Esileht Rasestumine ja lapse ootamine Doonorsperma rakud

Näitan 22 postitust - vahemik 1 kuni 22 (kokku 22 )

Teema: Doonorsperma rakud

Postitas:
Waifi

Tere, kas keegi on kasutusele võtnud?
Olenemata, et ei leia kummalgi mingit viga?
IVF puhul jääb alati ainult 1, mis sobib siirdamisele ja seegi on küsitav?
Jään teie lugusid ootama.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks sa arvad, et just seemnerakk päästaks? Kas sperma kehva?
Kas sa teist kliinikut oled kaalunud?

Tere, kas keegi on kasutusele võtnud?

Olenemata, et ei leia kummalgi mingit viga?

IVF puhul jääb alati ainult 1, mis sobib siirdamisele ja seegi on küsitav?

Jään teie lugusid ootama.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Meie laps on eostatud doonorsperma abiga, aga minu abikaasa materjalist oleks olnud väga väike tõenäosus viljastuda. Proovisime muidugi, aga otsustasime doonoriga edasi minna, sest samuti saime esimestel IVF-i katsetel ainult ühe embrüo, rasedust ei tekkinud. Doonoriga õnnestus esimesel katsel. Kui on midagi, mis sind täpsemalt huvitab, siis küsi.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Waifi

Miks sa arvad, et just seemnerakk päästaks? Kas sperma kehva?

Kas sa teist kliinikut oled kaalunud?

Tere, kas keegi on kasutusele võtnud?

Olenemata, et ei leia kummalgi mingit viga?

IVF puhul jääb alati ainult 1, mis sobib siirdamisele ja seegi on küsitav?

Jään teie lugusid ootama.

Tere, ei sperma on hea. Meil kummalgi ei leita miskit. Pigem nagu omavahel ei klapi lihtsalt.
Ja kuna kaks ringi teinud ja ainult 1 ja mitte väga hea kvaliteediga jääb ellu, mida võimalik siirata, siis arst hakkas rääkima, et äkki peaks proovima speramdoonoriga. Aga ma ei tea, kas olen üldse selleks valmis? Ainuke asi, mida see teeks, saaks teada rohkem, kas need, mis teise spermaga viljastatud, kas need oleks tugevad, võib olla see annaks aimu kummas siiski viga.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meie laps on eostatud doonorsperma abiga, aga minu abikaasa materjalist oleks olnud väga väike tõenäosus viljastuda. Proovisime muidugi, aga otsustasime doonoriga edasi minna, sest samuti saime esimestel IVF-i katsetel ainult ühe embrüo, rasedust ei tekkinud. Doonoriga õnnestus esimesel katsel. Kui on midagi, mis sind täpsemalt huvitab, siis küsi.

Kuidas on lood selle emotsionaalse poolega? Kas oli ikka see tunne, et teie laps, just see pool? Ja kuidas valiku ka spermadoonorile toimus?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
LV

Tere, kas keegi on kasutusele võtnud?

Olenemata, et ei leia kummalgi mingit viga?

IVF puhul jääb alati ainult 1, mis sobib siirdamisele ja seegi on küsitav?

Jään teie lugusid ootama.

Mis mehe tunded sellega seoses on? Meil on kaalumisel munarakudoonorlus, aga spermadoonorluse on mees välistanud just emotsionaalsetele põhjustel.

0
-2
Please wait...

Postitas:
Waifi

Tere, kas keegi on kasutusele võtnud?

Olenemata, et ei leia kummalgi mingit viga?

IVF puhul jääb alati ainult 1, mis sobib siirdamisele ja seegi on küsitav?

Jään teie lugusid ootama.

Mis mehe tunded sellega seoses on? Meil on kaalumisel munarakudoonorlus, aga spermadoonorluse on mees välistanud just emotsionaalsetele põhjustel.

Tal natuke on segased need tunded, aga välistanud pole. Ja kuna meie puhul oleks see samm alguses kergem ja õigem, et tuvastada ka vigu. Ma arvan, et meest, mingi hetk see hakkab häirima, ta öelnud, et kui näiteks oleks kui sünniks tüdruk oleks tal kergem, poisi puhul natuke raskem.Tüdruk äkki oleks rohkem minu koopia. Sellepärats ka oleme mõelnud lapsendamise peale. Mul endal pigem raske mõelda, et see pole meie laps. Samas paljud öelnud, ta on ikka teie, kuna ilma teieta poleks tal üldse võimalust siia ilma tulla. Aga kõik need protsessid on keerulised ja väga emotsionaalsed. Pole domineerivat mõtet esile kerkinud.

