Kui ma sain teada, et perelisa on võimalik vaid doonori abil, olin suht puuga löödud ja mõtlesin, et miks just sellisesse mehesse armuma pidin. Ümbruses oli ikka lõõbitud nende kallal, kes lapsi ei saa või kel puuetega lapsed, et loodus teeb oma valiku ja nõrgad ei peagi lapsi saama. Aeg läks ja leppisin vaikselt selle mõttega (kui uudisest teada sain, ei olnud veel ka plaan perelisa saada). Aeg-ajalt olin ikka pisarais ja lootsin päevade hilinedes, et äkki siiski juhtub mingi ime. Ühel hetkel aga jõudsin arusaamale, et samahästi võinuks mina olla viljatu – siis peaks meespool leppima, et tuleb doonorit kasutada kui on soov ühise lapse arengu juures olla ja rasedust kogeda. Elu kahjuks on kohati karm. Õnneks on teaduse abil võimalik ka neil rasedust kogeda, kel looduse poolt paarina see võimalik pole. Praeguseks oleme teise lapse ootel ja meeletu rõõm on näha, kuidas mees lapsega tegeleb ja järgmise ootusele kaasa elab:)
Isiklikust kogemusest aga veel. Erinevates kliinikutes võivad olla erinevad doonorid, kelle vahel valida saab. Ka sperma ning protseduuride hinnad on erinevad. Mõningaid piiranguid võib seada ka veregrupp. Lisaks, kui on soov mitu last saada, soovitan uurida, mitu last doonori abil juba saadud on – kui neid on piirarvu ligi, soovitan mõne teise doonori valida kui on soov, et lastel geneetiliselt samad vanemad on. Samas on küsitav, kas jõuate enne järgmise lapseni kui piirarv täis saab (arst oskab ehk rohkem rääkida). Lisaks on tänapäeval nii palju kärgperesid, et isegi nn tavaperes ei pruugi lapsed geneetiliselt samasid vanemaid omada.