Teema: Düsgraafia

Kusjuures ma tunnen düsgraafikust juristi.

Katsetele see erisus muidugi ei laiene. Et ehk aitab veidi eraõpetajate terve õppeaasta osas.

Emakeele eksami hindamisel loetakse häälikupikkuse vead üheks veaks ja lisaks on võimalik saada töö tegemiseks lisaaega ja taotleda eraldi ruumi. Kõiki neid taotlusi tegi kooli tugispetsialist. Soovitavalt võiks diagnoos varem olemas olla. Koolist vist isegi öeldi, et peab olema vormistatud 7ndas. Meil oli juba algklassides olemas.

Gümnaasiumikatsetel erisust ei arvestatud (vähemalt G4 katsetel mitte), nii et tasub lisatunde võtta. Düsgraafiat lisatunnid ära ei kaota, kuid kõik reeglid ja erandid tasub selle võrra rohkem ära õppida, et mitte neid punkte kaotada. Katsetel õnneks essee või kirjandi kirjutamist pole ja lünkade täitmine jms on düsgraafikule oluliselt lihtsam. Meil õnneks teiste ainete head tulemused kompenseerisid eesti keele puudujääke ja sai ikka koha kätte. Nii et kindlasti tasub panustada ka teiste ainete arendamisse, et oleks midagi, mis kompenseeriks seda, mida muuta ei saa.

Minu tütar on praegu 14-aastane ja samuti on tal kogu kooliaja olnud probleemid häälikupikkuste eristamisega. Kirjutab nt: joppe, hüpasin, sõper.

Kunagi 2. klassis suunati ta koolis õpiabi tundidesse, aga sealt ta mingit kasu ei saanud, kuna need ei olnud tema profiilile vastavad. Õpiabi oli pigem üleüldiselt nõrgematele lastele, kuid tema ei ole seda. Kõike muud omandab normaalselt, ainult need häälikupikkused on tema jaoks otsekui hiina keel. Kuid häälikupikkustega tegeldi õpiabis kõige vähem ja nii ei näinud ma sellel mõtet.

Kusjuures tegemist on suurest raamatusõbrast lapsega, kes on mitmeid aastaid järjest võitnud oma klassi suurima lugeja aukirja. Seega väheses lugemuses asi ei ole.

Õpetajad ei ole vanematega ühendust võtnud, et lapse häälikupikkuste murest rääkida. Vaid seda saime teada alles tema õpiabisse määramisel, kui ise põhjust küsima läksime. Tõtt öelda ebameeldiv tunne oli, et õpetaja kohe üldse koduga ei kommunikeeru, vaid muudkui “määrab” mu last kuhugi, ilma lapsele endale ja ta vanematele sõnakestki ütlemata. Okei, see selleks. Aga nii pole tal düsgraafiat ka diagnoositud.

Olen läinud seda teed, et teen lapsele aeg-ajalt ise kodus etteütluseid ja siis parandan ta töid temaga koos ning tuubime koos sõnade õiget kirjapilti pähe. Ehk siis puhas tuupimine, iga sõna eraldi. Nüüd on ta juba võimeline kirjutama rahulikus olekus “jope”, aga niikui vähegi kiirustama hakkab, tuleb kohe jälle “joppe”. Kuna aga koolis muud asjad on tal korras, pole sellele keegi tähelepanu pööranud. Mõtlen nüüd, et äkki on mu lapsel düsgraafia?

Lõpetab põhikooli järgmisel aastal.

Kas inglased peavad õppima kõikide sõnade kirjutamise selgeks? St rohkem õppima kui eestlased oma keelt. Neil ju kirjapilt üks, aga hääldus teine. Eestlane saab kuulmise järgi teada, kuidas sõna kirjutada. Aga inglise keeles ei saa.

#4184349:

Mul laps on inglise keeles parem kui Eesti keeles.

ja sa oled selle üle uhke?

