Esileht Rasestumine ja lapse ootamine Doonormunaraku kasutamine 2019

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 108 )

Teema: Doonormunaraku kasutamine 2019

Postitas:
Kägu

Tere kõigile.
Proovin alustada uut teemat ja arutada (loe: jõudu koguda), kes doonorraku teemaga peavad silmitsi seisma.
Endast: olen läbinud 3 IVFi ringi. Esimesel korral saadi 1 rakk, mis ei pesastunud. Järgnevatel punktsioonidel null seis. Arst kohe alguses ütles: kui saame 1 raku on hästi, kui saame 2 on suurepärane ja kui 3 on ime. Põhjust , miks nii on, täpselt ei teata. Oli vahepeal mmunajuhade põletik (need eemaldati) – kas sellest. Arst ütleb, et võib see mõjutada, aga samas võib ka mitte. Tegelikult vahet ju pole, mis see mõjutas. Nüüd on asi nii kaugel, et tuleb doonorrakuga proovida. Vestlusel käidud, nimekiri saadud (doonorite valikust). Nüüd nõustaja juurde ja oma 3 valikut vaja doonoritest teha ja vaadata mis saab.
Esmalt kui teada sain, et muud varianti pole kui doonorrakk, oli ikka emotsoinaalne kriis. Eks see kestab siiani. Mõtled kõikvõimalikke asju- polegi päris minu laps, äkki tuleb võõra näoga laps (hoopis erinev minust) jne. Aga see vist normaalne, või pole? Proovin tugev olla, aga nõrkuse hetki on ikka suht palju. Elukaaslasel ka raske. Ta ei oska mind toetada kuidagi, vahel tunnen et ta üldse ei adu mis ma läbi elan (ehk samas ei mõistagi, tema ju pole päris samas olukorras).
Kuidas teil mees toetab? Kuidas enda mõttemaailma korda seate?

Igatahes loodan parimat!
Ann

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 26 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tere kõigile.

Proovin alustada uut teemat ja arutada (loe: jõudu koguda), kes doonorraku teemaga peavad silmitsi seisma.

Endast: olen läbinud 3 IVFi ringi. Esimesel korral saadi 1 rakk, mis ei pesastunud. Järgnevatel punktsioonidel null seis. Arst kohe alguses ütles: kui saame 1 raku on hästi, kui saame 2 on suurepärane ja kui 3 on ime. Põhjust , miks nii on, täpselt ei teata. Oli vahepeal mmunajuhade põletik (need eemaldati) – kas sellest. Arst ütleb, et võib see mõjutada, aga samas võib ka mitte. Tegelikult vahet ju pole, mis see mõjutas. Nüüd on asi nii kaugel, et tuleb doonorrakuga proovida. Vestlusel käidud, nimekiri saadud (doonorite valikust). Nüüd nõustaja juurde ja oma 3 valikut vaja doonoritest teha ja vaadata mis saab.

Esmalt kui teada sain, et muud varianti pole kui doonorrakk, oli ikka emotsoinaalne kriis. Eks see kestab siiani. Mõtled kõikvõimalikke asju- polegi päris minu laps, äkki tuleb võõra näoga laps (hoopis erinev minust) jne. Aga see vist normaalne, või pole? Proovin tugev olla, aga nõrkuse hetki on ikka suht palju. Elukaaslasel ka raske. Ta ei oska mind toetada kuidagi, vahel tunnen et ta üldse ei adu mis ma läbi elan (ehk samas ei mõistagi, tema ju pole päris samas olukorras).

Kuidas teil mees toetab? Kuidas enda mõttemaailma korda seate?

Igatahes loodan parimat!

Ann

Minul doonormunarakuga 30-s nädal. Kuna kannan rasedust ise kogu selle rõõmude ja muredega, siis ütlen ausalt, et ei ole muretsenud selle pärast, et rakk pole minu oma. Mina neid kannan ja kasvatan ja praegu küll ei tunne erinevust rasedusest, mis oli mul aastaid tagasi loomulikul teel saadud. Mees on ka muidugi väga toetav, iga päev räägib nendega, käib arsti juures kaasas jne. See, et laps võiks tulla väga erinev, kindlasti väike risk on, aga ega seda enne teada saa, kui ilmakodanikud kohal. Samas isaga peaks midagi ühist ikka olema. Ka minu eelmine laps, kes loomulikul teel saadud, oli täielik isa koopia ja minust ei midagi. Ja eks kliinik otsib doonorite seast võimalikult sarnaste näojoontega doonorit, selleks ju omad pildid kliinikumi saadadki.
Soovin Sulle igaljuhul edu ja jõudu ja arvan, et kui tunned seda elu enda sees, kaovad ka mured ja hirmud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Võibolla on kergem mõne lähedase sugulase munarakkudega?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tere kõigile.

