Teema: Dilemma, lapse soovi täitmine

#3865364:

Kas lapsel klassijuhatajaga pole head lähedast suhet. Ma arvan, et minu lapsed räägiks klassijuhatajale ise. Mitte kuidagi eputavalt, vaid lihtsalt “tead, mul juhtus nii lahe asi!”

Kui see nii oleks, siis ma ju poleks teemat teinud?

#3865380:

Kui see toob koolile head valgust, võib siiski ise ühendust võtta. Ehk nad on info avaldamisest huvitatud.

Kui see kooli ei puutu, siis võib lihtsalt oma klassikaaslastele rääkida või sotsiaalmeediasse midagi postitada.

Kuulge, kas te ei saa teemast aru? Laps EI TAHA, et vanem infot jagaks. Selles ju küsimus ongi. Kas sa soovitad vanemal lapse tahte vastu astuda ja siiski kooli informeerida? Mina küll ei julgeks nii soovitada. Mina ei tea, mis teha tuleks, hea küsimus.

#3865385:

#3865380:

Kui see toob koolile head valgust, võib siiski ise ühendust võtta. Ehk nad on info avaldamisest huvitatud.

Kui see kooli ei puutu, siis võib lihtsalt oma klassikaaslastele rääkida või sotsiaalmeediasse midagi postitada.

Kuulge, kas te ei saa teemast aru? Laps EI TAHA, et vanem infot jagaks. Selles ju küsimus ongi. Kas sa soovitad vanemal lapse tahte vastu astuda ja siiski kooli informeerida? Mina küll ei julgeks nii soovitada. Mina ei tea, mis teha tuleks, hea küsimus.

Mis siin keerulist on? Kahte vastandlikku asja ei saa. Kui laps ei taha, et vanem infot jagaks, siis jääb see saavutus enda teada ja ongi kogu lugu. Mis vastust sa ootad siit?

Nii tüüpiline! Nii laste kui ka täiskasvanute seas. Isegi tööl kolleegidega on sama lugu – teevad midagi vinget,  saavad nt kuskil mingi auhinna, reeglina kohe see jutt et “ah, mis nüüd mina, ei tohi kellelegi rääkida!”. Hästi, austame inimese soovi, ei ütlegi kellelegi midagi.

Ja siis, aastaid hiljem, kusagil mingil ajahetkel korraga lähevad selle kolleegi keelepaelad lahti ja siis alles tuleb: “Nojah, ega te mind iialgi ei ole toetanud ega mu saavutusi hinnanud! Isegi selle asja vaikisite maha ja ei öelnud keegi üht sõna ka mitte!” Meie siis, jahmununa, mainime, et aga sa ise ju keelasid rääkida… Selle peale vastab ta: “No mis te sellest kohe nõnda kinni hakkasite, ei ole mina keelanud miskit rääkida, ikka oleks ju võinud ülemusele minu eest paar head sõna ka kosta…”

Oma lapse klassi pealt näen, kuidas nende laste, kes igast edusammust kõvasti kaagutavad ja õpetajale teada annavad, elu on kohe hulga kergem ja ilusam, kui neil, kes teevad tegelikult ka vingeid asju ja panustavad millessegi toredasse palehigis, kuid on tagasihoidlikud ega luba “kellata”. Ja kui midagi halba juhtub, siis kantakse see ju õpetajale ette nagunii, keegi ei küsigi lapselt luba! Halvimal juhul siis jõuavadki õpetajani ja koolini vaid lapsega seotud pahad asjad, ent head, mis lapse mainet tasakaalustaksid, koolini ei jõua. Tulemuseks võib olla isegi koolikius õpetaja poolt.

Seega olen seda meelt, et mina leian võimaluse oma lapse edust koolile teada anda. Laps ei pruugi teada saada, et info just minult tuli. Tänapäeval on ju kanaleid palju, ka huviringide-trennide kodulehed jagavad tihti sellist infot, ja mõni koolitöötaja võib ju olla neid vaadanud jms.

Kui see saavutus on tulnud mingi huvikooli või ringi kaudu, siis võid proovida ju nii, et palud huviringil endal näiteks koolile väike teavitus saata, et teie tore kooliõpilane Mari Maasikas saavutas seda ja toda, siis oleks justkui JOKK sellega? Kool saab teada ja avaldab oma eesrindlike seinalehel, aga vanemad otse ei teavitanud.

#3865448:

Minu arust on väga oluline vahe, kas tõesti laps ise tahab väga, et koolis teada saadaks (sel juhul võiks ju vahest tõesti kaaluda huviringi kaudu palumist vmt), või pigem lapsevanem ise kangesti soovib oma lapse saavutusele laiemat kõlapinda (sel juhul jätaks pigem rahule, kui laps on teavitamisele vastu).

