Minu meelest teemaalgataja mängib ka märtrit, kes talle siis seda kodu korras hoiab ja toitu igal õhtul ette tassib? Ärasõitmine on lapsik.
Suured inimesed, kui mees ise rääkida ei taha, siis sinul on ometi see võimalus, et tee suu lahti ja ütle oma arvamus. Mitte mingil juhul ei saaks teadlikult 1 vanemata last ja sellisesse suhtesse juurde sünnitada, et äkki suhe paraneb, on suur viga.
TA, kas mees on lõpuks rääkima hakanud?
Mina lahkuks pärast sellist seisukohavõttu otsekohe. Nagu jalamaid. Pakiks kotid kokku, võtaks oma mööbli kaasa või müüks järelturul maha ja läheks. Mis vestlust siin veel vaja pidada on? Mees on ju mölakas ja tema kõrval ei saa sinu lapsesoov kunagi teoks. See tuleb sul aga kindlasti teoks teha, sest kui juba peagu nii tahad, siis võib juhtuda, et paari aasta pärast, mil rong läinud, oled kurb ja hakkad ennast süüdistama. Kes siin jahub isata lapsest – minge metsa! Lapsele on elus palju olulisem, et oleks õde või vend. Neid pildil mitteolevaid isasid on kõik kohad täis, pole häda midagi.
minul oli kümmekond aastat tagasi, kui pea kõik sõbrad-tuttavad said ~35aastaselt kolmanda/neljanda lapse, ka suur titeisu, aga mees ei tahtnud sellest kuuldagi. mitu aastat oli sellest juttu, aga tegemata ta jäi.
praegu olen mehele väga tänulik, et ta kaine mõistuse säilitas ja vastu oli. vaadates nüüd neid sõpru, kes toona nunnu beebiga külas käisid ja praegu algklassilastega maadlevad, on mul ülihea meel, et meie lapsed on juba täisealised ja ise oleme oma aja peremehed. ei mingeid koroonaaegseid lapsega õppimisi ega muud jama
seega ei tasu arvata, et alati kahetsetakse saamata jäänud last, vahel ollakse tulevikus ka õnnelik, et nii läks ja ta saamata jäi. õde-vend ei pruugi olla lapse jaoks suurim õnn, sest väga palju on kahjuks selliseid peresid, kus õed-vennad üksteist juba lapsest saati vihkavad. TA lastel tuleks nii suur vanusevahe, et mingit koosmängimist neilt oodata ei ole. suurem on selleks ajaks, kui pisem jalad alla saab, juba pubekas oma käikude ja asjadega. kui TA on siis üksikema, siis tõenäoliselt eeldatakse suuremalt ka aeg-ajalt lapsehoidmist, siis on see titt talle parajaks koormaks kaelas, kelle pärast ei saa sõpradega minna jne
Ei, mees ei ole rääkima hakanud, aga ta kuulas. Tunnen oma meest ja tean kust läheb piir, kõigest ja avameelselt rääkida ei saanud. Kõnni nagu sütel, rääkida sain vaid asjadest, mis teda huvitaks või talle võiks kasulik olla. Selliseid sõnu nagu – mina sooviks, vōi minu bioloogiline kell, need sõnad lähevad tal kõrvust mööda, küll aga teritas ta kõrvu kui kuulis et vanemapalk sõltub keskmisest brutopalgast ja saab isegi osaliselt tööl käia ja et isa saab ka suht kohe vanemapalka saama hakata.
Et sellised lood siis vahepeal. Ta ei õelnud aga mõistsin et ta oleks valmis seda last saama juhul, kui tema saab vanemapalga, samas käib tööl edasi ja reaalselt olen siiski lapsega mina kodus.
Kahetised tunded, põhimõtteliselt saan seda mida soovisin, lapse. Samas jään üsna pikalt ilma üsna suurest rahast(tema vanemapalka minuga ei jagaks)
Kumb siis minu jaoks olulisem, raha või laps? Raha tuleb ja läheb, nii et…
Et laseksid lapse saamise nimel niigi tropil mehel endale majanduslikult veel suurema koti pähe tõmmata. Istuksid rahatult ja tervisekindlustuseta kodus samal ajal, kui härral papp tiksub ilma, et ta lillegi liigutaks sisuliselt selle nimel. Tõesti tundub mõistlik lahendus?
Pigem on halb, madal, väärtusetu tunne selle tõttu kuidas minusse suhtutatkse ja koheldakse. Enesehinnang on suhteliselt nullilähedane.
