hakkasin mõtlema, et mõned koolid eestis võikski hakata pakkuma distantsõpet (võib-olla neid ka on, aga ma kahtlustan, et ainult gümnaasiumi osas).
et vajadus ma arvan, et oleks olemas – nt. lapsele ei sobi mürarikas keskkkond vms. või viibitakse mingitel põhjustel ajutiselt pikemalt välismaal. jne jne.
samas saaksid selle õppega koolid välja kujundada korraliku distantsõppe programmi ja vahendid.
praegu toimub kõik suure sebimise ja katsetamise korras (mis on normaalne ja isegi on väga hästi hakkama saadud). aga just kui mõned koolid võtaksidki selle oma üheks nn. arendusharuks, siis on tulemus ka kindlasti parem.
siis nende koolide puhul loodud mudelit saaks kiiremini rakendada vajadusel ka teistele koolidele.
….lihtsalt mõte (oma laste puhul loodan nad nii pea, kui vähegi võimalik, taas kogu täiega kooli saata)
🙂
Teema: distantsõpe eraldi õppevormiks
Audenteses on e-gümnaasium täiesti olemas.
No vanema soovil koduõpe on ju olemas. Koostad lapsele IÕK ja õpetad ise. See eeldab enamasti küll kodusolemist vanemalt ja head koostööd kooliga.
Minu lapse inglise keele huvikool on praegu distantsõppel ja ma just täna mõtlesin, et võikski nii jääda. Lihtsalt mugav, ei pea kuhugi sõitma. Saad ise pealt kuulda, kuidas laps hakkama saab. Ja tunnid on lahedad, online, spets powerpoint esitlused, spetsharjutused ja palju suhtlemist. Vahelduseks istumisele liiguvad ja laulavad kõik koos. Lapsele ka väga meeldib, täiega ootab neid distantsõppe tunde.
Mina olen ka kahe käega poolt. Ma läheks sellisesse kooli esimesel võimalusel tööle. Nii palju distsipliiniprobleeme jääks kogemata. Mulle meeldib see distantsõppega töö väga. Transpordi arvelt hoiab nii palju aega kokku.
Minu lapse inglise keele huvikool on praegu distantsõppel ja ma just täna mõtlesin, et võikski nii jääda. Lihtsalt mugav, ei pea kuhugi sõitma. Saad ise pealt kuulda, kuidas laps hakkama saab. Ja tunnid on lahedad, online, spets powerpoint esitlused, spetsharjutused ja palju suhtlemist. Vahelduseks istumisele liiguvad ja laulavad kõik koos. Lapsele ka väga meeldib, täiega ootab neid distantsõppe tunde.
Kus huvikoolis Su laps inglise keelt õpib?
No vanema soovil koduõpe on ju olemas. Koostad lapsele IÕK ja õpetad ise. See eeldab enamasti küll kodusolemist vanemalt ja head koostööd kooliga.
See on siiski midagi muud. Koduõpe tähendabki, et vanem õpetab last ja aegajalt siis kontrollitakse õppetaset. Vanem mõtleb välja, mida mingil päeval õpetab, kostab ülesanded, kontrollib.
Praegune distantsõpe peaks aga ideeliselt toimuma ikka nii, et vanem ei õpeta last, vaid seda teeb ikka erialase haridusega pedagoog – vanema roll on ainult nii palju, et vajadusel aidata lapsel tehnikat ja e-õppe keskkondasid kasutada.
Lisaks on minuteada koduõppe eelduseks, et koduõpet läbiviival vanemal on magistrikraad ja lisaks läbitud ka mingisugune spets kursus
Lisaks on minuteada koduõppe eelduseks, et koduõpet läbiviival vanemal on magistrikraad ja lisaks läbitud ka mingisugune spets kursus
kas tõesti? millisest õigusaktist selline nõue tuleneb?
Ei ole mitte mingisugust magistrikraadi nõuet ega kohustuslikke kursuseid tarvis koduõppele jäädes!
