Teema: eakas, hoolt vajav vanem

#4119579:

Nüüd avaldas ta soovi küllaltki kaugele, oma endisse kodulinna kolida, enda meelest tuleks ta seal üksi elades toime küll.

Kas 80-aastase vanuri kolimissoovi ikka tasub tõsiselt võtta ja üldse arutada sel teemal? Juba selline soov tema poolt näitab, et ta pole enam adekvaatne.

Eespool on väga hästi vastatud. Mina seda kolimissoovi tõsiselt ei võtaks ja arutama ei hakkaks. Kui üldse, siis ütleks lühidalt, et sina selle korraldamises ei osale. Tundub küll, et see juurte juurde tagasi minemise soov reaalseid olusid arvestamata on üks märk, et inimene enam selgelt ei mõtle.

Loomulikult ei koli dementne vanainimene mitte kuhugi kaugele enam, kirjeldusest on ju ilmne, et ta EI saaks seal hakkama- autoga sõita, üksinda olla ilma, et keegi saaks vaatamas käia, mis seisus ta on ja mis seisus kodu on jne. Ole nüüd, sa saad isegi aru, et see pole teostatav. Vanainimese mälu ongi selline, et lühimälu on vilets, ei mäleta, kuhu võtmed pani või kuhu minema hakkas, aga lapsepõlvemälestused on meeles, seepärast ta lapsepõlvemaale minna tahab, aga see pole reaalne ju.

Eespool on õigesti öeldud, et see rahutus “ma nüüd hakkan minema!”, aga nt bussipeatuses unustab üldse ära, kuhu ja milleks või pole seda kohtagi enam olemas jnejne, osa neist tagaotsitud vanainimestest ka olid kuhugi minemas hooldekodust või kodust jnejne. Keegi peab varsti tal silma peal hoidma hakkama. Võõras kohas, üksinda ei saaks ta absoluutselt hakkama. Ja ega sselle vanusega dementsus enam paremaks ei lähe, ikka süveneb ja võib juhtuda, et väga järsult.

No pane korterisse suur silt ta kodulinna nimega. Hooldekodudesdki on tehtud bussipeatused, et las istuvad ohutus kohas ja ootavad bussi. Sisustage kodu, nagu see oli vanasti tal.

Ja korja tikud ära.

#4119579:

Mul on vaid üks vanematest kes on juba 80 ligi. Kui muidu on ta tervis ok, on viimasel ajal üha suuremaid probleeme nii mälu kui närvidega, võtab rahusteid. Nüüd avaldas ta soovi küllaltki kaugele, oma endisse kodulinna kolida, enda meelest tuleks ta seal üksi elades toime küll. Kahjuks mul ja teistel sugulastel poleks teda võimalik seal regulaarselt külastada. Ka auto juhtimine oleks seal vältimatu. Hetkel elame ligistikku ja kõik saab ta kas ise või meie toel tehtud. Kolimise idee mulle kuidagi mõistlik ega ohutu ei tundu aga mis parata.

On kellelgi kogemusi kaugel eemal elava dementse, eaka vanemaga? Koduabilisest ilmselt jääks väheks. Kas leida koht vanadekodus? Kas sobiva koha otsimine on väga keeruline ja aeganõudev? Kui tihti ja kuidas te edasi suhtlete? Tänud.

nii huvi pärast, miks on väikelinnas, kus poed ja arstid olemas, auto juhtimine vältimatu?

#4119680:

Lisaks võib dementne inimene hakata korteris lõket tegema(õudne, ma tean), oma mm väljaheiteid seinale või kuhu iganes määrima ja pidevalt tõepoolest kuhugi minema poolpaljalt.

Meie dementne vanake õnneks selliseid tempe ei teinud ja kuni lõpuni välja oli ta üllatavalt puhas. Me muidugi vannitasime teda ka, lisaks mõistis ta tualetis käies alati puhtust pidada, õnneks.

Küll aga tõstis ta asju ringi, peitis võtmeid ja raha väga kummalistesse kohtadesse (nt supipotti), viskas raha aknast välja. Ohtlikumatest seikadest meenub, et pani elektrilise veekeedukannu elektripliidi peale ja keeras pliidi tööle, et “vett soojendada”. Plastikust veekeedukann sulas muidugi üles. Tõime talle uue veekannu, sellega tegi sama. Siis me enam uut kannu ei toonud, vaid kasutasime vee soojendamiseks üksnes kopsikut ja elektripliiti.