Proovin alustada uut teemat ja arutada (loe: jõudu koguda), kes doonorraku teemaga peavad silmitsi seisma.

Endast: olen läbinud 3 IVFi ringi. Esimesel korral saadi 1 rakk, mis ei pesastunud. Järgnevatel punktsioonidel null seis. Arst kohe alguses ütles: kui saame 1 raku on hästi, kui saame 2 on suurepärane ja kui 3 on ime. Põhjust , miks nii on, täpselt ei teata. Oli vahepeal mmunajuhade põletik (need eemaldati) – kas sellest. Arst ütleb, et võib see mõjutada, aga samas võib ka mitte. Tegelikult vahet ju pole, mis see mõjutas. Nüüd on asi nii kaugel, et tuleb doonorrakuga proovida. Vestlusel käidud, nimekiri saadud (doonorite valikust). Nüüd nõustaja juurde ja oma 3 valikut vaja doonoritest teha ja vaadata mis saab.

Esmalt kui teada sain, et muud varianti pole kui doonorrakk, oli ikka emotsoinaalne kriis. Eks see kestab siiani. Mõtled kõikvõimalikke asju- polegi päris minu laps, äkki tuleb võõra näoga laps (hoopis erinev minust) jne. Aga see vist normaalne, või pole? Proovin tugev olla, aga nõrkuse hetki on ikka suht palju. Elukaaslasel ka raske. Ta ei oska mind toetada kuidagi, vahel tunnen et ta üldse ei adu mis ma läbi elan (ehk samas ei mõistagi, tema ju pole päris samas olukorras).

Kuidas teil mees toetab? Kuidas enda mõttemaailma korda seate?

Igatahes loodan parimat!

Ann

Minul doonormunarakuga 30-s nädal. Kuna kannan rasedust ise kogu selle rõõmude ja muredega, siis ütlen ausalt, et ei ole muretsenud selle pärast, et rakk pole minu oma. Mina neid kannan ja kasvatan ja praegu küll ei tunne erinevust rasedusest, mis oli mul aastaid tagasi loomulikul teel saadud. Mees on ka muidugi väga toetav, iga päev räägib nendega, käib arsti juures kaasas jne. See, et laps võiks tulla väga erinev, kindlasti väike risk on, aga ega seda enne teada saa, kui ilmakodanikud kohal. Samas isaga peaks midagi ühist ikka olema. Ka minu eelmine laps, kes loomulikul teel saadud, oli täielik isa koopia ja minust ei midagi. Ja eks kliinik otsib doonorite seast võimalikult sarnaste näojoontega doonorit, selleks ju omad pildid kliinikumi saadadki.

Soovin Sulle igaljuhul edu ja jõudu ja arvan, et kui tunned seda elu enda sees, kaovad ka mured ja hirmud.

Aitäh 😉 Minul küll pilte ei palutud. Pean ise valima juuste, silma värvi, pikkuse, kehakaalu jms järgi. Kus kliinikus tegutsete?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 26 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Võibolla on kergem mõne lähedase sugulase munarakkudega?

Arvan, et anonüümsega lihtsam. Eks see kõik vajab lihtsalt kohanemist.:)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 26 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mida on teile soovitatud kas külmast osta rakke või pigem värskeid rakke?

Ann

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 26 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

mul võibolla vaja ka sama teekond ette võtta. minul ei ole oluline, et laps minuga ühesugune oleks. pigem on oluline mingi huvide (näiteks kunstikalduvus või sportlikkus jne) ja iseloomude sobivus. küll aga ei suuda ma seda selgeks mõelda, kuidas lapsele juuri anda. tema vanaema ei ole ju tema vanaema ja sugulased ei ole tema veri (no vähemalt minu omad mitte). saladuses ei tahaks ka sellist asja hoida, tahaks ikka kõigi vastu aus olla. kas mu ema üldse hoiaks teda, kui see minu laps (geneetiliselt) pole? mul oleks sugulase munarakkudega väga ok, aga mul pole sobivas vanuses sugulasi võtta, kellega üldse rääkidagi (on kas liiga vanad või liiga noored).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tere kõigile.

Proovin alustada uut teemat ja arutada (loe: jõudu koguda), kes doonorraku teemaga peavad silmitsi seisma.

Endast: olen läbinud 3 IVFi ringi. Esimesel korral saadi 1 rakk, mis ei pesastunud. Järgnevatel punktsioonidel null seis. Arst kohe alguses ütles: kui saame 1 raku on hästi, kui saame 2 on suurepärane ja kui 3 on ime. Põhjust , miks nii on, täpselt ei teata. Oli vahepeal mmunajuhade põletik (need eemaldati) – kas sellest. Arst ütleb, et võib see mõjutada, aga samas võib ka mitte. Tegelikult vahet ju pole, mis see mõjutas. Nüüd on asi nii kaugel, et tuleb doonorrakuga proovida. Vestlusel käidud, nimekiri saadud (doonorite valikust). Nüüd nõustaja juurde ja oma 3 valikut vaja doonoritest teha ja vaadata mis saab.