Vormsi koolil on küllaltki pikk distantsõppe kogemus juba, kestnud mitu aastat. Ja kindlasti on veel koole, kes mõne (nt ringi reisiva lapse) puhul on distantsõpet kasutanud.
Aga loomulikult tuleks sellise õppevormi võimalus kasuks, ilmselt mitmed pered valiksid selle.
Arvan sama, et distantsõpe peaks jääma õppevormina kehtima kas või osaliselt vanema soovil. Minu laps samuti ei talu müra ning naudime praegust distantsõpet väga!
Just eile arutasime 7.kl lapsega, et võiks olla ka osaline distantsõpe. Nt et 2 päeval nädalas saadakse koolis kokku (võib-olla toimuks siis ka nt kehalise ja muusika tunnid, kus distantsõpe keerulisem) ja ülejäänud aja on iseseisev/e-õpe. Meile sobiks hästi.
Distantsõppe põhiprobleeme on 2: 1) see on õpetajale lisakoormus, eriti, kui ta peab tavalisi tunde samal ajal veel tegema. Paljudes koolides pole koduõppel lapse eest õpetajale mingit lisatasu, seega ei tasu ka eeldada, et õpetaja teeks klassist ühe koduõppele jäänud lapsega sama usinalt tööd kui praegu, kus terve klass on koduõppel.
2) Tegelikult ju õpetaja ei tea, kuidas laps selle testi lahendas ja kas testi lahendas üldse see laps, kelle meiliaadressiga testi lahendamiseks sisse logiti, mis materjale või muud kõrvalist abi ta testi ajal kasutas jne.
Mõeldav oleks, muidugi, et seda rahastataks rohkem ja tehtakski eraldi kool distantsõppeks, selline riiklik programm, e-tunnid ja testid oleksid ju ammugi võinud olemas olla tegelikult, oleks ka koolidel lihtsam praegu. Midagi on ka: Opiq näiteks, aga ütleme nii, et olukord saaks olla parem.
See sobib ikkagi pigem siiski vähestele või siis mingisuguses eriolukorras.
Püsivalt ma õpetajana lihtsalt sellist asja teha ei sooviks.
Sest üks osa, mis jääb täielikult lapsel sedasi kängu – need on sotsiaalsed oskused. Oskused toime tulla siis, kui ongi rohkem inimesi jms.
Minu jaoks tüütu ja ebameeldiv, aga hetkel kannatan ära.
Õpetamises ja õppimises tuleb juurde ka inimfaktor ja ükski masin, iseseisev töö vms ei asenda otsest kokkupuudet inimesega.
meil ka ühele lapsele väga sobiks, loodan väga, et mõni (era)kool võtaks selle osalise distantsõppe idee ja teeks ära. Eelmisele, kes ütles, et ta õpetajana sellist tööd ei sooviks, vast on ka neid õpetajaid, kes sooviks, sest tegelikult on koolis palju lapsi, kes oleks osalisel distantsõppel lihtsalt oma eluga palju enam rahul. Lapse sõnul läheb koolis palju aega kaduma, kas siis mingite korralekutsumiste peale, või siis oled juba ammu aru saanud, aga pead ikka uuesti kuulama, kuidas teistele seletatakse. Sotsiaalsed oskused – neid ju kooli eriti teadlikult ei arendata (kui, siis ehk esinemisoskust), lihtsalt loodetakse, et kui sa selles kambas kohustuslikus korras oled, siis küll sul need sotsiaalsed oskused peavad tekkima, tegelikult aga on sageli hoopis sotsiaalne ülekoormus (liiga palju häirivaid inimesi/olukordi). Üksi toimetades ta kuidagi suudab rohkem mõelda teema peale, et kas ikka sain aru või ei.