TA Diagnoosi pole, aga kõik sellele kahjuks viitab, inimene on väga teistmoodi läinud, tujukas, kohutavalt hajameelne, asjad pidevalt kaovad ja käed tugevalt värisevad.  Autoga tavatses ta käia suveti maakodus, nüüd muidugi ma ei taha et ta rooli istuks. Kas peaks äkki load käest ära võtma lausa?

Kas dementsus on diagnoositud? Tihti pannakse vanainimesele diagnoos ise, et mis see muud on. Aga alati tasuks lasta arstil uurida.

Kindlasti ei laseks vanainimest mujale elama, endalgi selline isik olemas – mõistus on selge, aga ikka on abi vaja – käime õde ja vennaga  teda mitu korda nädalas vaatamas, et ikka kõik korras on, viime süüa, vitamiine, räägime juttu.

#4119892:

Kas dementsus on diagnoositud? Tihti pannakse vanainimesele diagnoos ise, et mis see muud on. Aga alati tasuks lasta arstil uurida.

Meie lasime oma vanakesel dementsuse arsti poolt ära diagnoosida. Aga tõtt öelda ega sest paberist igapäevaelus suurt lugu ei olegi – oluline on lähedaste endi tähelepanek, et kas see pereliige tuleb oma eluga toime või enam mitte niiväga. No kui inimene ikka uksevõtmed supipotti paneb ja elektrilise veekeedukannu kuumale elektripliidile asetab, siis ilmselgelt ei tohiks sellise kätte enam näiteks autovõtit anda, ükskõik kas tal mingi “paber” on või ei ole.

Ise ju näed oma silmaga, milline on tema vaimne seis, ja kogemused selle lähedasega õpetavad. Või kui vanake on ikka mitu korda läinud omapäi vastu ööd ringi uitama ega oska enam koju tagasi tulla, siis ilmselgelt võtadki korterivõtme ära, mitte ei oota, et arst millalgi talle “paberi” välja kirjutab.

Tahtsin lisada, et eaka tervis võib väga äkki muutuda, sõbrannal näiteks ema kukkus toas ja lamas seal kuni õhtuni, telefon jäi eemale. Õnneks tuli poeg vaatama ja leidis ema – täispissitult ja janus.  Tuttavatel on nii, et iga õhtu kell 7 helistavad, et kui ema/isa ei võta, siis naabritel on võtmed ja saavad vaatama minna. Aga kui on mingi terviseprobleem, siis pead olema valmis kohale kihutama.

#4119590:

#4119579:

Nüüd avaldas ta soovi küllaltki kaugele, oma endisse kodulinna kolida, enda meelest tuleks ta seal üksi elades toime küll.

Ei, ei ja veelkord ei! Või siis ainult nõnda, et seal temaga koos elab keegi, kes teda igapäevaselt abistab (kas oma pereliige või palgatud töötaja vms).

Endal ühe vanakese eest hoolitsemine värskelt lõppenud tema lahkumisega, ja kogemus selline, et algava dementsusega kaasnebki seletamatu tung “minna kuhugi”. Meie vanake helistas meile tihti, et tema nüüd “hakkab minema”. Kui küsisime, et kuhu sa lähed? Siis vastas, et “minema”. Kuhu minema? Ja siis hakkasid tulema segased jutud, et tema läheb oma sünnikodusse (mis on ammu maha põlenud), või sinna, kus ta kunagi koolis käis, lubas koguni ühe oma töökaaslase juurde kolida (keda pole 30 aastat näinudki). Kui tõime ta enda koju, äratas ta meid varahommikul kl 5 alati üles, seisis voodi juures, mantel seljas, kübar peas, ja käsutas: “Hakkame nüüd minema!” Ise ei teadnudki, kuhu.

Et siis, säherdune suur äkitselt kuhugi teise kohta elama minemise tung kipub dementsusega paraku kaasas käima.

Seega tuleb teil endil otsuseid langetada nii, et vanake oleks normaalselt turvatud, valvatud ja hoitud. Üldiselt tunneb vanake ennast oma kodus harjunud asjade keskel kõige paremini, kui aga sealt pidevalt “kuhugi minema” hakkab, võib ohuks olla ära eksimine, nt lumme jäämine, eriti öisel ajal. Kui meie oma nii tegi, siis võtsime talt korterivõtme ära. Käisime iga päev teda vaatamas, tõime süüa, viisime õue jalutama, rääkisime temaga. Lahkudes korter lukku, et ta omapead uitama ei läheks ja ära ei eksiks. Mõnikord tõime ta ka oma koju. Ning samal ajal vaatasime tasapisi hooldekodu juhuks, kui ta enam oma kodus toime ei tule. Seda siiski vaja ei läinud, ta jäi päevapealt voodisse ja viidi õendushaiglasse, kus varsti lahkus.