0
-1
Please wait...

Postitas:
LV

Tere, kas keegi on kasutusele võtnud?

Olenemata, et ei leia kummalgi mingit viga?

IVF puhul jääb alati ainult 1, mis sobib siirdamisele ja seegi on küsitav?

Jään teie lugusid ootama.

Mis mehe tunded sellega seoses on? Meil on kaalumisel munarakudoonorlus, aga spermadoonorluse on mees välistanud just emotsionaalsetele põhjustel.

Tal natuke on segased need tunded, aga välistanud pole. Ja kuna meie puhul oleks see samm alguses kergem ja õigem, et tuvastada ka vigu. Ma arvan, et meest, mingi hetk see hakkab häirima, ta öelnud, et kui näiteks oleks kui sünniks tüdruk oleks tal kergem, poisi puhul natuke raskem.Tüdruk äkki oleks rohkem minu koopia. Sellepärats ka oleme mõelnud lapsendamise peale. Mul endal pigem raske mõelda, et see pole meie laps. Samas paljud öelnud, ta on ikka teie, kuna ilma teieta poleks tal üldse võimalust siia ilma tulla. Aga kõik need protsessid on keerulised ja väga emotsionaalsed. Pole domineerivat mõtet esile kerkinud.

Jah, see doonorluse teema on hästi keeruline. Ma saan aru arstist, kes pakub doonorlust kui lahendust, et lõpetada ebaõnnestumiste jada ning ma ei kahtle ise, et ma armastaks seda last, aga ma ei kujuta ette, mida tunneb laps, kellel ei ole õigust teada saada, kes on tema geneetiline ema või isa. See on doonorluse juures minu jaoks suurim küsimärk, mida ma ei ole endale veel selgeks mõelnud.

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jagan siia enda mõtet ehk geenid ei ole perekond. Hetkel rase munarakudoonori abiga. Meil ei olnud kahtlust kummas nn viga vaid minu vanuse tõttu kasutasime doonorit. Ei mõtle sellele üldse, väike rakuke kes toitub minu verest. On teooriaid ka geneetika kandumisele naiselt kes last kannab. Lapsendamist ei ole isegi kaalunud kuna puudub igasugune info tervisetausta, lapse sünnijärgse perioodi kohta jne.
Enne mul kaks last kelle isa on ammu surnud. Sugulastega ei suhtle kuna varajagamisel ilmnes nende negatiivne pool, selliseid geene oma lastele ei soovikski. Lapsed on täitsa oma nägu mõlemad ja uue elukaaslase vanemad ja elukaaslane neile perekond ja isa. Kunagi ei tea kuidas elu läheb.
Hetkel kannan enda jaoks väga erilist last kes aitab veel enam mõista väidet, et lapsed on meie külalised keda tuleb väga väärikalt kohelda. Ma ei ole üldse isekas, et sooviksin kindlasti temale enda ilusaid juukseid või kunstiannet. Pealegi aitas kliinik valida väidetavalt sarnase doonori. Minu tingimus oli ainult pikkus kuna see oleks naljakas kui minu laps oleks lühike kuna olen pikk naine.
Elukaaslasel on ka ennem laps kes on täitsa enda ema koopia ja elab meie peres. Ehk nüüd sünnib ka elukaaslasele sarnane laps 🙂

+4
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
LV

Jagan siia enda mõtet ehk geenid ei ole perekond. Hetkel rase munarakudoonori abiga. Meil ei olnud kahtlust kummas nn viga vaid minu vanuse tõttu kasutasime doonorit. Ei mõtle sellele üldse, väike rakuke kes toitub minu verest. On teooriaid ka geneetika kandumisele naiselt kes last kannab. Lapsendamist ei ole isegi kaalunud kuna puudub igasugune info tervisetausta, lapse sünnijärgse perioodi kohta jne.

Enne mul kaks last kelle isa on ammu surnud. Sugulastega ei suhtle kuna varajagamisel ilmnes nende negatiivne pool, selliseid geene oma lastele ei soovikski. Lapsed on täitsa oma nägu mõlemad ja uue elukaaslase vanemad ja elukaaslane neile perekond ja isa. Kunagi ei tea kuidas elu läheb.

