Teema: Dok.film antidepressantidest

Aitäh, oli kasulik vaatamine. Kuna oli eetris eile, siis tänase seisuga veel 6 päeva järelvaadatav: https://etv2.err.ee/1032370/tableti-sunge-pool
Olemas ka Youtubes, seal küll ilma eestikeelsete subtiitriteta (on olemas tšehhikeelsed): https://www.youtube.com/watch?v=qt7o2dcL9mk
Sellest, et AD-del tapvaid kõrvalmõjusid võib esineda, olin ma lugenud juba ammu, aga selles filmis tuuakse kõik eriti hästi esile. Ühtlasi tulevad taaskord lausa valusalt ilmsiks kapitalistliku maailma kahepalgelisus ja (keskmise perekoolika jaoks hoomamatu suurusega) rahasummad, mis ravimiäris liiguvad. Kui ostad näiteks autosalongist uue auto (sest müügikonsultant soovitas ja tootja tundus ka igati soliidne olevat) ja sellega kohe varsti midagi juhtub – nt. puruneb midagi roolimehhanismis, ühtäkki märkad, et rattad enam ei reageeri rooli pööramisele ja kaldud vastasuunda otse laupkokkupõrkesse vastutuleva autoga, nii et laibad taga. OK, ise jääd ellu, kuid kes pärast vastutab? Eeldades, et keegi polnud just kuritahtlikku sabotaaži auto kallal toime pannud, siis on tegemist tootja praagiga ja autotootja ka vastutab, mis siis et oli sinu auto ja ise istusid avarii hetkel juhikohal. Neid kümnete tuhandete autode tagasikutsumisi mingi hoopis tühisema vea tõttu nähtud küll ja veel.
Aga kui ostad apteegist karbi antidepressante (sest arst soovitas ja ravimitootja ka teada-tuntud) ja siis sa ise n.ö. juhitavuse kaotad, teed midagi sellist mida muidu poleks iialgi teinud – nt. tapad kellegi ära – kes siis vastutab? See filmis selgubki. Ei, ravimifirma ei vastuta. Arst ka ei vastuta. Ise lähed pikaks ajaks vanglasse vaatamata sellele, et hiljem ravimi nuritoime tõttu tehtud tegu isegi mitte ei mäleta.

Vaatasin ka ja täpselt samad mõtted on mul ammu olnud ja ad-sid ma ei puutu. Ühe tervisehäire tõttu ei tohigi. Sellest ei olegi nagu räägitud, et kuidas need soolestikule, seedimisele mõjuvad. Mina olen tundnud. Kunagi kui võtsin, jätsin arved maksmata, sest nii poogen oli lihtsalt kõigest ebameeldivast ja igavast tegevusest. Ma kardan kõrgust, aga sel ajal tekkisid sellised mõtted, et teeks midagi pöörast ja lolluseid, et elu lahe oleks, hüppaks näiteks kuskilt kaljult peakat merre või sarnast. See ei ole mina, kes selliseid asju teeb. Olen tegelikult väga kohusetundlik, tugeva enesekontrolliga ja pole riskija tüüpi. Suutsin end taltsutada, aga oli enda pärast hirm, et just nagu vaatasin ka kõrvalt ennast, kes nägi vaeva enese taltsutamisega. Vastik ja ebareaalne olek. Ühed siis tekitasid ebareaalset ja talumatut eufooriat, teised tegid füüsilise oleku väga jubedaks, mida oli ka võimatu taluda , enesetapumõtte kõrval ka suur soov aeg tagasi keerata, et ei oleks tabletti võtnudki või ,et saaks välja selle prahi enda seest kähku.
Saade oleks võinud pikem olla ja natuke häiris see, et jutt oli lastele mitte andmisest, aga on ka täiskasvanuid, kes ei talu sellist keemiat.