Esmalt kui teada sain, et muud varianti pole kui doonorrakk, oli ikka emotsoinaalne kriis. Eks see kestab siiani. Mõtled kõikvõimalikke asju- polegi päris minu laps, äkki tuleb võõra näoga laps (hoopis erinev minust) jne. Aga see vist normaalne, või pole? Proovin tugev olla, aga nõrkuse hetki on ikka suht palju. Elukaaslasel ka raske. Ta ei oska mind toetada kuidagi, vahel tunnen et ta üldse ei adu mis ma läbi elan (ehk samas ei mõistagi, tema ju pole päris samas olukorras).

Kuidas teil mees toetab? Kuidas enda mõttemaailma korda seate?

Igatahes loodan parimat!

Ann

Minul doonormunarakuga 30-s nädal. Kuna kannan rasedust ise kogu selle rõõmude ja muredega, siis ütlen ausalt, et ei ole muretsenud selle pärast, et rakk pole minu oma. Mina neid kannan ja kasvatan ja praegu küll ei tunne erinevust rasedusest, mis oli mul aastaid tagasi loomulikul teel saadud. Mees on ka muidugi väga toetav, iga päev räägib nendega, käib arsti juures kaasas jne. See, et laps võiks tulla väga erinev, kindlasti väike risk on, aga ega seda enne teada saa, kui ilmakodanikud kohal. Samas isaga peaks midagi ühist ikka olema. Ka minu eelmine laps, kes loomulikul teel saadud, oli täielik isa koopia ja minust ei midagi. Ja eks kliinik otsib doonorite seast võimalikult sarnaste näojoontega doonorit, selleks ju omad pildid kliinikumi saadadki.

Soovin Sulle igaljuhul edu ja jõudu ja arvan, et kui tunned seda elu enda sees, kaovad ka mured ja hirmud.

Oh mind ebaviisakat õnne ei soovinudki! Olen oma küsimuste ja uurimistega nii ametis.

Igatahes palju õnne ja ilusaid hetki sel kaunil teel ! 😍

Ann

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 26 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

mul võibolla vaja ka sama teekond ette võtta. minul ei ole oluline, et laps minuga ühesugune oleks. pigem on oluline mingi huvide (näiteks kunstikalduvus või sportlikkus jne) ja iseloomude sobivus. küll aga ei suuda ma seda selgeks mõelda, kuidas lapsele juuri anda. tema vanaema ei ole ju tema vanaema ja sugulased ei ole tema veri (no vähemalt minu omad mitte). saladuses ei tahaks ka sellist asja hoida, tahaks ikka kõigi vastu aus olla. kas mu ema üldse hoiaks teda, kui see minu laps (geneetiliselt) pole? mul oleks sugulase munarakkudega väga ok, aga mul pole sobivas vanuses sugulasi võtta, kellega üldse rääkidagi (on kas liiga vanad või liiga noored).

Mina isiklikult seda ei mõtle, et kas ema tunneb temaga sidet. Minu ema juba nii ammu ootab vanaemaks saamist ja ta teab mu murest. Alguses ikka mõtlevad ka vanemad sellele, et geenid pole nende omad. Aga arvan, et parem kui mitte midagi, st üldse mitte lapselapsi saada. Harjumise asi pigem. Varsti ei tule enam keegi selle pealegi, et lapsel hoopis teised geenid.

Minu tuttavate pered on võtnud ka lastekodust lapsi ja vanavanemad hoiavad neid kui omasid. Imeline on seda vaadata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 26 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

mul võibolla vaja ka sama teekond ette võtta. minul ei ole oluline, et laps minuga ühesugune oleks. pigem on oluline mingi huvide (näiteks kunstikalduvus või sportlikkus jne) ja iseloomude sobivus. küll aga ei suuda ma seda selgeks mõelda, kuidas lapsele juuri anda. tema vanaema ei ole ju tema vanaema ja sugulased ei ole tema veri (no vähemalt minu omad mitte). saladuses ei tahaks ka sellist asja hoida, tahaks ikka kõigi vastu aus olla. kas mu ema üldse hoiaks teda, kui see minu laps (geneetiliselt) pole? mul oleks sugulase munarakkudega väga ok, aga mul pole sobivas vanuses sugulasi võtta, kellega üldse rääkidagi (on kas liiga vanad või liiga noored).

Mina isiklikult seda ei mõtle, et kas ema tunneb temaga sidet. Minu ema juba nii ammu ootab vanaemaks saamist ja ta teab mu murest. Alguses ikka mõtlevad ka vanemad sellele, et geenid pole nende omad. Aga arvan, et parem kui mitte midagi, st üldse mitte lapselapsi saada. Harjumise asi pigem. Varsti ei tule enam keegi selle pealegi, et lapsel hoopis teised geenid.