Hetkel kannan enda jaoks väga erilist last kes aitab veel enam mõista väidet, et lapsed on meie külalised keda tuleb väga väärikalt kohelda. Ma ei ole üldse isekas, et sooviksin kindlasti temale enda ilusaid juukseid või kunstiannet. Pealegi aitas kliinik valida väidetavalt sarnase doonori. Minu tingimus oli ainult pikkus kuna see oleks naljakas kui minu laps oleks lühike kuna olen pikk naine.

Elukaaslasel on ka ennem laps kes on täitsa enda ema koopia ja elab meie peres. Ehk nüüd sünnib ka elukaaslasele sarnane laps 🙂

Ma üldse ei arva, et perekond see on geenid. Meil on suguvõsas ka lapsendatud ja nad on täpselt sama omad, selles ei ole üldse küsimus.

Samuti ei kahtle ma, et kui me doonorluse teed läheksime, et me siis last väga armastaksime ja ta ei oleks oma. Kindlasti armastaksime ja kindlasti oleks oma.

Mul ongi üks see ainus küsimus, et mida tunneb laps kui ta kasvab suureks teadmata poolt oma geneetilist päritolu. Seda ei ole ma enda jaoks lõpuni lahti mõelnud.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui valite doonorluse ja eelistate tüdrukut, siis on olemas proovid enne siirdamist soo teada saamiseks ja selle kindlast soost embrüo siirdamiseks.

0
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui valite doonorluse ja eelistate tüdrukut, siis on olemas proovid enne siirdamist soo teada saamiseks ja selle kindlast soost embrüo siirdamiseks.

Selline asi on Eestis ja väga paljudes teistes riikides ju ebaseaduslik ja lubatud ainult meditsiinilisel näidustusel, näiteks juhul, kui on mingi soopõhiselt edasikanduv pärilik haigus.

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui valite doonorluse ja eelistate tüdrukut, siis on olemas proovid enne siirdamist soo teada saamiseks ja selle kindlast soost embrüo siirdamiseks.

Tere, see pole oluline, mis soost peaasi, et terve. Lihtsalt mehe tunded olid sellised.
Tänud kõikidele.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Viimane kägu edastas juba minu arvamuse!
Tõepoolest enamus lapsi kasvavad teadmatuses, huvi puudub ja juba nende vanemad, vanavanemad on kärgperedest ja geneetilise tausta näpuga järgevedamine võimatu ja ebaoluline.
Üldiselt peab paika, et inimest mäletatakse healjuhul üldse 100 aastat maksimaalselt, harva kauem. 50 % on ainult teadmata, millest veel omakorda kujundab elukeskkond jne. Täiesti ebaoluline tundub isegi rääkida sellest lapsele, vbl täiskasvanud lapsele juba, et vältida arusaamatust teadmatusest jne.

Mul ongi üks see ainus küsimus, et mida tunneb laps kui ta kasvab suureks teadmata poolt oma geneetilist päritolu. Seda ei ole ma enda jaoks lõpuni lahti mõelnud.

Palju on lapsi, kellel on sünnitunnistusel isa lahter tühi. Nemad ka ei tea poolt oma geneetilist päritolu. (Juhusuhted, minema jalutajad jne..) Lisaks need lapsed, kellel on sünnitunnistusel isa, kuid kasvasid isata. Ka nemad on poolest oma suguvõsast välja lõigatud ning teadmised võivad olla väga piiratud. Teie lapsel saab olema kaks vanemat ja kaks suguvõsa.

Kasvukeskkonnal saab olema väga suur roll lapse isiku kujunemisel. Võimalik, et pojast saab olemuselt isa täielik koopia (kuigi pole geneetiline isa). Ja välimus.. Harva on aru saada, et pole geneetiline vanem. Nii palju on kärgperesid, kus on sinu-minu-meie lapsed. Kuidagi ei tuvasta silma järgi, kes on kasuema/isa ja kes pärisema/isa. Kõigiga leiab sarnasusi.

Edu valikute tegemisel!