meil ka ühele lapsele väga sobiks, loodan väga, et mõni (era)kool võtaks selle osalise distantsõppe idee ja teeks ära. Eelmisele, kes ütles, et ta õpetajana sellist tööd ei sooviks, vast on ka neid õpetajaid, kes sooviks, sest tegelikult on koolis palju lapsi, kes oleks osalisel distantsõppel lihtsalt oma eluga palju enam rahul. Lapse sõnul läheb koolis palju aega kaduma, kas siis mingite korralekutsumiste peale, või siis oled juba ammu aru saanud, aga pead ikka uuesti kuulama, kuidas teistele seletatakse. Sotsiaalsed oskused – neid ju kooli eriti teadlikult ei arendata (kui, siis ehk esinemisoskust), lihtsalt loodetakse, et kui sa selles kambas kohustuslikus korras oled, siis küll sul need sotsiaalsed oskused peavad tekkima, tegelikult aga on sageli hoopis sotsiaalne ülekoormus (liiga palju häirivaid inimesi/olukordi). Üksi toimetades ta kuidagi suudab rohkem mõelda teema peale, et kas ikka sain aru või ei.
Hmm… mis sinu meelest tundides toimub? Kõik see on ju sotsiaalsete oskuste arendamine – garderoob, korrapidamine, klassiga suhtlemine, teistega asjade jagamine, kehalises meeskonnatöö tegemine, käsitöös jms rühmatööde tegemine.
Tänapäevased lapsed on ikka erilised lumehelbekesed, sest nende vanemad on ees täpselt samasugused. Kuidas sa oma lapsest suudad täisväärtusliku inimese kasvatad?
meil ka ühele lapsele väga sobiks, loodan väga, et mõni (era)kool võtaks selle osalise distantsõppe idee ja teeks ära. Eelmisele, kes ütles, et ta õpetajana sellist tööd ei sooviks, vast on ka neid õpetajaid, kes sooviks, sest tegelikult on koolis palju lapsi, kes oleks osalisel distantsõppel lihtsalt oma eluga palju enam rahul. Lapse sõnul läheb koolis palju aega kaduma, kas siis mingite korralekutsumiste peale, või siis oled juba ammu aru saanud, aga pead ikka uuesti kuulama, kuidas teistele seletatakse. Sotsiaalsed oskused – neid ju kooli eriti teadlikult ei arendata (kui, siis ehk esinemisoskust), lihtsalt loodetakse, et kui sa selles kambas kohustuslikus korras oled, siis küll sul need sotsiaalsed oskused peavad tekkima, tegelikult aga on sageli hoopis sotsiaalne ülekoormus (liiga palju häirivaid inimesi/olukordi). Üksi toimetades ta kuidagi suudab rohkem mõelda teema peale, et kas ikka sain aru või ei.
Täiesti nõus. Need sotsiaalsed oskused on täiesti ülehinnatud. Pigem saab laps koolist sotsiaalse trauma kui sotsiaalsed oskused.
Täna oli meil ainesektsiooni koosolek koolis ja päris mitu õpetajat ütlesid, et naudivad väga distantseeritud õpet, mina olin üks nendest.
Nii et ideel on jumet ja neid õpetajaid ja õpilasi, kes tahaks distantsõppel õppida ja õpetada, on rohkem, kui me arvatagi oskame.
Ma loodan samuti, et mõni erakool korjab idee üles ja teeb distantsõppe osakonna ära.
meil ka ühele lapsele väga sobiks, loodan väga, et mõni (era)kool võtaks selle osalise distantsõppe idee ja teeks ära. Eelmisele, kes ütles, et ta õpetajana sellist tööd ei sooviks, vast on ka neid õpetajaid, kes sooviks, sest tegelikult on koolis palju lapsi, kes oleks osalisel distantsõppel lihtsalt oma eluga palju enam rahul. Lapse sõnul läheb koolis palju aega kaduma, kas siis mingite korralekutsumiste peale, või siis oled juba ammu aru saanud, aga pead ikka uuesti kuulama, kuidas teistele seletatakse. Sotsiaalsed oskused – neid ju kooli eriti teadlikult ei arendata (kui, siis ehk esinemisoskust), lihtsalt loodetakse, et kui sa selles kambas kohustuslikus korras oled, siis küll sul need sotsiaalsed oskused peavad tekkima, tegelikult aga on sageli hoopis sotsiaalne ülekoormus (liiga palju häirivaid inimesi/olukordi). Üksi toimetades ta kuidagi suudab rohkem mõelda teema peale, et kas ikka sain aru või ei.