Minu tuttavate pered on võtnud ka lastekodust lapsi ja vanavanemad hoiavad neid kui omasid. Imeline on seda vaadata.

Ann

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 26 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mida on teile soovitatud kas külmast osta rakke või pigem värskeid rakke?

Ann

Ei ole otseselt kumbagi soovitatud. Rasestumise tõenäosus on neil ka sama. See rohkem sinu enda valik.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mida on teile soovitatud kas külmast osta rakke või pigem värskeid rakke?

Ann

Ei ole otseselt kumbagi soovitatud. Rasestumise tõenäosus on neil ka sama. See rohkem sinu enda valik.

Värskeid saaksin max 10 (sõltub muidugi palju doonrilt rakke saadakse), külmast maksaks 400e 1 tk (soovitatakse võtta 5tk). Põhimõtteliselt saaks värskeid rakke ehk rohkem sama raha eest,muidugi kui doonoril ikka rakke tekib nagu eeldatakse. Samas värsketega läheb ka kauem (doonori tsükli ja ettevalmistuse aeg), külmaga saab kohe alustada kui enda tsükkel hakkab.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 26 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tere kõigile.

Proovin alustada uut teemat ja arutada (loe: jõudu koguda), kes doonorraku teemaga peavad silmitsi seisma.

Endast: olen läbinud 3 IVFi ringi. Esimesel korral saadi 1 rakk, mis ei pesastunud. Järgnevatel punktsioonidel null seis. Arst kohe alguses ütles: kui saame 1 raku on hästi, kui saame 2 on suurepärane ja kui 3 on ime. Põhjust , miks nii on, täpselt ei teata. Oli vahepeal mmunajuhade põletik (need eemaldati) – kas sellest. Arst ütleb, et võib see mõjutada, aga samas võib ka mitte. Tegelikult vahet ju pole, mis see mõjutas. Nüüd on asi nii kaugel, et tuleb doonorrakuga proovida. Vestlusel käidud, nimekiri saadud (doonorite valikust). Nüüd nõustaja juurde ja oma 3 valikut vaja doonoritest teha ja vaadata mis saab.

Esmalt kui teada sain, et muud varianti pole kui doonorrakk, oli ikka emotsoinaalne kriis. Eks see kestab siiani. Mõtled kõikvõimalikke asju- polegi päris minu laps, äkki tuleb võõra näoga laps (hoopis erinev minust) jne. Aga see vist normaalne, või pole? Proovin tugev olla, aga nõrkuse hetki on ikka suht palju. Elukaaslasel ka raske. Ta ei oska mind toetada kuidagi, vahel tunnen et ta üldse ei adu mis ma läbi elan (ehk samas ei mõistagi, tema ju pole päris samas olukorras).

Kuidas teil mees toetab? Kuidas enda mõttemaailma korda seate?

Igatahes loodan parimat!

Ann

Minul doonormunarakuga 30-s nädal. Kuna kannan rasedust ise kogu selle rõõmude ja muredega, siis ütlen ausalt, et ei ole muretsenud selle pärast, et rakk pole minu oma. Mina neid kannan ja kasvatan ja praegu küll ei tunne erinevust rasedusest, mis oli mul aastaid tagasi loomulikul teel saadud. Mees on ka muidugi väga toetav, iga päev räägib nendega, käib arsti juures kaasas jne. See, et laps võiks tulla väga erinev, kindlasti väike risk on, aga ega seda enne teada saa, kui ilmakodanikud kohal. Samas isaga peaks midagi ühist ikka olema. Ka minu eelmine laps, kes loomulikul teel saadud, oli täielik isa koopia ja minust ei midagi. Ja eks kliinik otsib doonorite seast võimalikult sarnaste näojoontega doonorit, selleks ju omad pildid kliinikumi saadadki.

Soovin Sulle igaljuhul edu ja jõudu ja arvan, et kui tunned seda elu enda sees, kaovad ka mured ja hirmud.

Aitäh 😉 Minul küll pilte ei palutud. Pean ise valima juuste, silma värvi, pikkuse, kehakaalu jms järgi. Kus kliinikus tegutsete?

Me tegime Riias Ava Clinikus. Kõigepealt saatsime omad kriteeriumid- juuste, silmade värv, haridus, huvid,eluviisid jne. Juurde pidin saatma enda pildid vanuses 20-30. Nende kriteeriumite ja sarnasuse järgi saadeti meile kandidaadid, kelle seast valisime siis doonori. Kokku saime 6 embrüot, 2 lasime panna ja 4 läksid külma

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tere kõigile.

Proovin alustada uut teemat ja arutada (loe: jõudu koguda), kes doonorraku teemaga peavad silmitsi seisma.