Jah, väga nõus. Selliste vanainimestega ei saa enam arutada, et mida sa täpselt soovid ja kus elada ja siis tema soove täitma asuda.

Kui vaja, tuleb kahjuks isegi konkreetselt öelda, et nyyd on nii, meeldib see sulle või mitte.

Tsiteeritav oli ikka väga vapper, kui võttis sellise vanuri oma elamisse ja talus igal öösel kell 5 äratamist.

Mina nii vapper ei olnud. Mul väiksed lapsed ja suur koer, ei saa ega taha riskida, et maja põlema pannakse vms. Nii lihtsalt kahjuks on.

#4119853:

#4119606:

Tänud vastajatele, ilmneb et ma pole dementsusega seonduvaga väga kursis, nähud on tulnud viimaste aastatega. Kahjuks ta ei soovi ka oma arsti enam külastada, nagu ei julge sinna enam minna. Ma pean panema ise talle aja kinni ja ta ka sinna kohale toimetama. Oma korterisse luku taha ta vist teda siiski veel ei pane.

Jah, ja räägi arstiga ka varem. On tal dementsuse diagnoos? Mu sõbranna tegi kavalalt, tema ema ei tahtnud ka arstile minna…pani ise aja kinni ja rääkis arstiga läbi, et dementsuse kahtlus ja et arst need testid teeks, emale aga ütles, et rutiinne arstlik kontroll, et arst ise helistas ja et ammu pole näinud. Tehakse vereproov jne. Ühesõnaga, saadi vanur traumadeta arstile ja saadi testid ka valutult tehtud ilma, et vanainimene ähmi läheks. Alguses ju neil need hood käivad vähem ja harva ning selgusehetki on palju. Nad ei taha tunnistada, et midagi on valesti.

No sul oli nii, aga minu omad keeldusid põhimõtteliselt arsti juurde minemast. Nemad jumala terved ja ei mingeid arstivisiite.

Kinni ju ei seo ja vägisi ei vii.

Kõik head nõuanded ja soovitused siin kõlanud, endal ka kahekordne kogemus, seega paljuga nõus.

1. arstile ja saate teada, mis viga (ei pruugi olla dementsus aga võib), nagunii peaks tervist kord aastas kontrollima- võibki ise kokku leppida visiidi, võib paluda pereõel helistada ja kutsuda, võite õelda et lähete ise tervisekontrolli ja panite talle ka aja, et…vererõhku mõõta, kuulata, vereproovi teha…mida iganes, tihti saate häid nõuandeid (mina sain) mida tähele panna jne

2. ohtude vähendamine- tuleb aeg kui tõesti võidakse plastkann tulele panna, seega need võimalused ära ja harjutada ohutumalt, tõesti potiga vett soojaks vms, kui ahiküte või puupliit siis need võivad mingist ajast olla üle jõu ja ohtlikud- meil memm lõpetas pliidi kütmise, kontrollis aga kinni lükkas ka küdeva ahju siibri…maja ajas igast praost suitsu välja kui sinna sõites nägime, kartsime tulekahju…ise istus köögis ja nuttis et miski valesti, isegi õue ei läinud…ainult aken ja uks oli siiski lahti tehtud…edaspidi puid tuppa ei jätnus st ta ei saanud ise tuld teha, kütsime ise ja panime ise siibreid…magamistuppa sai pandud elektriradiaator, kui hakkas järjekindlalt toiduga panni-potti-kaussi tundideks elektripliidile jätma siis tuli see ka ära viia ja viisime 2x päevas sooja toitu ja termostega sooja jooki.

Või keeras ukse seest lukku, lahti ei tee, mõminat kuulda, telefoni ei võta- kui ukse maha murdsime oli maas, insuldi saanud, õnneks taastus tookord aga võti harjutati ukse kõrvale naela otsa et teiselt poolt sisse saaks.

Kui asi läks veel hullemaks-läks külmaga öösärgi väel kanu söötma kõrvalhoonesse, kanu mida polnud enam aastaid, õnneks naabrid nägid teda lumes ja viisid tuppa, siis oligi luku taga tema enda elu ja tervise kaitseks

kuni siiski hooldekodu.

Veel põrandad lagedaks, et poleks vaibaservi jm kuhu komistada, võimalusel mööblit vähemaks, lahtisi kukkuvaid asju, sussid et poleks kand lahti, vanni põhja või dusinurka mittelibisevad matid jne

Auto läheb “remonti” kui tahate mujale viia ja  kui võtmeid ei saa ära võtta või lihtsalt seisab ja on katki (aku maha vms et ei saaks sõitma minna).