Aga eks näis mis saab, pikka pidu ma siia ei ennusta ja kes teab, võibolla selleks ajaks kui vanemapuhkusele jääda, selleks ajaks olen välja läinud. Võib tunduda julm, aga mis mind siin veel kinni hoiaks. Võib tunduda alatu mehe suhtes, aga alatu on ka tema minu suhtes. Jh, paar parajaid aga ausalt, mind ei huvita. Mulle on nii palju haiget tehtud ja hingevalu põhjustatud et mind tõesti ei huvita. Seda ma ei karda et tema haiget saab, selleks peaks süda sees olema.
Teemaalgataja viimaste postituste peale hoian küll peast kinni. Õudne, et selliselt mõtlevaid ja käituvaid naisi eksisteerib…Ongi see klassika, millest siin Perekoolis räägitakse. Kuidas naised pigistavad meestelt lapsi välja, ilma et sooviks tegelikult selle mehega koos olla või teda armastaks.
Miks sul seda last nii väga vaja on?? No milleks, taeva päralt??? Sellisest perest tuleb vaid katkiseid lapsi.
Ja siis kurdad oma madalat enesehinnangut ja väärtusetut tunnet. Sorry, aga ei suuda kaasa tunda selliste juttude peale…Tahadki ju reaalselt oma meest lihtsalt spermadoonorina kasutada ja pärast lapse kätte saamist nelja tuule poole kaduda. Tema näeb seda lapsesaamist lihtsalt kasuliku äritehinguna, võimalusena sissetulekuid kahekordistada. Ja sina arvad, et kättemaksuks saad lapse, aga jätad ta rahata.
Issand, mis inimesed…
Pigem on halb, madal, väärtusetu tunne selle tõttu kuidas minusse suhtutatkse ja koheldakse. Enesehinnang on suhteliselt nullilähedane.
Aga eks näis mis saab, pikka pidu ma siia ei ennusta ja kes teab, võibolla selleks ajaks kui vanemapuhkusele jääda, selleks ajaks olen välja läinud. Võib tunduda julm, aga mis mind siin veel kinni hoiaks. Võib tunduda alatu mehe suhtes, aga alatu on ka tema minu suhtes.
Võta nüüd ennast kokku! Mees tahab seda, sina tahad toda… Keegi selle vaese võimaliku lapsukese peale ka mõtleb, keda otseselt keegi ei tahtnud, aga ikkagi “bioloogiline kell” jnejne ?
Selliselt kirjeldatud olukorras ei planeerita/tehta/saada lapsi!
Tead, kui lähed lahku ja ei pea enam elama selles pinevas konfliktses õhkkonnas, siis küll su enesehinnang tõuseb jälle. Sul on raha. Koli minema. Nimeta seda kasvõi ajutiseks või aja mahavõtmiseks vms. Küll sa näed juba 1-2 kuu pärast, kas igatsed vana elu tagasi.
<p style=”text-align: left;”>
Ei, mees ei ole rääkima hakanud, aga ta kuulas. Tunnen oma meest ja tean kust läheb piir, kõigest ja avameelselt rääkida ei saanud. Kõnni nagu sütel, rääkida sain vaid asjadest, mis teda huvitaks või talle võiks kasulik olla. Selliseid sõnu nagu – mina sooviks, vōi minu bioloogiline kell, need sõnad lähevad tal kõrvust mööda, küll aga teritas ta kõrvu kui kuulis et vanemapalk sõltub keskmisest brutopalgast ja saab isegi osaliselt tööl käia ja et isa saab ka suht kohe vanemapalka saama hakata.
Et sellised lood siis vahepeal. Ta ei õelnud aga mõistsin et ta oleks valmis seda last saama juhul, kui tema saab vanemapalga, samas käib tööl edasi ja reaalselt olen siiski lapsega mina kodus.
Kahetised tunded, põhimõtteliselt saan seda mida soovisin, lapse. Samas jään üsna pikalt ilma üsna suurest rahast(tema vanemapalka minuga ei jagaks)
Kumb siis minu jaoks olulisem, raha või laps? Raha tuleb ja läheb, nii et…
Jumal küll, ära seda nüüd küll tee, et loobud veel vanemahüvitisest ka tema nimel. Siis sa ju mängid endal kõik kaardid käest ära – ise oled ametlikult töötu, ilma ravikindlustuseta, endiselt oma mehe teenija, kokatädi ja keegi, kellele selga ronida ning lisaks pead veel beebi ja vanema lapse eest hoolitsema. Samal ajal saab mees kõik samad hüved mis seni ja LISAKS veel topeltsissetuleku. No miks sa kingid talle sellise elu? Miks sa üldse tahad tema geenidega last saada?</p>
Ma siis täpsustan üle, kuna sa ütlesid, et mees ise ei rääkinud, vaid ainult kuulas, siis sa ise tegid talle sellise ettepaneku, et võta vh endale ja käi tööl edasi? Nagu altkäemaks mehele selle eest, et ta on nõus oma seemet ilma kondoomita sinu sisse laskma? Praegu teritas mees kõrvu vh peale, kolmanda lapse saad talle maha müüa sellega, et siis tõuseb lastetoetus 500 euroni.
