagi inimesest endast ja muidugi ka sotsiaalsest taustast. Hätta on jäänud need, kel juba vanemadki olid viinaveaga ja/või muul moel eluheidikud. Teised on tavalised tööinimesed, kelle puhul tausta teadmata ei oskaks küll kahtlustada, et neil kerge vaimne alaareng kunagi on diagnoositud.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ära süüdista ennast. Tegelikult on see pigem siiski hea, et poiss sai LÕK peale. Veidrikest tuumafüüsikud ei tule ka alati igapäevaeluga edukalt toime. Sul on aga laps nüüd talle sobivas õpikeskkonnas, saab seal eduelamusi, on motiveeritud ja positiivne ning see suurendab ka tema saavutusvajadusi, sest eesmärgid on reaalsed. See on perspektiivis kindlasti parem kui pidevas ülekoormuses ja stressis õppida asju, mis pole jõukohased ja mis tegelikult sugugi huvi ei paku. Kui ta on tore inimene, sotsiaalselt igati tubli ja muidu iseseisev, saab ta elus hakkama ilusti. Ega kõrgem IQ taga tulevases elus alati kah miskit märksa suuremat edu…

Katsuge leida tema tugevustele ja huvialadele vastav ametikool ning usu –  hea spetsialist on alati hinnas. Ja kätega annab teha oi kui paljutki.

+6
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Emotsioonid on arusaadavad, me kōik oleme inimesed. Pigem tunne rõõmu sellest, et lõpuks on laps jõudnud talle sobivasse keskkonda ja kõik liigub tema jaoks paremuse suunas (ehkki sulle tundub, et on tagasiminek – ei ole, tema jaoks on ōigesse suunda minek lõpuks). Öeldakse, et igale potile on oma kaas – sul laps on lõpuks nö. õige kaane alla saanud. Enne olidki võrdlused teistega, ootused ja koormus talle sobimatud ja see hakkas ilmselt pärssima psüühikat, närvikava, enesehinnangut jmt. Veidi kahju, et koolivahetus varem ei juhtunud, aga parem hilja kui ilma. Ja sobivas koolis, sobivas õppevormis võib ta hoopis uuek tasemel avanema hakata.

Ole rõõmus oma lapse üle, ta on ju ikkagi tore, terve ja tegus. Arusaadav, et lapsevanemana tahad talle parimat ja muretsed, aga see, mis koolis ta momendil õpib ei määra tulevikus küll suurt midagi.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kallis TA, rahune nüüd maha, kõik saab korda ja läheb edaspidi palju kergemaks kui siiani oli.

Esiteks, märka diagnoosis sõna KERGE. Olen üle kümne aasta töötanud sellise diagnoosiga noortega (olen psühholoog) ja ütlen Sulle – pole hullu midagi. Lisan, et meie rahvastikus on päris palju selliseid inimesi, kes on tegelikult sama diagnoosiga, aga pole arstile kunagi jõudnud ja saavad ka hakkama.

Miks ja kuidas läheb kergemaks – nüüd Sa tead, et laps ei ole laisk. Ajapikku hakkab ka suhtumine muutuma, asjad loksuvad Sinu jaoks paika. Mõtled läbi ja saad aru, mis on lapsele jõukohane ja mis mitte ja sellest lähtudki. Küll aga vajad sa diagnoosiga kohanemisel professionaali abi, kes aitab Sul asja lahti mõtestada. Kas lapsel on rehabilitatsiooniplaan? Kui on, saad ka selle raames spetsialistidega nõu pidada – psühholoogi teenus on ette nähtud ka pereliikmetele. Kui ei ole veel rehaplaani, küsi perearstilt teraapiafondi kaudu suunamist psühholoogile – see on igati õigustatud Sinu olukorras. Teraapiafond on igale perearstile ette nähtud rahastus, mis on eraldiseisev inimese pearahast ja mille perearst kas kasutab patsientide peal ära või maksab aasta lõpus tagasi. Selle fondi raames saab suunata psühholoogile, aga ka näiteks logopeedile. See on olemas kõigil perearstidel.

See tähendab, et Saad väga hea spetsialisti juurde nii, et maksad ise 20-25 %, oleneb kohast.

Kõik vanemad saavad šoki kui laps saab diagnoosi – olgu see vaimne alaaareng, autism, ATH või kasvajalised ja kõik lapsevanemad vajavad sellises olukorras tuge. Sa ei pea üksi olema.

Kui midagi selgusetuks jäi, küsi julgesti. Jagan hea meelega infot – kahjuks inimesi alati ei informeerita piisavalt ja enamus ei tea isegi, et selline asi nagu teraapiafond üldse olemas on ja seda saab kasutada. Ole julge ja tubli!