#4178202:

Laps õpib tavakoolis tava õppekava alusel. Ametlikult on diagnoositud düsgraafia, mida koolis osade ainete hindamisel ka arvestatakse. Varsti on põhikooli viimane klass, lapsel suur soov minna gümnaasiumisse edasi. Kas lõpueksamitel või sisseastumiseksamitel arvestatakse ta tulemusi kuidagi teistmoodi või peab ta kandideerima teistega võrdsetel alustel?

Loomulikult võrdsetel alustel.

Gümnaasium pole enam kohustuslik.

Kahjuks on minu lapse inglise keel parem kui eesti keel ja see ei enam ammu vaid väheste laste teema. Lugesime ja rääkisime titest  saati, aga inglise keel võimutseb. Laps kasutab rääkides inglise keelset hääldust, näiteks kohanimedega. Loeb Eesti keeles, aga vähem kui 6 aastat vanem laps/

#4185414:

Kuidas see kujuneb, et laps oskab inglise keelt paremini, kui eesti keelt? Ma saan aru, et nad õpivad, vaatavad saateid, loevad inglise keeles raamatuid. On palju inglise keelt. Aga me elame ometi Eestis. Kõike seda on eesti keeles ka me ümber. Nii võttes ei saaks ju venelastele ka pahaks panna, et nad eesti keelt ei oska. Nad õpivad pigem inglise keelt.

See on jah hea küsimus. Samas olen imestanud ka täiskasvanute suhtumise üle – näiteks kui FB lehele on klassiõde pannud endast pildi ja kirjutanud pildiallkirja puhtalt inglise keeles. Samas on tegu täiseestlasega, kes elab Eestis ja kelle sõbralistki on valdavalt eestlastest koosnev.

Minu oma ema, üsna eakas inimene, alustas mu lapse 2-aastaseks saamise sünnipäevapeol põlevate küünaldega tordi juures laulu inglise keeles: “Happy Birthday to You!” Vaatasin tema poole ja küsisin, et miks sa eesti keeles ei laula. Tema vastu: “Aga kuidas seda eesti keeles öelda?”

Või kui olin arsti vastuvõtul, siis rääkis arst, et “Seda rohtu ma teile välja ei kirjuta, see on vähe kriipi toimega mõnikord, ma parem panen selle teise, see on üsnagi diip. Saate terveks ja elu on jälle fann!”

Seega – mis me lastest tahame, kui ise täiskasvanutena oleme samasugused? Inglise-eesti pidzhinkeele rääkimist põhjendatakse sellega, et eesti keeles polevat “seda õiget sõna” olemas, inglise keel mõjuvat kuidagi “täpsemana”. Sihuke väide võib ehk pädeda mingi udupeene teaduskeele terminoloogia osas, aga kui mõni nõuka-ajal kasvanud eesti vanaema väidab, et “Palju õnne!” ütelda polevat eesti keeles mitte kuidagi võimalik, siis on see lihtsalt hale.

Kirjutan seetõttu, et ka minu 1 lastest on Eestis tugev düsgraafik. Inglise keelt kirjutab ta üsna veatult. Kolisime paar aastat tagasi Soome. Mina, kes ma kirjutan Eesti keelt üsnagi veatult, mina ei oska kirjutada Soome keelt, ei kuule, kas on tugev või pehme häälik, kas on 1 või 2 häälikut reas. Üldiselt kirjutan arusaadavalt, aga vigu on just k,g , t,d ja p,b kirjutamisel. Samas minu poeg, kes oli Eestis õpetajate poolt täiesti lolliks ja tulevaseks pudelikorjajaks tembeldatud, tema Soome keel on 9+ hindele. Ehk siis seda suudab ta kirjutada ilma vigadeta. Ma ei tea miks see nii on. Ma ei mõista ka, kuidas on võimalik, et Eesti keeles ma kuulen häälikuid õigesti ja Soome keeles mitte? Ja poeg kuuleb just Soome keeles õigesti ja Eesti keeles mitte? Elu on kummaline 🙂

Oma poja üle olen muidugi äärmiselt õnnelik, Eestis koges ta kahjuks tänu düsgraafiale õpetajate poolt väga halba suhtumist.