Hmm… mis sinu meelest tundides toimub? Kõik see on ju sotsiaalsete oskuste arendamine – garderoob, korrapidamine, klassiga suhtlemine, teistega asjade jagamine, kehalises meeskonnatöö tegemine, käsitöös jms rühmatööde tegemine.
Tänapäevased lapsed on ikka erilised lumehelbekesed, sest nende vanemad on ees täpselt samasugused. Kuidas sa oma lapsest suudad täisväärtusliku inimese kasvatad?
Need sotsiaalsed oskused omandab laps väga kenasti ka väljaspool kooli. Kool on väga vägivaldne keskkond ja internet võtab seda vägivaldsust suurepärasel moel maha.
Just eile arutasime 7.kl lapsega, et võiks olla ka osaline distantsõpe. Nt et 2 päeval nädalas saadakse koolis kokku (võib-olla toimuks siis ka nt kehalise ja muusika tunnid, kus distantsõpe keerulisem) ja ülejäänud aja on iseseisev/e-õpe. Meile sobiks hästi.
Seda ei keela ju keegi. Lapsevanem põhjendab puudumised, laps vastab oma asjad ära.
Just eile arutasime 7.kl lapsega, et võiks olla ka osaline distantsõpe. Nt et 2 päeval nädalas saadakse koolis kokku (võib-olla toimuks siis ka nt kehalise ja muusika tunnid, kus distantsõpe keerulisem) ja ülejäänud aja on iseseisev/e-õpe. Meile sobiks hästi.
Seda ei keela ju keegi. Lapsevanem põhjendab puudumised, laps vastab oma asjad ära.
Koolitundidest puudumine ja iseseisvalt järgi õppimine ja järele vastamine (mis nagunii ju toimub siis kui laps on haige nt) ei võrdu distantsõppega. Kui osade laste jaoks kehtib üks ja osade jaoks teine õppevorm, siis on see kahtlemata õpetajale väga suur ja ebamõistlik lisakoormus.
Imestan, et meil ei ole tegelikult (vähemalt ei paista olevat) keskset tuge (HM poolt) õpetajatele eriolukorras. Paljudes riikides näiteks kannavad riigitelevisioonid tööpaäeva hommikupoolsel ajal üle koolitunde. Põhimõtteliselt peavad meil sajad õpetajad täpselt sama teema seletamiseks tekitama igaüks oma e-õppe materjalid (video jms), selle asemel et vähemalt osa sellest saaks koordineeritult teha nii, et kõik saavad kasutada samu asju. Jääks õpetajatel rohkem aega individuaalse tagasiside andmiseks ja muul moel õpilastega suhtlemiseks.
meil ka ühele lapsele väga sobiks, loodan väga, et mõni (era)kool võtaks selle osalise distantsõppe idee ja teeks ära. Eelmisele, kes ütles, et ta õpetajana sellist tööd ei sooviks, vast on ka neid õpetajaid, kes sooviks, sest tegelikult on koolis palju lapsi, kes oleks osalisel distantsõppel lihtsalt oma eluga palju enam rahul. Lapse sõnul läheb koolis palju aega kaduma, kas siis mingite korralekutsumiste peale, või siis oled juba ammu aru saanud, aga pead ikka uuesti kuulama, kuidas teistele seletatakse. Sotsiaalsed oskused – neid ju kooli eriti teadlikult ei arendata (kui, siis ehk esinemisoskust), lihtsalt loodetakse, et kui sa selles kambas kohustuslikus korras oled, siis küll sul need sotsiaalsed oskused peavad tekkima, tegelikult aga on sageli hoopis sotsiaalne ülekoormus (liiga palju häirivaid inimesi/olukordi). Üksi toimetades ta kuidagi suudab rohkem mõelda teema peale, et kas ikka sain aru või ei.
