Jagan ka oma lugu, ega täpselt ei tea isegi miks …
Meil on olemas üks terve laps, kes tuli täiesti loomulikult, st ilma abita. Ka tookord võttis see aega ligi 2 aastat aga kuna olime noored (alla 30-sed), siis ju algselt ikkagi muudkui öeldi, et aega on ja proovige veel, stressake vähem jne jne. Mulle tehti küll hüsteroskoopia aga see kinnitas tegelikult, et läbitavus on hea ja kõik on ok.
Nüüd on saamas pea 3 aastat täis perioodist, kuhu on mahtunud 4 stiumlatsiooni, 2 siirdamist, 1 peetumine.
Ja mis edasi?
jah, alati on ju võimalus proovida muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti, ka vanus seda hetkel veel lubab …
pean tunnistama, et see kui arst mulle esimest korda seda doonormunaraku teemat rääkima hakkas, tahtsin karjudes nutta ja öelda, et eiii, ma proovin ikka veel, sest nii oluline on, et oleks ikkagi MINU geenid.
kõik stimulatsioonid on olnud selles osas ühesugused, et neid rakke lihtsalt tekib ülivähe või ei teki üldse … ja need üksikud mis on olnud, ilmselgelt pole elujõulised.
keda ma siis petan selle lootusega?
millised on minu valikud?
a) meil on kodus imeline laps, temast piisab ja loobume rohkem üritamast
b) proovime veel stimuleerida, äkki kunagi ilmutab veel mõni rakk ennast? kas ta on ka elujõuline? mida see lõputu stimuleerimine teeb minu mõistuse ja kehaga?
c) munasarjade aktivatsioon? uus asi, mida eestis veel tehtud ei olegi … kas see tooks tulemuse? arsti sõnul kuluks veel ligi aasta, st opp ise, ravi ja uued stimulatsioonid kõik see võtab aega ja ega tulemuse garantiid pole neis asjus iial
d) doonormunarakude kasutamine
peale 4. stimulatsiooni, kui sain teada, et hoolimata maksimum annustest ravimitel, eelnevast opist ja raviperioodist, ei ole mitte ühtegi rakku end ilmutanud, siis see oli tegelikult kord, mil ma olen vist kõige vähem nutnud. ma ei ütle, et ma oleks nüüd loobunud, pigem on tekkinud mingi uus jõud, mis lubab mul mõista doonormunaraku teemat hoopis teises valguses.
Muidugi piinavad ka mind kõik need samad küsimused, mis ilmselgelt ka kõiki teisi, kes selle teemaga silmitsi seisavad aga mina näen, et meil on 2 valikut, kas loobuda kõigest või kasutada doonormunarakke.
jättes kõrvale selle, et kui palju kuluks veel aega ja raha ja vaimset tervist uutele katsetele, ei saa mina mööda vaadata sellest, et mul lihtsalt pole neid elujõulisi rakke millega siin edasi katsetada.
see otsus ei ole kellegi jaoks lihtne, see on otsus millega me elame kogu oma ülejäänud elu!
nii, et meie alustame nüüd uuel rajal, doonormunarakkudega! mulle andab jõu ja kindlusetunde sel teel minu abikaasa, kes on unistuste isa igale lapsele ja kuna ka doonormunarakkude kasutamisel, saab lapse geneetikal olema nö 3 osapoolt (isa, doonor ja mina), st ikkagi ka minu osa on olemas, kuigi väiksem, siis need laps(ed) on MEIE!
Ka meie olemasolev ühine laps ei ole tegelikult ei minu ega mehega kuigi sarnane, ometi on ainult meie kahe geenid; siit järeldus et see välimuse teema on ikkagi nö enda peas kinni, et laps peaks olema minu moodi.
Pai teile kõigile, kes te seda rada sammute!