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Suur tänu nii toetava vastuse eest.

Aasta on möödas. Poeg läks uude kooli, õpib LÕK järgi. Ta saab koolis lõpuks ka eduelamuse, hoiab ise oma kooliasju järjel, teeb koduseid töid ka täidab töövihikuid ette. Oli ka arenguvestlus koolis, õpetajad on temaga väga rahul, olevat väga viisakas ja hooliv, käitumisprobleeme pole. Poeg on kooli osas, peale 6 väga rasket aastat tavakoolis vaevlemist ja poole ööni minuga kodus tuupimist, iseseisev ja entusiastlik. See on väga suur asi ja seda on nii hea kõrvalt näha. Koolis on ka toetav psühholoog ning ka sotsiaalpedagoog.

Ta on suur poiss, aga talle meeldivad ikka veel mänguasjad. Samas ta teab, et see pole sotsiaalselt aktsepteeritav, et ta nii lapsemeelse huviga on ja sellest ise avalikult ei räägi. See on meie saladus. Aga teades mida temavanused poisid muidu teevad, on seda raske vahel vaadata. Kui ei võrdle, siis on hästi.

Eks ma ise vaikselt lepin. Suur tee on selles osas käidud. Stigma aga on suur ja ega ma oma tuttavatele sellest räägi. Ma tunnen end läbikukkununa küll. Tean, et sellele tundele keskendumine ei vii kusagile, aga kusagil sopis on see tunne alati olemas.

Mul oleks ehk tuge sellest, kui leiaks mõne grupi, kus on sarnase diagnoosiga noorte ja täiskasvanud laste vanemaid, seda just siis tulevikuprognoosi nägemise osas.

 

 

 

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Tore kuulda, et teil asjad õigesse suunda liiguvad, sest eks diavnoosi saamine ongi sarnane leina tundega ja leppida sellega võtabki aega. Teisalt see, et laps on endale sobiva koormuse ja tasemega koolis, on väga suur edasiminek. Eks see ju olegi enesepettus ja -ületus, et hoida hambad ristis last tavakoolis, mis teeb elu keerukaks tal ja ka pereliikmetel, kes seda üle lati hüppamist kogu aeg muude asjade arvelt toetama peavad. Tubli olete, et nii pikalt seda suutsite, aga pikas perspektiivis see mõttekas pole. Ja ei käi paraku mitte ainult ajakasutuse, vaid ka närvisüsteemi, minapildi, enesekindluse jmt arvelt. Lapsel peab koolis olema mõõdukalt väljakutsuv, kõlab ehk julmalt, aga enamiku kodutöödega peabki laps ise hakkama saama. Jätame 1-2kl juntsud kõrvale, aga sealt edasi küll. Kust laps saab muidu iseseisvuse, oskuse hakkama saada, eneseusu jmt, muidu saab lapsega koos tööl ka veel käima hakata.

Tänases LÕK koolisüsteemis on loodud sünergia erinevate kutseõppeasutustega, käiakse tutvumas, proovipäevadel jmt. Su lapsel aidatakse oma tugevused avastada ja sobiv tee leida. Seda ei tee enamik tavakoole, kes orienteerivad oma õpputid kõrgkoolidele.

Suure inimesene katsuge sellepärast mitte muretseda, mida teised arvavad. Jah, kõigil kn tuttavaid, kelle lapsed tuhisevad mööda olümpiaade, spordivõistlusi, kontserte ja õpivad suht pingutamata kiituskirjadele. Ja alati on kusagil ka selliaed inimesed, kelle lapsed on pöördumatult haiged, suitsiidsed, depressiooniga sõltlased jmt jubedat,
Sellised võrdlused ei anna teile ju aga midagi, asi, mida teie saate teha on toetada ja luua eeldused, et teie lapsest saaks tubli ja tegus ühiskonnaliige. Selleks ei pea minema Harvardiase, vaid piisab ju vabalt ka Räpina aianduskoolist vmt. Või jumala eest – tore mänguasjapoe müüja on ka alati vajalik ja oodatud töötaja.

See on hea mõte, et vahetada mõtteid sarnaste saatustega peredega. FBis on mitmeid gruppe erinevate arenguhäirega laste vanemate jaoks, kui loete ka inglise keelt, siis seda enam on valikut.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Absoluutselt eelnevaga nõus – ei ole vaja ennast lõhkuda selle nimel, et püüda kuuluda kuhugi, kuhu sa ei kuulu. Õige koha tunneb ära.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 8 postitust - vahemik 91 kuni 98 (kokku 98 )


Esileht Erivajadustega laps Diagnoos ja täielik shokk