Hmm… mis sinu meelest tundides toimub? Kõik see on ju sotsiaalsete oskuste arendamine – garderoob, korrapidamine, klassiga suhtlemine, teistega asjade jagamine, kehalises meeskonnatöö tegemine, käsitöös jms rühmatööde tegemine.
Tänapäevased lapsed on ikka erilised lumehelbekesed, sest nende vanemad on ees täpselt samasugused. Kuidas sa oma lapsest suudad täisväärtusliku inimese kasvatad?
Oi ma sain pahaseks sinu vastuste peale.
See “klassiga suhtlemine, kehalises meeskonnatöö blabla” on arvestatavale osale lastest tõesti sotsiaalne trauma, mitte mingi oskuste arendamine.
Sotsiaalsete oskuste arendamine koolis on umbes sama juhuslik, kui lapse tänavale hängima saatmine, et see keelt ja matemaatikat õpiks (kellegagi ta ikka juttu ajab ja keelt õpib, olgu see siis haritud inimene või ropu suuga Dima; poes vaatab hinnasiltidelt numbreid, või mõõdab silmadega möödujate ümbermõõtu, ikka parem kui mittemidagi).
Nii kaua, kuni koolides sotsiaalsed oskused arenevad (või hoopis saavad tugevalt pärsitud ebaterve õhkkonna tõttu) juhuslikult – nii nagu vedamisega juhtub, on koolist selles kontekstis rääkimine lausa kohatu.
meil ka ühele lapsele väga sobiks, loodan väga, et mõni (era)kool võtaks selle osalise distantsõppe idee ja teeks ära. Eelmisele, kes ütles, et ta õpetajana sellist tööd ei sooviks, vast on ka neid õpetajaid, kes sooviks, sest tegelikult on koolis palju lapsi, kes oleks osalisel distantsõppel lihtsalt oma eluga palju enam rahul. Lapse sõnul läheb koolis palju aega kaduma, kas siis mingite korralekutsumiste peale, või siis oled juba ammu aru saanud, aga pead ikka uuesti kuulama, kuidas teistele seletatakse. Sotsiaalsed oskused – neid ju kooli eriti teadlikult ei arendata (kui, siis ehk esinemisoskust), lihtsalt loodetakse, et kui sa selles kambas kohustuslikus korras oled, siis küll sul need sotsiaalsed oskused peavad tekkima, tegelikult aga on sageli hoopis sotsiaalne ülekoormus (liiga palju häirivaid inimesi/olukordi). Üksi toimetades ta kuidagi suudab rohkem mõelda teema peale, et kas ikka sain aru või ei.
Hmm… mis sinu meelest tundides toimub? Kõik see on ju sotsiaalsete oskuste arendamine – garderoob, korrapidamine, klassiga suhtlemine, teistega asjade jagamine, kehalises meeskonnatöö tegemine, käsitöös jms rühmatööde tegemine.
Tänapäevased lapsed on ikka erilised lumehelbekesed, sest nende vanemad on ees täpselt samasugused. Kuidas sa oma lapsest suudad täisväärtusliku inimese kasvatad?
Oi ma sain pahaseks sinu vastuste peale.
See “klassiga suhtlemine, kehalises meeskonnatöö blabla” on arvestatavale osale lastest tõesti sotsiaalne trauma, mitte mingi oskuste arendamine.
Sotsiaalsete oskuste arendamine koolis on umbes sama juhuslik, kui lapse tänavale hängima saatmine, et see keelt ja matemaatikat õpiks (kellegagi ta ikka juttu ajab ja keelt õpib, olgu see siis haritud inimene või ropu suuga Dima; poes vaatab hinnasiltidelt numbreid, või mõõdab silmadega möödujate ümbermõõtu, ikka parem kui mittemidagi).