#4184860:

Kahjuks on minu lapse inglise keel parem kui eesti keel ja see ei enam ammu vaid väheste laste teema. Lugesime ja rääkisime titest saati, aga inglise keel võimutseb. Laps kasutab rääkides inglise keelset hääldust, näiteks kohanimedega. Loeb Eesti keeles, aga vähem kui 6 aastat vanem laps/

Sul endal ei tundu ka eesti keelega kõige paremini olevat, käbi ei kuku kännust kaugele.

Olen gümnaasiumi inglise keele õpetaja ja võin kinnitada, et üldjuhul on arvamus, et lapse inglise keel on parem kui eesti keel, pettekujutlus (sealjuures väga levinud). Muidugi on erandeid, aga need lapsed on ikkagi üldjuhul välismaal elanud või kakskeelsest perest. Pettekujutlus tekib, kuna inglise keelt hinnatakse leebemalt, ise ega vanemad ei taju vigu, koolis on tekstid ja ülesanded lihtsamad (abstraktsete teemadeni, mida emakeeles peab suutma käsitleda põhikooli lõpus, jõutakse alles gümnaasiumi vanemates klassides) ja väljaspool kooli (netis) kasutatakse argikeelt (väga lihtne sõnavara). Kui panna 9. klassi õpilase ette emakeele põhikooli eksamiga võrdväärne lugemis- või kirjutamisülesanne, siis tulemus jääks eesti keelele ikka oluliselt alla.

Mul on aegade jooksul olnud klassis ka düsgraafikuid ja nad kõik on kirjutanud ka inglise keeles kehva ortograafiaga, sest mida laiemaks läheb kasutatav sõnavara, seda vähem jõuab iga üksiku sõna pähe õppida. Samas aitab ka neid reeglite teadvustamine (nt topelttäheortograafia juures järelliite äratundmine). Ja kõigis keeltes on ortograafia ainult üks osa igasugustel eksamitel ja katsetel hinnatavast, tähtsam on, et laps oskab mõelda ja kirjalikult arutleda. Ja, jah, Rajaleidja diagnoos on tähtis, ilma selleta ei saa kool mingeid erisusi taotleda.

Ise filoloogina olen samuti seda meelt, et tegelikult võiks meie noorte keeleoskus (nii eesti kui ka inglise keele oma) olla tunduvalt parem.

Tänapäeval on keeleoskus juba see, kui oskad rääkida lihtsat argijuttu – no umbes et, kas sa süüa tahad, mis on sinu lemmikvärv jne. Kui teismeline sellega inglise keeles hakkama saab, siis kilkavadki vanemad imetledes, et näe, laps oskab inglise keelt paremini kui eesti keelt!

Kui aga sellelt noorelt küsida, mida tähendab näiteks “sõba silmale saama” või “nagu koera kaelas vorst”, siis võidakse jääda hätta. Ja samuti – küsides temalt inglise keeles esinevaid sarnaseid väljendeid, jääb ta ka hätta.

Seega kahjuks näib, et suur osa noortest justkui oskavad keeli – nii eesti kui ka võõraid – kuid see oskus on pigem pealiskaudsel tasandil, mis sügava keeleoskuseni ei küüni. Kuna paljud keeleteadlased väidavad, et keel peegeldab meie mõtlemisvõime ulatust, võib see tendents teadlastele huvi pakkuda. Ise olen küll täheldanud, et inimesed, kelle sõnavaras leidub palju sünonüüme ja huvitavaid ümberütlemisi, on ka oma mõttemaailmalt värvilisemad ja mitmekesisemate ideedega.