Teema: Dopamiinisõltuvus

Lugesin selle teksti läbi ja mõtlen et kuhu mahuvad seal töö, poe, apteegi, pakiautomaadi ja koerte kõrval veel lapsed, kes on elu osa. Kui lapsed ka veel sünnivad, vot see on on rutiin ja rabelemine. Lapsed vajavad rutiini. Aga kas vanemad vajavad seda rutiini igapäevaelus,  mis kaasneb lastega? Ainult selleks et neid ohjata, et oleks kergem. Aga ise?

#4066111:

Ma sattusin täna ühes Facebooki grupis ühte blogipostitust lugema, mis räägib dopamiinisõltuvusest. Mul pidi lõug ammuli vajuma. Ma olen pikka aega tundnud, justkui oleks elukvaliteediga midagi paigast ära. Pidev ärevus ja rahulolematus. Peale lugemist sai pilt palju selgem. Soovitan teistelegi!

https://www.facebook.com/100085379417884/posts/pfbid02XeRYFcZaihwT1J7o9CejNvb57t3RkkhYBLn3ErbH1egYZieauNqtF7tsMvahmGpLl/

Minu meelest suht imelik tekst.

Ma lugesin läbi. Mitte midagi huvitavat ega uut ma sealt ei leidnud. Ma pole kunagi kaasa läinud sellega et naabrist parem olla ja elu mõtteks pole raha ega kellelegi (endale?) millegi tõestamine.
Mul on alati aega, et asjade üle mõtiskleda ja iseendaga olla. Kui lapsed veel kodus elasid, siis oli seda aega muidugi vähem, aga nüüd on seda küll laialt käes. Mõnikord on lausa igav.

Ehk kogu selle pika jutu seal Fb-s saab kokku võta väga lühidalt: Elu ei koosne ainult tööst. Sea ennast esikohale ja pane selle järgi oma prioriteedid paika.

Kedagi teist süüdistada pole küll mõtet, no et juba koolisjast alates jne.
Ja lisaks, ka koertega jalutamise, tööle sõitmise ja touduvalmistamise aeg on see nn oma aeg, mis on ööpäevas 8 tundi. Nii pole võimalik elada, et kogu see 8 tundi vaatad pilvi ja mõtiskled elu üle. Ka koerad on hobi, kui nüüd ainult selles kontekstis rääkida.