Nii kaua, kuni koolides sotsiaalsed oskused arenevad (või hoopis saavad tugevalt pärsitud ebaterve õhkkonna tõttu) juhuslikult – nii nagu vedamisega juhtub, on koolist selles kontekstis rääkimine lausa kohatu.
Mul suva sinu pahakseks saamisest – aastate jooksul on tulnud neid õpilasi küll ja küll ette, kes “ei suuda tavakeskonnas kuidagi kohaneda” ja “kes on nii erilised lapsed, et nad lihtsalt ei sulandu klassikeskkonda” – nendega on ALATi jeblamist. Koolil, juhtkonnal, õppekorraldamisel ja tead – imelikul kombel on need erilised lapsed võimelised äärmisel juhul puudulike hinnetega lõpetama 9. klassi.
See on lagi, sest edasi nad ei suuda õppida/kohaneda/olla/teha jms.
Nad jäävad vanemate kaela peale, sest nende emade meelest “nad olid müratundlikud ja kartsid õpetajaid”…
Minu gümnasistile ei meeldi praegune olukord üldse. Tegu on pisiga, kelle hinded on neljad-viied ja kodus õppis seni väga vähe.
Tema ütleb, et üliraske on üksi õppida neid aineid, mis teda absoluutselt ei huvita, näiteks geograafiat…Hea meelega teeb ära näiteks matemaatika.
Arvan, et ta ei ole ainukse selle probleemiga, et need ained, mis ei huvita jäävad kuskile tahaplaanile lohisema.
Vau. Minul on küll pigem selline kogemus, et kahelised on need kõige suuremad kisakõrid ja need teised on praegu rõõmsad, et kodus saab sama asja kiiremini tehtud, kui koolis, kus pool tunnist kulub õpetajal sellele, et kõige suuremaid kisakõrisid ja killurebijaid vaigistada.
Mu lapsele (8. kl) meeldib praegune seis väga. Teed oma asjad ära ja oled vaba.
meil ka ühele lapsele väga sobiks, loodan väga, et mõni (era)kool võtaks selle osalise distantsõppe idee ja teeks ära. Eelmisele, kes ütles, et ta õpetajana sellist tööd ei sooviks, vast on ka neid õpetajaid, kes sooviks, sest tegelikult on koolis palju lapsi, kes oleks osalisel distantsõppel lihtsalt oma eluga palju enam rahul. Lapse sõnul läheb koolis palju aega kaduma, kas siis mingite korralekutsumiste peale, või siis oled juba ammu aru saanud, aga pead ikka uuesti kuulama, kuidas teistele seletatakse. Sotsiaalsed oskused – neid ju kooli eriti teadlikult ei arendata (kui, siis ehk esinemisoskust), lihtsalt loodetakse, et kui sa selles kambas kohustuslikus korras oled, siis küll sul need sotsiaalsed oskused peavad tekkima, tegelikult aga on sageli hoopis sotsiaalne ülekoormus (liiga palju häirivaid inimesi/olukordi). Üksi toimetades ta kuidagi suudab rohkem mõelda teema peale, et kas ikka sain aru või ei.
Hmm… mis sinu meelest tundides toimub? Kõik see on ju sotsiaalsete oskuste arendamine – garderoob, korrapidamine, klassiga suhtlemine, teistega asjade jagamine, kehalises meeskonnatöö tegemine, käsitöös jms rühmatööde tegemine.
Tänapäevased lapsed on ikka erilised lumehelbekesed, sest nende vanemad on ees täpselt samasugused. Kuidas sa oma lapsest suudad täisväärtusliku inimese kasvatad?
Oi ma sain pahaseks sinu vastuste peale.
See “klassiga suhtlemine, kehalises meeskonnatöö blabla” on arvestatavale osale lastest tõesti sotsiaalne trauma, mitte mingi oskuste arendamine.