Tead, ega ma päris ei tea, kui palju ta seda tahab, aga mu laps on kõiges väga minu hingeeluga ja ma mäletan oma lapsepõlvest sedasama jama, et ma kuskil huviringis midagi saavutasin ja keegi koolis seda teada ei saanud, ise oleksin pigem surnud kui ütlema läinud. See tekitas tõsist kibestumist, sest mitmed lapsed käisid kooli enda huviringides ja nende saavutused olid pidevalt jutuks, et oh kui tubli. Tahtsin ka, aga öelda ei tahtnud. Võib olla küll, et oma lapsepõlvekogemusi praegu lapsele üle kannan, aga mulle tundub ka, et ma ei eksi, et ta ikka tahaks uhkustada ka.

Kas saavutus pole nii isiklik asi nagu tänapäeval terviseandmed või foto. St ilma küsimata seda edastada ei tohi.

Et siis mis  soovitud tagajärg oleks koolil? Et kas saaks last kooli esindama saata? Kui laps ei soovi, et ema sellest koolis räägiks, siis ei räägita.

Minugi laps osaleb (või küll osales kuni koroonani) rahvusvahelistel konkurssidel, sai seal häid kohti. Leian, et kooli see ei puuduta, kes tahtis võis kohalikust lehest lugeda.  Tema õppimist see ei mõjutanud, kui oli vaja sõita – siis rääkisin klassijuhatajaga, et saaks koolist puududa.  Kui aus olla, siis mis hakkaks kool selle teabega peale või siis klassijuhtaja teab tunnis, et õpilane Peeter osales rahuvsvahelisel maleturniiril ja sai seal 3nda koha.  Ei usu, et mu lapse elu koolis oleks oluliselt parem, kui kool teaks tema osalemistest rahvusvahelistel konkurssidel, piisab, kui klassijuhataja seda teab.

Huvitav, kui vana laps on? Ma ei kujuta ette, et peale 1.-2. klassi see üldse teemaks tuleks, et vanem mingist lapse saavutusest kooli teatab, laps peab ikka ise suutma enda asju ajada: tahab, siis ütleb, kui ei taha, ei ütle. Tegelt kui ma oma lapse algklassiaega tagasi mõtlen, siis ma ei kujutaks üldse ette, et midagi õpetajale/koolile ette kandma hakkaksin. Laps ise ütles, kui tahtis, ja kui õige aja maha magas, tuli sellega leppida.

#3865536:

Selles koolis ei ole, ta seal alles 2 aastat õppinud. Sõbrad on eelmises koolis.

See on palju suurem probleem kui saavutuste kooli edastamine. Kahe aasta jooksul võiks ju vähemalt üks sõber ikka tekkinud olla. Äkki sellepärast laps tahabki, et tema saavutusi koolis teataks.

Ärge hakake nüüd oletama siin mu lapse staatuse jne kohta :), palun. See pole teema ja sellega on kõik korras. Kõik selle klassi lapsed on uued ja seega võrdsed. Sõpru-semusid on klassis loomulikult, aga mitte lähedasi sõpru.

Aga ma ise mõtlesin vahepeal vastuse välja, et ma ei tohi ikka ka kaudseid teid mööda kuidagi seda infot kooli toimetada. Võimalik kahju lapsele (usalduse kaotus vanema vastu) on ikka palju suurem kui võimalik võit. Ise küsin, ise vastan – aga aitäh kaasa mõtlemast.

#3865487:

Kas saavutus pole nii isiklik asi nagu tänapäeval terviseandmed või foto. St ilma küsimata seda edastada ei tohi.

Aga sellisel juhul ei tohi ju koolile edastada ka mingeid negatiivseid lapsega seotud seiku, eksole? Ometigi, pruugib vaid kellelgi linna peal näha kooli tekliga teismelist Gin Long purgiga peos, nii kohe teatab kooli (tegelikult oli see Gin Long alkovaba, null promilli, aga seda kaebaja ei vaadanud). Või kui mõni lapsevanem saab teada pubekate peost, nii kohe teatab kooli ja laob klassijuhatajale kõikide peol osalenud laste nimed ette. Laste endi ega nende vanematega ei võta ta mitte kordagi ühendust! Vaat nii käivad tänapäeva Eestis asjad tegelikult.

Meil kooli reaalselt ei huvita kooli nime all tehtud suurepärased tulemused.

Alguses ma nn teiste laste pärast küsisin, et kas virtuaalset pai nagu ei tulegi? Nüüd olen loobunud. Isegi kooli kodukord näeb ette, kuidas kool käituma peaks. No ei midagi.

Kui laps ei taha, siis ei oleksin vait. Oma soove tuleks väljemdada ja eks laps saab siis mujalt oma “pai” kätte.