Miks ometi?? Mul oli enne sinust päris hea mulje, kuidas sa analüüsisid oma olukorda, et mees ei tahagi seda suhet lõpetada, sest liiga mugav talle ja sellepärast väldib teie vestlust. Ja siis sa lähed ja teed talle sellise ettepaneku ????♀️
algusest saati sedameelt olnud et kui tema ei taha, siis mina teen seda üksi ja läheme lahku.
Pagan küll, niimoodi ei saada ju lapsi!
Inimesed ikka lähevad lahku, kui suhe ei toimi aastate jooksul, aga lapsed peaks ikka armastusest saama sooviga nad peres üheskoos üles kasvatada. Mitte sellise külma ja kalgi plaaniga, nagu sinul on – ostaks mehelt vanemahüvitise eest lapse. Jube!
Mis kolmandast lapsest jutt? See oleks siiski minu teine laps.
Loe uuesti, mida su tsiteeritu ütles!
Ühtepidi mõistan… sest alternatiivid on väga ja väga suurte riskidega seotud – lahku kolides suur risk jäädagi üksi, üldse mitte meest leida, rääkimata lapsele uut isa (vaatad ringi ja seni on kell kukkunud).
Aga… selline elamine on minu väärtushinnangute seisukohalt mõistusevastane lugu. Eriti veel olukorras, kus majanduslik hakkamasaamine pole üldse teemaks.
Loeksin siit värsket teemat ihnurist elukaaslaste kohta.
See taak jääb elu lõpuni, ma eitea, kas sina ei unista lastele heast isast, seejärel heast vanaisast… mingist rõõmust, mis lapsed ja lapselapsed mehele/naisele silmi toob (olgu kuidas endal on.. aga) see kuidas vanemad inimesed oma lastest ja lastelastest räägivad j(viimatine näide Lauri Vasara intervjuu). See teeb ka kõrvalt vaadates silma niiskeks.
Külm eemalehoidev suhtumine – ühelegi lapsele ei soovi!
Ei teagi kust alustada…Abielus 8.aastat, üks ühine esimese klassi laps, sain äsja 39 ja abikaasa 44. Läbi aastate on olnud juttu et kunagi võiks olla ka teine laps, tundus et abikaasa oli sellega päri ja rääkis teemas kaasa jne.
Hiljuti käisin naistearstil et tervist kontrollida ja veenduda et kõik on ikka korras. Ta teadis et käisin äsja arstil aga ei küsinud mis arstil. Mõtlesin et ootan kõik vastused ära ja kui kõik on korras, siis võtan jutuks et võiks teise lapse saada. Ühel õhtul magamistoas, keset tegutsemist kui ta oli lõpusirgel, küsis kas mul on spiraal alles veel. Olin üsna hämmingus ja suu vajus lahti ja ma ei suutnud tükk aega midagi vastata. Küsimus oli küsitud sellisena et loodetavasti see on alles ikka. Ma olin tükk aega vait ja mul jooksis mingi film silme eest läbi et mis asi see siis on.
Kuna ma tahtsin teada, miks ta seda nii tungivalt tahaks et spiraal olemas on siis ma ei kinnitanud ega lükanud ümber vaid küsisin et miks ta seda küsib. Lõpuks tuligi välja et tema enam lapsi ei sooviks. Ta ei põhjendanud ega selgitanud vaid ütles et ei taha ja kõik. Muuseas sellepeale ütlesin et ju pean siis doonorrakke kasutama, ta vastas et järelikult.
Hommikul sõitsin töö asjus teise linna ja me pole paar päeva näinud ega suhelnud. Olen üsnagi segaduses, õigemini ma ei tea mida arvata või mõelda, ilmselt pole tema sõnad mulle veel kohale jõudnud. Olen selle paari päevaga meie suhte pulkadeni lahti võtnud et aru saada mis toimub.
Selge on see et mina last soovin, aga tema ei taha, mis siis saab. Mida ma teen?
Kui inimene ei taha 65-aastasena minna oma lapse gümnaasiumi lõpetamisele, kus teised vanemad on 46 ümber, siis võiks sellest ju aru saada. Eriti kuna arvata on, et kohe esimese poole aastaga rasedaks vast ei jääks ka.
Miks sina tahad otsustada, mida teine inimene oma pensionipõlves teeb – kas käib omal lapsel koolis autoga vastas või hüpitab lapselapsi.