Endast: olen läbinud 3 IVFi ringi. Esimesel korral saadi 1 rakk, mis ei pesastunud. Järgnevatel punktsioonidel null seis. Arst kohe alguses ütles: kui saame 1 raku on hästi, kui saame 2 on suurepärane ja kui 3 on ime. Põhjust , miks nii on, täpselt ei teata. Oli vahepeal mmunajuhade põletik (need eemaldati) – kas sellest. Arst ütleb, et võib see mõjutada, aga samas võib ka mitte. Tegelikult vahet ju pole, mis see mõjutas. Nüüd on asi nii kaugel, et tuleb doonorrakuga proovida. Vestlusel käidud, nimekiri saadud (doonorite valikust). Nüüd nõustaja juurde ja oma 3 valikut vaja doonoritest teha ja vaadata mis saab.

Esmalt kui teada sain, et muud varianti pole kui doonorrakk, oli ikka emotsoinaalne kriis. Eks see kestab siiani. Mõtled kõikvõimalikke asju- polegi päris minu laps, äkki tuleb võõra näoga laps (hoopis erinev minust) jne. Aga see vist normaalne, või pole? Proovin tugev olla, aga nõrkuse hetki on ikka suht palju. Elukaaslasel ka raske. Ta ei oska mind toetada kuidagi, vahel tunnen et ta üldse ei adu mis ma läbi elan (ehk samas ei mõistagi, tema ju pole päris samas olukorras).

Kuidas teil mees toetab? Kuidas enda mõttemaailma korda seate?

Igatahes loodan parimat!

Ann

Minul doonormunarakuga 30-s nädal. Kuna kannan rasedust ise kogu selle rõõmude ja muredega, siis ütlen ausalt, et ei ole muretsenud selle pärast, et rakk pole minu oma. Mina neid kannan ja kasvatan ja praegu küll ei tunne erinevust rasedusest, mis oli mul aastaid tagasi loomulikul teel saadud. Mees on ka muidugi väga toetav, iga päev räägib nendega, käib arsti juures kaasas jne. See, et laps võiks tulla väga erinev, kindlasti väike risk on, aga ega seda enne teada saa, kui ilmakodanikud kohal. Samas isaga peaks midagi ühist ikka olema. Ka minu eelmine laps, kes loomulikul teel saadud, oli täielik isa koopia ja minust ei midagi. Ja eks kliinik otsib doonorite seast võimalikult sarnaste näojoontega doonorit, selleks ju omad pildid kliinikumi saadadki.

Soovin Sulle igaljuhul edu ja jõudu ja arvan, et kui tunned seda elu enda sees, kaovad ka mured ja hirmud.

Aitäh 😉 Minul küll pilte ei palutud. Pean ise valima juuste, silma värvi, pikkuse, kehakaalu jms järgi. Kus kliinikus tegutsete?

Me tegime Riias Ava Clinikus. Kõigepealt saatsime omad kriteeriumid- juuste, silmade värv, haridus, huvid,eluviisid jne. Juurde pidin saatma enda pildid vanuses 20-30. Nende kriteeriumite ja sarnasuse järgi saadeti meile kandidaadid, kelle seast valisime siis doonori. Kokku saime 6 embrüot, 2 lasime panna ja 4 läksid külma[/quote

Teil olid siis värsked rakud, nagu aru saan. Mitu rakku doonorilt saadi, kas teate? Kas võin ka summat küsida, mis see kõik maksma läks?

Ann

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 26 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Me tegime Riias Ava Clinikus. Kõigepealt saatsime omad kriteeriumid- juuste, silmade värv, haridus, huvid,eluviisid jne. Juurde pidin saatma enda pildid vanuses 20-30. Nende kriteeriumite ja sarnasuse järgi saadeti meile kandidaadid, kelle seast valisime siis doonori. Kokku saime 6 embrüot, 2 lasime panna ja 4 läksid külma[/quote

Teil olid siis värsked rakud, nagu aru saan. Mitu rakku doonorilt saadi, kas teate? Kas võin ka summat küsida, mis see kõik maksma läks?

Ann[/quote]

Jah värsked rakud olid. Kokku saadi 9 rakku millest 3-ndaks päevaks oli alles 6.
Esimene kirjavahetus toimus meil märtsis, aprillis käisime konsultatsioonil ja juuni lõpus toimus viljastamine. Kokku käisime Lätis 3 korda, esimene kord konsultatsioon, teist korda käis mees üksi spermat andmas ja kolmas kord toimus viöjastamine. Kõik kokku koos sõitude ja proovide ja ravimitega (osad ravimid tuli Lätist osta, kuna Eestis nrid apteegis saada ei ole), läks see maksma 8000 eurot (kasutasime ka babyclued) ja nüüd ootame kaksikuid tüdrukuid

Soovin Sulle palju jõudu ja jaksu ja edu!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Me tegime Riias Ava Clinikus. Kõigepealt saatsime omad kriteeriumid- juuste, silmade värv, haridus, huvid,eluviisid jne. Juurde pidin saatma enda pildid vanuses 20-30. Nende kriteeriumite ja sarnasuse järgi saadeti meile kandidaadid, kelle seast valisime siis doonori. Kokku saime 6 embrüot, 2 lasime panna ja 4 läksid külma[/quote

Teil olid siis värsked rakud, nagu aru saan. Mitu rakku doonorilt saadi, kas teate? Kas võin ka summat küsida, mis see kõik maksma läks?

