Teema: Draama ja karjumine

Ignoreerimisest ilmselt pikemas perspektiivis kasu ei ole, sest see ei õpeta talle tunnetega toime tulemist (pettumine, frustratsioon). Uuri tunnete peegeldamise ja aktiivse kuulamise kohta ja püüa rakendada neid tehnikaid. Viiene on piisavalt suur juba, et toimib, st oskab oma tundeid sõnastada (kui seda talle õpetada) ja kui juba tundele on nimetus antud, siis on lihtsam ka lapsele selgitada, missuguse taktikaga ta nendega hakkama peaks saama. Lihtsalt keelamine, käsk, et nii ei tohi vmt, hästi ei toimi, sest need ei paku talle midagi asemele, ta on ikka sama vihane ja närvis edasi ka kisab, kuni jaksu on. Meil oli noorem laps ka selline “ei meeldi, kriiskan” tüüp, aga tunnete peegeldamine ja lahti selgitamine toimis päris hästi, praegu on 5,5-aastane ja suudab oma emotsioonidega hakkama saada (no mõnikord tuleb kisa, aga seda siis, kui 2 a vanema õega mingis mängus pärast lõputut vaidlust ikka kokkuleppele ei saa, aga lõpuks ikka lahendavad oma asjad ise ära).

Palju teil neid reegleid on kodus siis, et need kuhugi kirja on vaja olnud eraldi panna? Kui ma mõtlen enda 5 a ja 7 a peale, siis elementaarsed asjad – puhtuse hoidmine, asjade ärapanemine, kui enam ei mängi, oma sahtlite-kappide korras hoidmine, riiete ära panemine, sõbralik suhtlemine jne – on ju sellised, mis omandatakse igapäevaelus muuseas ja ei vaja eraldi drilli või mingi tabeli järgi käitumist.

Seda õues röökimist ja teistega arvestamist õpetasin oma vanemale lapsele. Enne tegime kokkuleppe, et õues ei röögi. Kui kisas, siis astusin ligi ja tuletasin meelde. Pisem on nüüd 5 ja röögib samuti. Kui nt paneb jalanõusid jalga ja ennast sel ajal liigutan, siis kukub röökima “Oootaaaa!”. Justnagu ma oleks eluaeg ta eest kuhugi põgenenud. Sama on õues, kui tema uurib mingit kivikest ja ma julgen kasvõi ühe sammu kuhugi suunas teha. Arvan siiski, et see möödub.

see peegeldamine on kindlasti õige ja tore. AGA, tundub, kas antud juhul pole nii, et küsimus on võimus – tema peab esimesena kõike saama, ja kui asjad ei lähe tema tahtmist mööda, on kisa lahti? mul on ka selline laps, kes tahaks olla lasteaias õpetaja ning trennis treener. Kodus on häda lahti siis, kui multika vahel on reklaamid ja keegi võiks need nüüd edasi kerida, sest need ei sobi talle. Seda karjumist ma küll ignoreerin. Eks alguses oli undamist lõputult ja veidi seletamist, et kannatama peab ka ja reklaamid ongi nuhtlus inimkonnale. Ja edasi lihtsalt igno ning aitan siis, kui saan, ei viska kohe asja käest ja ei torma kerima. Ehk et meie kolm sammu – seletus, igno (muidu ta näeb, et tema karjub ja sina jooksed, kas pole tore!) ja muidugi kasvamine. This too shall pass!

Mina saatsin undava lapse oma tuppa ja ütlesin, et võib inimeste hulka tagasi tulla, kui inimese moodi käitub.
Aitas.

Ma pakun, et liiga moodne kasvatus, koguaeg ajate õpukust järge, kuidas kasvatada, teete kokkuleppeid jne, aga unustate lapse iseloomu. Kõik õpikud algavad jutuga, et laps in individuaalne, aga edasi ikka tuleb jutt, et nii ja nii teed, siis kõik tore.

Kui röögib, siis nii vana lapsega tuleb riielda! Kodus paned nurka seisma. Mina julgen ka õues lapsega pahandada (ps minuarust just õu on koht, kus võib karjuda, mitte tuba).

Mul tekib kohe küsimus, et mis sellele kisale järgneb? Kas jäätegi ootama, võtate rahulikumalt jms? Kui nii, siis on lapse aju loogika järgi kõik paigas. Tema kisab – saab mis tahab – reageering on olemas. Meil hakkas tüdruk 5 aastaselt mitte kisama vaid halama ja vinguma ja nuttu tihkuma. Selgitasin rahulikult (siis kui nutuvõru veel suu ümber ei olnud), et niimoodi ei ole mõistlik käituda, rikub kõigi ümbruses olevate inimeste tuju ära. Kui situatsioon käes oli, siis mängisin sõna otseses mõttes lolli. Mis juhtus, ma ei saa aru, selgita palun rahulikult. Kusagil 1,5-2 kuuga saime asja paika. Laps õppis, et selline käitumine ei aita, peab natuke mõtlema, rahunema ja siis tegutsema ehk saab öelda ka teisiti, mis ei sobi.

Nägin ise õues pealt, kuidas tüdruk, minu hinnangul u viie-kuuene ineva häälega soigus oma ema kallal “tahan kaa seda jäätist”. Oli mingit jäätist näinud võõra lapse käes ja sellest sai alguse u tund aega kestev inemine. Olin ainult kõrvaltvaataja, ja alguses oli mul isegi naljakas. Kuid pikapeale kuulates seda ühte ja sama lauset u 200 korda, tekkis mul selle ema suhtes kaastunne. Kui su laps ikka käitub niimoodi õues, siis see on juba puhas kasvatamatus. See ema kordagi ei keelanud. Pärast selgus, et tüdruk oli 8, mitte 5a. Tahtsin ise lõpuks sellele tüdrukule öelda, et ta järgi jätaks. Õudne. Palun keelake oma lapsi ise, mitte ärge tekitage kaaskodanikes soovi seda teha. Last saab korrale kutsuda väga lihtsalt, häält tõstmata. Hullem aga on kui seda ei tehta.