Sotsiaalsete oskuste arendamine koolis on umbes sama juhuslik, kui lapse tänavale hängima saatmine, et see keelt ja matemaatikat õpiks (kellegagi ta ikka juttu ajab ja keelt õpib, olgu see siis haritud inimene või ropu suuga Dima; poes vaatab hinnasiltidelt numbreid, või mõõdab silmadega möödujate ümbermõõtu, ikka parem kui mittemidagi).
Nii kaua, kuni koolides sotsiaalsed oskused arenevad (või hoopis saavad tugevalt pärsitud ebaterve õhkkonna tõttu) juhuslikult – nii nagu vedamisega juhtub, on koolist selles kontekstis rääkimine lausa kohatu.
Mul suva sinu pahakseks saamisest – aastate jooksul on tulnud neid õpilasi küll ja küll ette, kes “ei suuda tavakeskonnas kuidagi kohaneda” ja “kes on nii erilised lapsed, et nad lihtsalt ei sulandu klassikeskkonda” – nendega on ALATi jeblamist. Koolil, juhtkonnal, õppekorraldamisel ja tead – imelikul kombel on need erilised lapsed võimelised äärmisel juhul puudulike hinnetega lõpetama 9. klassi.
See on lagi, sest edasi nad ei suuda õppida/kohaneda/olla/teha jms.
Nad jäävad vanemate kaela peale, sest nende emade meelest “nad olid müratundlikud ja kartsid õpetajaid”…
Vaat kus juhus, mina tean isiklikult mitut medalisti, kel veel keskealisena tugevad ärevushäired ja kompleksid koolikiusamisest. Ei sobitunud noh. Käitumiselt muidu ontlikud, õpetajatel seega probleemi ei olnud (ja kui probleemi ei olnud, siis ei tegeletud ka).
Distantsõpe oleks tõenäoliselt andnud neile võimaluse jääda vaimselt tervemaks ja elada õnnelikuma elu.
Päris irooniline, et sinu tekstistiili ja suhtumisega inimene sotsiaalsete oskuste teemal sõna üldse võtab. Lausa kummastav.
meil ka ühele lapsele väga sobiks, loodan väga, et mõni (era)kool võtaks selle osalise distantsõppe idee ja teeks ära. Eelmisele, kes ütles, et ta õpetajana sellist tööd ei sooviks, vast on ka neid õpetajaid, kes sooviks, sest tegelikult on koolis palju lapsi, kes oleks osalisel distantsõppel lihtsalt oma eluga palju enam rahul. Lapse sõnul läheb koolis palju aega kaduma, kas siis mingite korralekutsumiste peale, või siis oled juba ammu aru saanud, aga pead ikka uuesti kuulama, kuidas teistele seletatakse. Sotsiaalsed oskused – neid ju kooli eriti teadlikult ei arendata (kui, siis ehk esinemisoskust), lihtsalt loodetakse, et kui sa selles kambas kohustuslikus korras oled, siis küll sul need sotsiaalsed oskused peavad tekkima, tegelikult aga on sageli hoopis sotsiaalne ülekoormus (liiga palju häirivaid inimesi/olukordi). Üksi toimetades ta kuidagi suudab rohkem mõelda teema peale, et kas ikka sain aru või ei.
Hmm… mis sinu meelest tundides toimub? Kõik see on ju sotsiaalsete oskuste arendamine – garderoob, korrapidamine, klassiga suhtlemine, teistega asjade jagamine, kehalises meeskonnatöö tegemine, käsitöös jms rühmatööde tegemine.
Tänapäevased lapsed on ikka erilised lumehelbekesed, sest nende vanemad on ees täpselt samasugused. Kuidas sa oma lapsest suudad täisväärtusliku inimese kasvatad?
Oi ma sain pahaseks sinu vastuste peale.
See “klassiga suhtlemine, kehalises meeskonnatöö blabla” on arvestatavale osale lastest tõesti sotsiaalne trauma, mitte mingi oskuste arendamine.