Ann

Jah värsked rakud olid. Kokku saadi 9 rakku millest 3-ndaks päevaks oli alles 6.

Esimene kirjavahetus toimus meil märtsis, aprillis käisime konsultatsioonil ja juuni lõpus toimus viljastamine. Kokku käisime Lätis 3 korda, esimene kord konsultatsioon, teist korda käis mees üksi spermat andmas ja kolmas kord toimus viöjastamine. Kõik kokku koos sõitude ja proovide ja ravimitega (osad ravimid tuli Lätist osta, kuna Eestis nrid apteegis saada ei ole), läks see maksma 8000 eurot (kasutasime ka babyclued) ja nüüd ootame kaksikuid tüdrukuid

Soovin Sulle palju jõudu ja jaksu ja edu![/quote]

Nii, nii vahva! Positiivseid kogemusi on nii hea kuulata. Aitäh! Imeliste hetkede jätku!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 26 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu jaoks ei ole ka põrmugi oluline, et oleks minu või mehe nägu see laps. Parem ongi kui pole 🙂 Mu vanemad lapsed ei ole ka minu nägu. Kui ongi öeldud, et see laps küll sinu nägu pole, siis vastan no jumal tänatud! 🙂 ei ole mõtet põdeda. Doonorid on ka kenad inimesed.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sugulase rakku ei kasutaks. Veits veider on mõelda, et see on tegelikult tema rakust. Anonüümne on igati parem. No vähemalt minujaoks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu jaoks ei ole ka põrmugi oluline, et oleks minu või mehe nägu see laps. Parem ongi kui pole 🙂 Mu vanemad lapsed ei ole ka minu nägu. Kui ongi öeldud, et see laps küll sinu nägu pole, siis vastan no jumal tänatud! 🙂 ei ole mõtet põdeda. Doonorid on ka kenad inimesed.

Tegelikult arvan ise ka nii,aga no ikka suudad asju üle mõelda. Hea kui keegi maa peale tagasi toob. Aitäh 😍 Ann

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 26 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

mina kardan jälle selle pärast doonorrakku kasutada et kardan et äkki on laps pärast mõne tuttava nägu 😀
tean vähemalt nelja tuttavat kes on munarakudoonorid olnud ja kindlasti on ka neid kes sellest avalikult rääkinud pole.

Celly

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

mina kardan jälle selle pärast doonorrakku kasutada et kardan et äkki on laps pärast mõne tuttava nägu 😀

tean vähemalt nelja tuttavat kes on munarakudoonorid olnud ja kindlasti on ka neid kes sellest avalikult rääkinud pole.

Celly

Õnneks ma ei tunne ühtegi doonorit😃 . Ja loodan, et mees on domineerivam pool embrüos 😃. Tegelikult oleks kõige suurem soov see, et üldse kõik õnnestuks ja laps oleks terve. See on kõige olulisem!✊ Ann

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 26 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

olen nõus. terve ja päriselt olemasolev laps oleks suurim õnn.

Celly

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ära muretse, laps hakkab nii või teisiti sinuga sarnanema. Isegi kui näoplaan on täiesti teistsugune, siis miimika võtab ta üle sinult ja su mehelt eeldusel, et te last ikka ise kasvatate mitte ei kasuta 24/7 lapsehoidja teenust 🙂

Mul on laps beebina adopteeritud ja jummala minu moodi on kogu miimika, nagu peeglisse vaataks. Ma väga ei tahaks uskuda, et tänapäeval veel keegi teeb vahet, kas on ikka geneetiliselt oma lapselaps või on võõrast päritolu, eriti veel kui sa ise selle lapse sünnitanud oled.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tere kõigile.

Proovin alustada uut teemat ja arutada (loe: jõudu koguda), kes doonorraku teemaga peavad silmitsi seisma.

Endast: olen läbinud 3 IVFi ringi. Esimesel korral saadi 1 rakk, mis ei pesastunud. Järgnevatel punktsioonidel null seis. Arst kohe alguses ütles: kui saame 1 raku on hästi, kui saame 2 on suurepärane ja kui 3 on ime. Põhjust , miks nii on, täpselt ei teata. Oli vahepeal mmunajuhade põletik (need eemaldati) – kas sellest. Arst ütleb, et võib see mõjutada, aga samas võib ka mitte. Tegelikult vahet ju pole, mis see mõjutas. Nüüd on asi nii kaugel, et tuleb doonorrakuga proovida. Vestlusel käidud, nimekiri saadud (doonorite valikust). Nüüd nõustaja juurde ja oma 3 valikut vaja doonoritest teha ja vaadata mis saab.