+1
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lapsele rääkimata jätmine ei ole küll variant, kasvõi meditsiinilistel põhjustel, aga üldiselt soovitavad ka nõustajad/psühholoogid rääkida võimalikult vara.

https://emmedeklubi.ee/koolieelik/kas-raakida-lapsele-et-ta-on-sundinud-doonori-abil-voi-lapsendatud-6607/

“Vanuses 7-10 olid suhted nendes peredes laste ja vanemate vahel paremad, kus doonorlusest oli lapsele räägitud. Peredes, kus seda polnud tehtud, polnud ema ja lapse vaheline suhe nii positiivne ja ema emotsionaalne stress oli suurem.”

Viimane kägu edastas juba minu arvamuse!

Tõepoolest enamus lapsi kasvavad teadmatuses, huvi puudub ja juba nende vanemad, vanavanemad on kärgperedest ja geneetilise tausta näpuga järgevedamine võimatu ja ebaoluline.

Üldiselt peab paika, et inimest mäletatakse healjuhul üldse 100 aastat maksimaalselt, harva kauem. 50 % on ainult teadmata, millest veel omakorda kujundab elukeskkond jne. Täiesti ebaoluline tundub isegi rääkida sellest lapsele, vbl täiskasvanud lapsele juba, et vältida arusaamatust teadmatusest jne.

Mul ongi üks see ainus küsimus, et mida tunneb laps kui ta kasvab suureks teadmata poolt oma geneetilist päritolu. Seda ei ole ma enda jaoks lõpuni lahti mõelnud.

Palju on lapsi, kellel on sünnitunnistusel isa lahter tühi. Nemad ka ei tea poolt oma geneetilist päritolu. (Juhusuhted, minema jalutajad jne..) Lisaks need lapsed, kellel on sünnitunnistusel isa, kuid kasvasid isata. Ka nemad on poolest oma suguvõsast välja lõigatud ning teadmised võivad olla väga piiratud. Teie lapsel saab olema kaks vanemat ja kaks suguvõsa.

Kasvukeskkonnal saab olema väga suur roll lapse isiku kujunemisel. Võimalik, et pojast saab olemuselt isa täielik koopia (kuigi pole geneetiline isa). Ja välimus.. Harva on aru saada, et pole geneetiline vanem. Nii palju on kärgperesid, kus on sinu-minu-meie lapsed. Kuidagi ei tuvasta silma järgi, kes on kasuema/isa ja kes pärisema/isa. Kõigiga leiab sarnasusi.

Edu valikute tegemisel!

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kindlasti ei ole sellisel puhul kuidagi mõistlik lapsele rääkimata jätta! See on sisuliselt sama hea ikka kui lapsendatud lapse eest tema päritolu varjata.

Mind ennast on alati painanud ka võimalike õdede-vendade teema, kas see ei ole teil peast läbi käinud? Sel doonoril võib ju olla ka teisi lapsi, kes sisuliselt oleksid siis kõik omavahel poolõed-vennad ja kuigi võimalus on väike, on siiski olemas variant, et kuskil mingil ajahetkel saavad need inimesed omavahel kokku ja tekib näiteks romantiline suhe. Ma tean, et see võimalus on väike, aga olemas ta ju ikkagi on. Või on selliste asjade välistamisele kuidagi mõeldud?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Paljud naised kahjuks ei tea 100% kes on nende lapse isagi ja seda kas lapsele rääkida doonorist on iga pere enda otsus.
Mina ei räägi. Veregrupid on samad jne. Millist tervislikku tausta silmas pead? Soodumust südame-veresoonkonnahsigustele v vähile mis ei ole tegelikult seotud pärilikkusega vaid keskkonnaga?
Doonori munarakke tohib kasutada ainult 6 õnnestunud siirdamisel ja peale seda ta enam doonor olla ei tohi.
Seemnerakkudest ei tea.

quote quote=3480627]Kindlasti ei ole sellisel puhul kuidagi mõistlik lapsele rääkimata jätta! See on sisuliselt sama hea ikka kui lapsendatud lapse eest tema päritolu varjata.

Mind ennast on alati painanud ka võimalike õdede-vendade teema, kas see ei ole teil peast läbi käinud? Sel doonoril võib ju olla ka teisi lapsi, kes sisuliselt oleksid siis kõik omavahel poolõed-vennad ja kuigi võimalus on väike, on siiski olemas variant, et kuskil mingil ajahetkel saavad need inimesed omavahel kokku ja tekib näiteks romantiline suhe. Ma tean, et see võimalus on väike, aga olemas ta ju ikkagi on. Või on selliste asjade välistamisele kuidagi mõeldud?[/quote]

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Miks ei räägi? Kas see on midagi, mida peaks varjama lapse eest? See on suur otsus su elus ja see on midagi, mida lapse eest varjata? Ma soovitaks väga lugeda eelpool lingitud artiklit.