Sotsiaalsete oskuste arendamine koolis on umbes sama juhuslik, kui lapse tänavale hängima saatmine, et see keelt ja matemaatikat õpiks (kellegagi ta ikka juttu ajab ja keelt õpib, olgu see siis haritud inimene või ropu suuga Dima; poes vaatab hinnasiltidelt numbreid, või mõõdab silmadega möödujate ümbermõõtu, ikka parem kui mittemidagi).
Nii kaua, kuni koolides sotsiaalsed oskused arenevad (või hoopis saavad tugevalt pärsitud ebaterve õhkkonna tõttu) juhuslikult – nii nagu vedamisega juhtub, on koolist selles kontekstis rääkimine lausa kohatu.
Mul suva sinu pahakseks saamisest – aastate jooksul on tulnud neid õpilasi küll ja küll ette, kes “ei suuda tavakeskonnas kuidagi kohaneda” ja “kes on nii erilised lapsed, et nad lihtsalt ei sulandu klassikeskkonda” – nendega on ALATi jeblamist. Koolil, juhtkonnal, õppekorraldamisel ja tead – imelikul kombel on need erilised lapsed võimelised äärmisel juhul puudulike hinnetega lõpetama 9. klassi.
See on lagi, sest edasi nad ei suuda õppida/kohaneda/olla/teha jms.
Nad jäävad vanemate kaela peale, sest nende emade meelest “nad olid müratundlikud ja kartsid õpetajaid”…
Vaat kus juhus, mina tean isiklikult mitut medalisti, kel veel keskealisena tugevad ärevushäired ja kompleksid koolikiusamisest. Ei sobitunud noh. Käitumiselt muidu ontlikud, õpetajatel seega probleemi ei olnud (ja kui probleemi ei olnud, siis ei tegeletud ka).
Distantsõpe oleks tõenäoliselt andnud neile võimaluse jääda vaimselt tervemaks ja elada õnnelikuma elu.
Päris irooniline, et sinu tekstistiili ja suhtumisega inimene sotsiaalsete oskuste teemal sõna üldse võtab. Lausa kummastav.
Sa räägid ammustest aegadest, mina räägin tänapäeva koolielust. Ei poolda distantsõpet ja loodan, et seda lollust läbi ei viida (vähemalt mitte tasuta haridussüsteemis).
Lumehelbekesi sajab igapäevaselt juurde, tegelikkuses on fakt aga selles, et lapse intelligentsus kahaneb sekunditega, kui jääb koolist eemale – sa ikka tead, et intelligentsuse esmane tunnus on kohanemisvõime oludega (sh uute oludega).
Minu gümnasistile ei meeldi praegune olukord üldse. Tegu on pisiga, kelle hinded on neljad-viied ja kodus õppis seni väga vähe.
Tema ütleb, et üliraske on üksi õppida neid aineid, mis teda absoluutselt ei huvita, näiteks geograafiat…Hea meelega teeb ära näiteks matemaatika.
Arvan, et ta ei ole ainukse selle probleemiga, et need ained, mis ei huvita jäävad kuskile tahaplaanile lohisema.
Siis ongi hea kogemus. Tuli välja, et poisil puudub iseseisva õppimise ja pingutamise kogemus. Muidu oleks see selgunud alles ülikoolis(t välja langedes)
Kaugõppekooli loomine on hea mõte, aga sellel võiksid olla harva ka mingid kontakttunnid, vähemalt kord perioodi jooksul. Seal tuleks sooritada kõige tähtsamad testid, et keegi teine neid õpilase eest ära teha ei saaks. Lisaks on kodus võimatu teha osa oskusainetest, nt kehalise puhul pallimängud.
Jaa, distantseerume! Distantsõpe, distantstöö, distantsarmastus, distantspulmad, distantsperekond, distantsviljastamine, distantslapsed, distantssurm, distantsmatused…