Esmalt kui teada sain, et muud varianti pole kui doonorrakk, oli ikka emotsoinaalne kriis. Eks see kestab siiani. Mõtled kõikvõimalikke asju- polegi päris minu laps, äkki tuleb võõra näoga laps (hoopis erinev minust) jne. Aga see vist normaalne, või pole? Proovin tugev olla, aga nõrkuse hetki on ikka suht palju. Elukaaslasel ka raske. Ta ei oska mind toetada kuidagi, vahel tunnen et ta üldse ei adu mis ma läbi elan (ehk samas ei mõistagi, tema ju pole päris samas olukorras).

Kuidas teil mees toetab? Kuidas enda mõttemaailma korda seate?

Igatahes loodan parimat!

Ann

Kui tohib küsida, kus kliinikus tegutsete ja mis doonormunaraku kasutamine maksma läheb?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tegutsen Pelgus ja no 2000+ € maksumus. Mõtlesin vahepeal, et vahetan kliinikut, et äkki ikka õnnestub oma rakkudega. Aga samas, kui ikka rakke ei teki, no ega siis mujalgi vaevalt et hakkab tekkima.

Ann

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 26 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul pole ehk õigust selles teemas sõna võtta, sest me ei ole üks neist, kes on kasutanud/plaanib kasutada doonormunarakku. Aga ma tahaksin kõrvalseisjana avaldada lihtsalt arvamust, et praegusel ajal (tänu teaduse arengule ja geneetika arengule) arvatakse pisut nagu liiga palju sellest “geenivärgindusest”. Millegipärast ei peeta sugugi imelikuks seda, et kärgperedes ju alati üks lapsevanem ei ole geneetiliselt konkreetse lapse vanem. Eluaeg on olnud kasuisad/võõrasisad/kasuemad. Lapsendatakse täiesti võõraid lapsi. Tähendab, selles pole mitte midagi imelikku, kui üks lapsevanem polegi geneetiliselt lapse n-ö tõeline vanem. Mina pooldan jätkuvalt seda seisukohta, et lapse vanem on see, kes teda kasvatab, armastusega.

Lisaks, kui nt mees ja naine kasutavad doonorit, siis sellest ei pea teada saama terve suguvõsa. Kui nt lähisugulased teavad, et paaril on probleeme lapsesaamisega ja teevad IVFi jms, siis ega keegi ei sunni ju neile rääkima KÕIGEST, nt doonormunaraku kasutamisest. Kui doonoriga õnnestub, siis sugulastele-tuttavatele võib alati öelda, et näed, seekord saime IVFi abiga asjad käima. Samuti võib neile öelda hoopis, et jah, näete, oleme aastaid arstide vahet jooksnud ja proovisime IVFi, aga juhtus sedasi, et meil õnnestus endil kõigi nende kunstlike katsete kiuste (ehkki tegelikkus on nt doonormunaraku kasutamine). Selliseid asju ju juhtub ka tegelikult.

Tähendab, ei ole mitte ühegi teise inimese asi peale lapsevanemate endi (ja ka arstide, kelle juures nad käivad), mil moel laps on saadud ja kelle geenid on. Isegi nt vanavanematele mõeldes on minu arust täiesti eetiline nende eest varjata doonori kasutamist – kui vanavanemad on ammu igatsenud lapselast, siis tehke neile seda rõõmu ja öelge, et ongi nende oma. Laste välimust ei saa keegi garanteerida, ka oma lihane laps võib hoopis mõne kaugema sugulase nägu olla. Sama iseloomudega – kõik on õnneloos.

Seega julgustan teid, kes te kaalute doonori kasutamist. Ärge laske sellisel asjal ennast muretsema panna. Kui kasutate doonormunarakku ja ise raseduse kasnnate ja sünnitate – siis oletegi ise lapse vanem igas mõttes. Ja veelkord – ei pea sellest terve maailm teadma, hoidke see fakt iseenda teada ja võib ka hauda minna oma saladust hoides, midagi halba sellest ei juhtu. Ainus mõttekoht on, kas kunagi oma lapsele sellest rääkida.

Probleem võib tekkida sellisel juhul, kui nt naine jääb tundma, et laps pole nagu päriselt tema oma. Aga mina usun, et see on oma peas kinni. Kes tunneb tõsiselt, et tema jaoks on see probleem, peaks vist küll asja katki jätma. Kes aga suudab enda jaoks selle mitteprobleemiks mõelda saab pärast eluaeg oma last armastada.