Ka lapsel on omad õigused ja kuigi doonorlus on anonüümne, siis on lapsel Eesti seaduste järgi õigus täisealisena teada saada oma päritolu:

§ 28. Lapse õigus saada teada oma kunstlikku eostatust
(1) Kunstliku viljastamise tulemusena sündinud ja täisealiseks saanud isikul on õigus pöörduda perekonnaseisuasutusse, et saada andmeid oma kunstliku eostatuse kohta.

(2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik on sündinud doonori sugurakkudega eostatult, avaldatakse talle andmed doonori kohta vastavalt käesoleva seaduse § 27 lõikele 2.

Paljud naised kahjuks ei tea 100% kes on nende lapse isagi ja seda kas lapsele rääkida doonorist on iga pere enda otsus.

Mina ei räägi. Veregrupid on samad jne. Millist tervislikku tausta silmas pead? Soodumust südame-veresoonkonnahsigustele v vähile mis ei ole tegelikult seotud pärilikkusega vaid keskkonnaga?

Doonori munarakke tohib kasutada ainult 6 õnnestunud siirdamisel ja peale seda ta enam doonor olla ei tohi.

Seemnerakkudest ei tea.

quote quote=3480627]Kindlasti ei ole sellisel puhul kuidagi mõistlik lapsele rääkimata jätta! See on sisuliselt sama hea ikka kui lapsendatud lapse eest tema päritolu varjata.

Mind ennast on alati painanud ka võimalike õdede-vendade teema, kas see ei ole teil peast läbi käinud? Sel doonoril võib ju olla ka teisi lapsi, kes sisuliselt oleksid siis kõik omavahel poolõed-vennad ja kuigi võimalus on väike, on siiski olemas variant, et kuskil mingil ajahetkel saavad need inimesed omavahel kokku ja tekib näiteks romantiline suhe. Ma tean, et see võimalus on väike, aga olemas ta ju ikkagi on. Või on selliste asjade välistamisele kuidagi mõeldud?

[/quote]

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Doonorlus on anonüümne ja mingeid andmeid doonori kohta keegi ei esita.
Ka ei ole digiloos ega kuskil märget doonormunarakkude kasutamise ega isegi IVF kohta kui tegid mujal kui Eestis.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See on siiski iga lapsevanema enda otsus, kas nad räägivad lapsele doonori abi kasutamisest või ei ja meil pole mõtet siin selle üle kohut mõista ning erinevate uuringutega lajatada. Iga perekond on erinev ja mitte kuidagi pole võimalik uurida, kas omavahelised suhted oleksid siis soojemad või jahedamad.

Mina tõenäoliselt ei räägiks, sest doonor on siiski anonüümne ja lapsel pole võimalik tema sugupuud uurima hakata.

Las iga lapsevanem otsustab ise, mis on tema lapse jaoks parim ning eks aastad näitavad, mis on õige. Võibolla jääb painama, et peaks ikka rääkima, aga võibolla kujuneb elu nii, et see “ununeb” ära ja tõesti pole vajadust rääkida.

ma enda poolt julgen öelda, et ma kindlasti ei tahtnud rünnata, pigem mind huvitas, et mis on põhjused mitte rääkimiseks. kas doonorlus on midagi varjamis väärset?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Nn tavalised spermatestid ei pruugi sperma kvaliteeti õigesti näidata, kuna enamasti need ei näita sperma DNA fragmentatsiooni. Kui sperma DNA on tugevalt fragmenteerunud, siis rasedust ei teki või see katkeb-peetub. Soovitan mehel teha Nova Vitas halosperm ja oksüdatiivse stressi test. Kuuldavasti tehakse täpsustatud spermateste ka kliinikus Elite.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Äkki tasuks nõu pidada teise viljatusraviarstiga?

0
0
Please wait...

Näitan 22 postitust - vahemik 1 kuni 22 (kokku 22 )


Esileht Rasestumine ja lapse ootamine Doonorsperma rakud