Olge vaprad! Ja ärge kunagi mõelge liiga palju teiste inimeste reaktsioonide ja arvamuste peale. Tähtis on, mida te ise soovite ja tunnete. Kordan veelkord: minu arust pole teistel üldse vaja teada. Soovin edu!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Isegi nt vanavanematele mõeldes on minu arust täiesti eetiline nende eest varjata doonori kasutamist – kui vanavanemad on ammu igatsenud lapselast, siis tehke neile seda rõõmu ja öelge, et ongi nende oma.

Ohoh.
Vanavanematele eluaeg valetamine on kohe nii ok asi? Milliseid kummalisi inimesi on olemas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Isegi nt vanavanematele mõeldes on minu arust täiesti eetiline nende eest varjata doonori kasutamist – kui vanavanemad on ammu igatsenud lapselast, siis tehke neile seda rõõmu ja öelge, et ongi nende oma.

Ohoh.

Vanavanematele eluaeg valetamine on kohe nii ok asi? Milliseid kummalisi inimesi on olemas.

miks nad peavad teadma? see on lapsevanemate täiesti isiklik teema, mida ja kellele nad otsustavad rääkida. Mina sain ka lapse selliselt, mehega ütlesime vanematele, et teil ei ole hetkel muud vaja teada, kui seda, et see on meie laps. Minu vanemad ei uurinud mitte üht sõna, sest see ei olnud nende jaoks oluline. Last aga ootasid väga ja poputavad taevani, ilma teadmata detaile, kuidas mul õnnestus lõpuks rasedaks jääda ja laps saada. mida annab teistele täpsed detailid, kas mehe puhul kasutasime doonorit, minu puhul või mida iganes muu variant. eks kuskil miskit arvatakse ikka, aga siiski. laps on laps ja ta on meie pere liige ilma detailinfot teadmata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Isegi nt vanavanematele mõeldes on minu arust täiesti eetiline nende eest varjata doonori kasutamist – kui vanavanemad on ammu igatsenud lapselast, siis tehke neile seda rõõmu ja öelge, et ongi nende oma.

Ohoh.

Vanavanematele eluaeg valetamine on kohe nii ok asi? Milliseid kummalisi inimesi on olemas.

miks nad peavad teadma? see on lapsevanemate täiesti isiklik teema, mida ja kellele nad otsustavad rääkida. Mina sain ka lapse selliselt, mehega ütlesime vanematele, et teil ei ole hetkel muud vaja teada, kui seda, et see on meie laps. Minu vanemad ei uurinud mitte üht sõna, sest see ei olnud nende jaoks oluline. Last aga ootasid väga ja poputavad taevani, ilma teadmata detaile, kuidas mul õnnestus lõpuks rasedaks jääda ja laps saada. mida annab teistele täpsed detailid, kas mehe puhul kasutasime doonorit, minu puhul või mida iganes muu variant. eks kuskil miskit arvatakse ikka, aga siiski. laps on laps ja ta on meie pere liige ilma detailinfot teadmata.

Olgu. Ma küsiks siis nii, et kui see ei ole sinu laps, aga su ema ja isa arvavad, et on, kas see on siis eetiline? Iseasi, kui nad teavad/aimavad, aga ei huvita, siis küll. Aga eelmine kägu ütles, et on lausa eetiline neile valetada – kas sinu arust ka on see eetiline? Ma mõtlen, et näiteks kui vanaema jaoks on BIOLOOGILINE laps oluline, siis see on ju tema eetika ja tema tütar/poeg ei tohiks seda eirata. Näiteks on vanaema rikas ja tahab oma eluajal kinkida kogu oma varanduse lapselapsele, aga ta ei teeks seda juhul, kui see ei oleks tema lapselaps bioloogiliselt. Kas siis selle vanaema eetika on vähem oluline kui tema lapse eetika, kes talle valetanud on? Mis sa arvad sellest?
Ma ei räägi sinu vanematest, aga saad aru ju, et vanemaid on erinevaid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

vanavanemad vanavanemateks.
lapsel endal on kindlasti õigus teada kuidas ta saadi. palju lihtsam on seda juba väikesena selgitada eakohaselt ja lisada täpsustusi kui laps kasvab.
mina isiklikult oleks väga solvunud kui see tuleks välja umbes nii et täiskasvanuna küsin emalt millal temal menopaus algas ja ema ütleb näiteks et ‘kuule sa pole bioloogiliselt minu laps, see millal minul algas ei ütle tegelikult sulle midagi olulist’

ja seda et väikesed lapsed kõik välja räägivad mida nad kusagilt kuulnud on kujutavad ehk kõik ette.
Võiks natuke tabusid murda ja kui rääkida, siis rääkida ausalt ja otsekoheselt. Võõrastele niikuinii ei räägi, mina vähemalt, aga neile kellele räägin räägin nii palju kui ise suudan parasjagu aga see mida ütlen olgu kindlasti aus.

Celly

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 108 )


Esileht Rasestumine ja lapse ootamine Doonormunaraku kasutamine 2019